Kohtulahend

Menetluskulude kindlaksmääramise asjaolud ja kostja väited DA esitas 06.02.2011 Harju Maakohtule hagi AZ vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Harju Maakohtu 27.02.2012 osaotsusega lahutati poolte abielu ja menetluskulud selles osas jäeti poolte enda kanda. Kõnealune Harju Maakohtu otsus jõustus 02.04.2012. Harju Maakohtu 05.02.2013 määrusega jäeti läbi vaatamata hageja nõue kostja vastu ühisvara jagamiseks ja menetluskulud jäeti hageja kanda. Harju Maakohtu 05.02.2013 määrus jõustus 22.02.2013. AZ esitas 05.03.2013 taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kostja menetluskulud on lepingulise esindaja tasu õigusabikuluna 2725,50 eurot ja asja läbivaatamise kuluna 3 eurot. Kostja märgib, et abielu lahutamise küsimuses poolte vahel vaidlust tegelikult ei olnud ning edasine tsiviilasja menetlus toimus sisuliselt üksnes ühisvara jagamise nõudes, vaatamata sellele, et kohus lahutas poolte abielu osaotsusega alles 27.02.2012.a. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et kõik tsiviilasjas kantud kulud on seotud hageja ühisvara jagamise nõudega, mistõttu ei oma tähtsust Harju Maakohtu 27.02.2012 osaotsuses toodud menetluskulude jaotus. Kostja ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu kostjal puudub võimalus õigusabikuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja kinnitab, et avalduses toodud kulud on kõik kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas 2-11-4802. Õigusabi kuludele lisandub asja läbivaatamise kulu 3 eurot. Nimetatud kulu seisneb XXX, Paldiski kinnistusraamatu väljatrüki tegemises. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1, § 174 lg-st 1 ja lg-st 3 palub kostja määrata tema poolt tsiviilasjas nr 2-11-4802 kantud lepingulise esindaja tasudeks menetluskuluna kindlaks 1600 eurot. Samuti palub kostja mõista DA välja AZ kasuks asja läbivaatamise kulu 3 eurot. Lisaks palub kostja mõista hagejalt välja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus edastas 13.03.2013 määrusega kostja avalduse hagejale. Hageja sai avalduse kätte 13.03.2013. Hageja vastuväited Hageja ei nõustu kostja taotluses välja toodud menetluskulude rahalise väärtusega summas 1600 eurot. Hageja ei nõustu eelkõige kostja seisukohaga, et kõik tsiviilasjas kantud kulud on tekkinud seoses ühisvara jagamise nõudega. Antud asjas on tehtud osaotsus 27.02.2012, millega kohus lahutas poolte abielu. Osaotsuses on toodud menetluskulude jaotus, mille kohaselt abielu lahutamisega seotud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Abielu lahutamise nõude väärtus on 3500 eurot ja ühisvara jagamise nõude väärtus on samuti 3500 eurot. Hageja hinnangul ei vasta kostja poolt esitatud arvestus tegelikult toimunud kohtumenetlusele, arvesse tuleb võtta ka seda, et kompromissläbirääkimisi tegelikult ei peetud ja hageja vastuseid ei analüüsitud. Hageja leiab, et kohtuvälistest kuludest tuleb kostja kasuks välja mõista vaid vajalikud kulud summas 800 eurot. Kohtu põhjendused TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Harju Maakohtu 05.02.2013 määrus jõustus 22.02.2013. Kostja esitas 05.03.2014 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus vastab TsMS § 174 lg 3 ja lg 6 nõuetele.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud seoses asja läbivaatamise kuluga summas 3 eurot ja lepingulise esindaja kuludega 1600 eurot. Kostja avaldusest nähtuvalt kasutas ta õigusabiteenuseid hinnaga 138 eur/h ning kokku kasutas ta esindaja teenust 19,45 tundi, mis kulus hagimaterjalidega ning hagiavalduse täpsustusega tutvumisele, menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamisele, hagile vastuste koostamisele, hageja seisukohtadega tutvumisele, samuti istungitel osalemisele ja kompromissläbirääkimistele. Kohus leiab, et kostja esindaja ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kostja esindaja on märkinud, et 12.04.2011 on ta tutvunud hagimaterjalidega ning koostanud menetlustähtaja pikendamise taotluse, milleks kulus kokku aega 1 tund. 14.04.2011 täiendas esindaja menetlustähtaja pikendamise taotlust ja edastas selle kohtule ning nimetatud toimingute tegemiseks kulus aega pool tundi. Võttes arvesse menetlustähtaja pikendamise taotluse (lk 89) keerukust ja mahtu (sisuliselt pool lehekülge), ei ole kohtu hinnangul menetlustähtaja täiendamise ning edastamise ajakulu põhjendatud 15 minuti ulatuses. Kostja esindaja on nimetanud 04.02.2011 hagiavaldusele vastuse koostamise ajaks kokku 5 tundi ja 30 minutit. Kõnealune vastus on kokku 5 lehekülge pikk ning kohtu jaoks ei ole veenev, et kostja esindajal kulus vähem kui 5 lehekülje pikkuse teksti koostamiseks kokku 5 ja pool tundi. Samuti nähtub avaldusest, et kostja esindaja on eelnevalt hagiavaldusega tutvunud, mistõttu pidi ta vastuse koostamise ajaks olema hageja seisukohadega juba kursis ning tal puudus vajadus uuesti põhjalikult hagiavalduse ning sellele lisatud dokumentidega tutvumiseks. Kohtu hinnangul ei ole antud ajakulu põhjendatud 1 tunni ulatuses, vähendades toiminguks kulunud mõistlikku aega 4 tunni ja 30 minutini. Ülejäänud hageja esindaja toimingute kestvuse loeb kohus põhjendatuks ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas olevaks. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on nii hageja kui kostja koostanud mitmeid kirjalikke menetlusdokumente, samuti on asjas toimunud istungid. Seega vähendab kohus hageja esindaja ajakulu kokku 1,25 tunni (15 minutit + 1 tund) võrra. Kohus ei nõustu hageja esindaja seisukohaga, et kõik menetluskulude nimekirjas välja toodud kulud ei ole tekkinud seoses ühisvara jagamise nõudega, vaid need sisaldavad ka abielu lahutamise nõudega seotud kulusid. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on esimeses kohtule esitatud vastuses (esitatud 02.05.2011, lk 94-98) märkinud, et ta nõustub hagiga osaliselt, s.o abielu lahutamise nõudega. Kõnealuses vastuses sisalduvad ülejäänud vastuväited puudutavad üksnes ühisvara jagamist. Samuti puudutavad kõik ülejäänud kostja poolt kohtule esitatud täiendavad seisukohad ja vastused üksnes ühisvara jagamise nõuet, kuivõrd selle nõude üle oli poolte vahel vaidlus. Kohtuistungi protokollidest nähtub, et kõigil kohtuistungitel käsitleti ühisvara jagamise nõuet. Seega kinnitavad nii menetlusdokumendid kui ka istungiprotokollid, et kuivõrd poolte vahel abielu lahutamise üle vaidlus sisuliselt puudus, siis keskendus kogu

ülejäänud menetlus üksnes ühisvara jagamise küsimusele. Hageja väited, et kompromissläbirääkimisi tegelikult ei peetud ja hageja vastuseid ei analüüsitud, on alusetud. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hageja on kohtule korduvalt esitanud kompromissettepanekuid ühisvara jagamiseks ning kostja on esitanud kohtule vastuseid hageja kompromissettepanekutele. Asjaolu, et pooled vaatamata hageja poolsetele ettepanekutele siiski kompromissile ei jõudnud, ei tähenda nagu poleks pooled üldse kompromissi arutanud. Avaldaja ei ole millegagi põhjendanud oma väidet, et menetluskulude arvestus ei vasta tegelikult toimunud menetlusele. Samuti pole hageja selgitanud, millest lähtuvalt peab ta põhjendatuks määrata hüvitamisele kuuluvate kulude summaks 800 eurot. Hageja esindaja õigusabiteenuse hind 138 eurot/h koos käibemaksuga on kohtu hinnangul mõistlik. Kokku on hageja esindaja kulud põhjendatud seega 18,5 tunni (19,75-1,25) ulatuses, mis on 2553 eurot. Käesoleva tsiviilasja menetluses oli hagihind 2411,72 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 kohaselt on tsiviilasjas, mille hagihind oli kuni 3200 eurot, maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja kulu 1600 eurot. Kuna põhjendatud ja vajalik kulu (so 2553 eurot) ületab piirmäära, mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja piirmäära ulatuses. Kostja on märkinud, et ta on kandnud kulu summas 3 eurot seoses Paldiskis XXX asuva kinnistu kinnistusraamatu väljatrüki tegemisega. Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et vastavalt justiitsministri 21.01.2001.a määrusele nr 8 „Kinnistusraamatu andmetöötluskeskus“ on kinnistusraamatu päringutasu 1 euro iga päringuobjekti kohta tehtud päringu eest. Kuivõrd käesolevas asjas on tehtud üks päring ning ka kostja ise on taotluses maininud kinnistusraamatu päringut ainsuses, siis puudub kohtul alus eeldada, et kostja oleks kandnud kulusid seoses mitme kinnistusraamatu päringuga. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista hagejalt kostja kasuks välja asja läbivaatamise kulu katteks 1 euro. Seega tuleb avaldus jätta rahuldamata 2 euro väljamõistmise osas. Lähtuvalt eeltoodust kohus rahuldab kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja kohustab hagejat hüvitama kostjale menetluskulusid 1601 euro ulatuses, millest 1 eurot on asja läbivaatamise kulu ja 1600 eurot esindaja tasu. TsMS § 177 lg 2 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on vastava taotluse kohtule esitanud. Sellest tulenevalt tuleb hagejalt välja mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Nimetatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik kontunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.