2-12-29021/27 - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I Menetluse käik Viru Maakohtu menetlusse saabus 25.07.2012 V Le, S M N, N D W ja N J N hagi OÜ Verle vastu kahju hüvitamise nõudes. Maakohtu eelmise kohtukoosseisu 27.08.2012 määrusega võeti hagi menetlusse. Kostja esitas 19.09.2012 kirjaliku vastuse hagiavaldusele, milles muuhulgas vaidlustas hagejate esindussuhte (va V Le osas) ning taotles hagi läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel; lisaks taotles kostja ka menetluskulude katteks tagatise andmist TsMS § 196 lg 1 alusel. Viru Maakohtu esimehe 09.01.2013 käskkirjaga nr 11-1/3 jagati käesoleva asja menetlemine uue kohtuniku menetlusse, millest tulenevalt saatis kohtunik algsetele hagejatele ja kostjale kohtumenetluse korraldamise kohta nõudekirja. Nimetatud korraldusest lähtuvalt saabus 01.02.2013 kohtusse hageja seisukoht, mille kohaselt on tsiviilasjas menetlusosalisteks V L ja OÜ Verle. Kohtu 05.02.2013 määrusega ei rahuldanud kohus kostja taotlust menetluskulude katteks tagatise andmiseks ning 01.03.2013 määrusega, selles esitatud põhjendustel, ei rahuldanud ka kostja taotlust hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kohus määras asjas kohtuistungi 18.03.2013.a. II Asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt oli kostjal sõlmitud suuline leping raieteenuse ja puidu äraveo osas ja juunis 2009.a. ka tööd teostati kostja poolt. Töid teostati metsateatise 536004001 alusel. Puitmaterjali äraveoks oli kostjal kokku lepitud omanike esindaja E Lega kindel kuupäev. Antud kuupäeval helistas E L kostjale, et küsida, mis kellajaks ta peaks kohal olema, et teostada järelvalvet puitmaterjali äraveo üle. Kostja vastas, et ta on juba esimese koorma ära viinud. Seega teostati väljavedu ilma E Le kohalolekuta ja viimasel puudus võimalus kontrollida äraviidava puidu kogust. Nõude aluseks on OÜ Verle poolt ilma järelvalveta ära viidud koorem kuusepaberipuitu, milline asjaolu selgus, kui hageja poolselt helistati OÜ-le Verle ja talle vastati OÜ Verle töötaja poolt, et esimene koorem on juba ära viidud. Sama asjaolu kinnitas ka OÜ-st Verle hr L isiklikult hageja lapselapsele E Lele. Kuna kostja poolt viidi osa puitu ära, ilma, et selle kogust oleks saanud kontrollida ja hilisemal kontrollimisel selgus, et kostja on sellega hagejale kahju tekitanud, siis tuleb tal see ka hüvitada. xxxx kinnistult oli kostja tööde maht 166 tm ja FIE E L teostas töid 52 tm ulatuses. Kokku seega 218 tm. Sellest kogusest on erinevate transportijate arvete alusel kokku ära viidud puitmaterjali 169,612 ulatuses. Kuna metsa jäi materjali veel maha 8,388 tm, siis seega 218169,612-8,388 võrdub 40 tm. Summaliselt, aluseks võttes vaheloa hindu RMK-s juunis 2009.a on tekitatud kahju suuruseks 695.36 eurot (1 tm 17.38 eurot).

IV Hageja seisukoht kostja taotluse osas Hageja on seisukohal, et antud nõue ei ole aegunud. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust tulenev üldine aegumistähtaeg kolm aastat ja sama paragrahvi lg 4 kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on 17.03.2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 leidnud, et kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine. Tulenevalt antud lahendist saab käsitleda kostja tegevusetust tahtliku tegevusena. OÜ Verle-le esitati võlanõue 05.11.2011.a. koos võla arvestusega seoses õigusvastaselt võõrandatud puitmaterjali koguses 40 tm, kokku maksumusega 695.36 eurot, millele kostja ei reageerinud. Korduvalt on teatatud OÜ Verlele, et neil on võlgnevus V Le ees, kuid käesolevaks ajaks ei ole võlgnevust tasutud, seega on OÜ Verle oma tegevusetusega kohustusi rikkunud ja tahtlikult kõrvale hoidnud kohustuste täitmisest. Ü.La tegevus on olnud tahtlik. Ü.L ei teatanud E Lele, mis kell ta peab metsas olema, et järelvalvet puitmaterjali äraveo üle teostada. Ü.L ütles E.Lele, et ta oli metsas juba hommikul kella seitsmest saati ja teostas metsast esimese koorma puitmaterjali väljavedu ilma omaniku esindaja kohalolekuta. 23.05.2012.a. esitas V Le esindaja OÜ Verlele ettepaneku asja kohtuväliseks lahendamiseks, kuid antud ettepanekule ei vastatud. Hageja palub jätta kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks rahuldamata. V Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja selgitas, et hagejal oli kostjaga sõlmitud suuline leping metsaraie ja äraveo osas. See ka teostati. Kokku oli lepitud tööde korraldaja E Lega kindel kuupäev, millisel kuupäeval E.L helistas tööde teostajale, kes vastas, et esimene koorem on juba ära viidud. Hiljem üle mõõtes oli puudu 40 tm, mille hinnaks on RMK vahelao 2009.a. hindade arvestuse järgi kokku 695.36 eurot. 05.11.2011.a. saadeti kostjale võlanõue koos arvestusega, sellele kostja ei reageerinud. Mais 2012 saadeti tähitud kiri väljastusteatega, milles tehti ettepanek asja kohtuväliseks lahendamiseks. Sellele kostja samuti ei reageerinud. Seetõttu esitati hagi. Vastavalt metsateatisele lepiti kokku raieteenuses, sellest tulenevalt oli teada, kui palju oli metsast puitu ära viidud. Varasem suuline jutt on hiljem vormistatud vastuvõtmise aktideks ja veoselehtedeks. Kokkulepe oli OÜ Verle ja E Le, kes on V Le lapselaps, vahel. E L teostas seal ise ka raieteenust. Tegemist on teenuse osutamise lepinguga, st töövõtulepinguga VÕS § 635 tähenduses. Hageja nõudeks on kahjunõue. Kostja lepinguline esindaja avaldas, et hageja on asunud seisukohale, et poolte vahel oli suuline töövõtuleping ja selle raames on kostja ära viinud suurema koguse ümarpuitu. Seda on hageja määratlenud hageja enda arvestuse alusel. Ükski kogutud tõend ei kinnita, et kostja oleks viinud puitu ära suuremas mahus ja selle realiseerinud ja seetõttu oleks võlgu. Leping piirneski raieteenuse osutamise ja äraveoga. Selle eest on esitatud kaks arvet. V L on aktsepteerinud, et üks summa läks E Le võla katteks. Kõik tõendid kinnitavad, et selles koguses on puitu ära veetud ja selle eest on ka tasutud. Kostja on enda vastuväited esitanud lepingulisest suhtest tulenevalt, kuigi kostja ei saa siiani täpselt aru, mis nõudega tegu on. Kostja jääb ka aegumise taotluse juurde selles esitatud motiividel.

3.1.TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus on seisukohal, et hageja käsitlus kostja tahtliku tegevusetuse osas ja sellest tulenevalt nõudele seaduses pikema aegumistähtaja kohaldamiseks, ei ole õige. Kohus leiab, et hageja nõudele ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, sest hageja ei ole millegagi tõendanud, et kostja rikkus oma väidetavat kohustust tahtlikult. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei reageerinud hageja poolt saadetud kirjalikele teadetele võla olemasolu ja selle tasumise kohustuse kohta, ei tähenda, et kostja oleks käitunud tahtlikult kohustuse rikkumisel. Praeguses asjas on kostja kinnitanud, et ta on oma kohustused hageja ees nõuetekohaselt täitnud ja hagejal ei ole õigust kostjalt midagi nõuda. Isegi kui tuvastada, et kostja on enda kohustused täitmata jätnud, ei oleks see TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav ning satuks vastuollu aegumise eesmärkidega. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Aegumine tähendab nõudeõiguse teostatavuse kadumist teatud aja möödumise tõttu. Aegumise saabumisega on võlgnik õigustatud sooritusest loobuma. Riigikohus on selgitanud enda lahendites (mh hageja poolt viidatud lahendis nr 3-2-1-15-09) ja hiljem lahendis nr 3-2-1-79-09, TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09). VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kolleegium leiab, et ka TsÜS § 146 lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada analoogiliselt. Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt.