Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja Tartus 20.12.2012 liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai kahjustada hageja kasutuses olnud sõiduauto Toyota Avensis, mida polnud võimalik seoses remondiga kasutada perioodil 21.12.2012 kuni 22.01.2013 so 32 päeva. Liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki vigastusi arvestades (sõiduauto kaitseraud oli olulises ulatuses vigastatud ning tuli seetõttu eemaldada, samuti oli sõiduauto summuti murdunud kinnitustest lahti ning vajas väljavahetamist) ei saanud seda kasutada. Seda välistasid majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.12.2011 määrusega nr 114 kehtestatud Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord § 5 lg 1 p 1, Lisa 3 p 6.1.2 ning p 6.1.4 sätted. Kuna liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki kasutamine oli hagejale igapäevases majandus- ja kutsetegevuses vajalik, renditi selle asemele teine sõiduk. Liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduk Toyota Avensis oli kohandatud õppesõidukiks. Seega ei ole tegemist tavalise sõiduautoga, vaid erinõuetele vastava ja erivarustusega õppesõidukiga. Asendusautoks renditi täpselt samasugune õppesõiduks kohandatud Toyota Avensis. Hageja rentis asendusauto Viisedroom OÜ-lt. Sel ajal ei olnud hagejale teada ühtegi teist õppesõidukeid rentivat ettevõtete. Hageja rendikulu vastavalt Viisedroom 23.01.2013 arvele nr 1203 oli 1087,87 eurot ( sh käibemaks). Hageja kinnitab, et renditud sõidukit kasutati kogu rendiperioodi vältel, kuigi iga kasutamise päeva pole arvutis registreeritud andmeid. Lisaks registreeritud sõiduõppe tundidele kasutab hageja sõidukeid ka muudel eesmärkidel ning igakordselt ei registreerita sõiduki kasutamist arvutiprogrammis. Kostja kindlustusandja on täitnud liikluskindlustuse seadusega talle pandud kohustused, kuid LKindlS § 44 lg 3 p 5 kohaselt ei kuulunud hüvitamisele kahju, mis tekib seoses sellega, et liiklusõnnetuses kahjustatud või hävinenud sõidukit ei saanud kasutada. Eeltoodu ja VÕS §-de127 lg 1, 132 lg 4 ja 1043 palub hageja kostjalt õppesõiduauto rendiga seotud kulu 906,56 eurot ( so ilma käibemaksuta) välja mõista. Peale selle palub hageja kostjalt välja mõista viivise VÕS § l13 lg 1 teises lauses sätestatud määras so 0,19 eurot päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja oma 16.04.2013 kirjalikus vastuses (tl 39-41) vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on tõendamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et 20.12.2012 toimus liiklusõnnetus ja kahjujuhtum, mille eest vastutuse võttis kostja. Kostja arvates pole hageja aga tõendanud, et liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki asemele teise sõiduki rentimine oli hagejale ilmtingimata majandus- ja kutsetegevuseks vajalik. Arve sõiduauto rendi eest ei tõenda veel rendisuhet, vaid võib üksnes viidata rendisuhte olemasolule. Arve esitamine ja selle eest tasumine ei tõenda hädavajadust teise sõiduki rentimiseks. Hageja on ise reklaaminud oma kodulehel koolituste korraldamist, kasutuses olevaid sõidukeid ning suurt teenuseid osutavate spetsialistide arvu. Kuna hageja omab väga suurt arvu spetsialiste ja üle-eestilist võrgustikku, peab tal olema üsna suur sõidukipark. Sellise asjaolu valguses on küsitav hageja väide, et sõiduki rentimine oli möödapääsmatu vajadus. Lisaks nähtub renditud õppesõiduauto kasutamise graafikust, et sõiduautot ei kasutatud kogu perioodi jooksul. Peale selle sisaldab graafik vastuolusid ( 21.12.2012 kasutas sõidukit kaks isikut ühel ja samal ajal). Välistada ei saa, et hageja teised sõidukid võisid samal ajal seista ning polnud kasutuses, kuigi neid oleks olnud võimalik kasutada.

2 (10)

Tulenevalt hea usu põhimõttest oleks hageja pidanud kostjat eelnevalt teavitama sõiduki rentimisest, et kostjal oleks olnud võimalus leida soodsama hinnaga rendiauto. Kostjale teadaolevalt saanuks õppesõiduautot rentida ka 20 euro eest päevas R. K. T. -st. Kahju hüvitamise regulatsiooni rakendamine ei saa viia olukorrani, kus hageja kostja arvelt alusetult rikastuks olukorras, kus hagejal tegelikkuses puudus vajadus kasutada sõidukit üldse või teatud aja perioodist. Kostjale teadaolevalt autosõidu firmadel on nn varu ehk asendusautod juhuks, kui midagi peaks sõidukiga juhtuma, et oleks tagatud sõitude toimumine. Kostja arvates eespooltoodud asjaolusid arvestades esineb alus kahjuhüvise vähendamiseks VÕS § 140 kohaselt. Kostja vastusest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Hageja oma 21.04.2013 seisukohas (tl 46) leiab, et asjakohatu on kostja väide sellest, et sõidukit rendiperioodil igal päeval ei kasutatud. Sõiduk ei pidanudki igal ajahetkel olema pidevalt kasutuses. Sõiduki iga kasutuskorra kohta ei ole võimalik esitada tõendit. Seaduse kohaselt ei pea rendileping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Hageja esitatud rendiarve tõendab, et rendisuhe oli tasuline ja muud hageja tõendid kinnitavad, et rentimine oli vajalik ning renditud sõidukit ka reaalselt kasutati. Hagejale ei olnud varem teada, et Sõiduõpe OÜ rendib õppesõidukeid. Nimetatud ettevõtte koduleheküljel selline teave puudub. Hageja käesoleva menetluse käigus tehtud pöördumistele on Sõiduõppe OÜ seaduslik esindaja (juhatuse liige) kinnitanud, et õppeautot ei ole võimalik rentida. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada lihtmenetluses tulenevalt TsMS §-st 405, kuna tegemist on varalise nõudega ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Nii hageja kui kostja on olnud nõus kirjaliku menetlusega ning pole enda ärakuulamist soovinud. Hageja nõude aluseks on kostja kui mootorsõiduki juhi poolt liiklusõnnetuse põhjustamine, mille tagajärjel hageja väidetavalt sai varalist kahju. Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju hüvitamise nõuet saab kvalifitseerida erinevate sätete järgi. Eelkõige on asjakohased võlaõigusseaduse suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad sätted. VÕS § 1057 kohaselt mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest va sama paragrahvi punktides 1-5 loetletud juhtudel. Nimetatud norm sätestab mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse ning selle eesmärgiks on tagada mootorsõiduki otsese valdaja kui suurema ohu allika tegevusest lähtuva kõrgendatud ohu realiseerumise korral kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata mootorsõidukit valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Nimetatud riskivastutuse erikoosseisu puhul on tarvis arvestada ka VÕS §-s 1056 sätestatud riskivastutuse üldkoosseisu norme. VÕS § 1056 lg 3 on sätestatud, et käesolevas jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Lähtudes eeltoodust on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul seega võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus VÕS § 1043 järgi. Samale seisukohale on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 otsuses asjas 3-2-1-19-09 (punktis 11). Hageja on käesolevas asjas tuginenud peamiselt VÕS §-de 1043 ja 1045 sätetele, kuigi on hagis viidanud muuhulgas ka riskivastutuse sätetele ( VÕS § 1056,1057). Kuna hagis esitatud asjaolud võimaldavad hageja nõuet lahendada muuhulgas deliktilise vastutuse üldsätete alusel, millele hageja peamiselt toetub, peab kohus põhjendatuks kontrollida hageja nõude põhjendatust eelkõige deliktilise vastutuse üldsätete alusel.

3 (10)

VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejale kahju 20.12.2012 kostja kui mootorsõiduki juhi poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel, milles sai kahjustada hageja vara so mootorsõiduk. Selline kahju tekitamine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt. Seega peab kahju tekitaja (kostja) kahju hüvitama VÕS § 1043 alusel, kui ta ei tõenda, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja ei ole oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises kohtueelse menetluse käigus ega ka käesolevas asjas eitanud. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja ja tõendab teade liiklusõnnetuse kohta (tl 8), toimus 20.12.2012 Tartus liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja. Teatest liiklusõnnetuse kohta nähtub, et kostja juhtis sõiduautot Alfa Romeo 156 registreerimismärgiga 753 DEL ja sõitis Tartus Kaunase puiesteel tagant otsa sõiduautole Toyota Avant registreerimismärgiga 715MNM, mida juhtis Elmut Hint. Nagu on märgitud teates liiklusõnnetuse kohta ja nähtub sõiduauto Toyota Avensis registreerimisnumbriga 715 MNM fotolt ( tl 7), sai kokkupõrke tagajärjel tehnilisi vigastusi sõiduauto Toyota Avant tagaosa (sh lahti on tulnud summuti ning katki on tagumine kaitseraud) . E. K. A. S. koos spetsifikatsioonidega ( tl 9-12) nähtub, sõiduautol Toyota Avensis registreerimismärgiga 715MNM vahetati pagasiluuk, tagatiiva vasak ja parem kivikaitseteip, tagumine kaitseraud, tagumise kaitseraua tugiraud, kinnitus ja helkur ning tagumine summuti. Lisaks tuli värvida pagasiluuk, vasak ja parem tagatiib, tagumine kaitseraud ja tagumise sisepind. E. K. A. S. .01.2013 otsusega ( tl 13) on Autosõit OÜ-le hüvitatud liikluskahju 2941,55 eurot, mis tekkis 20.12.2012 Tartus Kaunase puiesteel sõiduautoga Toyota Avensis registreerimismärk 715 MNM toimunud liiklusõnnetuse tõttu. Otsuse kohaselt vastutab liikluskahju põhjustamise eest 100% ulatuses sõiduki Alfa Romeo registreerimismärgiga 753BFL juht, kes rikkus liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1 nõudeid. E. K. A. S. sisust nähtuvalt on hüvitatud sõiduki taastamisremondi kulud. Seega on õige ja LKindlS §-ga 44 lg 3 p 5 kooskõlas hageja väide, et talle on hüvitamata kahju, mis tekkis seoses sellega, et liiklusõnnetuses kahjustatud sõidukit ei saanud kasutada. Kohtu arvates tõendavad sõidukist tehtud foto ja E. K. A. S. sõiduki remondi kohta, et sõiduauto Toyota Avensis registreerimismärgiga 715MNM sai 20.12.2012 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada sedavõrd, et selle edasine kasutamine remontimata kujul teeliikluses oli võimatu. Liiklusseaduse § 73 lg 1 kohaselt liikluses kasutatav mootorsõiduk peab vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Sellised nõuded on kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.12.2011 määruses nr 114 Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord. Nimetatud korra § 5 lg 1 p 1 ja lisa 3 p 6.1.2 ja p 6.1.4 sätetest tuleneb, et kahjustunud kaitseraua või väljalaskesüsteemiga mootorsõiduki kasutamine teeliikluses ei ole lubatud. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 4 sätestab, et kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei

4 (10)

kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt samaväärse asja kasutamise kulude hüvitamist liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki remondis oleku aja jooksul, sest sõiduk oli hagejale vajalik majandustegevuseks. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et hageja näol on tegemist äriühinguga, kelle igapäevane majandustegevuses seisneb liiklusalase koolituse korraldamises. Nimetatud asjaolu nähtub väljatrükist hageja koduleheküljelt ( tl 42). Hageja sellisest tegevusalast tuleneb hageja vajadus kasutada sõidukeid õppesõitude tegemiseks. Seega võib eeldada, et liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduauto Toyota Avensis registreerimismärgiga 715MNM ( mis oli õppesõiduk) oli hagejale tema majandustegevuseks vajalik. Kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel ei saanud hageja mõnda aega seda sõidukit kasutada. Amserv Auto AS 22.01.2013 tõend (tl 14) kinnitab et sõiduauto Toyota Avensis registreerimismärgiga 715MNM oli Amserv Auto AS esinduses kere- ja värvitööde teostamises ajavahemikul 21.12.2012 kuni 22.01.2013. Hageja väitel rentis ta sõiduauto Toyota Avensis registreerimismärgiga 715MNM remondis oleku ajaks asendusauto Viisedroom OÜ-st. Viisedroom OÜ 23.01.2013 arve nr 1203 (tl 15) ning 06.02.2013 maksekorraldus ( tl 16) tõendavad, et hageja tasus Viisedroom OÜ-le auto registreerimismärgiga 879 MNR rentimise eest ajavahemikul 21.12.2012 kuni 22.01.2013 so 32 päeva eest 1087,87 eurot (ilma käibemaksuta 906,56 eurot). Sõiduki kasutamise graafikust (tl 17) nähtub, et sõiduautot registreerimismärgiga 879MNR on kasutatud ajavahemikul 21.12.2012 kuni 22.01.2013 ( sh 21.-22.12.2012, 27.-28.12.2012, 31.12.2012, 03.-04.01.2013, 06.-11.01.2013, 13.-18.01.2013, 20.-22.01.2013). Seega on õige kostja tähelepanek, et graafikust nähtuvalt ei kasutanud hageja renditud sõidukit iga päev. Hageja väide, et sõiduki kasutamise graafikus ei kajastugi tegelikult kogu sõiduki kasutamise aeg, ei anna alust jätta aga seda tõendit kõrvale, nagu on leidnud kostja. Sõiduki kasutamise graafikus sisaldub teave, millest nähtub, kes ja millal asendussõidukit kasutas. Hageja väide, et sõidukit kasutati lisaks ka muul ajal, on jäänud hageja paljasõnaliseks väiteks. Kostja viidatud ebatäpsused graafikus (21.12.2012 sõiduki kasutamine ühel ajal erinevate isikute poolt) ei ole kohtu hinnangul sellised, mis seaks graafiku usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla. Kohtu arvates Amserv Auto AS tõendiga on tõendatud asjaolu, et hagejal ei olnud ajavahemikul 21.12.2012 kuni 22.01.2013 võimalik kasutada sõiduautot Toyota Avensis registreerimismärgiga 715MNM, kuna see oli remondis. Kohtu arvates tõendavad Viisedroom OÜ arve ja sõiduki kasutamise graafik ka seda, et hageja kasutas ajavahemikul 21.12.2012 kuni 22.01.2013 asendusautona sõidukit registreerimismärgiga 879 MNR. VÕS § 339 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Erinevalt kostjalt kohus leiab, et hageja esitatud tõendid kinnitavad asjaolu, et hageja oli liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki asemele rentinud teise sõiduki ja seda ka faktiliselt kasutas. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega ei pidanud hageja rendileping Viisedroom OÜ-ga olema sõlmitud ilmtingimata kirjalikult. Asjaolud, et Viisedroom OÜ nõudis hagejalt rendi tasumist, mille hageja reaalselt tasus, osutab otseselt nendevahelise rendilepingu olemasolule. Kohtu arvates Viisedroom OÜ arve teksti „Autode kasutamise rent“ puhul on tegemist ilmse ebatäpsusega. Arves on märgitud üksnes ühe sõiduki registreerimisnumber, mistõttu võib

5 (10)

eeldada, et arve käsitleb siiski ühe sõiduki, mitte mitme sõiduki renditasu. Et arve tekstis võib olla eksitus, on möönnud kohtu hinnangul ka kostja ise oma vastuses hagile. Arvestades liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki vigastusi ja tööde mahtu ( vajalikud olid mitmesugused plekitööd, värvimistööd) on alust arvata, et eeldatav remondiaeg ei saanud olla väga lühike. Samas võis olla raske ette remondiks kuluva ajavahemiku täpset pikkust. Sellises olukorras ei olnud kohtu arvates ilmselgelt mõistlik rentida asendusautot päeva kaupa, vaid pikemaks ajavahemikuks. Seda enam sõiduki puhul, mis ei olnud tavapärane tarbeese, vaid kohandatud eriotstarbeks so õppesõitude tegemiseks. Võib eeldada, et selliseid eriotstarbelisi sõidukeid renditurul ei ole eriti palju, mistõttu rentimise vajaduse tekkimisel ei pruugi sõiduki saamine vastaval päeval osutuda võimalikuks. Hageja oli auto rentinud liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki asendamiseks kuni selle remondist naasmiseni ja pidi kogu selle aja eest tasuma rendileandjale renditasu. Asjaolu, kas hageja igal sellesse ajavahemikku jääval päeval rendiautot ka reaalselt kasutas, ei mõjutanud tema renditasu suurust, sest auto oli renditud pikemaks ajavahemikuks. Nagu kohus eespool leidis, oli selline hageja käitumine mõistlik. Juhul, kui renditud auto oleks hageja juures seisnud märkimisväärset kasutust leidmata, võiks tõepoolest seada kahtluse alla selle rentimise otstarbekuse. Sõiduki kasutamise graafikust nähtub, et hageja kasutas rendiautot vähemalt 21-l päeval so enamikel vaidlusalusesse ajavahemikku jäävatest päevadest. Seega pole alust arvata, et auto rentimisel kogu liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki remontimise ajaks oleks hageja toiminud ebaotstarbekalt. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja peab hagejale hüvitama asendusauto renditasu kogu selle aja eest, mil hageja liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõidukit ei saanud kasutada. Seoses kostja vastuväitega, et hagejal on ilmselt olemas ka teisi sõidukeid, mida hageja oleks saanud kasutada, märgib kohus järgmist. Väljatrükist OÜ Autosõit koduleheküljelt ( tl 42) tõepoolest nähtub, et hageja reklaamib ennast Eesti suurima autokoolina, mis tegutseb kõigis Eesti piirkondades. Koduleheküljel on viidatud ka sellele, et hagejal on mitmesuguseid sõidukeid. Kohus leiab, et asjaolu, et hagejal on ka sõidukeid, ei välista sõiduki rentimisega hagejal tekkinud kahju väljamõistmist VÕS § 132 lg 4 alusel. Käesoleval juhul esinevad kõik VÕS §-s 132 lg 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldused. Liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduk oli hagejale vajalik tema majandustegevuseks, kuid hageja ei saanud seda konkreetset sõidukit remondis oleku ajal kasutada. Hageja renditasu kujutab endast samaväärse asja kasutamise kulu liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki remondis oleku ajal. Kostja on muuhulgas hagejale ette heitnud ka seda, et asendusauto renditasu oli liiga kõrge. Viisedroom OÜ 23.01.2013 arve kohaselt oli renditasu ühes päevas 28,33 eurot (koos käibemaksuga 34 eurot). Hageja väitel ei olnud sõiduki rentimise hetkel talle teada ühtegi teist õppesõidukeid rentivat ettevõtet ja alles läbirääkimise käigus kostjaga selgus, et õppesõidukeid saab rentida Amserv Auto AS kaudu, kuid tunduvalt suurema renditasuga. Nii nähtub Amserv Grupi AS 14.03.2012 vastusest hageja järelepärimisele ( tl 32), et sõiduauto Toyota Avensis renditasu on 32 eurot päevas ( lisandub käibemaks). Õppesõidukeid Amserv Auto AS ei rendi, kuid lepingupartneri kaudu rentides oleks B-kategooria õppesõiduki rendihind 50 eurot päevas (lisandub käibemaks). Kostja väitel, mille kohta kostja on esitanud 15.04.2013 e-kirjavahetuse R. K. T. juhatuse liikme Raivo Kiisaga ( tl 43), on R. K. T. -st võimalik rentida õppesõiduks kohandatud autot renditasuga 20 eurot päevas ( kirjast ei selgu, kas see summa on käibemaksuga või ilma). Hageja esitatud registriandmete väljatrükist ja 18-19.04.2013 e-kirjavahetusest Sõiduõppe OÜ juhatuse liikme M. L. , et viimane on vastuseks hageja järelepärimistele vastanud, et õppesõidukeid rentida ei ole võimalik.

6 (10)

Kuna hageja on esitanud andmed õppesõiduki rentimise võimatuse kohta hoopis teise äriühingu (Sõiduõppe OÜ) kohta , kui kostja vastuses oli toodud ( R. K. T. ), siis ei lükka hageja esitatud andmed ümber kostja esitatud tõendis (e-kirjavahetus R. K. T. juhatuse liikme Raivo Kiisaga) märgitut, et õppesõidukit saab rentida R. K. T. -st. Kuna tegemist on erinevate äriühingutega, ei tõenda hageja esitatud registrikaart, et kostjale vastanud R. K. ole R. K. T. seaduslik esindaja. Samas puuduvad kohtul tõendid asjaolu kohta, kas R. K. T. -lt õppesõidukite rentimise võimalus on üldse laiemalt üldsusele teada ( näiteks kas teave õppesõidukite rentimise või vähemalt liiklusalaste koolituste korraldamise kohta on üldse nende koduleheküljel olemas vms) . Olukorras, kus selline teave pole olnud avalikult kättesaadav, et saa hagejale ette heita seda, et nad ei pöördunud asendusauto rentimiseks R. K. T. poole. Kohus leiab, et üksnes kostja esitatud e-kirjavahetus R. K. T. juhatuse liikme Raivo Kiisaga ei tõenda seda, et hagejal oleks reaalselt olnud võimalik asendusautot rentida odavamalt kui nad seda tegid. Isegi juhul, kui eeldada, et hageja saanuks asendusautot rentida R. K. T. –st, on hageja tegelikult tasutud renditasu 28,33 eurot (ilma käibemaksuta) võrreldes teiste küsitud renditasudega võrreldes ( Amserv Auto AS - 50 eurot ilma käibemaksuta ja R. K. T. 20 eurot) alla keskmise taseme. Seetõttu kohus leiab, et hageja renditasu on olnud mõistliku suurusega. Kostja on muuhulgas hagejale ette heitnud ka seda, et hageja ei teavitanud asendussõiduki rentimisest kostjat. Et hageja ei teavitanud eelnevalt kostjat asendussõiduki rentimisest, ei ole vaidlustanud ka hageja. Poolte kohtueelsest kirjavahetusest ( tl 18-31) nähtub, et hageja pöördus kostja poole esmakordselt 28.01.2013 ettepanekuga kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks ja edasiselt jätkasid pooled kirjavahetust kahju hüvitamise teemal. Sel ajal oli sõiduki rentimine juba lõppenud. Nõustudes hagejaga kohus leiab, et VÕS § 1043 või 1056 sätetest ei tulene hageja kohustust teavitada kostjat sellest, et hageja kavatseb rentida asendussõiduki. Küll võib selline kostja kohustus tuleneda VÕS §-s 139 lg 2 sätestatud kahjustatud isiku kahju tõrjumise või vähendamise kohustusest. VÕS § 139 lg 1 ja 2 kohaselt kahjuhüvitist võib vähendada, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kostja on palunud kahjuhüvitise vähendamisel kohaldada VÕS § 140 sätteid. Kohtu arvates võimaldavad kostja poolt esitatud asjaolud ( et hageja oleks saanud kasutada teisi oma sõidukeid, rentida asendusautot odavamalt või oleks pidanud andma kostjale võimaluse otsida soodsama hinnaga asendusautot) kohtule kaaluda hoopis VÕS 139 lg 1 ja 2 sätete kohaldamist. Kohtu hinnangul kostja poolt ette toodud asjaolud ei ole sellised, mis annavad alust pidada kahju hüvitamist käesoleval juhul äärmiselt ebaõiglaseks või mõistlikult vastuvõtmatuks just VÕS § 140 lg 1 mõttes. Nagu kohus eespool tuvastas, muutus liiklusõnnetuses kahjustada saadud hageja sõiduk teeliikluseks kasutamiskõlbmatuks. Nagu kohus eespool tuvastas, oli see sõiduk vajalik hageja majandustegevuseks. Need asjaolud ei saanud olla ka teadmata ka liiklusõnnetust põhjustanud kostjale, kes liiklusõnnetuse põhjustajana viibis sündmuskohal ja nägi nii sõiduki vigastusi kui ka seda, et tegemist olid õppesõidukiga. Sellises olukorras oli kostjal alus eeldada, et kahju võib tekkida muuhulgas seoses sellega, et hagejal on vajalik kahjustada saanud sõiduki asemele rentida asendusautot. Hageja on asendussõiduki rentinudki koheselt liiklusõnnetuse toimumisele järgnenud päeval. Majandustegevuse katkematu jätkamise tagamise seisukohalt ei saa lugeda mõistlikuks, et hageja oleks pidanud laskuma kostjaga asendusauto rentimise teemal läbirääkimistesse. Seda enam olukorras, kus hageja ei olnud kättesaadav enda poolt kostjale

7 (10)

avaldatud aadressil (xxxxxx-xxxxxxxx, mis märgitud teates liiklusõnnetusest), mida tõendab hageja hilisemalt selle aadressil saadetud kirja tagastamine kätteandmatult ( tl 19). Kuna nõutava kahju näol on tegemist sellise kahjuga, mille tekkimist oli kostjal suure tõenäosusega võimalik ette näha ning asendusauto kohene rentimine oli mõistlik hageja majandustegevuse katkematu jätkamise seisukohalt, ei loe kohus kostja eelnevat teavitamata jätmist asendusauto rentimisest selliseks asjaoluks, mis annab alust hageja kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada. Nagu kohus eespool leidis, võib hageja makstud renditasu pidada mõistliku suurusega tasuks. Seega ei ole alust vähendada kahjuhüvitist ka sellel alusel, et hageja tasus põhjendamatult suurt renditasu. Nagu kohus eespool sõiduki kasutamise graafikule tuginedes tuvastas, ei kasutanud hageja asendussõidukit iga päev. Kohtueelselt peetud pooltevahelises kirjavahetuses ( hageja esindaja 05.03.2013 e-kiri kostjale - tl 29) on hageja sisuliselt ka ise kinnitanud, et oli kindlasti päevi, mis sõidukit ei kasutatud. Hageja tegevuse mastaapsust arvestades ( mis nähtub tema koduleheküljelt) võib eeldada, et hageja kasutuses on teisi õppesõiduautosid. Asjaolu, et hageja asendussõidukit reaalselt igapäevaselt ei kasutanud, annab alust arvata, et sellist olukorda juhtus ka hageja teiste õppesõidukite puhul. Seega võib nõustuda kostja seisukohaga, et hageja saanuks tulenevalt ühe sõiduki kasutusest väljalangemisest oma teiste sõidukite kasutamist ümber korraldada. Samas võib eeldada, et selline ümberkorraldamine ei saanud olla lihtne. Nagu kohus eespool leidis, oli liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduk hagejale majandustegevuseks vajalik. Seega võib eeldada, et hageja majandustegevuseks olid vajalikud ka kõik teised hageja õppesõidukid. Ei ole eluliselt usutav, et äriühing ( kelle tegevuse eesmärgiks eelduslikult on kasumi teenimine), peab üleval märkimisväärselt pikka aega kasutult seisvaid sõidukeid. Hageja koduleheküljel oleva teabe kohaselt tegutseb hageja erinevates Eesti piirkondades. Seega võib eeldada, et hageja sõidukid on laiali üle Eesti. Seega isegi juhul, kui mõnes Eesti piirkonnas mõnel päeval mõni sõiduk oleks seisnud kasutuseta, olnuks hagejal sõidukite kasutuse ümberkorraldamine olnud ebamõistlikult koormav. Seetõttu kohus leiab, et ka asjaolu, et hageja ei korraldanud oma sõidukite kasutamist liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki remondis oleku ajaks ümber, ei anna alust hageja kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 127 lg 1, 132 lg 4, 1043 ja 1045 p 5 alusel välja mõista tekitatud kahju katteks kogu hageja nõutav asendusauto renditasu so 906,56 eurot. TsMS §-s 367 on sätestatud, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on nõudnud kostjalt alates hagi esitamisest viivise väljamõistmist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS §-s 94 lg 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

8 (10)

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga intressimäära avaldamise teate kohaselt Ametlikes Teadaannetes on võlaõigusseaduse § 94 lõige 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.jaanuari 2013 olnud 0,75 %. Seega VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis on 2013 esimesel poolaastal 7,75 % ja viivis arvestatuna hageja põhinõude suurusest on 0,19 euro päevas ( nagu hagiavalduses märgitud). Kuna seadusjärgne viivisemäär on muutuv ( sõltub Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast), peab kohus õigemaks kostjalt viivise välja mõista mitte kindla viivisesummaga ( 0, 19 eurot päevas, nagu on taotletud hagis), vaid vastavalt VÕS § 113 lg 1 teise lause sõnastatusele. TsMS § 367 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest so alates 21.03.2013 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib hagi menetlemisel lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad kõik menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja on 15.05.2013 esitanud oma menetluskulude nimekirja ( tl 55), mille kohaselt hageja menetluskuludeks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 125 eurot ning lepingulise esindaja kulu 400 eurot ( ilma käibemaksuta). Kostja pole omapoolset menetluskulude nimekirja kohtu poolt antud tähtajaks esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on üheks kohtukuluks riigilõiv. Hagile lisatud maksekorraldusest (tl 6) nähtuvalt on hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 125 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuluna riigilõivu katteks välja mõista kogu käesolevas menetluses tasutud riigilõiv so 125 eurot, kuna see vastab hagi esitamisel veebilehe www.e-toimik kaudu ettenähtud riigilõivu täismäärast madalamale riigilõivumäärale. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat on käesolevas menetluses esindanud lepingulise esindajana vandeadvokaat Indrek S. . Advokaadibüroo S. ja S. 15.05.2013 arve ( tl 57) tõendab, et hageja peab õigusabi eest käesolevas asjas tasuma 400 eurot ( koos käibemaksuga 480 eurot). Õigusteenuse osutamise

9 (10)

lepingu kulu arvestuse kohaselt ( tl 56) kohaselt on lepingulise esindaja osutanud õigusabi 5 töötunni ulatuses ( tunnitasu 80 eurot ilma käibemaksuta). TsMS § 175 lg 4 kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 (alates 01.01.2011 kehtivas redaktsioonis) on kinnitatud „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Nimetatud määruse § 1 lg 1 kohaselt tsiviilasja hinna kuni 3200 eurot puhul on maksimaalselt sissenõutav kulu 1600 eurot. Käesoleva tsiviilasja hind TsMS §-st 133 lg 1 ja 2 tulenevalt on 976,82 eurot. Seega jääb hageja nõutav lepingulise esindaja kulu lubatud piirmäära sisse. Kostja mingeid vastuväiteid hageja lepingulise esindaja kulude kohta pole esitanud. Kohus leiab, et hageja nõutav lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik. Kohus mõistab kostjalt hageja lepingulise esindaja kulu katteks välja 400 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 125 + 400 so 525 eurot. eurot. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Kohus peab vajalikuks muuta kohtuametniku poolt hagi menetlusse võtmisel määratud tsiviilasja hinda, mille puhul oli arvestatud ainult põhinõude suurust. Kuna hageja on lisaks põhivõlale nõuab ka viivise väljamõistmist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni, tuleb TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt liita põhinõudele ühe aasta eest arvestatud lisanduv viivis ( so käesoleval ajal 7,75 % aastas). Ühe aasta eest arvestatud lisanduv viivis on seega 70,26 eurot (906,56 x 0,0775). Hagihind TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt on seega 976,82 eurot (906,56 + 70,26). Kohus juhib poolte tähelepanu, et käesoleva otsuse resolutsioonis vastavalt TsMS §-le 442 lg 6 märgitud edasikaebe tähtaeg ja kord ei ole kohtu luba edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 mõttes. Seega apellatsioonkaebuse esitamisel võetakse see menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on selgelt ebaõigesti kohaldatud materaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõigusenormi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ( TsMS § 637 lg 2-1) /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.