Kohtulahend

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Nordblom A/S esitas 31. mail 2005. a. Harju Maakohtule hagi AS-i Stivis vastu kahjuhüvitise 29.880, 86 euro (467.533, 81 krooni) väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 22. jaanuaril 2003. a. lepingu, mille kohaselt kohustus kostja tagama kivisöe veo raudteed pidi Eesti Vabariigi piirilt Muuga sadamani, võtma söe raudteelt vastu, laadima vagunid tühjaks ja söe ladustama, samuti laadima söe laevale ja osutama muid lepingus märgitud teenuseid tähtajaga kuni 31. detsembrini 2003. a. Lepinguosaliste vastastikusel kokkuleppel võis lepingu tähtaega pikendada. Ka 2004. a. vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel lähtusid pooled nimetatud lepingus kokkulepitust. Lepingu punktis 2. 1. 4 leppisid pooled kokku, et söe laadimise intensiivsus 10.000-tonnise ja suurema kandevõimega laevadele on 8000 tonni ööpäevas ja väiksema kui 10.000-tonnise kandevõimega laevadele 6000 tonni ööpäevas. Söe lastimisel laevale üleseisuaja eest makstavas tasus ei ole lepingus kokku lepitud.

ka hageja esitatud tõenditega. Kostja söeterminalis selline hageja poolt viidatud „tavapärane intensiivsusnorm 8000 ööpäevas” puudub. Seda kinnitab lepingu nr. 220103T p. 2. 1. 4, mille kohaselt mõnedel juhtudel on laadimisintensiivsuseks 6000 tonni ööpäevas. Samuti on kostja internetikoduleheküljel märgitud, et söe laadimise tavanormiks on 3000 – 6000 tonni ööpäevas. Hageja on kostjale esitanud laeva „Grigoriy Aleksandrov“ üleseisuajaga seoses arve summas 20.400 dollarit ja laeva „Fedor Varaksin“ üleseisuajaga seoses arve summas 9000 dollarit. Mõlemas arves on märgitud, et nimetatud summad peetakse kinni hageja poolt kostjale lepingu nr. 220103T alusel maksmisele kuuluvatest summadest. Sellest tulenevalt on hageja väidetava nõude juba laevade „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Fedor Varaksin“ eest kokku 29.400 dollari ulatuses rahuldanud. Vaidlusalustest laadimistest oli hagejale kahju tekkimine välistatud. Laevade omanike ees olid kauba saatjateks ehk tellijateks teised isikud. Seda asjaolu tõendavad vaidlusaluste laadimiste kohta koostatud ja kostja poolt kohtule esitatud konossemendid (KMSS § 40 lg. 1 p. 4). Seega võis seoses üleseisuajaga väidetav kahju tekkida vaid kauba saatjal, kellel oli õiguslik suhe (tšarterveoleping) laevade omanikega. Kostja tugineb KMSS § 54 lõigetele 2 ja

Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Flame S. A., Energi Randers Supply A/S ja B&N Nordsjöfrakt AB on üleseisuajaga seoses kahju kannatanud ehk laeva omanikele midagi tasunud. B&N Nordsjöfrakt AB poolt Nordblom Trading S. A-le väidetavalt esitatud arve ei tõenda kahju tekkimist. Arves ei ole näidatud, millise füüsilise isiku poolt see on esitatud. Arvel ei ole näidatud, milliste kalkulatsioonide tulemusel see arve on esitatud. Samuti ei ole seal näidatud, millisel õiguslikul alusel see on esitatud. Hageja nõutud summad ja väidetavad kahjuhüvitise summad ei ühti. Hageja nõuab laevaga „Fedor Varaksin“ seoses 9000 dollarit, kuid reaalset kahju on väidetavalt kandnud 9318, 74 dollarit; laevaga „Grigoriy Aleksandrov“ seoses 20.400 dollarit, kuid reaalset kahju on väidetavalt kannatanud 19.491, 72 dollarit; laevaga „Weston“ seoses 10.326 dollarit, kuid reaalset kahju on väidetavalt kannatanud 8201, 40 dollarit. See näitab, et hageja nõue on ebaselge. Eeltoodust tulenevalt on ilmselge, et hageja poolt esitatud dokumendid on esitatud vaid õigusnäivuse loomiseks. Nimetatud dokumendid on vastuolulised ja ükski neist ei tõenda, et hagejale kahju ka reaalselt tekkis. Poolte vahel sõlmitud leping seisuraha hüvitamise kohustust ette ei näinud, veelgi enam hageja poolt näidatud suuruses. Lepingu p. 6. 2 kohaselt loetakse lepingust kõrvalekalduvad kokkulepped siduvaks ainult siis, kui vastav kokkulepe on nii hageja kui kostja poolt kirjalikult allkirjastatud. Kuivõrd hageja ja kostja vahel allkirjastatud kirjalik kokkulepe seisuaja eest tasu maksmise kohta puudus, on hageja seisuraha hüvitamise nõue alusetu. Eespoolnimetatud e-mailid saadeti kolmandale isikule (AS-le Muugafertek), kes oli kauba saatja laevaagendiks. AS Muugafertek ei olnud kostja agent ja tal ei olnud esindusõigust kostja nimel seisuaja eest tasu maksmise kohustust aktsepteerida. Hageja väitel on laevaga „Grigoriy Aleksandrov“ seoses kostja ületanud laadimisaega 1, 7 ööpäeva. Faktiraportist nähtuvalt on laadimine laeva poolt kahel korral peatatud – ühel juhul seoses kai vahetusega ja teisel korral seoses söe liigkõrge temperatuuriga. Vaatamata sellele on hageja ka selle aja kostja laadimise ajakuluks lugenud. On ilmselge, et see on ebaõige, sest selline viivitus ei ole kostjast tingitud. Selleks, et näha, kui palju on ametlikuks stividori laadimisajaks, on jällegi vaja teada kauba saatja ja vedaja vahelise tšarterveolepingu tingimusi. Samuti on hageja laeva „Weston“ puhul analoogiliselt laevaga „Grigoriy Aleksandrov“ kostjapoolseks laadimisajaks arvestanud ka ca 2-tunnise laeva liikumisega seotud aja. Vahepealne menetlus 7. mai 2007. a. otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata. 10. juuli 2008. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. 8. mai 2009. a. otsusega jättis maakohus hagi veelkord rahuldamata. 13. mai 2010. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja jällegi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus jättis selle 15. septembri 2010. a. määrusega menetlusse võtmata. Esimese astme kohtu otsus

toiminguid. Lepingu p. 6. 1 kohaselt kehtis leping kuni 31. detsembrini 2003. a. ja lepinguosaliste vastastikusel kokkuleppel võis lepingu tähtaega pikendada. Pooltel puudub vaidlus, et söe laadimisel laevadele „Fedor Varaksin“, „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Weston“ lähtusid pooled omavaheliste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel samuti 22. jaanuaril 2003. a. sõlmitud lepingus sätestatud tingimustest. Lepingu punktis 2. 1. 4 sisaldub kokkulepe, et söe laadimise intensiivsus 10.000tonnise ja suurema kandevõimega laevadele on 8000 tonni ööpäevas ja väiksema kui 10.000tonnise kandevõimega laevadele 6000 tonni ööpäevas. Lepingu punktis 4. 3 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt antakse valmisolekuteade ametliku tööaja jooksul (9. 00 - 17. 00) kirjalikult saatja agendile või prahtijale pärast laeva kai äärde toimetamist, tolliklaarimise läbimist ja nn. vaba praktika saamist. Seisuaja arvestust alustatakse kell 14. 00, kui valmisolekuteade on edastatud ja vastu võetud enne kella 12. 00 ametlikul tööajal või järgmise tööpäeva kell 8. 00, kui teade on edastatud ja vastu võetud pärast kella 12. 00. Laeva „Fedor Varaksin“ puhul saadeti valmisolekuteade (N. O. R. teade) 2. jaanuaril 2004. a. kell 4.00, teade aktsepteeriti 4. jaanuaril 2004. a. kell 14. 40, lastimise algusaeg

„Grigoriy Aleksandrov“ ja „Karma“ oli teostatud nõuetekohaselt, AS-i Stivis tööd olid AS-i Nordblom poolt pretensioonideta vastu võetud, mida tõendab asjaolu, et tehtud tööde eest esitas AS Stivis AS-ile Nordblom arved, mis olid tasutud AS-i Nordblom poolt. Lepingulise vastutuse rakendumise eelduseks on lepingulise võlasuhte olemasolu ning lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Kohustuse rikkumiseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja väitel on kostja pooltevahelist lepingut rikkunud, sest ületas laevade „Fedor Varaksin“, „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Weston“ lastimisel söega lastimisaega, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju kolmandatele isikutele hüvitise maksmiseks tehtud kulutuste näol. Hageja on laeva „Karma“ osas oma nõudest loobunud. Juhinduda tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a. otsuses märgitust, mille kohaselt on asja esimesel läbivaatamisel apellatsioonikohtus Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2008. a. otsusega tuvastatud, et vaidlus puudus selles, et kostja on laevade lastimisel lepingut rikkunud ja pole kinni pidanud laadimisnormist ning vaidluse esemeks ei olnud enam kostja poolt lepingu rikkumise tuvastamine. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et kostja pole kinni pidanud laadimisnormist, millega on rikkunud laevade lastimisel pooltevahelist lepingut. Kahju suuruse kindlakstegemiseks on aga vajalik tuvastada, milline oli vaidluse all olevate laevade „Fedor Varaksin“, „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Weston“ lastimisel ületatud aeg.

ööpäeva (13.099, 947 : 8000 = 1, 64). Arvestades poolte kokkulepet seisuaja arvestuse kohta, selle alusel tuvastatud lastimise algusaega ning kohtu poolt eespool tuvastatud lastimisaja lõppaega, oli selle laeva lastimisaeg 42, 5 tundi ehk 1, 77 päeva ning lastimise üleajaks oli 0, 13 päeva. Kuivõrd pooltevahelises lepingus sisaldus kokkulepe ka laadimise intensiivsuse kohta (p. 2. 1. 4), siis tuleb juhinduda sellest ja analüüsida ei ole vajalik AS-i Tallinna Sadam esitatud andmeid Muuga sadamas ajavahemikul 1. detsembrist 2003. a. kuni 30. aprillini 2004. a. kivisöega (puistkaubana) lastitud laevade seisuaegade ja laevadele lastitud kaubakoguste kohta. Kuna laeva „Fedor Varaksin“ puhul lastimisaega ei ületatud, on selles osas täitmata kahju hüvitamise nõude eeldusena lepingu rikkumine. KMSS § 38 lõikes 1 toodud määratluse kohaselt on konossement kaubaväärtpaber, milles vedaja tunnistab kauba vedamiseks vastuvõtmist, kohustub vedama vastuvõetud kauba konossemendis kirjeldatud kujul sihtsadamasse ning andma selle seal üle isikule, kes esitab konossemendi ja on vastavalt konossemendile õigustatud kaupa vastu võtma. Sama paragrahvi 2. lõike järgi tõendab konossement lastiveolepingu sõlmimist. KMSS §-st 49 tuleneb, et tšarterveoleping on üks lastiveolepingu alaliik. Sama paragrahvi teise lause kohaselt kohaldatakse tšarterveolepingule lisaks samas peatükis sätestatule lastiveolepingu kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kohaldatakse tšarterveolepingule ka KMSS § 38 lõiget 2, mis tähendab, et (tšarterveolepingu kohta väljastatud) konossement tõendab tšarterveolepingu sõlmimist. Laeva „Grigoriy Aleksandrov“ omanik oli Rainbow Shipping ning laeva „Weston“ omanik oli B&N Nordsjöfrakt AB. Laeva „Grigoriy Aleksandrov“ osas oli sõlmitud tšarterveoleping kivisöe vedamiseks Muuga sadamast Esbjergi, Taani ning vedajaks oli Flame S. A. Söe lastimisel laevale „Grigoriy Aleksandrov“ tegutses hageja saatja Flame S. A. nimel ja käsundil. Laeva „Weston“ osas oli sõlmitud tšarterveoleping kivisöe vedamiseks Muuga sadamast Studstrupi elektrijaama, Taani ning vedajaks oli Nordblom Trading S. A. Energi Randers Supply AS käsundil. 31. märtsil 2004. a. on AS Nordblom ja Flame S. A. vahel sõlmitud leping Nordblom AS söe tarnimise tasaarvestuse kohta, mille p. 2 kohaselt moodustas üleseisuaja tasu aluse laadimise eest Muuga sadamas 19.491, 72 dollarit, p. 3. 1 kohaselt loevad pooled eeltoodud summa AS Nordblom võlaks Flame S. A. ees ning p. 3. 2 kohaselt punktis 2 nimetatud üleseisuaja tasu peetakse kinni viimasest maksest, mis teostatakse kauba lossimise akti alusel, mis on vormistatud 20. jaanuaril 2004. a. B&N Nordsjöfrakt AB esitas AB Nordblom Trading S. A-le 4. aprillil 2004. a. dateeringuga arve nr. 4210404-1 summas 8201, 40 dollarit selgitusega MV Weston demurrage Muuga ning et AB Nordblom Trading S. A. on maksnud 11. mail 2004. a. B&N Nordsjöfrakt AB-le 8201, 40 dollarit. 4. juunil 2004. a. on AS Nordblom ja Nordblom Trading S. A. vahel sõlmitud leping nr. 06/09-2004, millega Nordblom Trading S. A. loovutab oma nõude AS-i Stivis vastu, mis tuleneb M/L „Weston“ laadimisest 8. - 11. aprillil 2004. a. AS-i Stivis poolt. Nimetatud asjaolude alusel saab teha järelduse, et hageja ja tema õiguseellane on hüvitanud oma käsundiandjatele, kelle suhtes hageja ja tema õiguseellane olid söe lastimisel käsundi saajaks, vastavalt Flame S. A-le tasaarvestuse teel 19.491, 72 dollarit ja B&N Nordsjöfrakt AB-le 8201, 40 dollarit viimaste poolt laevaomanikele hüvitatud üleseisutasu. Kuivõrd tuvastatud on, et nii laeva „Grigoriy Aleksandrov“ kui ka „Weston“ osas olid sõlmitud tšarterveolepingud kivisöe vedamiseks, siis on alust järeldada, et neis sisaldus kokkulepe seisuaega ületava aja eest tasu nõudmiseks laeva „Grigoriy Aleksandrov“ lastimise puhul 12.000 dollarit päevas ja laeva „Weston“ lastimise puhul 10.000 dollarit päevas. 2. aprilli 2004. a. e-kirjas hageja esindajale, mille puhul on tegemist laevamaakleri saadetud kirjaga, on viited laeva „Weston“ üleseisutasu suurusele 10.000 dollarit päevas. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja selgitustele, et sellise teleksiga saadetud kirjaga viidatakse prahilepingu (tšarterveoleping) tingimustele, mis annab alust järeldada, et tšarterveolepingutes sisaldusid 9(21)

KMSS § 54 lg. 1 mõttes kokkulepped tasu kohta seisuaja ületamise eest. Asjaolu kinnitab ka eelpool tuvastatu, et hageja käsundisaajana on üleseisutasu hüvitamise kohustuse täitnud oma käsundiandjatele, kel olid sõlmitud laevaomanikega tšarterveolepingud. Vaidlusalustele laevadele laadis sütt kostja 22. jaanuari 2003. a. lepingus sätestatud tingimuste alusel. Kostja on lepingut laevade lastimisaegade osas rikkunud, laeva „Grigoriy Aleksandrov“ puhul oli lastimise üleajaks 1, 54 päeva ja laeva „Weston“ puhul 0, 13 päeva. Kuivõrd hageja ja tema õiguseellane on täitnud üleseisuaja eest tasu maksmise kohustuse oma käsundiandjate ees, on hagejal tekkinud sellega kahju, mis on põhjustatud kostjapoolsest lepingurikkumisest söe lastimisel mitte kokkulepitud aja jooksul. Kostja saab vastutada hageja ülesseisutasu maksmiseks tehtud kulutuste eest vaid ulatuses, milles seisnes tegelik üleseisuaeg tulenevalt pooltevahelisest üleseisuaja arvestuse lepingu punktis 4. 3 sisalduvast kokkuleppest. Et hageja on teinud kulutusi laeva „Grigoriy Aleksandrov“ puhul üleseisuaja tasu hüvitamiseks määras 12.000 dollarit päevas, on selle laeva üleseisuaja tasuks 18.480 dollarit (12.000 x 1, 54). Et hageja on teinud kulutusi laeva „Weston“ puhul üleseisuaja tasu hüvitamiseks määras 10.000 dollarit päevas, on selle laeva üleseisuaja tasuks 1300 dollarit (10.000 x 0, 13). Kohustuse rikkumise korral on nii üldine kui ka täitmisnõuet asendav kahju hüvitamise nõue reguleeritud VÕS §-s 115, mille 1. lõike kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud asjaoludel on pooltevahelise lepingu kaitse-eesmärgiks tagada, et hageja teenuse tellijana saaks omapoolse lepingulise soorituse, s. t. tema poolt makstava tasu eest söe lastimise kokkulepitud aja jooksul. Seega on hageja täitmishuviks, et teine pool täidaks lepingu vastavalt lepingu tingimustele kokkulepitud aja jooksul. Selle huvi rikkumise korral tuleb hüvitada lepingulise soorituse lepingutingimustele mittevastavusest tingitud väärtuse vähenemine ning sellest tingitud täiendavad kulutused. VÕS § 128 lg. 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lg. 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg. l kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja väitel on tal tekkinud varaline kahju kolmandate isikutega käsunduslepingute täitmisel söe lastimisel tekkinud ülesseisu aja eest makstud tasu näol summas 29.880, 86 eurot, millise kohustuse õigeaegse täitmise eest vastutas 22. jaanuari 2003. a. lepingu järgi kostja. Kuna tuvastatud on kostja poolt lepingu rikkumine ja hageja on tõendanud kahju suuruse osas, milles tal on õigus pooltevahelise lepingu rikkumise tagajärjel kahju nõuda, ning rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, tuleb hagi osaliselt rahuldada. Tuvastatud ei ole, et kostja poolt kohustuse rikkumine oleks vabandatav. Hageja on esile toonud ka asjaolu, justkui olnuks kostjal agent – AS Muugafertek, kelle vahendusel on pooled kokku leppinud üleseisuaja tasu suuruses. Selle käsitlusega ei saa nõustuda. AS Nordblom on teatanud 12. jaanuari 2004. a. e-kirjaga AS-ile Muugafertek, et laeva „Grigoriy Aleksandrov“ laeva/lastiagendiks on AS Muugafertek, et seisuaja ületamise tasu on 12.000 dollarit päevas ja preemia kiirema laadimise eest on pool üleseisuaja tasust, ning palunud koordineerimise eesmärgil viimastega kontakteeruda. Samuti on AS Nordblom teatanud 5. aprilli 2004. a. e-kirjaga AS-ile Muugafertek, et laeva „Weston“ 10(21)

laeva/lastiagendiks on AS Muugafertek, et seisuaja ületamise tasu on 10.000 dollarit päevas ja preemia kiirema laadimise eest on pool üleseisuaja tasust, ning palunud koordineerimise eesmärgil viimastega kontakteeruda. Seega on õige kostja seisukoht, mille kohaselt nende laevade, millega hageja korraldas käsundi alusel söevedu, agenteerimisega tegeles AS Muugafertek. Kehtiva meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 2 punktis 7 on määratletud laevaagendina juriidilist või füüsilist isikut, kes esindab reederit. Sama paragrahvi p. 9 esimese lause kohaselt on reeder isik, kes valdab laeva ja kasutab seda oma nimel ning on kantud vastavasse laevaregistrisse. Kuigi 22. jaanuari 2003. a. lepingu sõlmimise ajal MSOS vastavaid definitsioone ette ei näinud, ei ole pooltel iseenesest vaidlust selle üle, et laevaagent on laeva esindaja sadamas oma funktsioonidega, mis tal merevedude puhul on. Samuti puudub pooltel vaidlus selle üle, et laevaagent korraldab koos stividoriga ka lastimistöid ning et laadimiskorraldused anti täitmiseks kostjale läbi AS-i Muugafertek. Isegi kui käsitleda hageja poolt eelnimetatud e-kirjades avaldatut hageja tahteavaldusena üleseisuaja tasu suuruse kokkuleppimiseks, ei saa lugeda kokkulepet sõlmituks, sest kostja ei ole vastavat nõusolekut avaldanud ning pooled ei ole väitnud, et kostja oleks AS-ile Muugafertek andnud õiguse enda nimel lepingute sõlmimiseks. Vastavalt VÕS § 676 lõikele 1 on agendil õigus võtta vastu teateid asja puuduse kohta, samuti muid avaldusi, millega agendi vahendatud või sõlmitud lepingu teine pool teostab lepingu mittenõuetekohasest täitmisest tulenevaid õigusi. See õigus on agendil ka siis, kui tal ei ole käsundiandja nimel lepingu sõlmimise õigust. Seega võib, arvestades ka laevaagendi funktsioonide eripäradega, lugeda, et AS-ile Muugafertek vastavate andmete edastamisega on kostjale üleseisuaja tasu suurusest vähemalt teatatud. Ka tunnistaja V O ütlustega on tõendatud, et pooltevahelise koostöö käigus väljakujunenud praktika teadete edastamisel oli, et kogu informatsioon ja kirjavahetus, mis oli seotud laevade saabumise ja kaubajaotamise operatsioonidega, toimus AS-iga Muugafertek ning üldpraktika kohaselt edastas hageja kooskõlastatult kostjaga AS-ile Muugafertek kogu informatsiooni, mis oli seotud laevaga – see oli laadimise intensiivsus, demurrage`i suurus; nad töötasid selle informatsiooniga, laevad tulid sadamasse, seal laaditi ja läksid merele. Kuna kostja pidi teadma, et vaidlusaluste laevade osas on üleseisutasu eelnimetatud suuruses, siis pidi kostja ette nägema, et kui ta õigeaegselt sütt laevale ei lasti, siis võib hagejal tekkida otsene kahju. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks kahju hüvitamiseks välja mõista 19.780 USA dollarit (18.480 + 1300) = 249.860, 96 krooni (hagiavalduse esitamise (31. mai 2005. a.) seisuga Eesti Panga välisvaluutade kursid Eesti krooni suhtes oli USD kurss 12, 632 krooni) = 15.969 eurot. Kostja on väitnud, et isegi kui kahju leiab tõendamist, ei ole alust seda välja mõista, sest kahjusummad on kinni peetud arveldustes AS-i Nordblom poolt kostjale. See väide on põhistamata, sest ei ole esile toodud konkreetselt, millised rahalised kohustused on hageja jätnud kostja poolt osutatud teenuse eest maksmisel täitmata. Asjaolu, et hageja on kostjale saadetud pretensioonis seoses söe lastimise seisuajaga märkinud, et üleseisutasuna nimetatud summa peetakse kinni laeva lastimise eest tasumisel AS-ile Stivis, viitab kavatsusele osa raha maksmata jätmiseks, kuid ei anna alust järeldada, et seda ka tegelikult tehti. AS Stivis on AS-ile Nordblom 20. mai 2004. a. kirjas teatanud, et söe laadimine laevadele „Fedor Varaksin“, „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Karma“ olid teostatud nõuetekohaselt, AS Stivis tööd olid AS-i Nordblom poolt pretensioonideta vastu võetud, mida tõendab asjaolu, et tehtud tööde eest esitas AS Stivis AS-ile Nordblom arved, mis olid tasutud AS Nordblom poolt. Seega on kostja ise kinnitanud, et ta on hagejale tehtud tööde eest arved esitanud ja need on hageja poolt kostjale ka ära makstud ega ole teostatud mingit kinnipidamisõigust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RakS) § 3 sätestab, et enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 61 lg. 1 p. 1 sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt 11(21)

välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja on taotlenud menetluskuludena välja mõista kostjalt hageja õigusabikulu 1495 eurot, mis on hageja kantud õigusabikuludest summas 13.852, 46 eurot 5%, ning hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 1789, 53 eurot (28.000 krooni) koos kahel korral apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivuga kokku 4760, 58 eurot (24.486 krooni), kõik kokku 6550, 11 eurot. Kostja menetluskuludeks on õigusabikulu 1508, 31 eurot. Hagi rahuldati osaliselt summas 15.969 eurot, millest 5% on 798, 45 eurot, ja jäeti rahuldamata 13.911, 86 euro osas, millest 5% on 695, 60 eurot. Kuna hagi rahuldati suuremas osas, kui jäeti rahuldamata, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 102, 85 eurot (798, 45 – 695, 60). Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 6550, 11 eurot proportsionaalselt haginõude rahuldamise summaga 53%, a. o. 3471, 57 eurot. Ülejäänud riigilõiv jääb hageja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja menetluskulud kostjalt välja mõisteti, ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 600 eurot ja õigusabikulu 1727, 26 eurot. Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Nimelt on kohus ebaõigesti tuvastanud mitmeid põhimõttelise tähtsusega faktilisi asjaolusid. Samuti on kohus jätnud paljud kostja vastuväited täielikult tähelepanuta ja osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a. otsuses toodud juhised täitmata. Kohus on märkinud, et pooltel puudub vaidlus, et laevade „Fedor Varaksin“, „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Weston“ laadimisel lähtusid nad omavaheliste õiguste ja kohustuste määramisel 22. jaanuaril 2003. a. sõlmitud lepingus sätestatud tingimustest. Laevade „Fedor Varaksin“ ja “Grigoriy Aleksandrov“ laadimise osas tõepoolest selles küsimuses vaidlus puudub, aga laeva „Weston“ puhul on pooltel selles küsimuses vaidlus. Kostja on menetluse algusest peale märkinud, et laeva „Weston“ laadimistingimuste osas kokkulepe puudus. Ka kohus on otsuses selgelt öelnud, et kostja väidete kohaselt tema ja Nordblom Trading AS-i vahel (laeva „Weston“ osas) laadimisintensiivsuse kohta kokkulepe puudus. Vaatamata sellele tuvastas kohus ebaõigesti selle asjaolu põhjendusega, et pooltel vaidlus puudub. Kostja on 15. oktoobri 2008. a. seisukohtades märkinud, et kostja söeterminaalis hageja poolt viidatud „tavapärane intensiivsusnorm 8000 ööpäevas” puudub. Seda kinnitab muuhulgas ka hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu p. 2. 1. 4, mille kohaselt mõnedel juhtudel on laadimisintensiivsuseks 6000 tonni ööpäevas. Samuti on kostja internetikoduleheküljel märgitud, et söe laadimise tavanormiks on 3000 – 6000 tonni ööpäevas. Eeltoodust nähtuvalt on kohus põhjendamatult ja ebaõigesti nimetatud asjaolu tuvastanud. Kuivõrd kohtuotsuse kohaselt tugineb laeva „Weston“ osas kogu hageja kahjunõue sellel asjaolul, siis on selge, et sellest tulenevalt on kogu kahjunõue ebaõigesti tuvastatud. Sellest lähtuvalt oli kohtu poolt laeva „Weston“ osas mistahes kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendamatu. Kohus on tuvastanud, et hageja tegutses söe laadimisel laevale „Grigoriy Aleksandrov“ Flame S. A. käsundi alusel ja Nordblom Trading S. A. söe laadimisel laevale „Weston“ Energie Randers Supply AS käsundi alusel, kuid on jätnud tuvastamata, millised olid käsundi tingimused, kuigi 20. juuni 2011. a. vastuväidetes on kostja selgelt märkinud, et teadmata on, milline õigussuhe hagejal ja Nordblom Trading S. A-l Flame S. A-ga ja Energie Randers Supply AS-ga oli. Selleks, et tuvastada, kas hagejal ja Nordblom Trading S. A-l üldse tekkis hüvitamiskohustus ja kui tekkis, siis kui suur, on vaja teada kõnealuse õigussuhte – käsundi sisu (laadimisintensiivsus, sanktsioonid rikkumise korral, millise riigi õigust õigussuhtele kohaldatakse jne). Kohus on pidanud hageja ja Nordblom Trading S. A. poolt oma käsundiandjatele kahju hüvitamist põhjendatuks, tuvastamata sealjuures, kas ja mille 12(21)

alusel neil selleks kohustus tekkis või eksisteeris. Samas on selge, et kostjal on kohustus hüvitada vaid oma tegevuse tõttu hagejale tekitatud kahju, mitte aga hageja poolt põhjendamatult hüvitatud kahju. Kohtu poolt asjaolude tuvastamisel on tekkinud oluline loogika vastuolu. Kohus on tuvastanud, et laeva „Grigoriy Aleksandrov“ kasutati tšarterveolepingu alusel ja vedajaks oli Flame S. A. ning laeva „Weston“ kasutati tšarterveolepingu alusel ja vedajaks oli Nordblom Trading S. A. KMSS § 4 lg. 1 ja § 49 kohaselt sõlmitakse tšarterveoleping vedaja ja kauba saatja vahel. Kuivõrd mõlema laeva puhul on kohus jätnud kauba saatja tuvastamata, on ebaselge, kellel kelle vastu nõuded tekkisid ja seega, kes kellele mida hüvitama peab. Arvestades, et üleseisuaja korral tekib KMSS § 54 lg. 3 alusel vedajal nõue kauba saatja vastu, on tekkinud absurdne olukord. Nimelt on kohtu poolt tuvastatud asjaoludel tšarterveolepingu alusel tekkinud Nordblom Trading S. A-l nõue kauba saatja vastu, kes on aga kohtu poolt tuvastamata. Kui lähtuda hageja väidetest, et kauba saatjaks oli laeva „Weston“ puhul Energie Randers Supply AS, siis on Nordblom Trading S. A-l tekkinud nõue hoopis Energie Randers Supply AS-i vastu, mitte vastupidi. Sama on laevaga „Grigoriy Aleksandrov“, kus vedajal Flame S. A-l on nõue tekkinud kauba saatja vastu, kes on tuvastamata. Kui lähtuda hageja poolt väidetust, et kauba saatjaks oli Flame S. A., tekib olukord, kus Flame S. A. sõlmis tšarterveolepingu iseendaga ja seega tal tekkis nõue iseenda vastu. Veelgi segasemaks läheb olukord siis, kui arvestada, et kohus on tuvastanud, et käsundiandjad (Flame S. A. ja Energie Randers Supply) on sõlminud laevade omanikega tšarterveolepingud. Kuivõrd tšarterveoleping sõlmitakse vedaja ja kauba saatja vahel ja vedajateks olid Flame S. A. ja Nordblom Trading S. A., siis tekib küsimus, kuhu laeva omanikud, kes ei saa kauba saatjateks olla, „mahuvad“. Kohus on tuvastanud, et Nordblom Trading S. A. tegutses Energie Randers Supply AS-i käsundi alusel. Seega sai temal mistahes üleseisuaja korral hüvitamiskohustus tekkida vaid oma käsundiandja ehk Energie Randers Supply AS-i ees. Seda on ka kohus otsuses tuvastanud. Samas, Nordblom Trading S. A. on kahju hüvitanud otse laeva omanikule B&N Nordsjöfrakt AB-le. Kohus on jätnud tuvastamata, millisel õiguslikul alusel tekkis Nordblom Trading S. A-l kohustus kahju hüvitada mitte oma käsundiandjale Energie Randers Supply AS-le, vaid otse laeva omanikule. Hageja on kogu menetluse kestel väitnud, et tal laeva omanikega otsesuhe puudus ja seetõttu ta ei saa oma kahju tõendamiseks tšarterveolepinguid esitada. Kohtu tuvastatu, et vedajateks olid Flame S. A. ja Nordblom Trading S. A., läheb selgelt vastuollu hageja väidetuga ja Tallinna Ringkonnakonna 10. juuli 2008. a. otsuses tuvastatuga. Eelnimetatute kohaselt olid Flame S. A. ja Energie Randers Supply kauba saatjateks, mitte vedajateks. Üleseisuaja korral tekib KMSS § 54 lg. 3 kohaselt tšarterveolepingu alusel esmalt vedaja (kelleks on eelduslikult laeva omanik) nõue kauba saatja vastu. Alles seejärel saab kauba saatja need kahjunõuded esitada edasi oma käsundisaajatele – alltöövõtjatele. Analoogilise loogikaga on ka hageja oma nõuet põhjendanud. Hageja 13. juuni 2011. a. selgituse kohaselt olid tema ja tema õiguseellane Nordblom Trading S. A. kauba saatjate käsundisaajad – alltöövõtjad ja kostja süü tõttu tekkis laevade laadimisel üleseisuaeg, mistõttu tekkis järgmine kahjunõuete jada: laeva omanikud ehk vedaja – kauba saatjad – käsundisaajad (hageja ja Nordblom Trading S. A.) – kostja. Arvestades kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, on kogu nõuete loogiline jada muutunud vastuoluliseks. Kohus on ühegi põhjenduseta üksnes hageja väidete alusel tuvastanud, et laeva „Grigoriy Aleksandrovi“ puhul oli tšarterveolepingus üleseisutasuna 12.000 dollarit ööpäevas. Samuti on kohus vaid hageja e-mailile tuginedes tuvastanud, et laeva „Weston“ puhul oli üleseisutasuks 10.000 dollarit ööpäevas. Kohus on jätnud seisukoha võtmata kostja 22. septembril 2011. a. märgitu osas, mille kohaselt laeva „Weston” osas esitatud e-mailidest nähtuvalt on tegemist täiesti tundmatult isikult saadud e-mailiga. KMSS § 54 lg. 3 kohaselt 13(21)

peab üleseisutasu tulenema tšarterveolepingust ehk lähtuma vedajalt (näit. laeva omanikult). Seega, kui hageja ei suutnud tšarterveolepinguid esitada, oleks ta pidanud tõendama muul viisil, et vedaja on tšarterveolepingu alusel kauba saatjate vastu sellise nõude esitanud. Hageja seda teinud ei ole. Analoogiliselt laevaga „Grigoriy Aleksandrov“ oleks hageja võinud teatada ja kohus seega tuvastada mistahes muu summa. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud laevade laadimistingimused, mille hageja käsundiandjad saatsid ja kus mistahes viited üleseisutasule puudusid. Kuivõrd hageja käsundiandjad ei ole laadimistingimustes üleseisutasu isegi maininud, siis on hageja kui nende käsundisaaja poolt üleseisutasust teavitamine omaalgatuslik ja põhjendamatu. Sellest tulenevalt ei saanud tal oma käsundiandjate ees mistahes üleseisutasu hüvitamiskohustust tekkida. Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2008. a. otsuses on märgitud, et kuivõrd hageja on tuginenud asjaolule, et üleseisutasust sellisel viisil teavitamine on kaubanduslikus meresõidus tavaks, pidi ta seda tõendama. Kuigi hageja seda ei teinud, on maakohus siiski sellise käsitlusega nõustunud. On arusaadav, et suurte summade puhul ei saa üleseisutasust suuline teavitamine olla üldtunnustatud praktika, nagu hageja 13. juuni 2011. a. seisukohtades on märkinud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuivõrd AS-i Muugafertek üleseisutasude suurusest teavitati, on ka kostjat nendest vähemalt teavitatud. Kui hageja käsundiandja ei ole üleseisutasude kohta midagi teatanud, siis on loogiline, et ka AS Muugafertek ei saanud kostjat edasi teavitada. Nagu kostja on 20. juuni 2011. a. seisukohtades märkinud, edastas AS Muugafertek talle vaid laadimiskorraldused, mis puudutasid kitsalt üksnes laadimist. Kohus on põhjendamatult tuginenud tunnistaja V O ütlustele. Nimetatud isik on hageja omanik ja seega hagi rahuldamisest igati huvitatud ning tema ütlusi ei saa objektiivseteks pidada. Ühtlasi on see isik kostja 3. oktoobri 2012. a. seisukohtadest nähtuvalt mitmel korral selgelt valetanud (näit. väites, et ei ole Nordblom Trading S. A. tegevust juhtinud). Hageja esitas algselt kostja vastu nõude üleseisutasu hüvitamiseks nelja laeva – „Fedor Varaksin“, „Grigoriy Aleksandrov“, „Karma“ ja „Weston“ – osas. Nõude esitamisel tugines hageja AS-i Muugafertek e-mailiga enne laadimist üleseisutasudest teavitamisele. Hiljem esitas hageja tõendid kahju väidetava hüvitamise kohta ning vähendas nõuet. Kui kostja esitas tõendi, et laeva „Karma“ omanik ei ole üleseisutasu üldse nõudnudki, hageja loobus sellest nõudest. Oluline on, et hageja esitas kõigi nelja laeva osas analoogilised tõendid ja seejärel selgus, et algselt teatud kahjusummad reaalse kahjuga ei ühti ning laeva „Karma“ osas on tõendid üldse põhjendamatud. On selge, et see paneb kahtluse alla ja annab varjundi ka teiste laevade osas esitatud tõenditele. Kuigi kostja juhtis mitmel korral sellele asjaolule kohtu tähelepanu, jättis kohus põhjendamatult selles osas seisukoha võtmata. Kohus on laeva „Fedor Varaksin“ osas tuvastanud, et hageja kahjunõue on põhjendamatu. Samas on hageja esitanud analoogilised tõendid ka teiste laevade osas. Kui kohus leidis, et laeva „Fedor Varaksin“ puhul olid esitatud tõendid põhjendamatud, pidi kohus ka teiste laevade osas analoogilisi tõendeid hinnates seda asjaolu arvestama. Isegi kui eeldada, et kostjal tekkis 3 laeva laadimisel üleseisuaeg ja ta on kohustatud sellega tekitatud kahju hüvitama, siis hageja nõue on põhjendamatu tõendamatuse tõttu. Hageja kahjunõue põhineb asjaolul, et tema pidi seoses kostja poolt põhjustatud laevade üleseisuajaga hüvitama oma lepingupartneritele ehk kauba saatjatele Flame S. A-le ja Energy Randers Supply A/S-le kahju, mis viimastel seoses üleseisuajaga laevaomanike ees tekkis. Hageja on küll esitanud tõendeid, et tema on Flame S. A-le ja Energy Randers Supply A/S-le kahju hüvitanud (põhjusel, et viimased on laeva omanikele üleseisuajaga seoses kahjutasu maksnud), kuid ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kas Flame S. A. ja Energy Randers Supply A/S on laevaomanikele midagi hüvitanud. Samas on ilmselge, et üleseisuaja korral kahjunõue saab alati alguse laevaomanikust, kes esitab oma nõuded kauba saatja vastu, kes siis omakorda esitab nõuded oma lepingupartnerite vastu.

14(21)

Hageja on oma väidetava kahju tõendamiseks esitanud mitmeid tasaarvelduskokkuleppeid ja kreeditarveid. Esiteks puuduvad tõendid selle kohta, milline seos oli Flame S. A-l kõnealuste laevadega (kas tal oli tšarterveolepingud laevaomanikega või oli ta vahendaja jne.) ja seega ka hageja seoses väidetava kahju tekkimisega. Samuti ei ole hageja tõendanud, milline õigussuhe oli tal Flame S. A-ga. Hageja on küll esitanud paljasõnalisi väiteid, et ta oli kõnealuste laevadega söe veo korraldamisel Flame S. A. alltöövõtjaks, kuid ei ole mitte ühtegi tõendiga seda tõendanud. Juba seetõttu tuleks Flame S. A-ga sõlmitud kokkulepped ja esitatud kreeditarved jätta tähelepanuta, kuivõrd puudub teave, milline õigussuhe on Flame S. A-l hagejaga ja laevaomanikega. Teiseks ei ole hageja poolt esitatud tasaarvelduskokkulepetes Flame S. A. kui juriidilise isiku kohta esitatud iseloomulikke andmeid: puudub nii registrinumber kui kokkulepped allkirjastanud füüsilise isiku nimi. Sellest tulenevalt on tõendamata see, kas selline äriühing üldse olemas on ja kui on, siis kas kokkulepped on sõlmitud tema nimel. Kolmandaks ei ole tasaarvelduskokkulepetest näha, millisest õiguslikust alusest ja kuidas Flame S. A-l väidetav kahju tekkis ning millise kalkulatsiooni alusel hagejaga sõlmitud kokkulepetes märgitud kahjusummad arvutatud on. Kui lugeda kokkulepetes märgitud summasid „reaalselt kantud” kahjuks, tekiks olukord, kus hageja saaks kokkuleppel kolmanda isikuga ise talle tekitatud kahju summa suuruse määrata. Neljandaks ei tõenda hageja poolt Flame S. A-le ja Energi Randers Supply A/S-le esitatud kreeditarved samuti midagi. Tegemist on ilmselgelt vaid õigusnäivuse tekitamiseks esitatud arvetega. Seda asjaolu kinnitab üheselt see, et kreeditarvetel ei ole taolistele tarvetele iseloomulike tunnuseid: näha ei ole, milliste arvete kohta kreeditarved esitatud on, samas kui kreeditarvet saab esitada ainult konkreetse (tavalise)arve kohta; märgitud ei ole füüsilise isiku nime, kes need arved väljastanud on. Hageja ei ole tõendanud, et ta algselt üldse on esitanud arveid, mida ta hiljem väidetavate kreeditarvetega osaliselt tühistas, samuti, millise õigussuhte alusel tavalised arved esitati. Arvetele ei ole märgitud isegi seda, mis riigi äriühingutega tegemist on. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit sellegi kohta, et Flame S. A., Energi Randers Supply A/S ja Nordsjofrakt AB on üleseisuajaga seoses kahju kannatanud ehk laeva omanikele midagi tasunud. Samuti ei ole tõendeid, mis õiguslik suhe eelnimetatud isikutel laeva omanikega oli ja kas ning mille alusel Flame S. A., Energi Randers Supply A/S ja Nordsjofrakt AB üldse nõudsid hagejalt väidetava kahju hüvitamist, samuti, mis õigussuhe hagejal Flame S. A-ga ja Energi Randers Supply A/S-ga oli. Tõendeid ei ole esitatud ka selle kohta, mis õigussuhe oli Nordblom Trading`ul Nordsjofrakt AB-ga. Hageja ei ole esitanud eelnimetatud äriühingute ja hageja vahelist kirjavahetust. Samas on ilmselge, et 41.000 dollari suurust kahju kannatanud isik esitab pretensioone või nõudekirju ja sellist summast ei maksta ühegi kalkulatsiooni ja õigusliku aluseta suulise nõude peale. Taoline tasumine ei saaks ka kostjale siduv olla, kuivõrd sellisel juhul kahjunõue ei põhine põhjendatud arvutustel. Nordsjofrakt AB poolt Nordblom Trading S. A-le väidetavalt esitatud arve ei tõenda kahju tekkimist, sest selles ei ole näidatud, millise füüsilise isiku poolt ja millisel õiguslikul alusel ning milliste kalkulatsioonide tulemusel see on esitatud. Nimetatud dokumendid on vastuolulised ja ükski neist ei tõenda, et hagejale kahju ka reaalselt tekkis. KMSS § 54 lg. 3 kohaselt kui tšarterveolepingus on ette nähtud tasu maksmine üleseisuaja eest, siis loetakse üleseisuaeg kokkulepituks. Kui tasu suurust pole kokku lepitud, tuleb üleseisuaja eest maksta tavalist tasu. Seega laevade laadimisel üleseisuaja tekkimise korral, kui tšarterveolepingus ei ole üleseisutasu kokkulepitud, tuleb üleseisu aja eest maksta tavalist tasu. Seega enne üleseisutasu maksmise otsustamist on vajalik tuvastada, kas tšarterveolepingutes oli üleseisutasus kokku lepitud. Kuivõrd hageja ei ole suutnud neid esitada ja ringkonnakohus on leidnud, et neid ei ole ka vaja esitada, peaks hageja tõendama „tavalise tasu“ suurust ja määra. Vaatamata ca 5 aastat toimunud kohtumenetlusele ei ole hageja selle kohta ühtegi tõendit esitanud. Ringkonnakohtu seisukohast ei saa siiski järeldada, et hageja kahjunõue oleks tšarterveolepingutetagi tõendatud. Kohus ei saa sunniviisiliselt kohustada hagejat kahjunõude tõendamiseks tõendeid (s. h. tšarterveolepinguid) esitama. 15(21)

Hageja ei ole aga esitanud ka ühtegi muud tõendit, mis laeva omanike poolt kauba saatjate vastu nõuete esitamist ja hüvitamist tõendaksid. Hageja 21. juuni 2011. a. seisukoha kohaselt põhineb hageja nõue kostja vastu KMSS § 54 lõikel 3 ja § 56 lõikel 1 ning hageja ei peagi oma kahju tõendamiseks esitama tõendeid, mille kohaselt laevaomanikud on kaubasaatjate vastu nõudeid esitanud ja neid nõudeid on rahuldatud. Hageja väide, et ta nõuab kahjuhüvitist, mida laevaomanikud võivad tulevikus kaubasaatjatelt nõudma hakata, on uudne väide. Kuivõrd hageja kahjunõude aluseks on asjaolu, et laevaomanikel on tšarterveolepingutest tulenevalt õigus esitada kaubasaatjate vastu nõudeid, kuid nad ei ole neid nõudeid veel esitanud, siis sellise kahju kindlakstegemiseks on ainult üks võimalus – tutvuda tšarterveolepingute tingimustega. Kui laevaomanikud ei ole nõudeid siiani esitanud, siis on tegemist aegunud nõuetega ja kaubasaatjatel mistahes kahjunõuete saamisoht puudub (TsÜS § 146 lg. 1). Samuti on kohus jätnud seisukoha võtmata kostja 22. septembri 2011. a. avaldatud vastuväite osas. Asjaolu tõendamisel, et hagejal oli õigussuhe kauba saatjatega, tugineb hageja konossementidele. Kostja märgib, et ta on oma 20. märtsi 2006. a. vastuses esitanud vaidlusaluste laevadega ja laadimistega seotud konossemendid. Esiteks on konossomendile selgelt peale kirjutatud: „to be used with Carter-Parties“ ehk neid saab kasutada vaid koos prahtimislepinguga. Kuivõrd prahtimislepinguid ei ole esitatud, ei saa ka konossemente kasutada. Laeva „Grigoriy Aleksandrov“ konossemendil viide hagejale üldse puudub. Laeva „Fedor Varaksin“ konossemendile on hageja „rolli“ kohta märgitud on behalf of Flame S. A. Seega tegutses hageja teise isiku nimel, mitte tema alltöövõtjana, nagu hageja märkinud on. Kuivõrd hageja ei tegutsenud enda nimel, ei saanud tal isegi kostja rikkumise korral kahju tekkida – kahju oleks saanud tekkida vaid isikul, kelle nimel hageja tegutses - Flame S. A-l. Laeva „Weston“ konossemendile on hageja õiguseellase „rolli“ kohta märgitud on behalf of Energi Randers Supply A/S. Seega siin on olukord analoogiline laevaga „Fedor Varaksin.“ Maakohus on menetluskulud ebaõigesti välja mõistnud. Kohus on menetluskulude arvutamisel võtnud ebaõigesti aluseks hageja lõpliku nõude 29.880, 86 eurot, aga mitte hageja algselt kostja vastu esitatud nõude 540.517, 24 krooni (34.545, 35 eurot). Sellest tulenevalt on kohus ka ebaõigesti arvutanud protsendid, mis võeti aluseks kostjalt riigilõivu ja õigusabikulude hüvitamisel. Kui arvestada, et hagi hinnaks oli 34.545, 35 eurot ja hagi rahuldati 15.959 euro ulatuses, siis hagi rahuldati 46, 2% ulatuses ja jäeti rahuldamata 53, 8% ulatuses. Seega hagejale õigusabikulude väljamõistmine 1. jaanuaril 2006. a. kehtetuks tunnistatud TsMS § 60 lg. 1 p. 1 kohaselt üldse põhjendamatu. Lisaks eeltoodule on kohus ebaõigesti kostjalt välja mõistnud 53% hageja tasutud riigilõivudest. Hageja on tasunud riigilõivu kokku 6550, 11 eurot. Nimetatud summast oleks olnud põhjendatud välja mõista 3026, 15 eurot. Kostja palub võtta asja juurde täiendava tõendina AS-i SGS Eesti 21. novembri 2012. a. kirja. Kirja kohaselt kontrollis AS SGS Eesti hageja 12. jaanuari 2004. a. tellimuse alusel laevale „Grigoriy Aleksandrov“ laaditavat sütt. Kontrollimisel selgus, et loodulike põhjuste tõttu on söe temperatuur tõusnud 48 kraadini, kuid merevedude puhul on lubatud 6, 5 kraadi. Seetõttu oli kostja temperatuuri alandamiseks sunnitud laeva kapteni nõudmisel laadima sütt ümber ühest trümmist teise. Laeva „Grigoriy Aleksandrov“ faktiraportist nähtuvalt toimus eelnimetatud tegevus 18. jaanuaril 2004. a. ajavahemikus kell 21. 00 –

põhjendanud asjaoluga, et sündmus leidis aset aastaid tagasi ja arhiivist materjalide leidmine võttis palju aega. Vastustaja seisukoht Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi on jäetud osaliselt rahuldamata, kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas. Osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, ei anna apellatsioonkaebus alust otsust tühistada, otsuse põhjendust tuleb siiski mõnevõrra täpsustada. Menetluskulude osas tuleb otsus osaliselt – kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suuruse osas – tühistada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3026, 15 eurot. Maakohtu poolt määratud tsiviilasja hinda tuleb muuta. Hagi on esitatud lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, kusjuures lepingurikkumine seisneb stividori AS-i Stivis poolt laevade lastimisel kokkulepitud laadimisnormide ületamises ning kahju seisneb üleseisuajaga tekitatud kulus, mille hageja või talle nõude loovutanud Nordblom Trading S. A. on oma lepingupartnerile tasunud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt laevade „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Weston“ lastimisel aset leidnud lepingurikkumist puudutavas osas. Laeva „Grigoriy Aleksandrov“ osas tuvastas maakohus, et selle laeva lastimisel 2004. a. jaanuaris järgisid lepingupoolteks olevad hageja ja kostja 22. jaanuaril 2003. a. sõlmitud lepingut, mille kohaselt pidi kostja muuhulgas laadima söe laevadele vastavalt lepingus kokkulepitud laadimisnormile, et tegelikult kostja kokkulepitud laadimisnormi ei järginud ning et üleseisuaeg moodustas 1, 54 päeva. Apellant kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et nende asjaolude üle ei ole enam vaidlust ning seega on tuvastatud, et kostja on hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud. Vaidlus puudutab seda, kas hagejale on lepingurikkumisest tekkinud kahju, mille kostja peaks hüvitama. Laeva „Grigoriy Aleksandrov“ lastimisel tekkinud üleseisuaja eest on hageja nõudnud kahjuhüvitist, lähtudes üleseisuaja tasu suurusest 12.000 USA dollarit päevas. Pooltevahelises 22. jaanuari 2003. a. lepingus kokkulepet üleseisuaja tasu kohta ei sisaldu. Oma nõuet põhjendades on hageja esile toonud, et sellist üleseisuaja tasu on ta maksnud oma lepingupartnerile Flame S. A-le. Apellant ei ole kaebuses iseenesest vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et laeva „Grigoriy Aleksandrov“ lastimise puhul tegutses hageja vedaja Flame S. A. käsundi alusel, kuid on maakohtule ette heitnud, et tuvastamata on käsundi sisu. Kolleegium leiab, et hageja on selle käsundi sisu hagi rahuldamiseks piisavalt põhjendanud ja tõendanud. Laev „Grigoriy Aleksandrov“ saabus Muuga sadamasse 15. jaanuaril 2004. a. Kohtule on esitatud Flame S. A. 12. jaanuari 2004. a. e-kiri Nordblom A/S-le, milles vedaja teavitas oma lepingupartneriks olevat hagejat eelnevalt laeva „Grigoriy Aleksandrov“ saabumisest ja tegi hagejale korralduse kindlustada, et laadimine läheks nii kiiresti kui võimalik (kd. I, tl. 171,tõlge 172). Selles kirjas teavitas vedaja hagejat ka üleseisuaja tasust suurusega 12.000 USA dollarit. Need asjaolud on ka maakohus oma otsuses tuvastanud. Hageja võttis Flame S. A. korralduse täitmiseks. Hageja andis omapoolse korralduse laeva/lasti agendile AS-ile Muugafertek, keda teavitas muuhulgas üleseisuaja tasust suurusega 12.000 USA dollarit päevas (kd. I, tl. 169, tõlge 170). Nii aktsepteeris hageja oma lepingupartneri Flame S. A. poolt edastatud käsundi tingimusi osas, mis puudutab üleseisuaja tasu ja selle suurust. Seega oli hagejal ja Flame S. A-l kokkulepe üleseisuaja tasu maksmise kohta. Seejuures ei ole hagi seisukohalt tähtsust sellel, kas Flame S. A-l tekkis laeva üleseisuaja tõttu kahju selle tasu ulatuses või on kokkulepe üleseisuaja tasu kohta käsitletav hageja ja Flame S. A. vahelise leppetrahvi kokkuleppena. Hageja kahju võis iseenesest seisneda leppetrahvis, mida ta pidi tasuma oma lepingupartnerile Flame S. A-le seetõttu, et ei 17(21)

kindlustanud kostja lepingurikkumise tõttu laeva lastimist parima võimaliku aja jooksul. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud tõendeid, millest nähtub, et hageja on oma lepingupartnerile Flame S. A-le laeva „Grigoriy Aleksandrov“ lastimisel tekkinud üleseisuaja tasu ka ära maksnud. Et hageja poolt Flame S. A-le makstud üleseisuaja tasu suurus (19.491, 72 USA dollarit) ületab üleseisuaja tasu suurust, mille maakohus seoses selle laeva lastimisega kostjalt välja mõistis (18.480 USA dollarit), ei ole põhjust eeldada, nagu oleksid hageja ja Flame S. A. lähtunud üleseisuaja arvestamisel teistsugustest aluspõhimõtetest kui hageja oma kostjale esitatud nõudes või üleseisuaja lühemast kestusest, võrreldes maakohtu poolt tuvastatuga. Mis puudutab üleseisuaja tasu (demurrage) lastivedude korraldamisel, siis on asjatundja Heiki Lindpere arvamuse kohaselt selle puudumine tšarterveolepingus erakorraline juhtum, kusjuures üleseisuaja määr on arvuliselt võrdne tähtajalise prahtimise lepingu (taimtšarteri) määraga, mis on kindlaks määratud ühe ööpäeva kohta (kd. III, tl. 221 – 223). Arvestades arvamuses märgitud tavalist tasu vaidlusalusel ajavahemikul, vastab hageja ja tema lepingupartneri poolt kokkulepitud tasu rahvusvahelises praktikas sel ajal kohaldatud tasude suurusele. Et tegemist oli rahvusvahelises praktikas tavapärase üleseisuaja tasu ja selle suurusega, ei kerki küsimust stividori poolt laeva üleseisuaja põhjustamisega tekitatud kahju ja selle suuruse ettenähtavusest. Laev „Grigoriy Aleksandrov“ saabus Muuga sadamasse selleks, et peale võtta söelaadung, mille ta pidi toimetama Esbjergi, Taani. Laeva lastimisele Eesti sadamas kohalduvad KMSS-i sätted, et kaubavedu ei toimunud aga Eesti sadamate vahel, siis ei saa eeldada, et ka sellele oleksid kohaldunud KMSS-i sätted (§ 3 ja asjatundja Heiki Lindpere arvamus kd. III, tl. 221 - 223). Samas leiab kolleegium, et hagi rahuldamine ei eelda vältimatult hageja ja tema lepingupartneri Flame S. A. vahelise õigussuhte eespooltoodust täpsemat kvalifitseerimist. Esile ei ole toodud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla nendevahelise käsundi sisule vastava õigussuhte olemasolu ning eespoolkirjeldatud kokkulepped. Laeva „Weston“ osas tuvastas maakohus, et laeva lastimiseks kulus 1, 77 päeva ning selle asjaolu üle ei ole enam vaidlust. Vaidluse all on laeva laadimisnorm ja sellest tulenev üleseisuaja kestus, üleseisuaja tasu suurus ja kostja kohustus see hagejale hüvitada. Maakohus leidis ekslikult, et pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et laeva „Weston“ lastimisele kohaldus hageja ja kostja vahel 22. jaanuaril 2003. a. sõlmitud leping sarnaselt laevaga „Grigoriy Aleksandrov“. Kostja oli selle asjaolu vaidlustanud, väites, et Nordblom Trading S. A. söe laadimisele osundatud kirjalik leping ei kohaldunud. Osundatud kirjaliku lepingu pooleks – tellijaks – oli tõepoolest hageja, mitte Nordblom Trading S. A. ning et leping käis hageja transiitsöe ümberlaadimise kohta, siis ei kohaldunud see kirjalikus vormis sõlmitud leping Nordblom Trading S. A. söe laadimisele laevale „Weston“. See ebaõige tõdemus ei muuda aga otsust laeva „Weston“ laadimist puudutavas osas ebaõigeks, sest Nordblom Trading S. A-l ja kostjal oli selle laeva laadimiseks suuline leping ja kolleegium nõustub sellega, et laadimisnormide ning üleseisuaja kestuse osas tuleb kohaldada vaidlusalusel ajavahemikul sarnastele laevadele sarnase kauba laadimisel kohaldatud tavalisi laadimisnorme, mis on võrreldavas suuruses laeva „Griogoriy Aleksandrov“ laadimisele kohaldatud normidega. Nii oli laeva tonnaaž võrreldav laeva „Grigoriy Aleksandrov“ tonnaažiga, lastiks oli sama kaup – süsi, lastimine leidis aset ajaliselt lähestikku („Grigoriy Aleksandrovi“ lastimine leidis aset 2004. a. jaanuari keskel ja „Westoni lastimine sama aasta aprilli algul) ning esile ei ole toodud asjaolusid, mille põhjal võiks väita, et mõne kuu jooksul oleksid laadimisnormid oluliselt muutunud või laevade laadimistingimused erinenud. Kostja nõustus põhimõttega, mille kohaselt kohaldada tuleks laadimisnorme, mida kostja samal ajavahemikul kohaldas teiste sarnaste laevade lastimisele sarnase kaubaga, kuid väitis samas, et tavapärane laadimisnorm sel ajal oli 3000 – 6000 tonni päevas ning et hagejaga sõlmitud lepingus kokkulepitud normid ei olnud tavapärased. Oma väite kinnituseks esitas kostja väljatrüki oma veebilehelt (kd. II, tl. 330), paraku on väljatrükk tehtud 2008. a. 18(21)

ning sellel on kujutatud kaubamärgitähist aastanumbriga 2006 nii et seega ei saa veebileht pärineda varasemast ajast ega olla aluseks 2004. a. algul kehtinud laadimisnormide tuvastamisel. Siiski võib selle tõendi põhjal järeldada, et vähemalt ajal, millest veebileht pärineb, ei ole kostja seadnud tavalisi laadimisnorme sõltuvusse muust kui laaditavast kaubast ja laeva veeväljasurvest (tonnaažist). Tõendeid, nagu see varasemal ajal oleks olnud teisiti, ei ole kostja esitanud. Nii ei ole juba ainuüksi sellest tulenevalt usutav kostja väide, nagu oleksid laadimisnormid sõltunud ka laeva tüübist ja muudest tingimustest. Muid tõendeid peale veebilehe väljatüki kostja oma laadimisnorme puudutava väite kinnituseks ei esitanud. Kostja väitis siiski veel, et hagejaga sõlmitud lepingus sisalduvad normid lepiti kokku üksnes hagejaga ning taolisi norme ei kohaldatud muude klientide puhul, kuid ei osanud selgitada, mille poolest olid need normid erilised ning millisel põhjendusel lepiti hagejaga väidetavalt laadimisnormid kokku teiste klientidega võrreldes erilistel, hagejale soodsamatel tingimustel. Ka ei ole kostja selgitanud seda, millistel asjaoludel jäi tema poolt allkirjastamata Nordblom Trading S. A. poolt talle edastatud ja tellija poolt alla kirjutatud lepinguprojekt (kd. VI, tl. 28 – 33), milles laadimisnormid olid samad, kui Nordblom S. A-ga sõlmitud lepingus. Samas ei ole kostja ka tuginenud sellele, nagu oleks ta keeldunud Nordblom Trading S. A-ga seda lepingut sõlmimast. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja vaid, et kirjalikku lepingut ei vormistatud, kuna koostöö laabus niigi. Nii ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks välistada sarnaste normide kohaldamise vaidlusaluse laeva lastimisele. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et enne vaidlusalust juhtumit on ta osutanud Nordblom Trading S. A-le stividoriteenust. Sõnaselgelt ei ole kostja esitanud ka vastuväidet hageja väitele, mille kohaselt varasematel kordadel on kostja osutanud seda teenust Nordblom Trading S. A-le samadel tingimustel kui hagejale viimasega sõlmitud lepingus märgitud. Hageja seevastu on lisaks eespoolloetletud sarnasustele tuginemisele laevade „Grigoriy Aleksandrov“ ja „Weston“ laadimisse puutuvalt ja varasemale koostööle samadel tingimustel esitanud tõendid, millest nähtub, et ka teistele sarnase tonnaaži ja kaubaga laevadele, sealhulgas Nordblom Trading S. A. söe laadimisel, kohaldas kostja vaidlusalusel ajavahemikul hagejaga sõlmitud kirjalikus lepingus kokkulepitud laadimisnorme. Nii nähtub see Tallinna Sadama poolt esitatud laevade saabumis- ja lahkumisaja ning laaditud söekoguse võrdlusest (kd. IV, tl. 33) ja tunnistaja V O ütlustest (kd. V, tl. 177 jj.), aga ka kostja poolt firmaga Impex Transport Inc sõlmitud lepingust, mille puhul kostja ei olegi väitnud, nagu ei oleks seda lepingut sõlmitud (kd. II, tl. 347 – 350). Eespooltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult tuvastanud, et laeva „Weston“ lastimisel rikkus kostja Nordblom Trading S. A-ga suulises vormis sõlmitud lepingut, põhjustades üleseisuaja, mille kestuseks oli 0, 13 ööpäeva. Maakohtu otsuses märgitud tõendite alusel on tuvastatud, et laeva „Weston“ omanik B&N Nordsjöfrakt AB esitas vedajale Nordblom Trading S. A-le arve Muuga sadamas aset leidnud üleseisuaja eest 8201, 40 USA dollari tasumiseks ning et nimetatu selle arve ka tasus, aga samuti, et oma nõude stividori AS-i Stivis vastu loovutas Nordblom Trading S. A. hagejale. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata selles osas tõendeid teisiti kui neid hindas maakohus. Üleseisuaja eest tasu maksmine on rahvusvaheliste merelastivedude puhul tavaline praktika ning ka tasumäärad on rahvusvaheliselt käibivad, kusjuures need põhinevad taimtšarteri ekvivalendil, mille arvestamise aluseks on laeva tähtajalise prahtimise lepingu tasu ööpäeva kohta (vt. ka asjatundja Heiki Lindpere arvamus, kd. III, tl. 221 – 223). Taolise praktika aluseks on tõsiasi, et igasugune üleseisuaeg põhjustab kahju, sest laeva käitamine on seotud suurte kuludega ka siis, kui see seisab üleseisuaja tõttu. Kui üleseisuaja on põhjustanud stividor, siis tuleb sellest tekkinud kahju hüvitada stividoril olenemata sellest, kellele konkreetselt on üleseisuajast kahju tekkinud ning milline on selle hüvitamise ahel. Kostjalt ei ole vaidlusaluste laevade lastimisel põhjustatud üleseisuaja eest kahju hüvitamist nõudnud keegi peale hageja, kes oma lepingupartneritele on selle hüvitanud. Tegemist on 19(21)

hageja kahjuga, mida ta on kandnud kostja lepingurikkumise tõttu. Kolleegium leiab, et ka sellest tulenevalt ei ole vaidluse lahendamiseks põhimõttelise tähtsusega see, kuidas täpselt tuleks hageja ja tema lepingupartnerite vahelised õigussuhted kvalifitseerida, milline oli kahju hüvitamise ahel ja millisele isikule selles lülis kahju lõppkokkuvõttes hüvitati. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lisaks eespooltoodule, et laeva „Fedor Varaksin“ osas esitatud hagi jättis maakohus rahuldamata põhjendusel, et selle laeva lastimisel üleseisuaega ei tekkinud, ei ole selle põhjal aga järeldatud, nagu ei tõendaks hageja poolt esitatud tõendid tema poolt oma lepingupartneritele taolise tasu maksmist. Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, nagu saaks sellest tulenevalt seada kahtluse alla hageja poolt vaidlusaluste laevade lastimisega seotud asjaolude kohta esitatud tõendid. Ühe kahju tekitamise episoodiga seotud tõenditele antud hinnangut ei saa automaatselt üle kanda teistele juhtumitele, nagu apellant on soovinud teha. Vaidlusaluste juhtumitega seotud tõenditele on maakohus hinnangu andnud ja apellant ei ole esitanud argumente, mille tõttu tuleks ringkonnakohtul seda hinnangut muuta. Kui apellandil tekkis kahtlus selle kohta, kas hageja poolt nimetatud äriühingud on olemas, oleks tal olnud võimalik seda vastavatest registritest kontrollida ja kahtluse kinnitust leidmise korral selle kohta ka kohtule tõendid esitada. Apellant on kritiseerinud teisigi hageja poolt oma lepingupartneritele tasu maksmise kohta esitatud tõendeid, ei ole aga põhjendanud, millel põhinevad tema väited selle kohta, nagu peaksid välismaiste äriühingute poolt üksteisele esitatud arved vm. dokumendid vastama just apellandi poolt kirjeldatud nõuetele või nagu peaksid nad koostama just taolise sisu ja vormiga dokumente, nagu apellant leiab. Kolleegium nõustub maakohtuga, et esitatud tõendid on piisavalt usaldusväärsed, et nendega arvestada. Maakohus on põhjendatult arvestanud kõiki vaidluse asjaolusid ja selle kohta esitatud tõendeid kogumis. Menetluskulude väljamõistmisel juhindus maakohus õigesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RakS) §-st 3, millega kooskõlas tuleb vaidlusaluses asjas menetluskulud kindlaks määrata kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS-i sätete alusel, kuid eksis viimaste kohaldamisel. Osundatud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest – hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Maakohus määras tsiviilasja hinna maakohtu menetluses kindlaks menetluse lõpus hageja poolt toetatavast nõudest lähtudes, TsMS § 123 alusel tuli see aga kindlaks määrata hagiavalduse esitamise aja seisuga. Hageja esitas rahalise hagi 31. mail 2005. a. summas 43.276 USA dollarit, millele vastas 540.517, 24 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 34.545, 35 eurot. TsMS § 124 lg. 1 lause 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Seega oli maakohtus tsiviilasja hinnaks 34.545, 35 eurot ja maakohtus määratud tsiviilasja hinda tuleb sellele vastavalt TsMS § 137 lõike 11 alusel muuta. Kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 ja 61 kohaldamisel tuleb samuti lähtuda hageja poolt kohtumenetluses esitatud hagist, kusjuures hagi osalise rahuldamise korral tuleb rahuldatud ja rahuldamata osade vahekord leida, lähtudes kogu menetluse kestel esitatud nõudest, mitte selle osast, mida hageja menetluse lõppedes on toetanud. Hageja poolt esitatud 34.545, 35 euro suurusest nõudest rahuldatakse nõue 15.969 euro ehk 46, 2% ulatuses. Vastavalt TsMS § 60 lõikele 1 tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista sama proportsioon hageja poolt hagiavalduselt ning varasematelt apellatsioonkaebustelt tasutud riigilõivust, mille kogusummaks oli 6550, 11 eurot. Väljamõistetavaks riigilõivuosaks on 20(21)

seega 3026, 15 eurot (46, 2% 6550, 11-st). Kostja apellatsioonkaebus jääb sisulise vaidluse osas rahuldamata ning sellelt tasutud riigilõiv vastavalt TsMS § 60 lõigetele 1 ja 8 tema enda kanda. Kummagi poole õigusabikulu jätab kolleegium tema enda kanda. TsMS § 60 lg. 1 lause 3 annab aluse jätta hagi osalise rahuldamise korral kummagi poole menetluskulud tema enda kanda, kolleegium peab seda vaidlusaluse asja puhul ka õiglaseks. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja ja arvete kohaselt on tema õigusabikulu suuruseks 13.852, 46 eurot (kd. V, tl. 2 – 12, kd. VI, tl. 46). Kostja menetluskulude nimekirja ja arvete kohaselt on tema õigusabikuluks olnud 1990, 97 eurot (kd. II, tl. 267 – 268; kd. VI, tl. 46). Seega on hageja õigusabikulu olnud oluliselt suurem kui kostja sarnane kulu, samas ületavad kummagi poole õigusabikulud olulisel määral 5% määra. Arvestades poolte poolt õigusabile tehtud kulutuste oluliselt erinevat suurust ja seda, et hagi rahuldatakse ligilähedaselt pooles ulatuses ning ligilähedaselt pooles ulatuses jääb see rahuldamata, on õigusabikulu õiglasele jaotamisele kõige lähemal olukord, kus kumbki pool kannab oma õigusabikulu ise.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

21(21)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.