Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-11-17910 T. S esitas Harju Maakohtule 18.04.2011 hagi Tallinna notar Heli Mõttuse ja N. V vastu solidaarselt kahju 47 933, 70 euro hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt tõestas kostja I notarina 18.12.2008 A. K ja kostja II vahelise lepingu, mille esemeks oli A. K kui kinkijale kuuluv korteriomand XXX XXX XX-XX (isikliku kasutusõiguse kinnistamisavaldus, korteriomandi kinkeleping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldused). Toimingu tegemine toimus kostja II elukohas ning lepinguga kinkis A. K. korteriomandi kostjale II. Lepingu eseme väärtuseks hinnati 41 545, 57 eurot, isikliku kasutusõiguse väärtuseks 4985, 10 eurot. 18.12.2008 tõestas kostja I A. K volikirja kostjale II. Nimetatud volituse alusel on kostja II omandanud A. K arveldusarvelt raha 6391, 20 eurot. Kostja II on korteriomandi võõrandanud hinnaga 41 545, 57 eurot. 29.05.2009 A. K suri. 25.08.2009 algatati pärimismenetlus ning pärimistunnistus anti välja hagejale (teised pärijad on loovutanud pärandvarast tulenevad nõuded hagejale). Hageja väitel on A. K poolt tehtud tehingud kahjulikud. Kuna tehingute tegemise ajal oli A. K dementne, ei suutnud ta teha adekvaatseid otsuseid ning oli kergesti allutatav manipulatsioonile. Seega ei saanud A. K aru tehingute sisust ega tähendusest. Vahetult enne tehingu tegemist esinesid A. K psüühilised häired ja käitumishäired, mis on tuvastatud pädevate meditsiinitöötajate poolt. Hageja väitel on kostja I tekitanud talle kahju 47 933, 70 eurot, rikkudes notariaadiseaduse nõuet tuvastada isiku teo- ja otsustusvõime. Tõestades otsusevõimetu isiku tehingut, käitus kostja I hooletult (notariaadiseaduse (NotS) § 14 lg 1), tekitades sellega hagejale kahju. Arvestades tehingu iseloomu (kinkeleping), tehingu tegemise kohta (kingisaaja elukoht) ning kinkija isikut, oli notaril antud lepingut tõestades kõrgendatud hoolsuskohustus. Notar ei järginud „Juhendi notaribüroo väliste tähistuste ning väljaspool notaribürood ja tööpiirkonda ametitoimingute tegemise kohta“ punktis 7 sätestatud keeldu tõestada tehing ühe lepinguosalise asukohas. A. K ja kostja II vahelised tehingud on tühised, kuna viimane ei olnud tehingute tegemise ajal otsusevõimeline, mistõttu tuleb tehingu alusel saadu tagastada või tagastamise võimatuse tõttu alternatiivselt kahju hüvitada ning kuna tehingu teinud isik on surnud, tuleb saadu tagastada pärijale, s.o hagejale. Kostjal II ei olnud õigust korteriomandit käsutada ning tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 tuleb kostjal II hüvitada hagejale korteri väärtus 41 545, 57 eurot. Samuti on tühine kostjale II antud volitus, mistõttu ei olnud kostjal II õigus võtta A. K pangakontolt välja 6391, 20 eurot. Nimetatud summa tuleb hagejale tagastada. Ühtlasi soovib hageja saada kostjatelt viivist seaduses sätestatud määras. Kostjad pidid kahju tekkimisest teada saama 18.12.2008 (seisuga 13.04.2011 oli sissenõutavaks muutunud viivise summa 7832, 24 eurot). Kostja I seisukoht Kostja I vaidles hagile vastu. Notari ametikohustused tehingu tõestamisel on sätestatud tõestamisseaduses. Tõestamisseaduse (TõS) § 4 ja 11 koosmõjust tulenevalt on notar kohustatud kontrollima tehinguosalise otsusevõimet, kahtluse korral tehinguosalise otsustusvõimes märkima selle notariaalakti. Tehingu tõestamisest saab notar keelduda üksnes juhul, kui ta on tuvastanud, et osalejal puudub otsustusvõime. Seadus ei sätesta otsustusvõime tuvastamise reeglistikku. Otsustusvõime tuvastamine eeldab eriteadmisi, mida notarilt nõuda ei saa. Seega saab notar kontrollida isiku otsustusvõimet tavateadmiste pinnalt. Kostja I on isiku otsustusvõime kontrolli kohustuse täitnud. Kostja I vestles A. K, kes oli igati ajas ja kohas orienteeritud, ja kes soovis temale kuuluva korteriomandi võõrandada, põhjendades võõrandamist sooviga jätta sugulased, kes tema eest ei ole hoolitsenud, ilma võimalusest tema korter pärida. Otsustusvõime kontrollimine on kostja I poolt tõendatud notariaalakti tehtud märkega. Kostjal I puudus õigus keelduda tõestamistoimingu tegemisest, kuna tal ei tekkinud kahtlust isiku otsustusvõimes. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I ei järginud täielikult vajalikku hoolsust või et isegi vajalikku hoolsust

Tsiviilasi nr 2-11-17910 täielikult järgides oleks otsustusvõime puudumine olnud tuvastatav eriteadmisi mitteomava isiku poolt. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisukoht Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja I poolel nõustus täielikult kostja I esitatud seisukohtadega. Kostja II seisukoht Kostja II vaidles hagile vastu. A. K otsustusvõimetus on tõendamata. Hageja poolt esitatud tõendid selles osas on ebausaldusväärsed. A. K mõistis täielikult lepingu tegemise tähendust, esitas oma soove arusaadavalt ning orienteerus ajas ja ruumis. A. K oli juba enne lepingu sõlmimist väljakujunenud tahe, et ta võõrandab oma vara kostjale II. Samuti oli A. K andnud kostjale II 01.12.2008 lihtkirjaliku volikirja, mille väljastamise põhjuseks oli, et kostja II ja tema pere hoolitsesid tema eest. A. K ei olnud tehingute tegemise ajal dementne ja tema tervislik seisund temaga igapäevaselt suhelnud inimeste, sh sotsiaaltöötajate ja politseinike, arvates oli eale vastav. Kuni surmani ei pidanud A. K ise vajalikuks tehingut tühistada. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis T. S hagi Tallinna notar Heli Mõttuse ja N. V vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Asjas tähtsust omavate vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) 18.12.2008 tõestas Tallinna notar Heli Mõttus korteromandi kinke- ja asjaõiguslepingud, millega A. K kinkis kostjale II korteriomandi XXX XXX XX-XX (tl 11-15, I köide); 2) 18.12.2008 tõestas Tallinna notar Heli Mõttus A. K volikirja, millega A. K volitas kostjat II kasutama ja käsutama pangas olevaid arveldusarveid; 3) Volikirja alusel võttis kostja II A. K pangakontolt välja raha 6391, 20 eurot (tl 16, I köide; tl 57, II köide); 4) A. K suri 29.05.2009; 5) A. K pärandi osas algatati pärimismenetlus ning üheks pärijaks on hageja, teised pärijad (M. R; R. R; E. M) on pärandvaraga seotud nõuded loovutanud hagejale (tl 152-154, I köide); 6) Kostja II on kingiks saadud korteriomandi võõrandanud kolmandale isikule hinnaga 41 545, 57 eurot. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu kahel erineval alusel tulenevalt asjaolust, et hageja arvates on A. K 18.12.2008 tehingud tühised, kuna A. K oli nende tegemise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi (tehingute ajal kehtinud redaktsioonis). Hageja käsitleb kostjaid solidaarvõlgnikena (VÕS § 65 lg 2). Kohus asus seisukohale, et esmalt tuleb välja tuua mõlema kostja kahju hüvitamise vastutuse eeldused ning seejärel tuvastada, kas need eeldused on täidetud. Hageja on esitanud kostja I vastu kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb notari ametikohustuste väidetavast süülisest rikkumisest, mida reguleerib notariaadiseadus ja riigivastutuse seadus (RVS § 7 lg 1). Viimasest tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid (RVS § 7 lg 4). Notari õigusvastasteks ametitoiminguteks on hagiavalduse kohaselt 18.12.2008 tehingute tõestamisel A. K teo- ja otsusevõime tuvastamata jätmine. Väidetavalt tekkis hagejale seetõttu kahju, mis väljendub kingitud korteri väärtuses ning pangakontolt väljavõetud sularaha summas. RVS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas (sama põhimõte tuleneb ka VÕS § 127 lg-st 1). Käesoleval juhul on kostja I märkinud notariaalakti TõS § 11 lg-s 3 nõutavad andmed, mille kohaselt olenemata asjaolust, et kinkija on kõrges eas isik, ei ole alust arvata, et kinkija teovõimet oleks piiratud, või

Tsiviilasi nr 2-11-17910 kahelda kinkija otsusevõimes. Akti tõestaja tähelepanekute kohaselt mõistab kinkija täielikult käesoleva lepingu tegemise tähendust, esitab oma soove arusaadavalt ning orienteerub ajas ja ruumis. Seega oli kostja I tehingute tõestamise ajal veendunud, et isik on teo- ja otsusevõimeline. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised eeldused: otsese varalise kahju tekkimine, notari ametikohustuste süüline rikkumine ning põhjuslik seos notari ametikohustuste süülise rikkumise ja kahju vahel. Ametikohustuste rikkumise eelduseks on, et tehingute tegemise ajal oli A. K teo- ja otsusevõimetu, kostja I oli A. K teo- ja otsusevõime tuvastamisel vähemalt hooletu ja eiras ametitoimingutegemisel seadusest tulenevaid nõudeid. Kostja I on vande all antud seletusega tõendanud, kuidas ta kontrollis isiku teo- ja otsusevõime olemasolu (tl 95, II köide). Kostja II vastu on hageja esitanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Nõude aluseks on asjaolu, et kostja sai tühise tehingu ja volituse alusel A. K kuulunud korteri ja raha. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna kostja II on korteriomandi võõrandanud, siis tugines hageja korteri osas VÕS § 1037 lg-le 1, mille kohaselt peab rikkuja hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. A. K pangakontolt võetud raha osas on nõude aluseks VÕS § 1028 lg 1. Korteriomandi väärtuse ja pangakontodelt võetud rahasumma osas ei ole poolte vahel vaidlust (vastavalt 41 545, 57 eurot ja 6391, 20 eurot). Kuigi kostja I leidis, et tema vastutuse eeldus ei sõltu sellest, kas isik oli tehingu tegemise ajal teoja otsusevõimeline, siis kohtu hinnangul on otstarbekas ennekõike eeltoodud asjaolu tuvastamine, kuna kehtiva tehingu puhul puudub vajadus anda hinnangut notari ametikohustuse võimalikule rikkumisele. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise eelduseks on tühised tehingud. Seega tuleb kohtul mõlema kostja vastutuse eeldusena tuvastada, kas A. K oli tehingute tegemisel teo- ja otsustusvõimetu. Füüsilise isiku teovõime on sätestatud TsÜS §-s 8. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Konkreetse tehingu puhul saab isiku teo- ja otsusevõime välja selgitada kohtupsühhiaatria-ekspertiisiga. Selleks määras kohus postuumse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi (tl 56-59, II köide). 28.11.2011 kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 26/23 on eksperdid leidnud, et tehingute tegemise ajal 18.12.2008 A. K psüühikahäireid ei esinenud. A. K oli täiel määral suuteline aru saama oma tegude iseloomust ning ta oli võimeline oma käitumist juhtima kooskõlas reaalsete väliste stiimulite ning oma eesmärkidega. Tehingute tegemise ajal 18.12.2008 oli A. K suuteline täiel määral aru saama oma käitumise lähematest ja kaugematest tagajärgedest, s.h oli suuteline aru saama, kuidas mõjutavad tema poolt tehtavad tehingud tema huve (tl 118-130, II köide). Kohtu hinnangul on ekspertiisiakt nr 26/23 usaldusväärne tõend, mille põhjal tegi kohus järelduse, et vaidlustatavad tehingud on kehtivad. Ekspertiisiakt kummutab AS Keila Taastusravikeskus koostatud A. K haigusloos sisalduva psühholoogi ja arstide arvamuse. Eksperdid on ekspertiisi läbi viies analüüsinud kõiki A. K meditsiinilisi dokumente ning tunnistajate ütlusi. Ekspert K. E on 22.03.2012 kohtuistungil selgitanud, et ekspertiisiaktis toodud arvamus läheb lahku arstide (L. E; M. K) varasema arvamusega, kuna selles ei arvestatud A. K seisundi hindamisel kõiki olemasolevaid meditsiinidokumente. Kuna varasemad arvamused ei sisaldanud endas algandmeid, ei olnud ekspertidel põhjust neid hinnata. Eksperdid on hinnanud kõiki võimalikke meditsiinilisi

Tsiviilasi nr 2-11-17910 dokumente ja tunnistajate ütlusi, otsimaks konkreetseid tunnuseid A. K võimalike psüühikahäirete kohta tehingute tegemise ajal. Eksperdid on leidnud, et A. K ajavahemikul 27.11.-14.12.2008 tervishoiuteenuse osutamise kontekstis püstitatud dementsuse diagnoos ei olnud põhjendatud. Haigusloo andmed A. K välise käitumise ja tema ravisuhetes toimetuleku kohta ajavahemikus 27.11.-04.12.2008 ei kinnita A. K psüühilisest seisundist tingitud toimetulekuraskusi. A. K ei esinenud dementsusele iseloomulikku püsivat tunnuste kogumit, üksikute kognitiivsete funktsioonide taseme püsivat langust ega muid psüühikahäireid, mis oleksid temal takistanud või piiranud ümbrusest ja oma tegudest aru saamast ning oma käitumist juhtimast. Eksperdid asusid seisukohale, et meditsiinilistes dokumentides märgitud võimalikud muutused A. K psüühilises seisundis olid vahetus põhjuslikus seoses temal sellel ajal esinenud raske kehalise haigusega. Ekspert T. K selgitas, et Purdue-Pegboard testi sooritud ei ole seotud psüühilise seisundiga, MMSE test on vaimse seisundi hindamise lühiuuring, mille puhul tuleb normist erineva soorituse puhul selle põhjust täiendavalt uurida; kui tegemist oleks olnud alanenud vaimse võimekusega, siis nähtuks see ka hilisematest meditsiinilistest dokumentidest, kuid käeosleva juhul seda ei olnud. Eksperdi väitel on testi nõrka sooritust arvamuse andmisel arvestatud, paigutades selle konteksti. Ekspertide käsutuses olnud andmete põhjal ei olnud võimalik diagnoosida A. K vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud psüühikahäiret või vaimutegevuse häiret või seisundit, mis oleks välistanuid tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve. Ekspert K. E selgitas, et isiku aktiivsuse vähenemine ei ole dementsusele viitav tunnus. Seetõttu leidis kohus, et tunnistajate (K. N; L. M) ütlused ei tõenda, et A. K oli tehingu tegemise perioodil dementne või et tal võis esineda mõni psüühikahäire (tl 90-93, II köide). Ekspertide hinnangul ei tulenenud ühegi tunnistaja ütlustest, et A. K käitumises oleks vaidlusalusel perioodil esinenud kognitiivse häire tunnuseid, kusjuures kognitiivne düsfunktsioon ei tähenda, et inimene ei saa asjadest aru (tl 11, III köide). Tunnistaja T. Õ ütluste kohaselt ei olnud A. K käitumine 2008. a muutunud (tl 93-95, II köide). Tunnistajate ütluste hindamisel arvestas kohus, et tunnistajatel ei ole eriteadmisi, mistõttu ei saa ainuüksi nende ütluste põhjal tuvastata isiku teo- ja otsusevõime puudumist. Eksperdid on tunnistajate ütlusi hinnanud lähtuvalt eriteadmistest, luues seega kohtule usaldusväärse tõendi. Notar Heli Mõttuse vande all antud seletused haakuvad ekspertide arvamusega, et A. K oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal otsusevõimeline ja orienteeritud ning ei tekkinud kahtlusi isiku vaimse seisundi ja otsustusvõime osas (tl 95-97, II köide). Notari vande all antud seletuse kohaselt oli tegemist tavaliste tingimustega kinkelepinguga ning midagi ebatavalist selle lepingu tõestamise ajal ei esinenud. Kaudselt tõendavad A. K selgelt välja kujunenud tahet ka tema poolt 06.01.2008 ja 01.12.2008 koostatud dokumendid (tl 122-123, I köide). Põhja-Tallinna Valitsus on pärast tehingute tegemist leidnud, et puudub vajadus A. K eestkoste seadmiseks (tl 132, I köide). Ka pärast vaidlusaluste tehingute tegemist ei ilmnenud A. K vaimses tervises kõrvalekaldeid (teda külastas sotsiaalnõunik J. P - tl 52, II köide; prokuratuuri menetluse oli hageja kuriteokaebus - tl 102-103, 131, I köide). 10.03.2009 tõestas kostja I A. K volikirja N. V volitamiseks tehingute tegemiseks ning ka sellesse notariaalakti on märgitud, et volitaja mõistab täielikult notariaalakti tegemise tähendust, esitab oma soove arusaadavalt ning orienteerub ajas ja ruumis (tl 103-104, II köide). Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid, muuhulgas A. K ja kostja II omavahelisi pikaajalisi, sõbralikke ja usaldusväärseid suhteid, ei ole vaidlusalused tehingud ka üllatuslikud. Tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et A. K ei teinud vaidlusaluseid tehinguid vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (TsÜS § 13 lg 1), mistõttu puudub alus TsÜS § 13 lg-s 3 sätestatud eelduse kohaldamiseks (ilmselt kahjuliku tehingu tegemisel on tehing tehtud otsusevõimetuna). Kuna A. K ei teinud tehingut TsÜS § 13 lg-s 1 nimetatud asjaolu mõju all, ei pea kohus hindama,

Tsiviilasi nr 2-11-17910 kas tegemist oli talle ilmselt kahjuliku tehinguga, et eeldada selle tegemist otsusevõimetuna. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et A. K ei olnud tehingute tegemise ajal teo- ega otsusevõimetu, mistõttu ei ole tehingud TsÜS § 10 ja § 13 lg 1 alusel tühised. Kuna kahju hüvitamise üks eeldustest on täitmata, siis puudub vajadust teiste kahju hüvitamise koosseisuliste tingimuste hindamiseks. Kohtu hinnangul puudub vajadus käsitleda hageja väidetud teisi notari võimalikke rikkumisi, kuna need ei saanud põhjustada hagejale kahju. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning kohaldanud vääralt menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi. TsÜS § 13 lg-st 3 tulenevalt ei jaotanud kohus õigesti tõendamiskoormust ja on põhjendamatult suure rõhu pannud ekspertiisiaktile. Tõendamiskoormus oleks pidanud olema ümber pööratud ja kostjad oleks pidanud tõendama, et A. K ei olnud otsusevõimetu, kuna kinge on juba oma iseloomult kahjulik tehing. Kahjulik tehing eelkõige seetõttu, et ühe lepingupoole ehk A. K sooritus korteriomandi üleandmisel oli oluliselt suurema väärtusega kui N. V vastusooritus vanemale inimesele ülapidamiskohustust andes. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-81-07 on apellant seisukohal, et eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid on üksnes üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt hindama. Hageja arvates oleks pidanud kohus ja eksperdid rohkem hindama hageja poolt esitatud tõendeid, kuna A. K vaimutegevuse ajutist häiret tõendavad vähemalt nelja erineva meditsiinitöötaja hinnangud. Lisaks eelnevale, hindamaks isiku otsusevõimet, on tõendi ajastus primaarse tähendusega ja eelistada oleks tulnud kõnealustele notaritoimingutele ajaliselt lähemal olevaid tõendeid A. K otsusevõimetuse kohta kui seda on postuumne ekspertiisiakt. Kohtul oli tulenevalt TsMS §-st 304 kohustus viia läbi kordusekspertiis, arvestades eksperdiarvamuse vasturääkivust ja puudulikkust ning võttes muuhulgas arvesse eeltõendamismenetluses ekspert J. A poolt tehtud järeldusi. Apellandi arvates on ekspertiisiakt puudulik põhistuste osas ning seda ei ole kõrvaldatud ekspertidele esitatud küsimustele vastamisega. Eksperdid on keskendunud üksnes küsimusele, kas dementsuse formaalne diagnoos on õige, samas neile esitatud küsimused puudutavad otsusevõimet. A. K vaimutegevuse ajutise häire olemasolu on apellandi hinnangul piisavalt tõendatud ning kohus oleks pidanud rakendama TsÜS § 13 lg-st 3 tulenevat tõendamiskoormust. TsÜS § 13 lg 1 defineerib otsusevõimetuse seisundis tehtud tehingut kui tehingut, mis isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolud tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega hindamaks otsusevõimetust on tõendi ajastatus primaarse tähendusega. Tõend, mis jääb hilisemasse ajavahemikku, ei saa omada sama väärtust, kui tehingule lähemat asjaolu tõendav tõend. Tehingule ajaliselt lähemat sündmust tuleb eelistada ajaliselt kaugemale. Vaadeldes tõendite ajalist jaotumist, võib eristada kolme ajaperioodi: ajavahemik enne A. K kukkumist 26.11.2008, ajavahemik raviasutustes 27.11.2008-14.12.2008 ja ajavahemik alates 10.03.2009 kuni A. K surmani 25.05.2009. Apellandi hinnangul ei oma sisulist tähtsust esimene ajaperiood, mistõttu ei nõustu ta kohtu järeldusega, nagu tõendaks Aino Kaljundi selgelt välja kujunenud tahet ka tema poolt 06.01.2008 ja 01.12.2008 koostatud dokumendid. 06.01.2008 ehk rohkem kui 11 kuud enne tehingut tehtud „tahteavaldus“ ei ole kohane hindamaks, kas isikul oli otsusevõime 18.12.2008 tehingu tegemisel. Teise ajaperioodi kohta esitatud tõendid kinnitavad hageja seisukohta, et A. K oli tehingute tegemise ajal otsusevõimetu. Notari ja K. N ütlusi ei saa pidada objektiivseks (teine neist on kostja II sõbranna, neil on ühine huvi MTÜ-s Vaba Stiil). Seetõttu ei saa pidada ka

Tsiviilasi nr 2-11-17910 tunnistajate ütlustele tuginevat eksperdiarvamust usaldusväärseks (ebaobjektiivsete sisendite korral ei ole tulemuseks usaldusväärne tõend). Esimene hilisem tõend, s.o pärast tehingu tõestamist 18.12.2008, pärineb ligi 3 kuud hilisemast ajast. Tegemist on notari poolt tõestatud uue volikirjaga. Esimene meditsiiniline tõend pärineb 4,5 kuud pärast tehingu tegemist. Sellest hoolimata on eksperdid A. K toimetuleku kohta leidnud, et ajavahemikul 18.12.2008 - 31.03.2009 oli A. K igakülgselt õigesti orienteeritud, sai täiel määral aru oma tervislikust seisundist ning sellega seotud piirangutest oma toimetulekule, oli suuteline sisukohaseks sõnaliseks suhtlemiseks jne. Selline ekspertide järeldus on meelevaldne. Ükski asjas esitatud tõend ei käsitle perioodi 18.12.2008 kuni 10.03.2009, mistõttu küsimuses, kas A. K võis 18.12.2008 olla otsusevõimetu (ajutine psüühiline puudus või muu asjaolu), ei oma tähendust 3-4 kuud hiljem aset leidnud väidetavad asjaolud. Juhul kui isiku ajutine otsusevõimetus lõppeb, näeb seadus ette isikul tehing heaks kiita, mida praeguses asjas A. K ei ole teinud. Kohus ei olnud tõendite hindamisel järjepidev. Kuigi kohus ei rahuldanud kostja taotlust sotsiaaltöötaja J. P tunnistajana ülekuulamiseks, kuna nimetatud isik ei suhelnud A. K vahetult pärast tehingut, vaid alles alates märtsist 2009. Samas on kohtu poolt asjakohatuks tunnistatud tõend leidnud tee ekspertiisiakti, seda koos mitmete muude asjaoludega hilisema (4-5 kuud pärast tehingut) ajavahemiku kohta. Ekspertiisiakt on puudulik, sest on jätnud tähelepanuta olulise asjaolu. Ekspert on küll maininud, et A. K määrati haiglas 10.12.-14.12.2008 raviks tugevatoimelist ravimit „Rispen“, kuid ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööranud. Eksperdid on keskendunud üksnes küsimusele, kas dementsuse formaalne diagnoos on õige, samas puudutasid neile esitatud küsimused otsusevõimet. Isegi kui eeldada, et dementsuse diagnoos on formaalselt väär, kuna puudub 6-kuuline monitooring, ei saa sellest järeldada, et A. K oli otsusevõimeline. Oluline on see, et meditsiinitöötajate märgitud sümptomeid ehk kliinilist pilti ei ole keegi vaidlustanud, vaidlustatud on üksnes diagnoos. Vahetult enne tehingut on mitu meditsiinitöötajat leidnud olulisi puudujääke A. K vaimutegevuses, mis omabki asjas tähtsust, mitte aga see, kas isik oli dementne või mitte. Kohus ei võtnud mingit seisukohta hagis esitatud nõude suhtes volikirja alusel pangakontodelt välja võetud summade osas. Maakohus on otsuses küll märkinud, et hageja poolt on selline nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud, kuid ei ole selle nõude osa seisukohta võtnud. Kohus ei ole ka põhistanud, miks VÕS § 1028 lg 1 antud asjas kohaldamisele ei kuulu. Menetlusosaliste menetluskulude jätmine hageja kanda on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus TsMS § 162 lg-ga 4. Hageja on hagi esitanud heas usus lähtudes eeltõendamismenetluse käigus saadud ekspertiisiakti tulemusest. Eeltõendamismenetluse käigus asus ekspert J. A seisukohale, et A. K ei olnud 18.12.2008 notariaalse tehingu tegemise ajal otsusevõimeline. Tuginedes TsMS § 249 lg-le 2 jättis maakohus formaalse puuduse tõttu esimese astme menetluses J. A ekspertiisiakti tähelepanuta. Juhul kui hageja oleks teadnud puudustest eeltõendamismenetluses ning kostjate kavatsusest vaidlustada tõend, ei oleks kostja eelduslikult enne hagi esitanud kui oleks läbi viidud TsMS § 249 kohane eeltõendamismenetlus. Seetõttu ei ole kostjad käitunud heauskselt. Kui jõustunud kohtulahend on hagejale negatiivne, siis tekitab see hagejale kulutusi, mida ta ei oleks kandnud, kui kostjad oleksid käitunud kooskõlas TsMS §-ga

Tsiviilasi nr 2-11-17910 sisuline ning kahtluse korral, koosmõjus TsÜS § 13 lg-ga 3, oleks notar pidanud tehingu tõestamisest keelduma. Vastustajate seisukohad Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik 21.11.2012 uuendas Tallinna Ringkonnakohus asja arutamise ning otsustas korraldada asjas kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Kohus tegi menetlusosalistele ettepaneku esitada arvamusi eksperdi isiku osas ning formuleerida eksperdile esitatavad küsimused. Menetlusosalistega peetud läbirääkimiste tulemusel määras ringkonnakohus läbi viia kohtupsühhiaatria kordusekspertiis ja tegi ekspertiisi läbiviimise ülesandeks riiklikult tunnustatud ekspertidele J. E ja P. V. Eksperdiarvamuse esitas kohtule ekspert J. E. Uuritava materjali vastuolulisuse ja tõendite kogumi ebapiisavuse tõttu keeldus ekspert P. V arvamuse andmisest. Menetlusosalised esitasid ringkonnakohtule oma seisukohad uue tõendi suhtes ning kinnitasid, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 jaotada menetluskulud menetlusosaliste vahel ümber. Sisulises osas ei anna apellatsioonkaebuse väited aga alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ning neid ei korda (TsMS § 654 lg 6), kuid peab vajalikuks lisada alljärgmist, vastates ühtlasi apellandi väidetele. Ringkonnakohus, kontrollinud esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, on seisukohal, et kohtule esitatud tõendid ei võimalda tuvastada asjaolusid maakohtust erinevalt ega anda tõenditele teistsugust hinnangut. Tõendid, mille põhjal tegi maakohus vaidluse suhtes lõppjärelduse, on vastuolulised ja mitmeti hinnatavad. Selles osas on apellandi väited õiged. Olulist muutust ei toonud kaasa ka 15.09.2013 eksperdiarvamus, veelgi enam, teine määratud ekspert-kohtupsühhiaater keeldus materjali vastuolulisusele ja ebapiisavusele viidates arvamuse andmisest. Nimetatud eksperdiarvamusest nähtuvalt on ekspert hinnangu andmisel aktsepteerinud ja võtnud arvesse tervishoiuasutuste poolselt dokumenteeritut ning leidnud, et A. K esines krooniline ja progresseeruv psüühikahäire - täpsustamata dementsus -, mille tõttu ta ei suutnud 18.12.2008 tehingute tegemise ajal oma tegude tähendusest adekvaatselt aru saada. Kolleegiumi hinnangul ei kummuta aga eeltoodud seisukoht varasema ekspertiisi käigus ekspertide antud arvamust, et A. K ajavahemikul 27.11.-14.12.2008 tervishoiuteenuse osutamise kontekstis püstitatud dementsuse diagnoos ei olnud põhjendatud: haigusloo andmed A. K välise käitumise ja ravisuhetes toimetuleku kohta ajavahemikul 27.11.-04.11.2008 ei kinnita tema psüühilisest seisundist tingitud toimetulekuraskusi, kusjuures tema psüühilise seisundi dünaamika ei olnud kooskõlas dementsuse diagnoosiga. Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga, nagu oleksid eksperdid K. E ja T. K keskendunud üksnes küsimusele, kas dementsuse formaalne diagnoos on õige või mitte. Käsitledes asjakohaseid lähteandmeid ei omistanud eksperdid liigset tähelepanu vastavale diagnoosile, vaid hindasid eelkõige siiski selle diagnoosi aluseks olevaid tunnuseid. Pealegi on ka ekspert J. E oma arvamuse mõtestanud lahti A. K seisundile antud meditsiiniliste hinnangute kaudu. Samas ei ole viimane ekspert arvestanud, et käsitletavaid dokumente ei ole koostanud erialaarstid. A. K ei ole ambulatoorselt ega statsionaarselt läbi vaadatud, tema vaimseid häireid on kirjeldatud ja

Tsiviilasi nr 2-11-17910 diagnoositud ilma tunnustatud ravivõtteid kasutamata. Seetõttu ei saa selle eksperdiarvamuse põhjal järeldada, et A. K oli 18.12.2008 tehingute tegemise ajal otsusevõimetu. Maakohus ei järeldanud dementsuse diagnoosi puudumisest A. K otsusevõimelisust. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole õige. Meditsiiniasutuse töötajate märgitud andmeid isiku sümptomite ehk kliinilise pildi kohta ei olnud kellelgi põhjust eraldi vaidlustada, vaid neid tuli ekspertidel koos muude tõenditega hinnata. Erilist tõenduslikku jõudu ei oma ka asjaolu, et 10.12.2008 määrati haiglas A. K tugevatoimelist ravimit (neuroleptikum) „Rispen“ (1/4 tabletti ööseks) ega ka see, et haiglaravil viibimise ajal sedastati puudujääke A. K vaimutegevuses. Ka eksperdid K. E ja T. K on neid asjaolusid hinnanud, seostades A. K vaimse seisundi langust kehalise haigusega: raske trauma ja sellele järgnenud operatsiooniga. Eksperdid jõudsid järeldusele, et isikul ei esinenud dementsusele iseloomulikku püsivat tunnuste kogumit, üksikute kognitiivsete funktsioonide taseme püsivat langust ega muid psüühikahäireid, mis oleksid takistanud või piiranud ümbrusest ja oma tegudest aru saamast ning oma käitumist juhtimast. Seadusest tulenevalt lasub kohtul kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seetõttu ei nõustu kolleegium apellandi käsitlusega teatud tõendite asjasse puutumatuse kohta. Et kohus viitas muuhulgas ka A. K varasemale tahteavaldusele (06.01.2008 koostatud dokument), ei ole hinnatav menetlusnormi rikkumisena. Kõigi tunnistajate ütluste käsitlemine ning neile hinnangu andmine on kohtu kohustus. Ekspertide K. E ja T. K arvamus ei tugine vaid tunnistajate ebausaldusväärsetele ütlustele, nagu väidab ekslikult apellant, vaid asjas kogutud teabele tervikuna. Maakohus ei eksinud, kui jättis eraldi käsitlemata hageja nõude A. K pangakontolt väljamaksete tegemise kohta. Hagiavalduses on hageja esitanud nõude kostja I vastu VÕS § 1043 ja NotS § 14 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks, kostja II vastu aga nõude tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1). Volituse alusel tehtud tehingute osas on hageja tuginenud volituse tühisusele ning leidnud, et volikirjal ei olnud algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudus kostjal II õigus teha tehinguid, s.o väljamakseid pangakontolt. Ka selle nõude osas tugines hageja alusetu rikastumise sätetele ning esitas nõude kostja II vastu tühiste tehingute alusel saadu tagastamiseks. Kuna maakohus jõudis järeldusele, et volikiri ei ole tühine, ei olnud põhjust kõnealust nõuet eraldi käsitleda. Kostja I vastu esitatud nõude osas peab kohus vajalikuks märkida, et NotS § 14 lg-st 1 tulenevalt vastutab notar oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest, kusjuures notar kui avaliku võimu kandja vastutab riigivastutuse seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekkinud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVS § 13 lg 3). TõS §-st 11 tuleneb notari kohustus tuvastada (tehingus) osaleja teo- ja otsustusvõime. Selleks tuleb notaril rakendada oma teadmisi, kogemust ja praktikat. Isiku otsusevõime tõsikindel tuvastamine eeldab psühhiaatrialaseid eriteadmisi, millised oskused notaril üldjuhul puuduvad. Pealegi ei piisa alati ka neist teadmistest, tuvastamaks põgusa suhtlemise käigus isiku tegelikku vaimset seisundit. Antud vaidluse iseloomu arvestades oleks notari vastutus tõenäoliselt välistatud ka juhul, kui kohus oleks leidnud, et A. K oli tehingute tegemise ajal otsusevõimetu.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilasi nr 2-11-17910 Kuigi ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu otsuse sisulises osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse selles osas rahuldamata, jaotab ta ümber menetluskulud. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoolele kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegiumi hinnangul on eeltõendamisemenetluses kogutud tõendil selline sisu, mis võis suunata hagejat hagi esitama ja seega tekitada ka sellega kaasnevaid kulusid. Kohtu arvates annab nimetatud asjaolu alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Eelmärgitud põhjusel peab ringkonnakohus hageja suhtes ebaõiglaseks jätta menetluskulud hagi rahuldamata jäämisel tema kanda. Seetõttu tuleb menetluskulud tervikuna jätta menetlusosaliste endi kanda.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.