Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Danske Bank AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank AS esitas Argo Ratassepp ́a vastu 05.03.2013 hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 3026,41 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,02 % päevas alates 05.03.2012 põhisummalt 3026,41 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli Danske Bank AS sõlminud Staalfeldt OÜ-ga 28.04.2006 kasutusrendilepingu nr 260428SF, mille esemeks oli kaubik Peugeot Partner FT. Lepingu tagamiseks sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu nr KÄ-260428SF, mille kohaselt vastutas käendaja täies ulatuses liisinguvõtja lepingust tulenevate kohustuste eest. Liisinguvõtja ei tasunud lepingujärgseid makseid ning hageja lõpetas lepingu. Liisinguvõtja tagastas vara 23.10.2008. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 3026,41 eurot, mis koosneb kuludest vara realiseerimiseks (219 eurot ja 108,33 eurot) ja vara soetusmaksumusest tasumata osas (2699,08 eurot). Vara soetusmaksumus kujunes lahutades liisinguobjekti tagastamisjärgsest väärtusest edasimüügi hinna. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmata jätmine. VÕS § 108 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist. VÕS § 113 järgi on võlausaldajal nõuda ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi.
2.Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu ning palus kohaldada hagile aegumist ning teha asjas TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud korras menetlust lõpetav otsus. Kostja vastuse kohaselt puudub pooltel kokkulepe, mis reguleeriks liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõudmist erinevalt VÕS § 367 lg-st 3. Isegi kui liisingulepingu punktis 10.6 sisalduv tingimus oleks käsitletav sissenõutavuse kokkuleppena, on poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p-s 10.6 sisalduv tüüptingimus tühine, kuna paneb liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (RK lahendid 3-2-1-77-08 ja 3-2-1-33-08). Tüüptingimuse tühisuse korral tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 , mille mõtteks on juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu lahendi 3-2-1-33-09 kohaselt muutub liisinguandja nõue VÕS § 82 lg 7 ja lg 3 alusel sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisinguandja väidetav nõue pidi selguma mõistliku aja möödumisel vara tagastamisest, mitte vara edasimüümise hetkel. Liisingulepingu rahalise kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks saab lugeda ühte
kalendrikuud, seega muutus väidetav nõue sissenõutavaks hiljemalt 23.11.2008. Tehingust tulenev kolmeaastane nõue aegus seega 23.11.2011. Isegi juhul, kui nõustuda, et nõue muutus sissenõutavaks 21.02.2009, saabus aegumistähtaeg 21.02.2012 ning selleks ajaks polnud hageja kohtule hagiavaldust esitanud. Hageja esitas hagiavalduse 05.03.2013. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine ei peatanud hagi aegumist, sest hageja pole tõendanud, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati samas nõudes, mis on käesoleva hagi esemeks. Isegi kui maksekäsu kiirmenetluse esemeks oli hagis esitatud nõue, on nõue TsMS § 483 lg 6 alusel aegunud, sest hagi on esitatud pärast sättes märgitud tähtaja möödumist. TsMS § 483 lg 6 kohaselt peatub hagi aegumine juhul, kui avaldaja esitab samas nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates. Hageja sai maksekäsu kiirmenetlust lõpetava määruse kätte hiljemalt 09.01.2013, kuid 09.02.2013 polnud kohtule veel hagi esitatud ning maksekäsu kiirmenetlus ei peatanud hagi aegumist. Hagi ei kuulu rahuldamisele ka aegumise kohaldamata jätmisel. Liisinguese müüdi alla turuhinna ning hageja põhjustas ise endale kahju, mille hüvitamist ei saa kostjalt nõuda. Lisaks ei ole hageja tõendanud liisingueseme edasimüümist hagis väidetud hinnaga. Müügihinna tõendamiseks on esitatud Tehase Auto OÜ arve, kuid müügihinda tõendab müügileping. Sõiduki realiseerimiskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud või kuuluvad alternatiivselt VÕS § 139 alusel olulisele vähendamisele. Auto valmistas müügiks ette, hindas turuväärtuse, vahendas müüki ning ostis üks ja seesama isik, s.o Tehase Auto OÜ. Kostja ei pea vajalikuks hüvitada vahendustasu isikule, kes osutus auto ostjaks. Kaubiku pesemise kulu 1000 krooni on selgelt ebamõistlik. Hageja on arvutanud ka valesti vara seotusmaksumusesoetusmaksumus kujuneb liisinguobjekti jääkväärtusest 23.10.2008 seisuga (5964,7 eurot), millest on lahutatud liisinguobjekti realiseerimise hind (3650 eurot). Liisingueseme soetusmaksumus on seega 2314,7 eurot ja põhivõlgnevuse suuruseks 2642,03 eurot. Hageja esitas 24.04.2013 taotluse menetluse peatamiseks või vaheotsuse tegemiseks tsiviilasjas 2-13-10426, kuna poolte vahel on analoogne vaidlus tsiviilasjas 2-12-1459. Hageja selgitas 24.04.2013 menetlusdokumendis, et TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Nõue ei ole aegunud ka siis kui lähtuda kostja seisukohast, et nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul peale vara tagastamist. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-28-08, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks ajaks tuleb lugeda 1/10 üldisest aegumistähtajast ehk kolme kuud. Kuna sõiduki väärtuse hindamine ja realiseerimine oli 2009 turusituatsiooni arvestades keerukam protsess kui leppetrahvi nõude esitamine, tuleks mõistlikuks ajaks pidada pikemat perioodi kui 3 kuud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus otsustas 28.06.2013. a otsusega rahuldada kostja taotluse kohaldada aegumist Danske Bank AS hagile, jätta rahuldamata Danske Bank AS taotlus menetluse peatamiseks ning jätta hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et menetluse peatamiseks puudus alus, kuna kostja on taotlenud asjas vaheotsuse tegemist aegumise osas. Kohus asus seisukohale, et kostja taotlus kohaldada aegumist hageja nõudele on põhjendatud. Maakohus leidis, et kasutusrendilepingu punkt 10.6 on tühine, kuna tegemist on teist poolt oluliselt kahjustava tingimusega. Punkt 10.6 on ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 ja § 44 järgi järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Kuna kasutusrendilepingu punkt 10.6 on
tühine, tuleb nõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamiseks kohaldada VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Viidatud sätetest tulenevalt peab võlgnik täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Kui pooled ei ole kohustuste täitmise tähtaega kokku leppinud ega see ei tule võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuste täitmist pärast kohustuste täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Maakohus asus seisukohale, et mõistliku tähtaja määramiseks tuleb lähtuda ka sellest, et liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada liisinguandja poolt liisingueseme omandamiseks tehtud kulud liisingueseme väärtusega selle tagastamise ajal, mitte lähtuda võõrandamisel saadud summast (RK lahend 3-2-1-124-08). Kuna liisinguandjal tuli lähtuda nõuete arvestamisel liisingueseme tegelikust väärtusest selle tagastamise ajal, muutus kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisinguandja poolt liisingueseme valduse saamist. Mõistlik aeg liisingueseme hinnata laskmiseks on mitte enam kui 14 päeva. Hageja sai liisingueseme 23.10.2008, seega muutu kulude hüvitamise nõue sissenõutavaks 07.11.2008, nõue aegus vastavalt 07.11.2011. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 11.01.2012, mistõttu olid sissenõutavaks muutunud nõuded hagi esitamise seisuga aegunud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, väljaarvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Maakohus tegi TsMS § 449 lg 3 kohaselt vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Maakohus jättis menetluskulud Danske Bank AS kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Danske Bank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28.06.2013 otsuse tühistamist ning asja uueks läbivaatamiseks saatmist esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on apellant seisukohal, et kasutusrendilepingu p 10.6 ja käenduslepingu p 2 on nõude sissenõutavaks muutumise aja osas kehtivad. Asjaolu, et tegemist on tüüptingimusega, ei muuda tüüptingimust kehtetuks, tuvastatud peab olema ka teise lepingupoole huvide kahjustamine. Seadus võimaldab liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aja suhtes kokkuleppeid sõlmida ning seega ei saa nimetatud sätted olla seadusega võrreldes tühised; 2) sisaldab liisingulepingu p 10.6 kaht erinevat kokkulepet sissenõutavaks muutumise aja kokkulepet ning kokkulepet nõude suuruse arvestamisel lähtuda vara realiseerimise hinnast. Kohus on lugenud lepingu p 10.6 tühiseks just osas, milles see reguleerib kokkulepet nõude suuruse arvestamisel lähtuda vara realiseerimise hinnast. Lepingu p 10.6 sissenõutavaks muutumise aja kokkulepe ei võta ära vastustajalt võimalust tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust, nagu leidis maakohus. Maakohus ei ole liisingulepingu p 10.6 sisalduva teise kokkuleppe, st sissenõutavaks muutumise aja kokkuleppe osas hinnangut andnud; 3) ei ole nõue ka siis aegunud, kui liisingulepingu p 10.6 sisalduv tüüptingimus oleks tühine, sest hageja on nõude esitanud mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 82 lg-tele 3 ja 7. Maakohus on lugenud mõistliku aja pikkuseks ebamõistlikult lühikese perioodi (14 päeva). Tegelikkuses tuleks mõistlikuks ajaks lugeda pikemat perioodi kui on ette nähtud leppetrahvi esitamise nõudeks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-28-08 leidnud, et leppetrahvi nõude esitamise korral võib mõistlikuks ajaks lugeda 1/10 aegumistähtajast e ca 3 kuud. 20087-2009
majandussituatsiooni arvestades ei ole mõistlik pidada vastavaks perioodiks 2 nädalat. Maksekäsu kiirmenetluse esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud.
5.Argo Ratassepp vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei reguleeri liisingulepingu p 10.6 ja käenduslepingu p 2 aegumistähtaja algust. Viidatud punktide kohaselt on liisinguandjal õigus nii liisinguvõtjale kui käendajale esitada nõue tasuda see osa liisinguandja kahjust, mida liisinguvõtjapoolt tehtud regulaarsed liisingumaksed ja liisingueseme müügist saadu ei kata 10 päeva jooksul peale vastava nõude saamist liisinguandjalt; 2) on esimese astme kohus õigesti leidnud, et liisingulepingu p 10.6 sõnastus on vastuolus TsMS § 376 lg-s 3 sätetstatuga. Liisingulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel liisingueseme tagastamisest arvates. Esimese astme kohtu hinnangul on mõistlik aeg kahju hindamiseks 14 päeva; 3) on vastustaja koos põhivõlgnikuga solidaarvõlgnik ning vastustaja suhtes algas aegumistähtaja kulgemine samal päeval kui põhivõlgniku suhtes; 4) ei ole apellant tõendanud esimese astme kohtu ega apellatsioonimenetluses, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati samas nõudes, mis on hagi esemeks. Hagi on kohtule esitatud pärast TsMS § 483 lg-s 6 sätestatud tähtaja möödumist. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusel ei ole sellisel juhul aegumist peatavat toimet.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada ega muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuli Danske Bank AS-i hagi Argo Ratassepp’a vastu jätta rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi, kuna maakohus on osaliselt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See ei ole aga lõpptulemusena toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist. Danske Bank AS-i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Aegumise kohaldamisel omab määravat tähendust see, missugusest hetkest arvates muutus hageja nõue sissenõutavaks. Apellant (hageja) tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Seega on käesolevas asjas aegumise kohaldamisel oluline kindlaks teha, kas liisingulepingu poolte vahel oli kehtiv kokkulepe, millega oli kindlaks määratud liisinguandja hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise aeg, või tuleb nõude sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel
juhinduda seadusest, s.o liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist.
8.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et pooltevahelises suhtes kohalduvate liisingu üldtingimuste p 10.6 näol on tegemist kokkuleppega selle kohta, millal muutub hageja liisingulepingu lõppemise järgne hüvitisnõue sissenõutavaks. Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatakse, et „Lepingu ülesütlemise korral vastutab Liisinguvõtja Liisinguandja ees kogu Lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, Vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud Rendimaksetega, Kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud Vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt Lepingule peaks hüvitama Liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Juhul, kui saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub Liisinguvõtja puudujääva osa kümne (10) päeva jooksul Liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates.“ Ka käenduslepingu p 2 sätestab, et juhul kui klient (OÜ Staalfeldt) ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest.
9.Õige on apellandi seisukoht, et üldtingimuste p-s 10.6 reguleeriti mitut erinevat pooltevahelises õigussuhtes tähtsust omavat õiguslikku küsimust. Punkti 10.6 esimeses lauses sätestatakse, millest koosneb liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu liisingulepingu ülesütlemise korral, kusjuures sätestatu vastab üldjoontes VÕS § 367 lg-tele 1 ja 4 nende koosmõjus. Punkti 10.6 teises lauses reguleeritakse osaliselt liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemise korda, nähes ette, et lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja liisingueseme ning rahuldab saadud tulemi arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kõnealuses teises lauses sätestatu on seostatav VÕS § 367 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, liisinguvõtja hüvitisnõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust. Liisingueseme faktilise müügi tulemusena saadud rahasumma on üheks teguriks liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel. Sõltumata viisist, kuidas tehakse kindlaks tagastatava liisingueseme tegelik väärtus, võib tekkida olukord, kus liisinguvõtja hüvitisnõude suurus ületab liisingueseme väärtust, mille tulemusena ei ole liisinguandja nõuded kaetud tagasisaadud vara väärtusega. Ringkonnakohtu arvates reguleeritakse üldtingimuste p 10.6 kolmandas lauses liisinguandja nõude sissenõutavaks muutumist juhul, kui liisinguandja hüvitisnõue ei ole kaetud vara väärtusega (realiseerimise teel saaduga). VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse VÕS § 29 lg 8 kohaselt tõlgendust, mille järgi lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades on põhjendatud seisukoht, et isegi lugedes tühiseks üldtingimuste p 10.6 teises lauses sätestatu, mille kohaselt võetakse liisingueseme tegeliku väärtuse kindlakstegemise asemel liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks liisingueseme müügihind, ei anna see veel iseenesest alust pidada tüüptingimusena tühiseks ka kokkulepet, mille kohaselt juhul,
kui liisinguandja nõude suurus ületab liisingueseme väärtust ja/või müügihinda, tuleb liisinguvõtjal tasuda puudujääv summa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt sellekohase nõude esitamisest. Seega asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et üldtingimuste p 10.6 tuleb lugeda tervikuna tühiseks.
10.Üldtingimuste p 10.6 tüüptingimusena tühiseks lugemise aluseks ei ole iseenesest asjaolu, et liisinguvõtja vastu suunatud nõuete aegumine sõltuks selle järgi üksnes liisinguvõtja enda poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest, mis oleks liisinguvõtja jaoks ebamõistlikult kahjustav. TsÜS § 145 kohaselt on põhimõtteliselt lubatav poolte kokkuleppel aegumistähtaega nii pikendada kui ka lühendada. Muuhulgas on lubatav aegumistähtaja modifitseerimine ka tüüptingimustes. Samuti on dispositiivne VÕS § 82 lg 7, võimaldades võlasuhte pooltel kokku leppida, millal on võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda, s.t millal kohustus sisenõutavaks muutub. Koostoimes VÕS § 42 lg 3 p-ga 9 ja §-ga 44 on tüüptingimustes lubamatu eeskätt teise poole nõuete aegumistähtaegade või kohustuse täitmise tähtaegade ebamõistlik lühendamine. Seevastu aegumistähtaja või täitmistähtaja pikendamise osas on piiranguks peamiselt TsÜS § 145 lg 2, mis keelab alla kümne aasta pikkust aegumistähtaega pikendada enam kui kümne aastani. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p 11 muuhulgas märkinud, et ehkki seadus ei seo nõude sissenõutavust arve esitamisega, on lubatav kokkuleppel seada nõude sissenõutavaks muutumine sõltuvusse arve esitamisest. Puudub põhjendus, miks ei oleks lubatav siduda nõude sissenõutavaks muutumine võlausaldaja poolt kohustatud isikule täitmisnõude esitamisega, kus ühtlasi näidatakse esmakordselt ära võlausaldaja nõude lõplik suurus.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkulepe, mille kohaselt võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumine ja sellega kaasnevalt ka aegumistähtaja algus on poolte kokkuleppel seotud võlausaldaja poolt teatava teo tegemisega, nt arve vm nõudedokumendi esitamisega, ei ole iseenesest kohustatud isiku huve ebamõistlikult kahjustav. Käesolevas menetluses ei ole kostja (vastustaja) esitanud seisukohti, nagu tuleks tüüptingimustena tühiseks lugeda ka käenduslepingu teatavaid sätteid või et käendajale ei laieneks liisinguandja ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude sissenõutavuse kohta. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus hageja (apellandi) seisukohaga, mille kohaselt nõue muutus sissenõutavaks lepingu p 10.6 kohaselt nõudekirjas märgitud maksetähtajal, s.o 21.02.2009.a.
12.Põhjendatuks ei saa pidada maakohtu seisukohta, et mõistlik aeg liisinguandja nõuete suuruse kindlakstegemiseks on mitte rohkem kui 14 päeva. Iseenesest on õige, et liisingueseme turuväärtuse (TsÜS § 65 tähenduses) kindlakstegemiseks puudub otsene vajadus oodata eseme faktilise võõrandamiseni, vaid eseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga on võimalik fikseerida ka nt asja tundva isiku arvamusele tuginedes. Selleks võib piisav aeg olla ka nt 14 päeva, millele viitab maakohus. Asja faktilise võõrandamise tulemusena saadud hind võib vastavalt Riigikohtu järjekindlale praktikale (RKTKo 3-2-1-33-08 jne) olla liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemise aluseks sel juhul, kui müügist saadud hind ei erine oluliselt eseme turuhinnast (hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusest). Seega tuleb liisingueseme turuväärtus TsÜS § 65 tähenduses teha kindlaks ka juhul, kui pooled on kokku leppinud (mh liisinguandja tüüptingimustes), et
liisingulepingu ülesütlemise korral lähtutakse liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemisel liisingueseme tegelikust müügihinnast. Sellele lisaks tuleb aga kindlaks teha ka ülesütlemisest tingitud lisakulud, mille suurus ei pruugi olla selgunud liisingueseme tagastamise aja seisuga. Nende kulude suuruse kindlakstegemiseks kuluv aeg võib olla seotud liisingueseme faktilise võõrandamisega, kuna enne eseme võõrandamist ei ole täpselt teada, kui suureks kujunevad nt sõiduki hoiu- ja müügikulud. Seejuures tuleb arvestada, et aeg, mille jooksul liisinguese võõrandatakse, peab olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et ajavahemikku liisingueseme tagastamisest (23.10.2008.a) kuni liisingueseme võõrandamiseni (22.01.2009.a) tuleb pidada mõistlikuks ja põhjendatud ajaks, mis kulus liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemiseks. Seega ei muutunud liisinguandja nõue sissenõutavaks enne 22.01.2009.a.
13.Hagi on esitatud maakohtule 05.03.2013.a. Hageja (apellant) on tuginenud sellele, et 11.01.2012.a esitas hageja kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu, millest tulenevalt peatus hageja nõude aegumine TsÜS 160 lg 2 p 3 alusel. Kostja on menetluses korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et puudub selgus, kas maksekäsu kiirmenetluse avalduse esemeks oli sama nõue, mis oli käesolevas tsiviilasjas hagi esemeks (vt kostja 10.04.2013.a vastus hagile t lk 38 jj; kostja 06.05.2013.a seisukoht t lk 59-60, samuti maakohtu 12.06.2013.a istungi protokoll t lk 68-70). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja (apellant) ei ole tõendanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist kostja vastu samas nõudes, mille väljamõistmist taotleb hageja käesolevas tsiviilasjas. Toimikus on ainsaks maksekäsu kiirmenetlust puudutavaks dokumendiks Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 07.01.2013.a määrus tsiviilasjas nr 2-121450, mille kohaselt on lõpetatud maksekäsu kiirmenetlus Danske Bank AS nõudes Argo Ratassepp vastu 3336,16 euro nõudes. Käesolevas asjas maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt oli hageja nõude suuruseks 3026,41 eurot, mis koosnes vara realiseerimise kuludest summades 219 eurot ja 108,33 eurot ning vara soetusmaksumuse tasumata osast summas 2699,08 eurot. Hageja taotles lisaks ka viivise väljamõistmist.
14.Ringkonnakohus nõustub kostja (vastustaja) seisukohaga, et maksekäsu kiirmenetluse asjas nr 2-12-1450 tehtud 07.01.2013.a kohtumääruse põhjal ei ole võimalik jõuda selgusele selles, et viidatud maksekäsu kiirmenetluse esemeks oli sama nõue, mis on käesoleva hagimenetluse esemeks. Nõuete summad ei kattu. Samuti on kostja viidanud asjaolule, et poolte vahel oli mitmeid sama sisuga õigussuhteid. Ka ringkonnakohtu menetluses on käesoleval ajal tsiviilasi nr 2-12-1459 samade poolte vahel sarnase sisuga vaidluses. Seetõttu ei ole 07.01.2013.a maksekäsu kiirmenetluse lõpetamise määrus piisav tõendamaks, et ka käesoleva hagimenetluse esemeks oleva nõude osas oli esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus, mis oleks olnud aluseks aegumise peatumisele. Vaatamata kostja poolt sellekohaste väidete korduvale esitamisele ei ole hageja esitanud selgitusi ega tõendeid, mis kinnitaksid, et käesolevas menetluses vaidluse all oleva nõude osas oli hageja esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tõendamiskoormis lasus selles osas hagejal. Seega puudub alus lugeda käesolevas asjas hageja nõude aegumine TsÜS § 160 alusel peatunuks.
TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest arvates. Olenemata sellest, kas hageja nõue muutus sissenõutavaks alates võlgnevuse tasumiseks antud tähtaja möödumisest (21.02.2009.a) või liisingueseme võõrandamisest (22.01.2009.a), aegus hageja nõue seega hiljemalt 21.02.2012.a. Maakohtule hagi esitamise ajaks (05.03.2013.a) oli nõue seega aegunud.
15.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.