Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-12-16044 25.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja A.U. käenduslepingu nr X, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 25.05.2007 sõlmitud liisingulepingust nr X ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 165 690.36 eurot. 16.01.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr X lisa nr 1, mille kohaselt lõpetasid hageja ja liisinguvõtja lepingu ennetähtaegselt ning liisinguvõtja kohustus tagastama vara 3 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest. Samuti leppisid hageja ja liisinguvõtja lisa punktis 2 kokku, et pärast liisingueseme valduse üleandmist hagejale kuulub see hageja poolt võõrandamisele ning juhul kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui hagejale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale nimetatud summade vahe vastavalt hageja poolt esitatavale teatisele. Lepingu lõpetamise seisuga oli liisinguvõtjal tasumata kolm arvet kogusummas 6511.07 EUR (põhiosa 4 879.74 eurot, intress 1 631.33 eurot). Lisaks oli liisinguvõtjal lepingu lõpetamise seisuga tasumata viivisemaksed summas 478.30 EUR. Vara valdus taastati 15.01.2009 ning suunati müüki 08.12.2009 ning müüdi 10.05.2010 hinnaga 26 629.85 eurot (käibemaksuta). Kostjat ja põhivõlgnikku teavitati müügiprotsessis korduvatest hinnaalandustest. Hageja tasus vara realiseerimisel Balti Realiseerimiskeskus OÜ-le kütuse ja müügiteenuse eest platsitasu 1080.91 EUR. Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis nõuab hageja kostjalt 25 000 euro väljamõistmist, kuigi hageja kogunõue on lepingust tulenevalt 81 797.78 eurot (vara jääkmaksumusest + debitoorne võlgnevus + vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud + viivismaksete võlgnevus – müügihind). Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 25 000 eurot ja viivise põhivõlalt ehk 22 890.37 eurolt määras 0.25 % päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Enne kohtusse pöördumist on hageja palunud kostjal võlg tasuda kohtuväliselt. Kostja vaidleb hagile oma menetlusdokumentides (tl 67-68, 95-97, 155-157, 164-170 – viimast menetlusdokumenti kohus tähtaja möödalaskmise tõttu ei menetle) ja kohtuistungil vastu. Kostja leiab, et hageja nõue liisingueseme realiseerimiskulude osas on ebaselge. Samuti leiab kostja, et hageja on ebaõigesti määranud liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, õigemini ei ole ta seda nõude arvestamisel üldse aluseks võtnud ja on lähtunud liisingueseme väidetavast müügihinnast, mis on ebaõige ega ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Liisinguesemete väärtus nende tagastamisel tegelikult ületas hageja kulusid. Kostja on esitanud kohtule asjatundja Skuba Eesti OÜ veokite ja haagiste hindamisakti, mille kohaselt oli kõnealuste esemete väärtuseks hinnatud 25.06.2008 138 049.16 eurot. Hageja ei ole tõendanud, milline oli liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel ehk 15.01.2009. Isegi majanduslanguse tingimustes ei ole usutav ja hageja poolt tõendamata, et liisinguesemete väärtus langes ligikaudu poole aasta jooksul üle viie korra. Hageja alandas müügiprotsessis 4 kuu jooksul hinda 800 000 kroonilt 468 000 kroonini ehk üle 40%. Kostja on esitanud pooltevahelise e-kirjavahetuse (veebruar 2009), millest nähtuvad poolte seisukohad liisinguesemete tegeliku turuväärtuse osas. Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, et ta on enda nõude määramisel arvestanud auto ja haagise turuhinda. Hagejapoolne teavitus auto ja haagise väidetavast müügihinnast ei vabasta hagejat müüa need turuhinnaga juhul, kui liisinguvõtjalt kavatsetakse nõuda kulude hüvitamist ning arvestada

2 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-16044 nende turuhinda tagastamise hetkel kui (väidetav) müügihind ja turuhind erinevad rohkem kui 10%. Müügihinnast lähtumine ei ole nende asjaoludel põhjendatud. Seega ei saanud vaidlusaluste liisinguesemete väärtuseks nende tagastamisel olla hageja poolt nimetatud väidetav müügihind. Hageja ja liisinguvõtja vaheline lepingu lõpetamise lisa oli hageja poolt ette valmistatud tekst ja sisult kattuv põhilepingu tüüptingimusega, mille kohaselt pidi arvestama müügihinda ning milline tingimus on tühine. Arvestades liisinguesemete turuväärtust tagastamise hetkel, oleks nende võõrandamisel turuhinnaga hageja nõue liisinguvõtja ja kostja vastu kaetud liisingueseme müügist saadava tuluga. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus kohtuotsuse põhjendava otsuse lihtsustamise korras käesoleval juhul õigusliku põhjenduse ja tõenditega, millele on rajatud kohtu järeldused. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on füüsilise isikuna ja XXX XXXX OÜ kui liisinguvõtja juhatuse liikmena käendanud liisinguvõtja kohustusi hageja kui liisinguandja ees, mis tulenevad 25.05.2007 sõlmitud liisingulepingust. Käendaja ja põhivõlgnik vastutavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kusjuures vastavalt VÕS § 143 lõikele 1 on kokku lepitud tarbijast käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja ja liisinguvõtja vahel oli mitmeid teisi liisingulepingulisi suhteid, mis nähtub ka vaidlusaluse lepingu 16.01.2009 lisast nr 1 (tl 35), mis kehtib kolme erineva liisingulepingu lisana. Hageja tugineb oma nõude alusena nimetatud lepingu lisa punktile 2, mille sisu on välja toodud käesoleva otsuses kirjeldavas osas. Sisult sarnane oli ka liisingulepingu osaks olnud liisinguandja üldtingimuste (tl 14-19) p 3.7 ja 7.4 regulatsioon, mis andis hagejale nõude liisingulepingu ülesütlemise korral ja liisinguandja poolt selle müümise puhul liisingueseme müügist saadava summa vähesuse korral nõuda puudujääva osa hüvitamist liisinguvõtjalt (läbi käenduslepingu seega ka käendajalt) kahjuna. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi reguleerib VÕS § 367, mis kõlab järgnevalt: (1) Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-16044 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. (3) Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. (4) Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna sisuliselt oli hagejal olemas alus liisingulepingu ülesütlemiseks seoses liisinguvõtja võlgnevustega (tasumata kolm järjestikust arvet kogusummas 6511.07 EUR, tl 36-38, kostja seda ei vaidlusta) ja poolte kokkuleppel lepingu lõpetamine oli vaid pooltevaheliste suhete lõpetamise vormiline külg (sisuline liisingueseme müügiprotsess ja sellest tulenevad tagajärjed jätkusid sarnaselt lepingu üldtingimustele), siis leiab kohus, et antud juhul on õige kohaldada VÕS § 367 sätteid. Kostja, kes liisinguvõtja juhatuse liikmena allkirjastas 16.01.2009 lepingut lõpetava lisa, kinnitas kohtuistungil, et lisa tekst oli liisinguandja poolt ette valmistatud ning mingeid läbirääkimisi ei toimunud. Oluline on märkida, et lisast nr 1 ega käenduslepingust (tl 33-34) ei nähtu, et kostja oleks käendajana võtnud endale vastutuse selles osas, kui liisinguvõtja ja hageja lepivad hiljem kokku lepingute lõpetamises ja lepingute lõpetamise tagajärgedes, kaldudes kõrvale VÕS §-s 367 sätestatust. Seetõttu ei saa lisa nr 1 kostja suhtes kohalduda ning lähtuda tuleb liisingulepingust. Sarnases olukorras on sellisele järeldusele jõudnud Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-182-12. Seega on kostja suhtes kohaldatavad tüüptingimuste sätted liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4 osas, mille kohta on Riigikohus korduvates lahendites (nt 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-21-52-11) märkinud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Järelikult tuleb käsitleda liisinguesemete turuväärtuse küsimust ehk müügikahju. Liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 mõttes on Riigikohus sarnaselt käsitlenud korduvates lahendites, kohus toob käesolevaga esile Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, mille punktis 15 on märgitud, et „Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega.“ Sama lahendi punktis 16 on sedastatud, et „liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb

4 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-16044 teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.“ Antud juhul tõendab hageja liisinguesemete turuväärtust nende müügihinnaga, milleks oli 10.05.2010 26 629.85 eurot (tl 45). Kostja on esitanud turuväärtuse tõendina Skuba Eesti OÜ hindamisakti, mille kohaselt oli liisinguesemete turuväärtus 25.06.2008 138 049.16 EUR (tl 103), samuti hageja ja liisinguvõtja (kelle nimel kirjutas kostja) e-kirjavahetuse veebruarist 2009 ehk pärast liisinguesemete tagastamist hagejale (tl 98-102). Seega jääb hageja esitatud tõend ligemale 16 kuud hilisemasse ning kostja esitatud hindamisakt ligemale 7 kuud varasemasse perioodi võrreldes sõidukite tagastamise ajaga ehk 15. jaanuariga 2009 (vara üleandmise-vastuvõtmise akt tl 44). Just seda aega aga peab seadus turuväärtuse seisukohalt määravaks. Kohus nõustub kostjaga selles, et tema esitatud hindamisaktist lähtudes ja arvestades asjaolu, et sõidukitel ei olnud puudusi (sellele ei viidata üheski tõendis), ei ole usutav lähtuda eeldusest nagu oleks liisinguesemete väärtus kuue ja poole kuuga kahanenud enam kui viis korda. On üldteada asjaolu, et kasutamisel/läbisõidu suurenemisel sõidukite turuväärtus langeb, kuid samas on üldteada ka see, et majanduslanguse ja turu märkimisväärse kokkukuivamise tingimustes vähenesid sõidukite hinnad alates 2008.aasta lõpust (eriti just 2009.aastal) oluliselt. Hageja nimel liisinguvõtjaga e-kirjavahetust pidanud R.M. on veebruaris (vastusena liisinguvõtja 06.02.2009 kirjale, tl 100) ise märkinud, et treileri alusauto ehk ühe liisingueseme Renault hind on 60 000 EUR ja treileri A. hind on keskmiselt 55 500 EUR, kokku seega 115 500 EUR. Ka liisinguesemete müügihinnad on olnud sarnases proportsioonis s.t alusauto on veidi kallim treilerist. Hageja poolt on liisinguesemed 2009.a detsembris ehk ligemale 11 kuud pärast nende tagastamist suunatud müüki hinnaga 51 129.32 EUR (tl 124-125) ning hiljem on nende hinda korduvalt vähendatud (keskmiselt kuu tagant, vähendusega ca 5000 EUR igal korral, tl 128-135). Lisaks on hageja esitanud kuupäevata müügikuulutuse liisinguesemetele auto24.ee-st (tl 127), kus hinnaks oli 75 096.19 EUR. Selline hinnalangus (hinnad ümardatud): juuni 2008 – 138 000 EUR veebruar 2009 – 115 000 EUR teadmata aeg 2009 – 75 000 EUR detsember 2009 – 51 000 EUR jaanuar 2010 – 46 000 EUR veebruar 2010 – 41 000 EUR märts 2010 – 35 000 EUR aprill 2010 – 30 000 EUR mai 2010 – müügihind 27 000 EUR on kohtule veenev ja ilmselt liisinguesemete turuväärtust ning tegelikku ülalkirjeldatud majandusolukorda arvestav. Kohus ei näe põhjust, miks ei saa asjas liisinguesemete väärtuse ühe hinnanguna arvestada Skuba Eesti OÜ hindamisakti ega nõustu selles osas hagejaga. Nimetatud akti koostas sama ettevõte ja isegi sama isik (M.M.), kes liisinguesemed hagejale müüs (lepingud tl 20-23), akt on koostatud just konkreetsete liisinguesemete kohta ja kostja seletusel (mida hageja ei vaidlusta) põhjusel, et pärast kolmekuulise maksepuhkuse lõppemist suvel 2008 (vastav lepingu lisa tl 139) soovis liisinguvõtja lepingut muuta ning selleks oli hageja nõudel vaja hindamisakti. Kohtule ei ole teada ning ka hageja ei osanud kohtuistungil seletada, millisel põhjusel ei suunatud liisinguesemeid müüki sisuliselt terve 2009.aasta vältel, kuid kindlasti ei oleks õiglane sellises olukorras kostja koormamine kohustustega, mis tulenevad otseselt asjaolust, et hageja ei täitnud oma seadusest tulenevat kohustust teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Sellises

5 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-16044 olukorras müügihinnast lähtumine – 11 kuud ei suunatud eset üldse müüki, müügiprotsess kestis veel viis kuud ja ainuüksi müügiprotsessi käigus langes hind ligemale kaks korda - on nii liisinguvõtja kui kostja huve ebamõistlikult kahjustav. Asjaolu, et kostjat ja liisinguvõtjat hinna alandamistest müügiprotsessi käivitumisel detsembrist 2010 teavitati, ei oma asjas tähtsust ega õigusta hagejapoolseid eelviidatud minetusi. Kohus leiab, et sõidukite tagastamisaegne turuväärtus oli eelneva arutluse põhjal kindlasti oluliselt suurem (vähemalt 115 000 EUR) kui hageja nõuded VÕS § 367 lg 1 alusel, olgu need siis käesolevas menetluses esitatud 25 000 euro suurune nõue või hageja kogunõue summas 81 797.78 eurot. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.