Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1915 summas 12.612, 04 eurot, 14. detsembri 2005. a. arve nr. 2109 summas 4879, 73 eurot, mis kõik on täielikult tasumata; 11. oktoobri 2007. a. arve nr. 1771 summas 4312, 52 eurot, millest 650 eurot on tasumata, ülejäänud 3244, 62 eurot tasus OÜ Adrano 11. oktoobril 2007. a. Hageja esitas 21. detsembril 2009. a. OÜ-le Adrano ka pankrotihoiatuse. Pooltevahelisele õigussuhtele kohaldub müügilepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi puudutavas osas 11. aprillil 1980. a. Viinis allkirjastatud ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (United Nations Convention on Contracts for the International Sale of Goods, edaspidi Viini 1980. a. konventsioon). Nii Eesti kui Itaalia on konventsiooniga liitunud - Eesti suhtes jõustus konventsioon 5. veebruaril 1994. a. ja Itaalia suhtes 1. jaanuaril 1988. a. Konventsiooni artikli 61 punktist 1 tuleneb, et kui ostja ei täida mõnda oma kohustust lepingu või konventsiooni järgi, võib müüja teostada artiklites 62 - 65 ettenähtud õigusi ning nõuda kahjude hüvitamist, nagu see on ette nähtud artiklites 74 - 77. Hageja nõuab hinna tasumist vastavalt konventsiooni artiklile 62. Kuivõrd ostu-müügilepingutest tulenevate nõuete aegumist Viini 1980. a. konventsioon ei reguleeri, tuleb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 33 lg. 1 järgi kohaldada aegumise kohta selle riigi õigust, millega leping kõige enam on seotud. Müügileping on enam seotud müüja asukoha riigiga ning seega kohaldub Itaalia õigus. Aegumisega seonduv on reguleeritud Itaalia tsiviilkoodeksi artiklites 2934 jj. Vastavalt Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 2934 lõpeb igasugune õigus aegumise tõttu, kui õiguse omaja ei kasuta seda seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Ostu-müügi suhetes on aegumise alguse tähtajaks müügieseme omandiõiguse üleandmise hetk. Praegusel juhul algas see 30 - 60 päeva möödumisel hetkest, mil OÜ Adrano kaupade ostutehingu tegi. Itaalia tsiviilseadustiku § 2964 kohaselt on aegumise üldiseks tähtajaks kümme aastat. Kuivõrd ärisuhted hageja ja OÜ Adrano vahel algasid 2002. a., ei ole aegumine saabunud ühegi müügilepingust tuleneva nõude suhtes. Kõige varasem arve, mille tasumist hageja nõuab, pärineb 30. juunist 2005. a. Lisaks katkestab õiguse tunnistamine selle poole poolt, kelle vastu võib nimetatud õigust kasutada, vastavalt Itaalia tsiviilkoodeksi §-le 2944 aegumise tähtaja kulgemise. Tähtaja katkestamise tõttu algab uue tähtajaga periood (Itaalia tsiviilkoodeksi artikkel 2945). OÜ Adrano on korduvalt oma võlga tunnistanud. Seoses nõude tunnistamisega OÜ Adrano poolt

Teiseks on hageja kandnud kahju seoses kohtuväliste võlanõuete esitamisega, mis seisneb järgmistes kulutustes. 7.-10. oktoobrini 2009. a. olid hageja juhatusel liikmed Andrea Verri ja Massimo Mercandelli sunnitud külastama Eestis Hedman Partners Advokaadibürood, et paluda sealt abi võla kättesaamiseks OÜ-lt Adrano. Reisikulud on 1274, 22 eurot, s. h. hotelli majutustasud (4 x 85 eurot) ja lennupiletid (934, 22 eurot). Samuti on hageja kandnud õigusabikulusid Itaalias 1557, 62 euro (algses hagiavalduses ekslikult märgitud 1850 euro) ulatuses. Hagejal ei oleks õigusabi vaja läinud, kui OÜ Adrano oleks oma võla õigeaegselt tagasi maksnud. Eestis on hageja kandnud kulusid õigusabile 2827, 50 euro ulatuses, sellele lisanduvad kulleritasud nõudekirjade saatmiseks OÜ-le Adrano summas 71, 49 eurot. Kohtumenetluses kantud kulude hüvitamist taotleb hageja vastavalt Eesti tsiviilprotsessiõigusele. Nõude esitamist Tecnodesign OÜ vastu põhjendab hageja järgmiselt. Tecnodesign OÜ omandas 2008. a. OÜ Adrano. Tecnodesign OÜ vastu on nõue tekkinud seaduse alusel, mitte lepingu alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 182 lg. 2 kohaselt lähevad omandajale koos ettevõttesse kuuluvate asjade ja õigustega üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõudolekut ei ole seejuures kohustuse üleminekuks vaja. Hageja ei ole OÜ-ga Adrano sõlminud kokkulepet selle kohta, et OÜ Adrano võlad hageja ees ei lähe üle Tecnodesign OÜ-le. Seetõttu on Tecnodesign OÜ VÕS § 182 lg. 2 alusel solidaarselt vastutav OÜ Adrano võlgade eest hageja ees. Tecnodesign OÜ ei ole VÕS § 182 lg. 4 kohaselt teavitanud hagejat sellest, et ta on omandanud OÜ Adrano kohustused. Hageja sai ettevõtte müügist teada OÜ Adrano juhatuse liikmelt Alfio Santangelolt. VÕS § 65 lg. 1 kohaselt on hagejal õigus nõuda kohustuse täielikku täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt. Ka Itaalia tsiviilkoodeksi artikli 2560 kohaselt ei vabane OÜ Adrano seoses ettevõtte müügiga kohustusest oma võlg tasuda. Kostja vastuväited OÜ Adrano hagi ei tunnistanud. Hageja ja OÜ Adrano vahel ei ole sõlmitud müügilepingut. Selline positsioon on hagejale kohaldatava õiguse seisukohast ilmselgelt kasulik. Samas on hageja ise OÜ Adrano esindajale 30. oktoobril 2009. a. saadetud kirjas sedastanud, et poolte vahel on tegemist administratsiooni lepinguga ehk lepinguga, mille kohaselt üks pool võtab ette teostada teatud perioodilisi ja jätkuvaid teenuseid teise poole maksete alusel ehk siis tegemist võib olla Eesti õiguse mõistes agendilepingu analoogiga. Kui analüüsida pooltevahelisi suhteid, siis pidi OÜ Adrano tegelema hageja kaubamärgi "Cafe Verri" arendamisega Eestis ning hagiavalduses on mitu viidet hageja soovile laiendada äritegevust siinses regioonis koostöös OÜ-ga Adrano. Samuti kasutas OÜ Adrano hagejale kuuluvat tehnikat ning hageja ise piiritles OÜ Adrano tegutsemise territoriaalselt Eesti Vabariigiga. Sellist tüüpi lepingu puhul ei saa väita, et see on kõige tugevamalt seotud Itaaliaga. Vastava lepingu projekti koos territooriumi piiranguga OÜ Adrano tegutsemise suhtes ning ettepanekuga turundustoetuste maksmiseks on hageja OÜ-le Adrano e-posti teel saatnud. Nimetatud lepingut poolte vahel ei allkirjastatud, kuid oma tegevuses pooled sellest lähtusid. Samale järeldusele võib jõuda, analüüsides hagiavalduses esitatud väiteid, mille kohaselt alustas hageja ise kohvi tootmise ja levitamisega ning nende tegevusaladega seotud masinate ja toodete müügiga Eestisse, leides endale partneri OÜ Adrano õiguseelneja Daetwyler Trading OÜ näol. Viimast esindas lepingute sõlmimisel hagejaga OÜ Adrano endine seadusjärgne esindaja Alfio Santangelo. Nagu hageja ise väidab, võttis OÜ Adrano täielikult üle Daetwyler Trading OÜ ja hageja vahel sõlmitud lepingu. Tulenevalt eeltoodust kohaldub pooltevahelisele suhtele Eesti Vabariigi õigus, kuna poolte kokkuleppel on OÜ Adrano poolt kaupade müügi tegevuskohana määratletud Eesti Vabariigi territoorium ning iseloomulikuks kohustuseks on teenuste osutamine hagejale siinsel territooriumil. Hageja nõue 43.711, 56 euro saamiseks on vastavalt Eesti õigusele aegunud. OÜ Adrano taotleb aegumise kohaldamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõikest 5(15)

1 lähtuvalt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hagis märgitud arvetel kajastatud hageja võimalikud nõuded muutusid sissenõutavaks 2005. a. Hageja nõue on ka ebaselge ning hageja ei ole olnud nõuete esitamisel OÜ Adrano vastu järjepidev. OÜ Adrano ei ole kunagi aktsepteerinud arveid mahus, mis hageja on talle saatnud (esines olukordi, kus OÜ-le Adrano saadeti kaupu, mida ta ei olnud tellinud, arvel olnud summad erinesid esialgselt lubatust jne). Lisaks puuduvad väidetavalt OÜ-le Adrano saadetud kaupade tellimuslehed ja OÜ Adrano poolt kaupade vastuvõtmist tõendavad dokumendid. OÜ Adrano võõrandas 8. juulil 2008. a. ettevõtte käitise, mis tegeles kohvi ja sellega seonduvate aksessuaaride jae- ja hulgimüügiga, Tecnodesign OÜ-le. 30. augustil 2008. a. teavitas OÜ Adrano sellest ka hagejat. Vastavalt käitise võõrandamislepingu punktile 8. 3 läksid Tecnodesign OÜ-le üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused. Seega võib vastavalt VÕS § 183 lõikele 1 (kostja poolt ilmselt ekslikult märgitud VÕS § 182 lg. 2) tulla kõne alla solidaarvastutus kostjate suhtes, kuid võõrandamislepingu punkt 8. 4 sätestas eelduse, et omavahelistes suhetes on kohutatud isikuks Tecnodesign OÜ. Samas on OÜ-le Adrano teada, et hageja jätkas mingil ajaperioodil koostööd Tecnodesign OÜ-ga ning aktsepteeris omapoolselt käitise üleminekut. Hageja kahjunõue laenu intresside näol on tõendamata. OÜ Adrano ei nõustu hageja väitega, et tema tegevuse või tegevusetuse tõttu on hagejal tekkinud kahju maksmata intresside näol summas 6065, 43 eurot. Mistahes kokkuleppeid nimetatud laenu intresside tasumiseks OÜ Adrano ja hageja vahel ei olnud. Hageja väidetav kahju seisneb muu hulgas ka hageja seadusjärgsete esindajate reiskuludes Tallinnasse summas 1274, 22 eurot. Nimetatud kulud ei ole kuidagi käsitletavad hageja kahjuna, mille OÜ Adrano peaks hüvitama, isegi kui hageja põhinõue (43.711, 56 eurot) kuuluks rahuldamisele. Kui nimetatud reis oleks olnud võla sissenõudmiseks hüpoteetiliselt vajalik, oleks igal juhul põhjendamatu kahe esindaja siinviibimine kokku 4 päeva, mille sisse mahtus ka nädalavahetus. Hageja poolt väidetavalt Itaalias kantud õigusabikulud summas 1557, 62 eurot ei ole samuti seostatavad kostjatega, kuna Advokaadibüroo Fabrizio Perrota arvetelt nähtuvalt on õigusabi osutatud hoopis nõustamisel lepingulistes küsimustes. Samuti ei ole õigusabikulud Eestis kokku summas 2827, 50 eurot (Advokaadibüroo Hedman Partners poolt esitatud arvete alusel) käsitletavad hageja kahjuna, mida peaksid kandma kostjad. Nagu nähtub arvete spetsifikatsioonidest, siis enamuse kuludest moodustab hageja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi uurimisorganite poolt menetlusse võtmata jäetud kriminaalasjas, mida hageja püüdis kostjate vastu algatada. Kui kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja kostjad peaksid hüvitama kohtu jaotise alusel menetluskulud hagejale, võib viimane esitada avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud korras. Vastavate kulude lülitamine kahjude koosseisu, nagu on seda teinud hageja, ei vasta kehtivale õigusele. Tecnodesign OÜ ei vastanud hagile. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 4. juuni 2012. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 43.711, 56 eurot, viivise 2928, 17 eurot ja kahju hüvitamiseks 2898, 99 eurot. Kohus mõistis Tecnodesign OÜ-lt hagejale lisaks välja 7623, 05 eurot. Kuivõrd hageja on Itaalia äriühing, tuleb esmalt analüüsida poolte õigussuhtele kohaldatava õigusega seonduvat. Asja materjalist järeldub, et hageja ja OÜ Adrano vahel toimus hagis märgitud perioodil kaupade ost-müük (kd. I, tl. 66 - 70, tõlge tl. 71 - 75). See nähtub eeskätt poolte elektroonilisest kirjavahetusest, milles käsitletakse OÜ Adrano poolt tellitud kaupade eest tasumise tingimusi. OÜ Adrano ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid 6(15)

väiteid agendilepingule (VÕS § 670 lg. 1) sarnase õigussuhte olemasolu kohta. Muu hulgas ei ole tõendamist leidnud väide OÜ Adrano tegutsemise piiritlemise kohta hageja poolt Eesti Vabariigiga territooriumiga. Hageja esindajate poolt 30. oktoobri 2009. a. nõudekirjas sisalduv viide Itaalia tsiviilkoodeksi artikli 1559 kohase administratsioonilepingu sõlmimisele (kd. I, tl. 129 - 130) ei ole OÜ Adrano väidete tõendamiseks piisav, vastuväidetes viidatud lepinguprojekti nimetatu kohtule ei esitanud. OÜ Adrano poolt märgitud asjaoludest, et ta pidi tegelema hageja kaubamärgi "Cafe Verri" arendamisega Eestis ning hageja soovis laiendada äritegevust siinses regioonis koostöös OÜ-ga Adrano, ei saa teha järeldust müügilepingule omase õigussuhte puudumise kohta. Hageja ja OÜ Adrano vahel võis eksisteerida üldisem koostöökokkulepe, kuid puuduvad andmed, et OÜ Adrano ei võinud tellida kaupu teistelt ettevõtjatelt ning pidi kaupu müüma hageja poolt soovitud kogustes ja nomenklatuuris. OÜ Adrano 2008. a. majandusaasta aruande osaks olevast juhatuse tegevusaruandest ilmneb, et OÜ Adrano tegeles ka teiste kaubamärkide arendamisega Eestis ning Itaalia venide müügiga (kd. I, tl. 29). Iseenesest on õige OÜ Adrano seisukoht, et agendilepingule sarnase õigussuhte puhul oleks lepingule iseloomulikuks kohustuseks OÜ Adrano poolt hagejale teenuse osutamine Eestis ning seetõttu kuuluks tõenäoliselt kohaldamisele Eesti õigus (REÕS § 33 lõiked 1 ja 2). Arvestades ülaltoodut, tuleb hageja ning OÜ Adrano vahel sõlmitud müügilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste määratlemisel lähtuda Viini 1980. a. konventsioonist. Konventsiooni 1. artikli 1. punkti (alapunkt a) kohaselt rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides, kui need riigid on kokkuleppivad riigid. Nii Eesti kui Itaalia on selle sätte tähenduses kokkuleppivad riigid. Eesti on konventsiooni ratifitseeritud 16. juuni 1993. a. seadusega ning Itaalia on selle ratifitseerinud 11. detsembril 1986. a. Nii Eesti kui Itaalia suhtes siduva Rooma I määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a. määrus (EÜ) nr. 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta) artikli 25 lg. 1 järgi ei piira määrus selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks sama määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid. Siiski ei reguleeri Viini 1980. a. konventsioon kõiki lahendatavas asjas vaidluse all olevaid õigussuhteid. Konventsiooni 7. artikli 2. lõike kohaselt kuuluvad konventsiooniga reguleeritava objekti kohta käivad küsimused, mida pole selles otseselt lahendatud, lahendamisele kooskõlas üldiste põhimõtetega, millel ta rajaneb, niisuguste põhimõtete puudumise korral aga kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse normide jõul rakendatava õigusega. Hageja on põhjendatult märkinud, et Viini 1980. a. konventsioon ei reguleeri müüja nõuete aegumisega seonduvat, samuti ei nähta konventsioonis ette viivisemäära ostja või müüja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks. Nendes küsimustes tuleb lähtuda kohaldatava õiguse üle otsustamisel Eesti rahvusvahelise eraõiguse normidest. REÕS § 32 lg. 1 kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole REÕS § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse REÕS § 33 lõikest 1 tulenevalt lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. REÕS § 33 lg. 2 kohaselt eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Kui leping on sõlmitud selle poole majandus- või kutsetegevuse raames, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Kui lepingu kohaselt tuleb iseloomulik kohustus täita mõnes teises tegevuskohas, siis eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus see teine tegevuskoht asub. Hageja ja OÜ Adrano ei ole kaupade müümisel kohaldatavas õiguses kokku leppinud. Müügilepingule iseloomulik kohustus on kaupade üleandmine tasu eest. Selle kohtuse pidi täitma hageja. Kuivõrd müügilepingud olid sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuse 7(15)

raames, tuleb REÕS 33 lg. 2 järgi eeldada, et lepingud on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Hageja väidetest järelduvalt on tema peamine tegevuskoht Itaalias. Asjas olevad tõendid ei anna alust teha hageja tegevuskoha suhtes teistsugust järeldust. Seega näeb REÕS ette välisriigi – Itaalia – õiguse kohaldamise ning REÕS § 6 lg. 1 järgi tuleb kohaldada selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme. Kui need näevad ette Eesti õiguse kohaldamise (tagasisaade), tuleb kohaldada Eesti materiaalõiguse norme. Kui välisriigi õigus näeb ette kolmanda riigi õiguse kohaldamise, siis seda edasiviidet vastavalt REÕS § 6 lõikes 2 sätestatule ei arvestata. Tuvastamist ei leidnud, et Itaalia õiguse kollisiooninormide järgi kuuluks õigussuhtele kohaldamisele Eesti õigus. Eeldusel, et kaubatellimuste esitamisel OÜ Adrano poolt sõlmiti igakordselt iseseisev müügileping, tuleb viimase väidetavalt võlgnetava kaubaarve (väljastatud hageja poolt

omandajaga vastutavaks nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja muutunud ülemineku ajaks sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Samas eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Kõik ülalosundatud sätted kohalduvad VÕS § 185 järgi ka lepingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa (käitis). Eeltoodu annab aluse järeldusele, et OÜ Adrano võimalikud täitmata kohustused hageja ees (mille täitmist hagiavalduses nõutakse) on 8. juulil 2008. a. kostjate vahel sõlmitud kokkuleppe ja VÕS § 182 lõikes 2 sätestatu alusel üle läinud Tecnodesign OÜ-le. Samas on OÜ Adrano vastavalt VÕS § 183 lõikele 1 nende kohuste täitmise eest Tecnodesign OÜ-ga solidaarselt vastutav. VÕS § 65 lõikest 1 tuleneb, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega võib hageja esitada kohustuse täitmise nõudeid mõlema kostja vastu. Kostjate omavahelised suhted ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. VÕS § 182 lg. 4 järgi peab ettevõtte omandaja võlausaldajatele viivitamata teatama kohustuste omandamisest, ettevõtte üleandja peab aga teatama võlgnikele nõuete loovutamisest omandajale. Asja materjali põhjal ei ole Tecnodesign OÜ teavitanud hagejat ettevõtte omandamisest, kuid see ei ole vaidluse lahendamise seisukohast õiguslikult määrav. OÜ Adrano esindaja on ülalviidatud 30. augusti 2008. a. e-kirjaga teavitanud hagejat ettevõtte üleandmisest. OÜ Adrano ei oleks vabanenud ettevõtte müümisel kohustustest hageja ees ka Itaalia tsiviilkoodeksi artikli 2560 järgi.

maksmist kostjate poolt. Poolte esitatud asjaolud ei anna alust järeldada, et esineks Viini 1980. a. konventsiooni V peatüki IV jaost lähtuvaid ostja kui lepingupoole vastutusest vabastamise aluseid. Nõuded ei ole aegunud. Fabrizio Perotta poolt Itaalia õiguse kohta esitatud selgituse (kd. II, tl. 169 - 172, tõlge tl. 173 - 176) kohaselt tuleks õigussuhtele kohaldada Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2946 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Sellest lähtuvalt ei saa hagis käsitletud nõuded olla mingil juhul aegunud. Isegi kui kohalduks Itaalia tsiviilkoodeksi artiklist 2948 tulenev 5-aastane aegumistähtaeg (millele hageja on algselt osundanud), ei oleks 2005. a. ja hiljem sissenõutavaks muutunud nõuded hagi esitamise ajaks olnud aegunud. Seonduvalt OÜ Adrano poolt esitatud vastuväidetega võib lisada, et käsitletavatel arvetel kajastatud nõuded ei oleks aegunud ka Eesti õiguse järgi. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg sama paragrahvi lõike 3 teises lauses sätestatu kohaselt selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega alanuks hageja poolt 2005. a. jooksul esitatud arvete suhtes 3-aastane aegumistähtaeg Eesti õiguse järgi 1. jaanuaril 2006. a. kell 00:00 ning lõppenuks TsÜS § 136 norme arvestades 31. detsembril 2008. a. kell 24:00. Samas on OÜ Adrano selle aegumistähtaja jooksul vähemalt ühel korral hageja nõudeid tunnustanud, mis katkestab TsÜS § 158 lg. 1 kohaselt nõude aegumise. 20. jaanuaril 2008. a. OÜ Adrano juhatuse liikme poolt hagejale saadetud e-kirjaga on vaidlusaluseid nõudeid tunnustatud. Järelikult hakanuks 3-aastane aegumistähtaeg 21. jaanuarist 2008. a. uuesti kulgema. Hagiavaldus on esitatud 30. juunil 2010. a., seega enne aegumistähtaja lõppu. 11. oktoobril 2007. a. esitatud arvel nr. 1771 põhineva nõude aegumistähtaja algust tuleks TsÜS § 147 lg. 3 järgi arvestada 1. jaanuarist 2008. a. ning see oleks lõppenud 31. detsembril 2010. a. See nõue ei oleks Eesti õiguse järgi aegunud sõltumata aegumise katkemisest. Mis kahju hüvitamise nõudeid puudutab, siis annab Viini 1980. a. konventsiooni artikli 61 punkti 1 alapunkt b müüjale õiguse nõuda kahjude hüvitamist vastavalt sama konventsiooni artiklites 74 – 77 sätestatule, kui ostja ei täida mõnda oma kohustust lepingu või konventsiooni järgi. Viini 1980.a konventsiooni artikli 61 punktist 2 tuleneb seejuures, et teiste õiguskaitsevahendite kasutamine ei võta müüjalt õigust nõuda kahjude hüvitamist. Konventsiooni artikli 74 kohaselt moodustab lepingu rikkumisest tekkinud kahjum summa, mis on võrdne selle kahjuga (kaasaarvatud minetatud kasu), mille teine pool lepingu rikkumise tagajärjel on tekitanud. Niisugused kahjumid ei või ületada kahju, mida lepingut rikkunud pool lepingu sõlmimise hetkel ette nägi või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena, võttes arvesse asjaolusid, mida ta sel ajal teadis või pidi teadma. OÜ Adrano suhtes ei saa rahuldada nõuet (summas 6065, 43 eurot), mis tuleneb OÜ Adrano väidetavast kohustusest tasuda laenu tagasimakseid Itaalia pangale Banca Popolare di Novara. Hageja esitatud tõenditest ilmneb küll mainitud laenulepingu sõlmimine ja laenu väljastamine (kd. I, tl. 76 - 79, tõlge tl. 80 - 87). Samas ei ole piisavalt tõendamist leidnud hageja väited laenulepingu sõlmimise eesmärkide ning hageja ja OÜ Adrano vahelise kokkuleppe kohta. Hageja poolt kostjale pangalaenu intresside tasumiseks väljastatud arved (kd. I, tl. 88 - 94, tõlge kd. II, tl. 130 - 136) ei tõenda iseseisvalt kohustuse olemasolu. Liiatigi ei ole OÜ Adrano esindaja kinnitanud hageja väiteid, et osa viidatud arvetest on OÜ Adrano poolt tasutud (kd. III, tl. 12). Isegi kui osa arvetest OÜ Adrano poolt hagejale tasuti, ei tõenda see hageja poolt väidetud kokkuleppe sisu. Muu hulgas tuleb arvestada, et laenulepingu alusel väljastati laenusumma hagejale (mitte OÜ-le Adano). Viimati nimetatud asjaolu on kinnitanud ka hageja esindaja 25. aprilli 2012. a. kohtuistungil (kd. III, tl. 13). Samas saab Tecnodesign OÜ suhtes nõude kõnealuses osas rahuldada. Vastavalt TsMS § 207 lõikele 2 osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui 10(15)

seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 5 lg. 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastavalt VÕS § 68 lõikele 3 kehtivad seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Seega saab solidaarvõlgnikeks olevate kaaskostjate puhul tuvastada vaidlusaluseid õigussuhteid hagejaga üldjuhul eraldiseisvalt. Tecnodesing OÜ ei ole hagile vastuväiteid esitanud, mistõttu tuleb TsMS § 231 lg. 4 põhjal eeldada hagi alusena toodud faktilise asjaolude omaksvõttu. Hageja nõue summas 6065, 43 eurot, mis tuleneb OÜ Adrano väidetavast kohustusest tasuda laenu tagasimakseid Itaalia pangale Banca Popolare di Novara, on hagiavalduses märgitud asjaoludel õiguslikult põhjendatud. Viini 1980. a. konventsiooni artikli 61 punkti 1 alapunkt b koosmõjus artikliga 74 annab aluse nõude rahuldamiseks. Täiendavalt ei ole vaja lähtuda Itaalia tsiviilkoodeksi artiklist 1223, kuna hageja väidete kohaselt oli lepingu sõlmimine Banca Popolare di Novara-ga tingitud OÜ Adrano müügilepingutest tulenevate kohustuste rikkumisest. Samas ei ole see aspekt vaidluse lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega. Hageja nõue n. ö. inkassokulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Nende kulude kandmist on hageja hagiavaldusele lisatud ja hiljem esitatud dokumentidega iseenesest tõendanud (kd. I, tl. 132 jj, kd. II, tl. 194 - 195). Samas ei saa kõiki kulutusi pidada kahjuks Viini 1980. a. konventsiooni artikli 74 tähenduses. Nimetatud artiklis sätestatu kohaselt peab kahju selle hüvitamise ühe eeldusena olema võlgnikule lepingu sõlmimisel ettenähtav. Lisaks tuleb ostjal ja müüjal oma kohustuste täitmisel ning õiguste teostamisel käituda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes. Seetõttu ei saa ka müüja nõuda konventiooni alusel ostjalt kahjuna mistahes kulutuste hüvitamist, vaid ainult vajalike ja põhjendatud kulutuste kompenseerimist. Viini 1980. a. konventsioon küll ei sisalda sätteid lepingupoolte üldise kohustuse kohta käituda lepingu sõlmimisel ja täitmisel hea usu ning mõistlikkuse põhimõtetest lähtuvalt. Samas viitavad väga mitmed artiklid mõistlikkuse (konventsiooni eestikeelses tõlkes "arukuse") kriteeriumile või standardile (näit. art. 44, art. 46 p. 3, art. 60 p. a, art. 76 p 2, art. 79 p. 1 jne.). Seega võib mõistlikkuse põhimõtet käsitleda siiski konventsiooni üldise põhimõttena. Hageja poolt kostjatelt nõutavaid kulutusi, mis kaasnevad hageja juhatuse liikmete ajavahemikul 7. – 10. oktoobrini 2009. a. toimunud reisiga Eestisse, ei saa pidada kuludeks, mida OÜ Adrano oleks lepingute sõlmimise hetkel näidud ette või pidanuks ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena. Selliste kulutuste tegemist ei saa pidada ka mõistlikuks, arvestades, et hageja kasutas oma väidete kohaselt samaaegselt võla sissenõudmiseks nii Itaalia kui Eesti advokaatide abi. Hageja väited Eesti advokaadibüroo külastamise möödapääsmatuse kohta hageja seadusjärgsete esindajate poolt ei ole veenvad. Vastavas osas jääb hageja nõue kostjate vastu rahuldamata. Nõuet ei saa rahuldada Tecnodesign OÜ osas, kuna kahju ettenähtavus ja kulutuste põhjendatus on kohtu poolt hageja esitatud asjaoludele antav õiguslik hinnang, mitte faktilise asjaolu tuvastamine. OÜ Adrano osas ei saa tema vastuväidetest lähtuvalt rahuldada käsitletavat inkassokulude nõuet ka osas, mis puudutab Itaalias kantud õigusabikulusid summas 1557, 62 eurot. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, milles Advokaadibüroo Fabrizio Perotta poolt Itaalias hagejale osutatud õigusabi täpsemalt seisneb ning kas see on üldse seotud võlgnevuse sissenõudmisega kostjatelt. Kuludokumentidel on osutatud teenuse osas selgituseks märgitud "nõustamine lepingulises küsimuses" (kd. I, tl. 135 ja 137, tõlked vastavalt tl. 136 ja 138). Tecnodesign OÜ (kui teise solidaarvõlgniku) suhtes saab nõude rahuldada, eeldades TsMS § 231 lg. 4 järgi hagi alusena toodud faktiliste asjaolude omaksvõttu. Eestis kantud õigusabikulude (2827, 50 eurot) ja nõudekirjade saatmise kulude (71, 49 eurot) osas on hageja nõue põhjendatud. Tegemist on kahjuga Viini 1980. a. konventsiooni artikli 74 tähenduses, mille hüvitamist saab konventsiooni artikli 61 punkti 1 alapunkti b 11(15)

alusel ostjalt nõuda. Arvestades VÕS § 183 lõikes 1 sätestatut, vastutvad kostjad selle kohustuse eest solidaarselt. Selline kahju pidi olema müügilepingute sõlmimisel ostjale ettenähtav ning tehtud kulutused on vaidluse välismaist elementi ning esindajate töö eeldatavat mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud. Ei saa nõustuda OÜ Adrano väitega, nagu moodustaks arvete spetsifikatsioonidest nähtuvalt enamuse kuludest hageja lepingulise esindaja osutatud õigusabi uurimisorganite poolt menetlusse võtmata kriminaalasjas. Arvete spetsifikatsioonidest (kd. I, tl. 140, 142 - 143, 145, 147, 149) nähtuvalt on hagejale osutatud Advokaadibüroo Hedman Partners poolt erinevaid teenuseid ning kahjunõue hõlmab üksnes tsiviilõigussuhetes osutatud õigusabi. Ka pankrotihoiatuse esitamist saab lugeda võlgnevuse sissenõudmise üheks õiguspäraseks vahendiks. Käsitletavate õigusabikulude ja postikulude näol ei ole tegemist menetluskuludega, mille hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda TsMS-is sätestatud korras. Viini 1980. a. konventsiooni artikkel 78 annab lepingupoolele õiguse nõuda hinna või mõne muu summa tasumisega viivitamise korral viivitusintressi (protsente). Seda on poolel sama artikli kohaselt õigus nõuda lisaks kahjule, mida võib sisse nõuda 74. artikli alusel. Samas, nagu eespool märgitud, ei näe konventsioon ette intressimäära. Selleks tuleb pöörduda siseriikliku õiguse poole, kohaldades vaidlusalusel juhul Itaalia materiaalõigust. Seadusjärgsete intressid määratakse Itaalia tsiviilkoodeksi artiklis 1284 sätestatu kohaselt kindlaks suuruses, mis vastab rahandusministri poolt kehtestatud protsendile aastas. Rahandusminister võib oma Itaalia Vabariigi riiklikus teatajas avaldatud dekreediga, mitte enne kui 15. detsembril intresside kehtestamisele eelneval aastal, muuta nende suurust lähtuvalt riiklike võlakirjade keskmisest iga-aastasest tulukusest kestusega, mis ei ületa kahtteist kuud, ning võttes arvesse iga-aastast registreeritud inflatsiooni taset. Kui

Apellatsioonkaebus OÜ Adrano palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus on otsuse tegemisel aluseks võtnud Fabrizio Perotta poolt Itaalia õiguse kohta esitatud selgitused (kd. II, tl. 169 - 172, tõlge tl. 173 - 176), mille kohaselt tuleb vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2946 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega, millest lähtuvalt ei saa hagis käsitletud nõuded olla mingil juhul aegunud. OÜ-le Adrano jääb selgusetuks, miks on kohus tuginenud Fabrizio Perotta poolt antud selgitustele, kuna viimane ei ole ekspert ning OÜ-le Adrano on endiselt selgusetu Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2946 sisu (seda ei ole avaldatud ka kohtuotsuses). Apellant ei ole veendunud, et hageja lepingulise esindaja antud interpreteering on sisult ja vormilt õige ning erapooletu. Kohus oleks pidanud Itaalia õigusnormide sisu kohta küsima arvamust erapooletult eksperdilt, kuna vastava õiguse tundmine nõuab eriteadmisi. Kohus on muu hulgas viidanud, et Fabrizio Perotta on hageja lepinguline esindaja, kuigi ta seda tulenevalt TsMS §-st 218 olla ei saa. TsMS § 234 sätestab, et väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tuleb tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. REÕS § 4 lg. 3 sätestab, et kohtul on välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte. Kohus seda võimalust põhjendamatult ei kasutanud. OÜ Adrano arvates ei saa olla ettenähtav, et kahju õigusabikulude näol saab enne kohtumenetlust olla 2827, 50 eurot. Kohus ei analüüsinud Advokaadibüroo Hedman Partners poolt esitatud arvete spetsifikatsioone perioodil 1. oktoobrist 2009. a. kuni 12. aprillini 2010. a. ja selgusetuks jääb, millised osutatud õigusabiteenused on kohtu arvates käsitletavad hageja kahjuna. Enamus arvete spetsifikatsioonides kajastatud õigusabikuludest ei ole käsitletavad hageja kahjuna, mida peaks kandma OÜ Adrano. Palju kuludest moodustab hageja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi uurimisorganite poolt menetlusse võtmata kriminaalasjas, mida hageja püüdis OÜ Adrano vastu algatada. Lisaks on teostatud analüüse, koostatud memosid, peetud kohtumisi jne., mille teostumist ja otstarbekust ei ole apellandil mingil viisil võimalik kontrollida. OÜ-ni Adrano on kogu väidetava töö tulemusena jõudnud ainult 12. oktoobril 2009. a. koostatud nõudekiri, mille koostamiseks on vastavalt spetsifikatsioonile kulunud 1 tund. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, millega mõisteti kostjatelt hageja kasuks lepingurikkumisega tekitatud kahju katteks solidaarselt välja õigusabile tehtud kulutused 2898, 99 eurot. Uue otsusega tuleb kostjatelt selle summa asemel solidaarselt välja mõista 2053, 99 eurot, lisaks tuleb ainuüksi kostjalt OÜ-lt Tecnodesign hageja kasuks välja mõista 845 eurot. Ülejäänud osas on otsus õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Tühistamata osas on otsus põhjalikult põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning vastavalt TsMS § 654 lõikele 6 neid ei korda. Maakohtu järeldust selle kohta, et vaidlusaluse nõude aegumisele tuleb kohaldada Itaalia tsiviilõigust, ei ole kostja apellatsioonkaebuses iseenesest vaidlustanud. Maakohus on oma otsuses põhjalikult põhjendanud seda, milline vastav säte ja millisel põhjendusel kohaldamisele kuulub. Kostja ei ole oma kaebuses vaidlustanud neid maakohtu järeldusi omapoolsete seisukohtade esitamisega. Kostja on kaebuses esitanud vaid kahtluse selle kohta, kas maakohus on Itaalia tsiviilseadustiku artiklit 2946 õigesti kohaldanud, jättes konkreetsed 13(15)

sisulised seisukohad ja omapoolse tõlgenduse, nagu ka kahtlusele alust andvad asjaolud esitamata. Nõustuda ei saa kaebuses märgituga, nagu ei oleks kohus otsuses osundatud sätte sisu avanud, sest maakohtu otsuses on sõnaselgelt märgitud, et Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2946 on sätestatud 10-aastane üldine hagi aegumistähtaeg. Kohus on samuti märkinud, et kui kohaldada tulekski Itaalia tsiviilseadustiku artiklist 2948 tulenevat 5-aastast aegumistähtaega, ei oleks hageja esitatud nõuded ikkagi aegunud. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks kostja sisuliselt nende järeldustega ei nõustu. Sealjuures ei ole kostja ka väitnud, nagu oleks Itaalia tsiviilseadustikus mõni muu lühemat aegumistähtaega ettenägev säte, mida vaidlusalusele õigussuhtele tuleks kohaldada. Kaebuses ei ole apellant ka põhjendanud, mis võiks anda alust kahelda Itaalia advokaadi poolt antud arvamuse õigsuses. TsMS § 234 kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada; õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid; välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtus kohus muu hulgas REAÕ §-st

14(15)

Õigusabikulu 2827, 50 euro osas on maakohus nõude õiguslikku alust piisavalt põhjendatud ja selles osas ei ole apellant otsust ka vaidlustanud. Apellant on selle kulu väljamõistmist vaidlustanud põhjendusel, et sellises ulatuses kohtumenetlusele eelnev õigusabikulu ei olnud apellandile ettenähtav, et kohus ei ole põhjendanud seda, millised kulud hüvitamisele kuuluvad, aga samuti, et hageja poolt esiletoodud kuludest enamuse hüvitamist ei saa hageja apellandilt vaidlusaluses asjas nõuda. Kolleegium leiab, et apellandi väidetega kahju ettenähtavuse ning kulude enamuse kohta ei saa nõustuda, küll tuleb kostjalt OÜ-lt Adrano väljamõistetud kahjuhüvitist õigusabikulu arvel vähendada 845 euro võrra. Hagiavalduse lisana esitas hageja hagetavate õigusabikulude kohta talle esitatud arved ühes spetsifikatsioonidega (kd. I, tl. 140 - 149), mille kohta hagiavalduses märkis, et võlakaasusega seotud õigusabi on spetsifikatsioonidel linnukesega märgitud. Kokku on arvete ja nende lisade kohaselt teenust, mis hageja poolt on selliselt märgistatud, osutatud ajavahemikul 1. oktoobrist 2009. a. kuni 12. aprillini 2010. a. (seega enne hagi kohtusse esitamist) kogumahus 21, 75 tundi hinnaga ́a 130 eurot (kogumaksumusega 2827, 50 eurot). Teenuse sisuks on olnud telefonivestlused, meilivahetus ja kohtumised hageja seaduslike esindajatega, apellandile esitatavate nõudekirjade ettevalmistamine, apellandilt saadud vastuskirja analüüs ja edasisi samme puudutava memo koostamine, õiguskaitsevahendite (pankrotiavalduse või hagi esitamine) analüüs ja memode koostamine ning Itaalia advokaatidega kirjavahetuse pidamine kokku 15, 25 tunni ulatuses (maksumusega 1982, 50 eurot). Kolleegium leiab, et arvestades pooltevahelise õigussuhte laadi ja keerukust, vaidluse ulatust, välismaise komponendi olemasolu, aga ka nõude suurust, on selles ulatuses kohtueelse õigusabi osutamine põhjendatud ja tuleb kostjate poolt hüvitada. See summa moodustab põhivõlast vaid ca 4, 5% ning seega ei kerki ka rikkumisega seotud kahju ulatuse ettenähtavuse küsimust. Ülejäänud hageja poolt märgitud 6, 5 tundi on kulunud kostja vastu esitatud kuriteoteate koostamisele, kriminaalmenetluses võimalike valikute analüüsile ja selles menetluses esitatud kaebustele. Et kriminaalmenetluses ette võetud sammud jäid tagajärjetuks, ei saa sellele tehtud kulutusi lugeda hageja kahjuks, mille kostja OÜ Adrano peaks hüvitama. Et Tecnodesign OÜ ei ole hagile vastuväiteid esitanud, ei mõjuta eespooltoodud motiivid temalt hageja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise suurust. Seega tuleb kostjatelt õigusabile tehtud kulutuste arvel kahjuhüvitisena solidaarselt välja mõista 1982, 50 eurot ning kostjalt OÜ-lt Tecnodesign täiendavalt veel 845 eurot. Lisaks tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista ka 71, 49 eurot, mille hageja on kulutanud nõudekirjade saatmisele. Kokku tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja mõista 2053, 99 eurot ja kostjalt OÜ-lt Tecnodesign veel 845 eurot. Kokku tuleb seega kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlg 43.711, 56 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 2928, 17 eurot ja lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitis 2053, 99 eurot. Kostjalt OÜ-lt Tecnodesign tuleb lisaks sellele välja mõista 8468, 05 eurot (7623, 05 + 845). Et ringkonnakohtu poolt otsuses tehtud muudatused ei mõjuta praktiliselt hageja nõude rahuldamise proportsioone, ei ole menetluskulude poolte vahel jaotamise osas vajalik maakohtu otsust muuta. Et apellatsioonkaebuses esitatud nõue rahuldatakse 1, 8% ulatuses, tuleb vastavalt TsMS § 163 lg. 1 ja § 171 lg. 1 koosmõjust tulenevalt jätta poolte apellatsioonimenetluse menetluskuludest 1, 8% hageja ja 98, 2% kostja OÜ Adrano kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik 15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.