Kohtulahend

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

sissetulekuks on sotsiaaltoetus keskmiselt 238 eurot kuus. Oma puude tõttu ei saa hageja teha tööd. Töövõimetuspension on hagejale määratud 10.02.2003. Hageja teatas, et on abiellunud ja perre on sündimas uus laps ning hetkel on ta täielikult oma abikaasa ülalpidamisel. Kohus nõudis välja X Xi pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hageja on saanud töötasu AS-st G4S Eesti kuni 2012 detsembrikuuni keskmiselt 400 eurot kuus. E-maksuameti informatsiooni kohaselt on hageja töötanud ka enne seda mitmetes äriühingutes ning saanud töötasu, millest saab järeldada, et hageja puue võimaldab tal tööd teha. Hageja ei ole selgitanud, mis põhjusel ta lahkus töölt ning mis ta on teinud selleks, et leida uus töö. Kokkulepitud elatis 145 eurot kuus on juba väiksem PKS §-s 101 sätestatud määrast ning sellist summat on hageja võimeline maksma ka saadavast sotsiaaltoetusest, kui ta kavatseb jääda abikaasa ülalpidamisele, mistõttu elatusraha vähendamine hageja poolt nõutava määrani, 40 eurot kuus, ei ole põhjendatud. Arvestada tuleb ka seda, et lapsega koos elaval vanemal on samuti raske puue, mis piirab tal sissetuleku võimalusi ning seetõttu ei ole õiglane panna lapse emale kohustust, last sisuliselt üksi üleval pidada. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega vähendada väljamõistetud elatist mõistliku suuruseni või kuni 40 euroni kuus, menetluskulud jätta poolte enda kanda. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks antud juhul on hageja varalise seisundi muutumine. Hageja alaliseks elukohaks on alates 01.06.2013 Soome Vabariik. Tulenevalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 3 lg-st 1 alates 01.08.2013 peatatakse hagejale puudega tööealise inimese toetuse maksmine. Sotsiaalkindlustusametist makstava pensioni suuruseks on 209,93 eurot, millelt tuleb tulumaksuseaduse § 4 lg 1 järgi tasuda tulumaksu 45 eurot kuus. Hagejal on sündimas teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Nõutud suuruses elatise väljamõistmine kahjustaks hageja enda perekonda ning tema lapse huve. Tema laps jääks halvemasse olukorda kui tema teine laps, kellele on elatis välja mõistetud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate dokumentidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Harju Maakohtu 05.10.2012 määrusega on kinnitatud poolte kompromiss, milles hageja kohustus tasuma kostjale elatist 145 eurot kuus, mille vähendamist hageja soovib. Maakohus on otsuses analüüsinud hageja nõuet, lähtudes sellest, kas esiletoodud asjaolud võimaldavad hagejalt välja mõista elatise alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära, kuid maakohus ei ole tuvastanud, kas esinevad TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud alused väljamõistetud elatise muutmiseks. TsMS § 459 lg 1 kohaldamise osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada, seega otsust muuta.

3(5)

TsMS § 459 lg 1 järgi võib pärast otsuse, millega mõisteti poolelt välja perioodilised maksed, jõustumist pool uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus või hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Harju Maakohtu 05.10.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-26031 on kinnitatud poolte kokkulepe, mille kohaselt hageja maksab kostjale elatist 145 eurot kuus. TsMS § 459 lg-s 1 toodud eeldused väljamõistetud elatise muutmiseks ja tõendid nende asjaolude esinemise kohta pidi TsMS § 230 lg 1 järgi esitama hageja. Hageja nõude üle otsustamisel tuli kohtul tuvastada, millised asjaolud olid hagi aluseks eelmises menetluses ja kas need on muutunud. Hageja väitis, et tema varanduslik seisund on muutunud, kuna ta on töövõimetu, ei tööta ja tema kulud ravimitele on suurenenud. Elatise väljamõistmisel ei ole PKS § 102 lg 2 järgi mitte niivõrd oluline vanema varaline võimekus, vaid lapse vajadused, kuid seadus lubab siiski mõjuvatel põhjustel elatist, sealhulgas ka väljamõistetud elatist, vähendada alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt esitatu ei andnud alust hagi rahuldada. Hagejale oli töövõime kaotus määratud 26.04.2011, seega enne tsiviilasjas nr 2-12-26031 hagi esitamist. Järelikult ei ole selles osas hageja tervislik seisund eelneva menetlusega võrreldes muutunud. Hageja väide selle kohta, et ta ei saa olenemata töövõime kaotusest töötada, on vastuolus esitatud tõenditega. Hageja on kuni 2012 detsembrikuuni saanud töötasu ja hageja ei ole esile toonud, miks tal ei ole võimalik olnud pärast seda tööle asuda. Väited ravikulude suurenemise kohta on konkretiseerimata. Ravikulude suuremise kohta 2012. aastaga võrreldes ei ole kohtule ühtegi tõendit esitatud. Hageja ei ole täpsustanud, millised ravikulud olid tal 2012. aastal ja millised on need praegu. Hageja väited uue lapse peatse sündimise kohta ei anna alust 05.10.2012 määrusega kindlaksmääratud elatise suuruse vähendamiseks. Kohtul ei ole võimalik otsuse tegemisel arvestada veel sündimata lapse huvidega. 21.11.2013 on hageja teatanud kohtule, et 24.09.2013 on hagejal sündinud laps, kes elab hageja ja tema abikaasaga Soome Vabariigis. Kolleegiumi arvates ei anna ka eeltoodu alust väljamõistetud elatist vähendada, kuna ainuüksi uue lapse sündimise fakt ei anna alust väljamõistetud elatist vähendada. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ja ringkonnakohtu otsuse aluseks on need asjaolud, mis olid aluseks maakohtu poolt otsuse tegemisel. Kolleegium märgib, et isegi kui arvestada hageja perre uue lapse sünniga, siis ei ole võimalik hageja poolt esiletoodud asjaolude alusel teha järeldust, kas eelnevalt väljamõistetud elatis jätab peresse sündinud uue lapse halvemasse olukorda, kuna hageja ei ole esile toonud, millised on kulutused sündinud lapsele ja millised on lapse ema võimalused last ülal pidada. Apellatsioonkaebuses on hageja toonud välja uue asjaolu, mille kohaselt on ta asunud elama Soome Vabariiki ja talle ei maksta alates 01.08.2013 Eestis enam sotsiaaltoetust. Kolleegium leiab, et tegemist on uue asjaoluga, mis maakohtu menetluse ajal ei olnud tekkinud ja mida maakohus ei saanud otsuse tegemisel arvestada. Lisaks märgib kolleegium, hageja ei ole selgitanud, kas tal on õigus saada ja kas ta saab Soome Vabariigis toetusi. Arvestades eeltoodut, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellandile oli Harju Maakohtu 22.03.2013 määrusega antud menetlusabi ja vabastatud ta riigilõivu 125 eurot tasumisest riigituludesse. Ringkonnakohus on hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel jätkanud menetlusabi andmist ja pole nõudnud apellandilt riigilõivu tasumist. Kuna

4(5)

apellatsioonkaebus ei kuulnud rahuldamisele, siis TsMS § 190 lg 1 järgi peaks kohus apellandilt riigilõivu välja mõistma riigituludesse. Kolleegium leiab, et arvestades apellandi varalist seisundit, töövõime 80% kaotust ja kohustust ülal pidada oma last, tuleb apellant TsMS § 190 lg 7 järgi vabastada riigilõivu riigituludesse maksmise kohustusest.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.