2-08-60140/69 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud 18.09.2008 esitas S L hagi Harju Maakohtusse S Mi ja Salva Kindlustuse AS-i vastu kahju hüvitamiseks. Menetluse kestel loobus hageja oma nõudest Salva Kindustuse AS-i vastu ja muutis nõude suurust. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitisena saamata jäänud tulu 22.08.2006 - 07.06.2010 eest 3404,84 eurot (53 258,50 krooni). Ravimite ja taastusravi eest igakuiselt 88,29 eurot (1381,50 krooni) ja mittevaralise kahju hüvitisena 32 000 eurot. 26.01.2006 kella 20:07 ajal toimus liiklusõnnetus Tallinnas Paldiski mnt 104 juures, kus reguleerimata ülekäigurajal teed ületades sai hageja löögi sõiduautolt BMW, mida juhtis kostja. Löögi tulemusel põhjustati hagejale eluohtlikud vigastused. Haiglas viibis hageja kuni 08.03.2006 ja töövõimetusleht väljastati kuni 19.07.2006. Liiklusõnnetuse põhjustamises mõisteti kostja Harju Maakohtu 28.03.2007 otsusega kriminaalasjas nr 1-06-16125 süüdi ning rahuldati tsiviilhagi 18 531 krooni ulatuses, millise summa on kostja tasunud. Arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt tuvastati hagejal püsiv töövõime kaotus 80% ulatuses. Hageja väidetel raske funktsioonihäire tõttu ei ole ta tööga võimeline elatist teenima ning elatub saadavast pensionist. Hagejale maksti õnnetusele eelnenud 6 kuu sotsiaalmaksuga maksustatud töötasu 4578,90 krooni. Hageja põhjendas oma mittevaralise kahju nõuet sellega, et kahju tekitamise tagajärjel on hagejal selline valu ja psüühikahäire, et ta ei saa öösiti normaalselt magada. Hagejal on kehas 16 polti ja 32 mutrit, mistõttu on raske kõndida, ning kõndides on hageja sunnitud iga 30 meetri järel peatuma, kuna tekib valu. Hageja kaotas oma kehalise terviklikkuse ning tema välimus on muutunud õnnetusjuhtumi tõttu. Hagejal on raske ühiskonda adapteeruda, kuna tal on raske oma terviseseisundiga toime tulla, hageja ei tunne end täisväärtuslikuna. Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kindlustatud liikluskindlustuse tavalepinguga Salva Kindlustuse AS-is. Kindlustusandja hüvitas hagejale püsiva töövõime kaotusest tuleneva saamatajäänud tulu 80% ulatuses, tasudes igakuiselt kindlustuspensioni. Kuivõrd hageja loobus kindlustusandjalt nõudmast hüvitist osas, milles tal on töövõime säilinud (20%), puudub tal alus nõuda saamatajäänud töötasu hüvitamist kostjalt. Kuivõrd hageja loobus taastusravi ja valuvaigistite maksumuse hüvitamise nõudmist kindlustusandjalt, puudub tal alus sellise nõude esitamiseks kostja vastu. Lisaks ei ole hageja oma nõudeid põhistanud ega tõendanud, et kulutused on vältimatud. Esitatud mittevaralise nõude põhjendused on subjektiivsed ning tõendamata. Mingit põhjuslikku seost väidetavalt esinevate asjaolude ja liiklusõnnetuse vahel hageja välja toonud ei ole. Õnnetus põhjustas hagejale kahtlemata valu, kuid kas valuaistingud kestavad tänaseni, s.o rohkem kui 5 aastat, on kaheldav ja tõendamata. Hageja väide psüühikahäire kohta on paljasõnaline. Esitatud tõenditest ei nähtu, et lisaks füüsilistele kahjustustele oleks õnnetuse tulemusel tekkinud ka psüühiline kahjustus. Ühtegi tõendit psüühikahäire kohta ja selle liiklusõnnetusega seose kohta pole esitatud. Ka ei ole tõendatud, et hageja väidetavad kõndimisraskused ning valuaistingud oleksid tingitud õnnetusest. Toimunud liiklusõnnetus võib tekitada tahes tahtmata kannatanule kahju, kuid mittevaraline kahju ei teki liiklusõnnetuse tagajärjel ilmtingimata. Seda enam, et nõutud hüvitis 32 000 eurot on ebamõistlikult suur, selle suurust ei ole veenvalt põhistatud. Hageja põhjendatud kulutused on tasutud kostja poolt sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse läbi. Jääb õiguslikult arusaamatuks, mille alusel hageja ei võtta arvesse summasid, mida on Salva Kindlustuse AS temale tasunud. Samuti ei arvesta hageja summasid, mida kostja tasus kriminaalmenetluse raames. Kostja majanduslik olukord ei võimalda hagejale tema poolt nõutud summas mittevaralise kahju hüvitist tasuda. Kostja ülalpidamisel on väike laps ja abikaasa. Esimese astme kohtu otsus 06.11.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks varalise kahju hüvitisena ühekordse maksena välja 259,74 eurot ja igakuise hüvitisena 30,89 eurot. Mittevaralise kahju hüvitisena mõistis kohus välja 9586,75 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Asjas ei olnud vaidlust selles, et 26.01.2006 toimus liiklusõnnetus, kus hageja sai löögi kostja juhitud sõiduautolt ega selles, et avarii tulemusel sai hageja raskeid vigastusi. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale varalise ja mittevaralise kahju hüvitist osas, mida kostja kindlustusandja hagejale hüvitanud ei ole. Kuna tegemist oli liiklusõnnetusega, siis tuleneb kostja vastutus VÕS § 1056 lg-st 1. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (RK otsus nr 3-2-1-27-07). Vastutus suurema ohu allikaga kahju tekitamisel on süüst sõltumatu ja kannatanu peab tõendama üksnes riski realiseerumise. Riskivastutuse kohaldamiseks peab olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel. Tallinna Pensioniameti Tallinna arstliku ekspertiisi komisjoni 24.01.2008 otsusega nr 397247 tuvastati hagejal püsiv osaline töövõime kaotus 80%. Viidatud otsus põhineb ekspertiisiga

tuvastatud asjaoludel: hageja puusanapa murru jääknähud ja liikumisfunktsiooni häired. Haigusloo nr E06000918 väljavõtte kohaselt teostati hagejale 31.01.2006 operatsioon. Kliinilise diagnoosi kohaselt on põhihaigus vasaku puusanapa murd, kaasavaks haiguseks vasaku sääre lateraalse päksi murd, mis on tekkinud sõiduauto või veoautoga kokkupõrkel. Hageja viibis nimetatud diagnoosiga haiglaravil 26.01.-08.03.2006. Seega ei ole asjakohased kostja väited, et arstliku ekspertiisi komisjoni otsusest ei selgu, et hageja töövõime kaotus oleks tekkinud just kostja põhjustatud liiklusavarii tagajärjel. Ekspert asus seisukohale, et S Ll tervisekahjustuste esinemine on otseselt seostatav 26.01.2006 toimunud liiklusõnnetusega. Hagejal esinevad liiklusõnnetusest tingituna tema elukvaliteeti märgatavalt halvendavad liikumisfunktsiooni häired koos kaasnevate valuaistingutega. Kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastati S. Ll järgmised tervisekahjustused: traumajärgne moondav vasaku puusaliigese põletik koos liigese kontraktuuri ehk kokkutõmbumisega, esineb ebavõrdne alajäsemete pikkus (vasak pikem kui parem) koos patoloogilise vaagnakaldega, vasaku reie lihaste kõhetumine, tallavõlvide lamenemisest tingitud lampjalgsus ning vasaku hüppeliigese mõningane liikuvuspiiratus. Lisaks subjektiivsed kaebused valule vasakul pool alaseljas, vasakus puusaliigeses ja vasaku sääre alaosas ning kaebused une- ja mäluhäiretele. Tingituna puusaliigese kontraktuurist ja sellega kaasnevast valust esinevad S. Ll märgatavad liikumisfunktsiooni häired. Seega hagejale tekkisid tervisekahjustused just kostja poolt põhjustatud otsasõidust tulenevalt. Kohtul puudus alus arvata, et need tervisekahjustused esinesid hagejal juba varem, muudel asjaoludel või on tekkinud mõne hagejapoolse tahtliku kahjustamise tagajärjel. Kostja seisukoht ei ole õige, et hagi tuleb jätta rahuldamata mh põhjusel, et kostja või tema kindlustusandja on juba hagejale hüvitist tasunud. Nii liikluskindlustuse seaduses kui ka sotsiaalministri 31.05.2004 määrusega nr 69 on kinnitatud liikluskindlustuse isikukahjuga seotud valu ja vaeva hindamise kord, mille kohaselt arvestatakse kahju hüvitise määramisel öövõimekaotust õnnetusjuhtumite kindlustuses, mis aga ei piira kannatanu võimalusi esitada varalise ja mittevaralise kahju nõudeid suuremas ulatuses (VÕS § 130). Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja palus välja mõista varalise kahjuna saamatajäänud tulu 3404,84 eurot 22.08.2006 - 07.06.2010. Hageja võttis arvutuskäigu aluseks õnnetusele eelnenud 6 kuu sotsiaalmaksuga maksustatud töötasu 4578,90 krooni. Hageja keskmine brutopalk AS-i xxxxxxxxxx tõendi kohaselt enne liiklusõnnetust oli vähemalt 5006,50 krooni. Hageja nõudis varalise kahju hüvitisena saamatajäänud tasu ulatuses, mida ei kata riigi ja kostja kindlustusandja poolt tehtud väljamaksed. Kohus leidis, et isiku suhtes, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni ikka ja kelle töövõime kaotus on 80%, võib eeldada, et ta ei leia tööd ja on kaotanud sissetuleku liiklusõnnetuse tagajärjel, sest tema tervislik seisund ei võimalda töötada. Kui hagejale ei oleks liiklusõnnetusega sellise raskusega kehavigastusi tekkinud, ei oleks hageja kaotanud oma töövõimet ning oleks saanud senises ettevõttes edasi töötada ja saada selle eest tasu. Seega tuleb kostjal hüvitada hageja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. Kohus leidis, et hageja jättis oma nõude juures arvestamata asjaolu, et Salva Kindlustuse AS hüvitas vahe, mida ei kata pensioniameti makstav pension hageja poolt kaotatud töötasust. Seega lähtus kohus saamatajäänud tulu hüvitise arvutamisel summast 368,90 krooni. Hagejale määrati vanaduspension alates 07.06.2010, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamatajäänud tulu alates püsiva töövõimekaotuse määramisest kuni vanaduspensioni määramiseni 259,74 eurot (45 kuud* 368,90 krooni=16 600,50 krooni).

Kohus leidis, et kostjalt tuleb osaliselt välja mõista hageja tervise kahjustamisest tekkinud kulud. Medicum Perearstikeskuse tõendi kohaselt soovitas arst hagejal olemasoleva funktsionaalse seisundi säilitamiseks aastas kaks korda taastusravikuuri. Hageja esitas kaks raviteenuste arvet käsimassaaži kohta hinnaga 1300 krooni ja veealuse duššmassaaži 10 protseduuri kohta 1600 krooni. Kotka apteegi arvetest nähtuvalt ostis hageja ravimeid: glucadol, terbisil, lamisil, bio-glucosamine, ortofen, kenalog ning kalamaksaõli. Hageja selgitas 15.10.2012 kohtuistungil, et tal ei jätku kõigiks vajalikeks kulutusteks raha. Hagejale tekitatud kahju koosneb taastusravist 1200 krooni, samuti ostab hageja raviks nõutud geeli, mis maksab 179 krooni kuus ja valuvaigistitele kulub hagejal igakuiselt 60,50 krooni. Kohus leidis, et kohus ei saa kannatanu nõuet jätta rahuldamata üksnes põhjusel, et kannatanu ei ole eseme taastamise kulusid veel kandnud. Nimetatud seisukoht ei tähenda seda, et hageja ei peaks tõendama vajaliku ravimi maksumust ja kogust. Hageja ei tõendanud, kas ja millises koguses ta vajab viidatud ravigeeli ning valuvaigisteid ning milline on nende maksumus. Kohus jättis selles osas hageja nõude rahuldamata. Tegemist ei ole sellise kahjuga, mille suurust ei saaks tõendada. Kohus jättis tähelepanuta hageja kulutused küüneseeneravimitele ja kalamaksõlile, kuna praeguses vaidluses ei omanud need tähendust. Kohus leidis, et rahuldada tuleb hageja nõue ravikulude hüvitamiseks massaaži osas, kuivõrd hagejale on soovitatav läbida aastas kaks korda taastusravikuuri ning kohus lähtus esitatud raviteenuste arvetel märgitud teenuste maksumusest kokku 2900 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuiselt 30,89 eurot (2*2900/12= 483,33 krooni). Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tähtajatult, kuivõrd arvestades liiklusõnnetuse aega ja hageja tervislikku seisundit, puudub alus eeldada, et see võiks aja jooksul paraneda. Mittevaralise kahju suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta valu ja kannatuste tekkimist. Valu on närvide ja aju poolt vahetult tajutud mõnele kehaosale põhjustatud kahjustus või vigastus. Kannatus tähendab vaeva, mida ei tunnetata otseselt mingi kehalise seisundina. Valu hõlmab mistahes valu, mida põhjustab meditsiiniline protseduur või kirurgiline operatsioon, mis osutub vajalikuks süüaluse poolt tekitatud vigastuse tõttu. Kannatuste mõiste hõlmab hirmu vigastuste tekitamise ajal hirmureaktsiooni, hirmu tulevase invaliidsuse ees, seoses tervisega, vaimse tervisega või võimega elatist teenida. Kehavigastuste puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilist ja hingelist valu. Mittevaralise kahju suuruse arvutamisel tuleb vaadelda üldise moraalse kahju eest määratud suuremate hüvitiste kontekstis, mille puhul on arvesse võetud ka elumugavustest ilmajäämine. Hüvitise hindamisel tuleb arvesse võtta ka raha muutuvat väärtust (ostujõudu jne). Eeltoodut arvestades ja tuginedes kohtupraktikale, leidis kohus kohtu diskretsiooni alusel, et õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju osas on 9586,75 eurot. Kohus leidis, et hüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg-s 1 nimetatud alustel ei ole põhjust. Kohtu hinnangul ei esinenud põhjusi, mille alusel oleks hüvitise välja mõistmine kostjalt täies ulatuses mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane. Ebaõigluse hindamisel tuleb alati arvestada ka kannatanu õigustatud huve ning asjaolu, et hüvitise vähendamine ei seaks teda ebaõiglasesse olukorda. Kohus leidis, et kostja esitatud andmed tema igakuise sissetuleku kohta ei pruugi olla õiged. On ebatõenäoline, et kostja suudab 280 euro suuruse igakuise sissetulekuga tasuda üüri ja ülal pidada veel oma alaealist last ja abikaasat. Lisaks asus kostja abikaasa tööle, seega ei ole ta enam ülalpeetav ning kostja majanduslik olukord on muutunud. Kostja on tööealine ja töö- ja õppimisvõimeline isik, seega puudub praegusel juhul alus mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks. S Mi apellatsioonkaebus

Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Varalise kahju välja mõistmine apellandilt ei ole põhjendatud. Vastustaja lähtus hagi esitamisel asjaolust, et on suurenenud tema elukvaliteeti halvendavad liikumisfunktsiooni häired koos kaasnevate valuaistingutega, sh ka une- ja mäluhäired. Kohtuarstliku ekspertiisi hinnangu kohaselt ei ole ekspert ka ise päris kindel, kas väidetavad tervisekahjustused on tekkinud tüsistustena või on need olnud juba algusest peale. Apellant on seisukohal, et alajäsemete ebavõrdne pikkus võib küll olla trauma tagajärjeks, kuid jäsemed ei lühene iseenesest viis aastat hiljem, vaid see on juhtunud vahetult liiklusõnnetuse tagajärjel (seda tõendab 16.04.2009 Medicum Perearstkeskuse AS saatekiri). Kui arstliku ekspertiisi kohaselt on vastustajal tuvastatud 80 % töövõime kaotus, siis võib juhtuda, et see jääbki nii, kuid võib juhtuda ka, et isik paraneb, kui mitte 5 aasta möödudes, siis ei ole välistatud, et 15 aasta möödudes. See aga ei tähenda, et vastustajal oleks õigus iga 5 aasta järel esitada apellandi vastu hagiavaldusi täiendavate varaliste ja mittevaraliste nõuete hüvitamiseks. LKS § 28 kohaselt koosneb liikluskahju isikukahjust ja varakahjust. Isikukahju sisaldab endas ajutisest töövõimetusest tulenevat kahju, püsivast töövõimetusest tulenevat kahju, kannatanu ravikulusid ja liiklusõnnetusega seotud mittevaralist kahju. Varakahju sisaldab endas asja kahjustamise või hävimise kahju ning mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. Seega on vastustajale juba hüvitatud need kulud, mida vastustaja soovib veel kord välja nõuda apellandilt, Salva Kindlustuse AS poolt. Lisaks on vastustaja esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi nende kulude osas, mida Salva Kindlustuse AS ei hüvitanud ning mis mõisteti välja apellandilt. Vastavalt kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagile oli tegemist transpordikuludega kodunt raviasutusse ja tagasi, kuludega ravile Ida Keskhaiglas, kulud ravimitele, kulud Idakeskuse spordiklubi teenustele, velotrenazöörile, Kalev Spa hotelli ujula teenustele, Lasnamäe Tervisekeskuse vesivõimlemise teenusele, eriarsti visiiditasule ja kuludele õigusabile. Seega on apellant vastustajale juba hüvitanud eelnevalt kõik vajalikud kulud. Apellandi arvates pidi esimese astme kohus lõpetama tsiviilasjas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, kuna samadel alustel ja sama eseme üle on 28.03.2007 tehtud kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-16125 ja millega on apellandilt mõistetud vastustaja kasuks 18 531 krooni. Igal juhul pidi kohus juba väljamõistetud summaga tegema tasaarvestuse. Asjaolu, et vastustajale määratud hüvitis ei ulatunud vanaduspensioni määramise hetkeni, ei ole käesoleval juhul piisav põhjus täiendava varalise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Ka maakohus leidis, et vastustaja jättis oma nõude juures arvestamata asjaolu, et Salva Kindlustuse AS on vastustajale hüvitanud vahe, mida ei kata pensioniameti poolt makstav pension vastustaja poolt kaotatud töötasust. Seega on vastustaja töötasu kaotus juba 80% ulatuses kompenseeritud ning seetõttu puudub täielikult alus töötasu teistkordseks väljanõudmiseks. Hageja töövõime on 20% ulatuses säilinud. Samuti ei ole esitatud kulud tekkinud vajaduste suurenemisest VÕS § 130 lg 1 mõttes ning väidetav kulu on tõendamata. Samale seisukohale asus ka Salva Kindlustuse AS, jättes nõude rahuldamata ning mida vastustaja aktsepteeris. Maakohus ei ole põhjendamatult arvestanud 11.03.2009 ekspertarvamusega. Lähtudes eksperdi seisukohast ei ole vastustajal suurenenud varaline kahju. Kannatanu tervis on stabiilses seisundis ning üha uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks teha ei ole vaja. Kannatanu vigastused toimunud avariist on pigem paranenud, kui halvemaks läinud, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et on suurenenud vastustaja töövõimetuse protsent. Pigem nähtub

ekspertarvamusest, et vastustajat vaevab artroos (mis on liigeskõhrede kulumishaigus), mis ei ole seotud liiklusõnnetusest saadud vigastustega. Ei ole võimalik tuvastada, et vastustaja vajadused on suurenenud ning kulud vajadustele samuti. Vastustaja ei ole ka piisavalt tõendanud tervise kahjustamisest tekkinud kulude aluseks oleva nõude asjaolusid. Igakuine hüvitis 30,89 eurot on õiguslikult motiveerimata. Tutvudes kohtuotsuse põhjendava osaga, võiks aru saada, et hüvitis on apellandilt välja mõistetud tähtajatult. Samas aga resolutsioon peab olema selge ja täidetav otsuse muu tekstita. Hinnang ́tähtajatult ́ ei ole määrav ega täidetav. Ei ole selge, millistest kriteeriumitest tähtajatus sõltub. Kahju on seotud teatud isikuga. Seega ei või kohus otsustada, et nimetatud summat tuleks tasuda tähtajatult. See võib tulevikus tekitada nt pärimisõiguses poleemikat ning ei ole välistatud, et uusi vaidlusi. Kohtu oletus/eeldus, et apellandil võib olla muu sissetulek, on ainetu ja tõendamata. Kohus ei või rajada kohtuotsust oletustele ja eeldustele. Kohtule ei olnud esitatud tõendeid, et apellandil on kõrgem igakuine sissetulek, kui 280 eurot. Apellandi arvates on alus varalise kahju vähendamiseks VÕS 140 lg 1 alusel kuni 2000 euroni. Kohus ei ole selgitanud, kas tegemist on olnud kehavigastusest tekitatud otsese kahjuga või tervisekahjustusest tekkinud otsese kahjuga. Maakohus lähtus VÕS § 130 lg-st 2, mis kaotas kehtivuse alates 31.12.2010. Kohus kehtivuse kaotanud sätte kohaldamist ei põhjendanud. Asjaolu, et vastustajale on juba hüvitatud mittevaraline kahju Salva Kindlustuse AS-i poolt, on pikemalt selgitanud Salva Kindlustuse AS oma 02.06.2009 esitatud vastuses vastustaja hagiavaldusele. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise kohustus vastustaja ees täidetud ning vastustaja ei saa nõuda teist korda sama hüvitise välja mõistmist. Igal juhul pidi kohus juba vastustaja poolt saadud summa tasaarvestama väljamõistetava summaga. S L apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitise suurust ja mõista uue otsusega välja mittevaralise kahju 32 000 eurot. Muus osas palub hageja jätta maakohtu otsuse muutmata. Kohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaks tegemisel tuleb arvestada kohtupraktikaga, kuid tegi seda ebaõigesti. Juhul kui kohus tuvastas, et apellandi töövõimekaotus on 80%, siis ei võinud lähtuda üksnes praktikast, mis on seotud liiklusõnnetustega, jättes analüüsimata muu praktika. Kui apellandi töövõimekaotus on 80%, siis võimaliku kahju hüvitise suurus võiks olla vahemikus 250 000 krooni (15 977 eurot) kuni 450 000 krooni (28 760 eurot). VÕS § 127 lg 1 kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega „valu suuruse“ leidmisel ei ole apellandile tagatud õigus õiglasele kahju hüvitisele ja kohus on rikkunud materiaalõigust. Kohus ei ole põhjendatud ega põhistanud, miks on õiglane määrata apellandile mittevaralist kahju hüvitist nimelt summas 9586,75 eurot. Kohtu järeldused ei ole selged. Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus hagejale kehavigastuse tekitamisega põhjustatud varalise

2.Ravikulu ravimite ja taastusravi eest igakuiselt 88,29 eurot. Esmalt võtab kolleegium seisukoha saamatajäänud tulu osas. Hageja taotluse kohaselt oli tema keskmiseks töötasuks enne õnnetusjuhtumit 4578,90 krooni, töövõimetuspensioni suuruseks oli 3284 krooni, kindlustushüvitist sai 926 krooni, vahe on 368, 90 krooni. Hagejale määrati vanaduspension 07.06.2010. Püsiv töövõimekaotus määrati Tallinna Pensioniameti Tallinna arstliku ekspertiisi komisjoni 24.01.2008 otsusega. Hageja taotles varalise kahju hüvitamist VÕS § 128 lg 4 alusel. Maakohus rahuldas hagi 259,74 euro osas. Maakohus on põhjendatult võtnud arvesse kindlustusandja poolt kindlustushüvitise maksmist, kuid on ekslikult asunud seisukohale, et hagejale tuleb hüvitada kogu keskmise palga ja saadud pensioni vahesumma. Seejuures on maakohus nõude rahuldamisel lähtunud saamajäänud tulu arvestamisel töövõimekaotuse määramisest kuni vanaduspensioni määramiseni 45 kuu osas, mis on ekslik. Nimetatud periood hõlmab tegelikult 28 kuud ja 14 päeva. Hageja taotles saamatajäänud tulu väljamõistmist kostjalt alates 22.08.2006 kuni 07.06.2010. Seega on otsuses olev põhjendus saamatajäänud tulu arvestusperioodi osas ekslik. Kolleegium nõustub kostjaga, et 20 % töövõimest hagejal säilis ning hageja ei saa nõuda kostjalt saamatajäänud tuluna kahju hüvitamist säilinud töövõime 20 % eest. Kindlustusandja on hüvitanud hagejale 80 % töövõimekaotusest tekkinud keskmise töötasu ja saadud pensioni vahe 926 krooni osas. Seega on hagejale hüvitatud kogu töövõimekaotusest tekkinud kahju. Liikluskindlustuse seaduse § 44 lg 3 p 4 ja § 29 ja 30 kohaselt hüvitab kindlustusandja üldreeglina töövõimetusest tuleneva saamatajäänud tulu, arvestades püsiva töövõime kaotuse ulatust väljendatuna töövõime kaotuse protsentides. Seda ongi kindlustusandja teinud. Õiguslikku alust nõude rahuldamiseks kostja suhtes kolleegium ei tuvastanud ning asub seisukohale, et maakohus on ekslikult nõude rahuldanud. Nõue tuleb jätta rahuldamata. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha igakuise varalise kahju hüvitamise nõudes, millise kohus rahuldas osaliselt, s.o 30,89 euro osas. Seejuures on otsuses jäänud märkimata, millisest tähtajast alates on eelnimetatud igakuine hüvitis välja mõistetud. Nõude osalist rahuldamist ei ole hageja vaidlustanud, millest tulenevalt kolleegium ei kontrolli otsust osas, milles hagi on jäetud rahuldamata TsMS § 651 lg 1 alusel. Hagi rahuldamisel tugines maakohus asjaolule, et hagejale on soovitatud läbida aastas kaks korda taastusravikuuri (ravivõimlemine saalis ja basseinis ning käsimassaaž), mille kohta on MEDICUM PEREARSTIKESKUS AS väljastanud 28.03.2011 tõendi (I kd lk. 224). Kolleegium leiab, et nõue tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 ja § 130 lg-st 1 on hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist kulude osas, mis tal tekivad seoses püsiva töövõimekaotusega. Seega on hageja õigustatud nõudma ka ravikulude hüvitamist, kuid ravikulu olemasolu peab hageja tõendama.

Kolleegium nõustub kostja vastuväitega, et igakuise hüvitise nõue käesoleval juhul ei ole põhjendatud, kui puuduvad tõendid, millises ulatuses tuleb hagejal kanda kulu taastusraviks seonduvalt liiklusavariiga tulevikus ja mis ajani on see taastusravi vajalik. Otsuses viidatud dokumentaalne tõend on soovitusliku iseloomuga. Sellist usaldusväärset tõendit, mis annab aluse hagi rahuldamiseks, esitatud ei ole. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui hagejal tekkivad ravikulud, seda ka taastusravi osas, seonduvalt liiklusõnnetusega, siis on ta õigustatud taotlema kulude hüvitamist, esitades kulu suurust tõendavad tõendid. Käesolevat nõuet igakuise hüvitise väljamõistmiseks eluaegselt ei ole võimalik rahuldada. Mittevaralise kahju hüvitis Hageja taotles kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 32 000 eurot, millist summat pidas kostja ebaproportsionaalselt suureks. Maakohus, hinnates tõendeid ja tuginedes VÕS § 130 lg-le 2, mõistis välja hageja kasuks kostjalt 9 586,75 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse väide on põhjendatud, et VÕS § 130 lg 2 kaotas kehtivuse alates 31.12.2010. Samas ei ole see otsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonimenetluses saab kõrvaldada maakohtu otsuses oleva eksimuse materiaalõiguse normi kohaldamisel. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 128 lg 1 järgi hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 järgi mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikule kehavigastusest tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et mittevaralise kahju olemasolu ei ole tõendatud ning see on ka korvatud kindlustusandja poolt. Maakohus tuvastas hagejal kostja õigusvastase käitumise tagajärjel mittevaralise kahju olemasolu. Asjaolu, et kindlustusandja maksis hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 6000 krooni, ei võtnud hagejalt õigust esitada hagi kostja vastu ning põhistada, et mittevaraline kahju on suurem, kui seda on hüvitanud kindlustusandja. VÕS § 127 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse kahju suuruse määramiseks juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Sellest põhimõttest ongi maakohus lähtunud. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades (VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1 ja § 366). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Maakohus on otsust hagejal mittevaralise kahju suuruse osas põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt, võttes põhjendatult arvesse, et toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel on hagejale tekitatud rasked kehavigastused, ta on kannatanud valu all ning on oma töövõimest kaotanud 80 %, hageja täisväärtuslik elukorraldus on piiratud. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta rikkumise laadi, raskust, süüdlase süüastet ning ka majanduslikku olukorda. Ka on maakohus põhjendatult võtnud arvesse Eesti Vabariigi kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Eeltoodust tulenevalt ongi mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldatud osaliselt. Kostja väiteid on maakohus otsuses käsitlenud ja neile vastanud. Maakohus on vastanud ka kostja vastuväidetele tema majandusliku olukorra kohta. Eeltoodust tulenevalt ongi mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldatud osaliselt. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks ületanud diskretsiooniõiguse piire mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Otsust mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas 9586,75