5.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 50% ulatuses Salva Kindlustus AS-i kanda ja 50% ulatuses Marina Fanfora kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Marina Fanfora (hageja) esitas 05. augustil 2011 hagi Salva Kindlustuse AS vastu ja taotles Salva Kindlustuse AS-lt hagejale kuuluva auto remontimiseks kuluva summa suuruses 785,51 eurot väljamõistmist ja hageja poolt tasutud riigilõivu summas 191,73 eurot väljamõistmist. Menetluse käigus hageja muutis nõuet ja palus auto remontimiseks välja mõista 785 eurot. Hagiavalduse kohaselt toimus 08. septembril 2009 Narvas Tallinna maantee ja Tiimani tänava ristmikul liiklusõnnetus, milles osalesid hageja sõiduauto Citroen Xsara (registreerimismärk XXX) ja R.B. sõiduauto Nissan 100 NX (registreerimismärk XXX). R. B. sooritas parempööret Tiimani tänavalt Tallinna maanteele suunaga kesklinna poole ja ristmiku vastaspoolel sooritas hageja vasakpööret Tallinna maanteele suunaga kesklinna poole. Juhid olid oma manöövrid lõpetanud, kui R. B. alustas paremalt sõidurajalt vasakule sõidurajale ümberreastumiseks manöövrit ja sõitis hageja autole parema külje pealt sisse. Hageja auto sai kahjustada, misläbi tekkis hagejale varaline kahju. Hageja teavitas Salva Kindlustus AS-i liikluskahjust esimesel võimalusel ja esitas juhtunu kohta kirjaliku selgituse. Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna juhtivkonstaabel Vassili Mihhailov koostas
12.oktoobril 2009 R. B. suhtes väärteomenetluse lõpetamise määruse ja samal päeval koostati väärteoprotokoll hageja suhtes. Pärast liiklusõnnetuse skeemi allkirjastamist menetleja poolt (perioodil 12.–19. oktoober 2009) oli hageja teadmata tehtud liiklusõnnetuse skeemile olulisi parandusi. Skeemilt oli kustutatud ristmiku kaar, joonistatud uus kaar ja lisatud ristmiku piirid, mis mõjutasid negatiivselt otsuse tegemist. Esialgselt skeemilt oli näha, et õnnetus ei juhtunud ristmikul, vaid Tallinna maanteel 9, 30 m kaugusel ristmikust, kui hageja jätkas liikumist suunaga kesklinna poole. Uuel skeemil ei olnud näha R. B. auto pidurdusteekonda. 19. oktoobril 2009 kinnitas V. Mihhailov hagejale, et parandused skeemil tehti pärast skeemi allkirjastamist ja ilma hageja teadmata. Hageja ei nõustunud tema suhtes 10. novembril 2009 V. Mihhailovi poolt koostatud väärteo otsusega ja esitas 26. novembril 2009 Viru Maakohtule 10. novembril 2009 koostatud otsuse peale kaebuse. 19. jaanuaril 2011 Viru Maakohtu otsusega tühistati hageja suhtes
10.novembril 2009 tehtud otsus ja lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse seaduse (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kuigi otsus väärteoasjas ei olnud veel jõustunud, maksis Salva Kindlustus AS 2010. aastal R. B. välja 287,60 eurot. Hageja ei nõustunud Salva Kindlustus AS poolt 30. mail 2011 koostatud kahjujuhtumi otsusega, kuivõrd Salva Kindlustus AS ei esitanud tõendeid, mis oleksid Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 otsuses tehtud järeldused ümber lükanud. Salva Kindlustus AS-i väide, et hageja rikkus Liikluseeskirja (LE) § 156 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi, oli tõendamata. Samuti oli hageja hinnangul tõendamata, et hageja vastutas täies ulatuses liiklusõnnetuse põhjustamise eest. LE § 156 sätestab juhi kohustused ristmiku läbimisel. Hageja leidis, et õnnetus juhtus hetkel, kui mõlemad juhid olid oma manöövrid sooritanud ja liikusid Tallinna maanteel. Hageja auto liikus vasakpoolses ja R. B. auto parempoolses reas. R. B. alustas ümberreastumiseks manöövrit, veendumata manöövri ohutuses. Eeltoodu tulemusel toimus kokkupõrge, milles sai kahjustada hageja auto parempoolne külg ja hagejale tekkis seeläbi varaline kahju.
2.Kostja Salva Kindlustus AS vaidles hagile vastu ja taotles selle täies ulatuses rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt tegi Kindlustuse Vaidluskomisjon 28. juulil 2011 otsuse nr 7-1/11/100, milles asuti seisukohale, et liikluskahju põhjustamise eest vastutas täies ulatuses hageja. Kostja hinnangul ei vastutanud liiklusõnnetuse põhjustamise eest R. B. Kostja oli seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutas täies ulatuses hageja, kes rikkus LE § 156 nõudeid. Hageja, sooritades vasakpööret, ei andnud teed ristmikul vastassunnast paremale liikuvale sõidukile, põhjustades sel viisil liiklusõnnetuse. Väärteomenetluse käigus politsei poolt koostatud liiklusõnnetuse skeemilt ja politsei poolt tehtud fotodelt nähtus, et sõidukite vaheline kokkupõrge toimus ristmikul, kus hagejal oli kohustus anda teed vastassuunast parempööret sooritavale sõidukile. R. B. tunnistas oma avalduses kindlustusandjale, et ta sooritas parempöörde Talllinna maanteele koheselt vasakpoolsesse ritta suundudes. Kuivõrd hageja vastutas 100% liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis vähendas kostja kahjuhüvitist 100% ulatuses vastavalt VÕS § 139 lg-le 1.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 28. märtsi 2012 otsusega M. Fanfora hagi Salva Kindlustus AS vastu ja tühistas Salva Kindlustus AS 30. mai 2011 otsuse ning mõistis Salva Kindlustus AS-lt M. Fanfora kasuks välja 785 eurot. Maakohus mõistis Salva Kindlustus AS-lt M. Fanfora kasuks välja M. Fanfora poolt tasutus riigilõivu summas 191,73 eurot. Kõik menetluskulud jättis maakohus Salva Kindlustus AS kanda. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus, et 08. septembril 2009 Narvas Tallinna maantee ja Tiimani tänava ristmiku juures toimunud liiklusõnnetuse näol oli tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga (liikluskahjuga) LKindlS § 26 lg 1 mõttes. Samuti puudus vaidlus selles, et hagejale tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varakahju suuruses 785 eurot, mille hüvitamisest kostja keeldus ning liiklusavariis osalenud sõidukeid juhtisid hageja ja R. B. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kes oli liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Maakohus leidis, et hageja süü või selle puudumise küsimuse lahendamine oli käesoleva haginõude lahendamisel võtmeküsimuseks. Maakohus analüüsis hageja võimaliku süü küsimuses poolte esitatud seisukohti, liiklusõnnetuse asjaolusid ning tsiviilasjas kogutud tõendeid.
Hageja oli seisukohal, et avarii põhjustamises oli süüdi R. B. ja tugines oma väidete tõenduseks väärteoasjas nr 4-10-1294 tehtud jõustunud otsusele, millega R. B. mõisteti süüdi väärteos (LE § 11 nõuete rikkumine, mis seisnes LS § 7435 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises), samuti kohtuotsusele väärteoasja nr 2330,09,012557, kohtutoimiku nr 4-09-27077, millega Viru Maakohus tühistas 19. jaanuaril 2011 eelnimetatud otsuse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kostja keeldus hüvitise maksmisest, tuginedes VÕS §-le 1056 ja põhjendades keeldumist asjaoluga, et hageja oli 100% ulatuses vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, mistõttu vähendas Salva Kindlustus AS kahjuhüvitist 100% ulatuses vastavalt VÕS §-le 139 lg 1 (tl 4). Kostja esindaja poolt kohtuistungil antud selgitustest ja 30. mai 2011 otsusest nähtuvalt tugines kostja hüvitamisest keeldumise otsuse tegemisel väärteoasja nr 2330,09,0125578 materjalidele. Kostja oli sealjuures teadlik, et väärteoasi hageja suhtes lõpeti Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 otsusega hageja teos väärteokoosseisu puudumise tõttu. Samuti kinnitas kostja esindaja kohtuistungil, et otsuse tegemise ajal ei olnud kostja teadlik asjaolust, et R. B. on väärteosasjas nr 2330,09,013769 karistatud LS § 7435 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises ja otsus on jõustunud. Maakohus oli seisukohal, et käesoleval juhul kohaldas kostja kahju hüvitamisest keeldumisel ebaõigesti VÕS § 1057, kuna sellel alusel vastutaksid kahju tekitamise eest mõlema auto juhid, kuivõrd mõlemad olid suurema ohu allika valitsejad ja seega võrdses positsioonis. Maakohus leidis, et kohaldamisele kuulus VÕS § 1057, millest tulenevalt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud samas sättes loetletud erandite puhul. Maakohus leidis, et hagejal tekkis kahju kahe mootorsõiduki (sõiduauto ja sõiduauto) kokkupõrke tagajärjel, mistõttu tuleb mootorsõidukite valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramiseks hinnata mõlema mootorsõiduki valdaja süüd kahju tekitamisel. Maakohus oli seisukohal, et süü hindamisel kuulus rakendamisele VÕS § 1050 lg 3, ning sellest tulenevalt tuli hinnata vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi. Maakohtu hinnangul tuli kõigepealt tuvastada, kas hageja eiras teo toimepanemisel tsiviilkäibes vajalikku hoolsust ehk objektiivseid hoolsusnorme ning määravat tähtsust omab asjaolu, kas liiklusõnnetus põhjustati tahtlikult või hooletusest. Kostja tugines hageja poolt LE § 156 nõuete rikkumisele. LE § 156 kohaselt pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Samamoodi peavad omavahel toimima trammijuhid. Maakohus analüüsis seetõttu, kas hageja rikkus LE § 156 nõudeid ja kas võimalik rikkumine kujutas endast süülist käitumist VÕS § 1050 lg 1 ja 2 mõttes. Maakohtu hinnangul lasus nimetatud asjaolude osas tõendamiskoormis hagejal. Hageja esitas tõendina Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 otsuse ja asja materjalidele lisati kohtutoimik nr 4-09-27077. Väärteomenetlus algatati hageja suhtes LE § 156 nõuete väidetava rikkumise tõttu, millega ta pani toime LS § 74 17 lg-s 1 toodud väärteo. Maakohus, uurinud ja analüüsinud väärteotoimiku nr 4-09-27077 materjale tervikuna, võrrelnud neid hageja ning R. B.
02.märtsil 2012 kohtuistungil antud ütlustega, jõudis seisukohale, et hageja käitumises tuvastati jõustunud kohtuotsusega liiklusõnnetuse toimepanemise ajal väärteokoosseisu puudumine. Kuigi tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 tuleb kahju tekitaja süüd eeldada, oli maakohus seisukohal, et hageja esitas tõendid, mis kinnitasid süü puudumist hageja käitumises. Maakohus märkis, et kostja ei viidanud oma 30. mai 2011 otsuses ega vastuses hagile konkreetsetele asjaoludele ega tõenditele, millele tuginedes ta jõudis vastupidisele seisukohale Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 kohtuotsuses tooduga ning luges tõendatuks, et hageja käitumises esinesid LS § 156 nõuete rikkumise tunnused.
Maakohus oli seisukohal, et kostja tegi motiveerimata kahjuotsuse, millega keeldus alusetult hüvitise väljamaksmisest. Kostja 30. mail 2011 koostatud otsus ei kajastanud kõiki liiklusõnnetuse asjaolusid ega analüüsinud kõigi õnnetuses osalenud isikute käitumist sündmuspaigal. Kostja ei võtnud arvesse, et liiklusõnnetuses osalenud R. B. suhtes oli olemas jõustunud kohtulahend, millega isik mõisteti süüdi liiklusohtliku olukorra tekitamises. Maakohus pidas tõenäoliseks liiklusõnnetuse tekkemehhanismi, kus R. B., kes oli algaja juht, alustas sõiduautoga foori rohelise tule süttides parempöörde sooritamist alguses parempoolsesse sõiduritta ning seejärel otsustas liikuda vasakpoolsesse sõiduritta. Sõidurea vahetamisel ei täitnud R. B. LE §-s 91 ja §-s 133 sisalduvaid manöövrit alustava juhi kohustusi, millega ta tekitas avariiohtliku olukorra. Samaaegselt asus foori rohelise tule süttides vasakpööret sooritama hageja, kes tegi liikuma asudes kindlaks, et parempöörde sooritaja, R. B., soovis pöörata paremasse ritta ja hageja pööras nõuetekohaselt vasakpoolsesse, vabasse ritta. Maakohtu sellekohane arvamus põhines lisaks selgitustele ka autodel esinenud vigastuste paiknemisel ja liigil. Avariis sai kahjustada hageja auto parempoolne tagumine külg, ning R. B. sõiduki vasakpoolne esinurk. Juhul kui hageja ei oleks vasakpöörde sooritajana andnud teed parempöörde sooritajale, oleksid vigastused pidanud paiknema vastupidi, st hageja autol oleks pidanud olema kahjustatud parempoolne esinurk või esiosa ning R. B. auto külg või tagaosa. Käesoleval juhul oli väidetav parempöörde sooritaja sõitnud vasakpöörde sooritaja autole sisse parempoolse külje tagumisse nurka, mis on tüüpiliseks vigastuseks ebakorrektse reavahetuse, pikivahe eiramise ja tagant sissesõidu korral. Väärteoasja nr 4-10-1294 juurde lisatud karistatuse õiendist nähtuvalt oli R. B. isik, kelle suhtumist liikluskultuuri ja liikluseeskirjadesse ei saanud pidada korrektseks. Hageja seevastu ei olnud varasemalt ühtegi liiklusrikkumist toime pannud. Maakohtu hinnangul ei olnud sellekohasel teabel süüküsimuse üle otsustades määravat tähtsust, kuid sellekohane teave tunnistaja suhtumisest üldisesse liikluskultuuri võimaldas maakohtul hinnata R. B. ütluste tõepärasust ja nende tõenduslikku väärtust konkreetse juhtumi asjaolude uurimisel. Maakohus tuvastas, et hageja ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ega tekkinud liikluskahju eest osaliselt vastutav. Seetõttu puudusid alused temale väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvise vähendamiseks. Vastavalt LKindlS § 7 lg-le 1 on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindlS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning sama seaduse §-s 27 ja § 32 lg-s 1 nimetatud isikutele. Hageja oli õigustatud kindlustushüvitist saama. Riigikohus on lahendis 3-2-1-124-11 (p 16) leidnud, et kolleegium on korduvalt selgitanud, et asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kantud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures kostja vastuväiteid. Maakohus leidis, et kostja ei esitanud vastuväiteid hagejale tekkinud kahju suuruse osas. Maakohus asus seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõue esitatud kalkulatsioonide (tl 5–7) alusel summas 785 eurot kuulus rahuldamisele täies ulatuses.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Salva Kindlustus AS esitas Viru Maakohtu 28. märtsi 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ja hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et vastustaja ei ole süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, sest tema tegevuses ei esine LE § 156 rikkumist ning et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab teine liiklusõnnetuse osapool; 2) leidis maakohus, et tuleb hinnata vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi. Riigikohus on oma lahendites (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-161-10 ja 3-2-1-29-11) rõhutanud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja, riskivastutuse tekkimise eelduseks. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks mootorsõidukit kui suurema ohu allikat. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allika iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-27-07 ja nr 3-2-1-161-10). Samuti on Riigikohus oma lahendites (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-76-09 ja nr 3-2-1-161-10) leidnud, et liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 järgi vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Apellant leiab, et kuivõrd vastustajale tekkis kahju kahe sõiduki kokkupõrke tagajärjel, siis realiseerus antud juhul mõlema sõiduki kui suurema ohu allikale iseloomulik risk VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Kuivõrd riskivastutus ei ole süüline vastutus, siis peab VÕS § 139 lg 1, § 1056 ja § 1057 rakendamisel eelkõige hindama osapoolte objektiivset osalust nendele kahju tekitamisel, arvestamata osapoolte subjektiivseid arusaame ja ettekujutusi oma tegevusest. Apellandi hinnangul tuleks taastada tegelik liiklusõnnetuse eelne ja järgnev olukord ning seejärel hinnatakse objektiivselt, mis liikluseeskirju on pooled rikkunud – tuleb anda hinnang, kuidas pooled oleks pidanud objektiivselt kõiki liikluseeskirju järgides antud olukorras käituma. Maakohus, selle asemel, et hinnata, kas vastustaja käitumises esineb liiklusnõuete rikkumine, tuvastas vääralt liiklusõnnetuse osapoolte ning eelkõige R. B. osa liiklusõnnetuse põhjustamises; 3) tekkis maakohtul vale ettekujutus tegelikult aset leidnud liiklussituatsioonist, kuivõrd maakohus ei arvestanud kõiki olemasolevaid tõendeid ja rikkus seeläbi TsMS § 232 nõudeid. Maakohus ei selgitanud, millisele tõendile tuginedes loeti tõendatuks, et R. B. sõitis alguses pärisuunavööndi parempoolsesse ritta ning seejärel vasakpoolsesse ritta ning, et vastustaja pööras vasakpoolsesse, vabasse ritta. Maakohus jättis tähelepanuta R. B. nii kohtu- kui kohtuvälise menetluse raames antud seisukoha, et ristmikult sõitma hakates oli R. B. algusest peale soov sõita vasakpoolsesse pärisuunavööndisse.
02.märtsil 2012 toimunud kohtuistungil väitis R. B., et temale on teada, mida ümberreastumise manööver tähendab ja mida selle puhul peab juht tegema, samuti et temal parempöörde manöövri sooritamisel põles parempoolne suunatuli. Maakohus ei arvestanud, et R. B. väitis, et ta püüdis vasakpoolsesse ritta pöörata võimalikult otsese nurga all – st vältimaks pärisuunas parempoolse rea nurga lõikamist. Maakohus ei hinnanud liiklusõnnetuse tekkemehhanismi selgitamisel politsei poolt koostatud ja
14.detsembril 2011 toimunud eelistungil vaidluse all olnud liiklusõnnetuse skeemi, millel on fikseeritud mõlema sõiduki liiklusõnnetuse järgne paiknemine (väärteoasjade nr 2330,09,012557 ja 2330,09,013769 juures olev liiklusõnnetuse skeem). Skeemil on näha, et R. B. sõiduk paikneb ristmikul (R. B. sõiduki tagumine velg on ristmiku piires, st lähemal kui 9,3 m kaugusel ristmiku kaare algusest) ning selgelt vasakpoolses reas. Maakohus ei andnud hinnangut liiklusõnnetuse järgselt osapoolte sõidukite paiknemise fotodele. Nimelt on väärteoasja nr 2330,09,012557 toimikumaterjalis oleva fototabeli fotol nr 1 ja 2 selgelt näha, et R. B. sõiduk Nissan seisab kohe kahe pärissuuna sõiduradade jagava punktiirjoone esimese joone peal, st kohe ristmiku kaare piirkonnas ning juba siis vasakpoolses sõidureas. Maakohtu oletus, et R. B. reastus alguses parempoolsesse sõiduritta ja alles siis hakkas ümber reastuma vasakpoolsesse ritta, ei vasta tõele, sest sellisel juhul oleks pidanud R. B. sõiduk läbima palju
pikema vahemaa ning mitte jääma seisma kohe ristmiku piires. Siinjuures peab veel arvestama R. B.
02.märtsi 2012 kohtuistungil antud ütlusega, et tema sõiduk liikus pärast kokkupõrget veel umbes 1 m edasi ehk siis tegelikult toimus liiklusõnnetus ristmiku kaarele veelgi lähedam. Apellant juhib tähelepanu, et liiklusõnnetuse skeem on tehtud mõõtkava järgimata ning seetõttu võib skeemi vaadates tekkida vale ettekujutus, nagu paikneks R. B. sõiduk ristmiku kaarest kaugel. Apellant leiab, et lähtuma peab skeemile lisatud mõõdumärkmetest, mille kohaselt asub R. B. sõiduk ainult 9, 3 m kaugusel ristmiku kaare algusest. Maakohus ei arvestanud R. B. seletusi, et ristmiku vastaspoolelt liikumist alustanud vastustaja sõitis suurel kiirusel ristmikule välja, vasakpööret sooritades lõikas nurka ning R. B. sõidukiga kokkupõrke vältimiseks oli sunnitud suunama oma sõidukit vastassuunavööndisse. Samuti väitis R. B., et vastustaja ei peatunud koheselt pärast kokkupõrke toimumist, vaid sõitis edasi ning pidi pärast kokkupõrke kohale tagasi tagurdama. R. B. ütlusi kinnitas ka väärteomenetluse asjas nr 2330,09,012557 tunnistajana ülekuulatud K. V., kelle sõnade kohaselt sõitis vastustaja oma sõidukiga pärast kokkupõrke toimumist edasi ning tuli tagurdades tagasi. Liiklusõnnetuse skeemil on samuti näha, et vastutaja sõiduk seisab R. B. sõiduki ees 17,65 m kaugusel ristmiku kaarest, mis samuti kinnitab R. Burkini ja tunnistaja K. Vezlivtsevi ütlusi. Vastustaja kinnitas
02.märtsil 2012 toimunud kohtuistungil, et R. B. liikus ristmikule välja sõites väga aeglaselt. Tõendatud on, et R. B. suunas foori juurest liikumist alustades ning paremale pöörates oma sõiduki kohe pärisuunas vasakpoolsesse ritta. Vastustaja, kes samaaegselt R. B. alustas liikumist ristmiku vastaspoolelt, ei arvestanud, et aeglaselt liikunud R. B. suunab oma sõidukit kohe vasakpoolsesse ritta ning vastustaja sooritas ise vasakpöörde samasse vasakpoolsesse ritta. Kuivõrd ruumi kahele sõidukile vasakpoolses reas ei olnud ning vastustaja sõiduki kiirus oli suurem, riivas vastustaja oma ettepoole sõitnud sõiduki parempoolse tagumise tiivaga samasse ritta juba suunatud ja seetõttu nurga all olevat R. B. sõiduki esimest vasakpoolset tiiba. Vastustaja sõidukiirus oli suur ja ta ei saanud koheselt kokkupõrkele reageerida ning sõitis veel teatud vahemaa edasi; 4) ei hinnanud maakohus sisuliselt R. B. ütlusi. Samuti ei ole R. B. liikluskultuur seotud kohustusega anda kohtule tõepäraseid ütlusi ning kuivõrd R.B. ja vastustaja ütlustel on sarnane tõenduslik väärtus (kuna mõlemad on osapooled ning mõlematel on sarnane isiklik huvi asja lõpliku lahenduse suhtes), siis maakohus oleks pidanud põhjalikult hindama iga osapoole konkreetse ütluse tõepära ja väärtust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude tuvastamisel; 5) peab vastustajale deklareeritud liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitise vähendamise õiguspärasuse hindamisel lähtuma VÕS §-des 1056–1057 sätestatud riskivastutuse sätetest ja Riigikohtu tõlgendustest. Hinnata tuleb objektiivset liiklusnõuete rikkumist vastustaja poolt, arvestades liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid. Apellandi hinnangul on tõendatud (liiklusõnnetuse skeem, fotod, osapoolte ütlused), et deklareeritud liiklusõnnetus toimus ristmikul. Sellest tulenevalt on oluline hinnata, kas vastustaja liiklusõnnetuse toimumisele eelnevas käitumises esines LE § 156 nõuete objektiivne rikkumine või mitte ning kas vastustaja poolne LE § 156 nõuete rikkumine tõi kaasa liiklusõnnetuse toimumise (põhjuslik seos). Maakohus leidis, et Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011tehtud jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud vastustaja käitumises õigusvastase teo koosseisu puudumine. Apellandi arvates ei ole selline järeldus asjakohane tuvastamaks, kas vastustaja rikkus objektiivselt LE § 156 nõuet või mitte ning kas see annab apellandile õiguse vähendada vastustajale väljamaksmisele kuuluvat hüvitist 100% ulatuses. Asjaolu, et vastustaja suhtes väärteomenetluse raames tehtud otsus, mille kohaselt rikkus vastustaja LE § 156 nõuet, tühistati jõustunud kohtuotsusega, ei oma tähendust, kuna väärteomenetluse eesmärk on eelkõige anda hinnang konkreetse isiku käitumisele konkreetses liiklussituatsioonis ning selle alusel tuvastada, kas olemasolevate tõendite pinnalt on teo toimepanemine (normi rikkumine) sellele isikule etteheidetav. Riskivastutuse eesmärk VÕS § 1056 ja § 1057 kohaselt on sätestada objektiivse vastutuse alus, mis saabub, kui on täidetud riskivastutuse saabumise tingimused. Vastustaja suhtes väärteoasjas tehtud otsuse tühistamine iseenesest ei välista tema tsiviilõigusliku kohustust hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju. Maakohus leidis, et R. B. ei täitnud sõidurea vahetamisel LE §-s 91 ja §-s 133 sätestatud manöövrit alustava juhi kohustusi, millega ta lõi avariiohtliku olukorra. Apellant leiab, et maakohus ei ole
sellisele järeldusele jõudes hinnanud tõendeid kogumis ja rikkus seeläbi TsMS § 232 lg 1 nõudeid. Maakohus nõustus ühelt poolt Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 lahendiga ja leidis, et vastustaja käitumises puudub LE § 156 rikkumine. Teiselt poolt heitis maakohus R. B. ette LE § 91 ja § 133 rikkumist, võtmata arvesse, et väärteomenetlus R. B. suhtes seoses tema eeldatava LE § 91 rikkumisega lõpetati väärteomenetleja poolt koosseisu puudumise tõttu. Apellant leiab, et maakohus hindas kahte üksteist välistavat LE nõuete rikkumist osapoolte käitumises arvestas ühe tõendiga (kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-27077) ning jättis arvestamata teise samaväärse tõendi (väärteomenetluse lõpetamise määrus asjas nr 2330,09,012557). Maakohtu seisukoht, et R. B. rikkus LE § 133, on asjakohatu, sest puudub vaidlus, et R. B. ei sooritanud liiklusõnnetuse toimumise ajal möödasõitu; 6) tuginedes väärteoasjas nr 2330,09,013769 R. B. suhtes tehtud otsusele ei arvestanud maakohus, et R. B. sai nimetatud otsust kätte 12. jaanuaril 2010 – üle kuu hiljem otsuse vaidlustamistähtaja möödumisest 22. novembril 2009 (R. B. ütlused 02. märtsi 2012 kohtuistungil). Samuti ei arvestanud maakohus, et R. B. karistati väärteoasjas nr 2330,09,013769 LE nõuete rikkumise eest, millel ei saanud olla otsest põhjuslikku seost toimunud liiklusõnnetusega. Nimelt sätestab LE § 11, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Tegemist on üldise liikluskultuuri reguleeriva sättega, mis laieneb kõigile juhtidele igal hetkel ega sätesta konkreetset liikluseeskirja normi, mis reguleeriks spetsiifiliselt ristmikul liikumist. Maakohus, lugedes tõendatuks, et R. B. rikkus LE § 11 nõuet, ei ole võtnud seisukoha, kas ka vastustaja kui liiklusõnnetuse teine osapool tekitas võrdväärse või suurema ohu liiklusele (arvestades tema kohustust R. B. teed anda); 7) on apellandi hinnangul kohtuväliste menetlejate poolt läbiviidud menetluse raames osapoolte suhtes tehtud otsused äärmiselt vastuolulised ja seetõttu tõendimaterjalina ebausaldusväärsed. Apellant taotles 02. märtsi 2012 kohtuistungil, et kohus hindaks liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid uuesti ning sellest lähtudes langetaks otsuse. Kohus otsuse tegemisel apellandi taotlusega ei arvestanud; 8) loeb apellant tõendatuks, et liiklusõnnetus toimus Tallinna maantee (kaherealine kahe sõidurajaga mõlemas suunas tee) ja Tiimani tänava (kaherealine tee ühe sõidurajaga mõlemas suunas tee) ristmikul. Vastustaja, sooritades ristmikul vasakpööret pidi vastavalt LE § 156 nõuetele andma teed vastassuunas sõitvale ning parempööret sooritavale R. B. Kohtutoimikus olevate materjalidega on tõendatud, et vastustaja ei täitnud LE §-st 156 tulenevat nõuet anda teed. Maakohus ei selgitanud, miks ta loeb tee andmise kohustuse vastustaja poolt täidetuks või miks vastustaja ei pidanud liiklusõnnetusele eelses liiklussituatsioonis seda kohustust täitma. Maakohus heitis R. B. ette, et ta ei olnud piisavalt hoolas ja ei vältinud liiklusõnnetuse toimumist (ei arvestanud sellega, et vastustaja võib vasakpoolsesse ritta pöörata), kuid ei seletanud, miks ei olnud vastustaja kohustatud olema sama hoolas, kuivõrd tal oli tee andmise ning järelikult ka suurema hoolsuse järgimise kohustus. R. B. on nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus väitnud, et temal ei olnud kohustust pöörata kohe pärissuunas olevasse esimesse sõiduritta, vaid tal oli õigus pöörata koheselt ka teise (vasakpoolse) pärissuunas olevasse sõiduritta. Samuti on kohtutoimiku materjalidega tõendatud, et R. B. parempööret sooritades soovis algusest peale vasakusse ritta sõita. Seetõttu ei saanud vastustaja eeldada, et R. B. pöörab parempoolsesse sõiduritta ning sellest lähtuvalt ise pöörata vasakpoolsesse ritta.
5.Vastustaja M. Fanfora vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
Vastuväidete kohaselt: 1) oli apellandi 30. mai 2011 kahjuotsus motiveerimata, kuivõrd apellant ei võtnud arvesse, et R. Burkini suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus (väärteoasi nr 4-10-1294), millega R. B. mõisteti süüdi liiklusohtliku olukorra tekitamises. Apellandi esindaja kinnitas kohtuistungil, et kahjuotsuse
tegemise ajal ei olnud apellant teadlik, et R. B. karistati LS § 7435 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest, s.o LE § 11 rikkumise eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht; 2) ei kajasta 30. mai 2011 kahjuotsus kõiki liiklusõnnetuse asjaolusid ega analüüsi kõigi õnnetuses osalenud isikute käitumist sündmuspaigal. Apellant ei ole viidanud konkreetsetele asjaoludele ega tõenditele, millele tuginedes apellant jõudis vastupidisele seisukohale võrreldes kohtuotsuses (väärteoasi nr 4-09-277077) tooduga ja luges tõendatuks, et vastustaja rikkus LS § 156.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 28. märtsi 2012 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab välja Salva Kindlustus AS-ilt M. Fanfora kasuks 392,90 eurot. Maakohus on märkinud vaidlustatud kohtuotsusele kaks kuupäeva – resolutsiooni kuulutamise aeg 28. märts 2012 ja otsuse täisteksti koostamise aeg 12. aprill 2012. Lähtudes maakohtu sellisest käitumisest on apellatsioonkaebus esitatud 12. aprilli 2012 otsuse peale. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on maakohtu 28. märtsi 2012 otsusega. Asjaolu, et maakohus kasutas TsMS § 444 lg-t 1 ja jättis lihtmenetluse otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa, ei tähenda seda, et juhul, kui menetlusosaline teatab kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus vastavalt TsMS § 448 lg-le 41, tehakse otsus uue kuupäevaga. Tegemist on siiski ühel kuupäeval tehtud otsusega. Seega on antud juhul esitatud kaebus Viru Maakohtu 28. märtsi 2012 otsuse peale.
7.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 08. septembril 2009 toimus Narvas Tallinna maantee ja Tiimani tänava ristmikul liiklusõnnetus, milles osalesid hageja poolt juhitud sõiduauto Citroen Xsara (registreerimismärk XXX) ja R.B. poolt juhitud sõiduauto Nissan 100 NX (registreerimismärk XXX). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tegemist on liikluskindlustuse juhtumiga LKindlS § 26 lg 1 mõttes. Kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, võis LKindlS § 40 lg-te 1 ja 2 järgi esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi oli kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seejuures tuli LKindlS § 26 lg 4 järgi hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud LKindlS §-s 27 nimetatud isikukahju (sh liikluskahju põhjustanud sõidukijuhi ravikulu hüvitamine raviasutusele), mis tuli hüvitada olenemata kindlustatu vastutusest. Praeguses asjas ei vaielnud pooled isikukahju hüvitamise üle, vaid vaidlus on selles, kas ja kui suures ulatuses pidi kostja hüvitama hagejale sellise kahju, mille tekkimise eest kostja kindlustatu kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto omanik ja valdaja vastutab. LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus üldjuhul suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud VÕS 53. peatüki teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Mootorsõiduki käitaja vastutab suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Seega tekib VÕS § 1057
järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.
8.VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist. Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kolmas isik osalesid mootorsõidukijuhtidena liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju, s.o hagejal kahju tekkimise üheks põhjuseks oli kolmanda isiku sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk.
9.Mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 1057 p-des 1-5 ning nende asjaolude esinemise korral vabaneb mootorsõiduki otsene valdaja vastutusest. Praeguses asjas ei ole kostja toonud esile VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud asjaolusid, mille alusel oleks kindlustatu vastutus välistatud. Liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 alusel vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Ka LKindlS § 44 lg 2 teine lause näeb ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Antud juhul on kostja, arvestades hageja osa kahju tekkimises, vähendanud kahjuhüvitist 100%, ja keeldunud hagejale kahju hüvitamisest (tl 4 – Salva Kindlustuse AS otsus kahjujuhtumi nr S29092186 kohta 20.05.2011).
10.Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti hinnanud mõlema mootorsõiduki valdaja süüd kahju tekitamisel. Käesoleva otsuse punktis 8 asus ringkonnakohus seisukohale, et mootorsõiduki valdaja vastutab sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kostja väitel põhjustas liiklusõnnetuse hageja, kes rikkus LE §-i 156, sest ta asus sõidukiga sooritama vasakpööret, andmata teed ristmikul vastassuunast paremale liikuvale R. B. poolt juhitud sõidukile. Hageja on sellele vastu vaielnud ning vastuväite kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjuseks R. B., kes pärast ristmikul parempöörde sooritamist alustas ümberreastumist parempoolselt sõidurajalt vasakpoolsele ning põhjustas sellise manöövriga liiklusõnnetuse. Maakohus on ebaõigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis, asudes seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas üksnes R. B., rikkudes LE §-i 91 ja §-i 133. LE § 91 kohaselt (kehtinud kuni 01.07.2011) enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 133 järgi kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada.
Maakohus on asunud seisukohale, et liiklusõnnetus toimus hetkel, kui R. B. oli juba parempöörde sooritanud ja reastunud parempoolsesse sõiduritta ning soovis sõidurida vahetada ja liikuda vasakpoolsesse sõiduritta. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud arvestades osapoolte selgitusi ja autodel esinenud vigastuste paiknemist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga. Autodel võisid sellised vigastused tekkida ka juhul, kui hageja ei andnud teed vastassuunast paremale liikunud sõidukile ning seetõttu ainuüksi vigastuste põhjal ei saa otsustada liikluseeskirjade rikkumise üle, vaid hinnata tuleb kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis.
Asjas olevad muud tõendid (sh fototabelid, liiklusõnnetuse akt koos liiklusõnnetuse skeemiga, tunnistaja ütlused) ei tõenda hageja väidet, et tema ja R. B. poolt juhitud sõidukid olid juba ristmikuga seoses manöövri lõpetanud ning R. B. alus uut manöövrit sõidurea vahetamiseks. Liiklusõnnetuse skeemilt (väärteoasja toimik nr 4-09-27077 tl 16) on näha, et R. B. poolt juhitud sõiduk paikneb ristmikul vasakpoolses reas. Hageja väide, et skeemil on ristmiku kaare kuju parandatud, ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetus toimus ristmikul. Liiklusõnnetuse toimumist ristmikul kinnitavad fototabelid (väärteoasja toimik nr 4-09-27077 tl 31), milledelt nähtuvalt R. B. poolt juhitud sõiduk paikneb kahte pärisuunas olevat sõidurada jagava punktiirjoone esimese joone peal, st ristmiku kaare piirkonnas vasakpoolses sõidureas. Liiklusõnnetuse toimumist ristmiku piirkonnas tõendavad tunnistaja R. B. ütlused, mille kohaselt ületas ta rohelise tule ajal ristmikku, sooritades vasakpööret; ta soovis pöörata vasakusse sõiduritta, kuid enne, kui ta jõudis ära pöörata oma sõiduritta, toimus kokkupõrge; tunnistaja sõiduk liikus pärast kokkupõrget veel umbes 1 m edasi, hageja ei peatunud koheselt pärast kokkupõrke toimumist, vaid sõitis edasi ning pidi pärast kokkupõrke kohale tagasi tagurdama.
11.Ringkonnakohus leiab, et tõenditega kogumis on tõendatud hageja poolt LE § 156 rikkumine, mille kohaselt pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Antud juhul ei andnud hageja vasakule pöörates teed R. B.. Samas aga R. B. rikkus LE § 91, sest asudes ristmikul tegema parempööret, ei veendunud ta, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Vastasel juhul ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Arvestades hagejapoolset ja R. B. poolset LE rikkumist ning nimetatud rikkumiste seost hagejal tekkinud kahjuga, leiab ringkonnakohus, et hageja enda osa talle kahju tekkimisel on 50% ning seetõttu on kostja õigustatud vähendama VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist 50% ulatuses, s.o hagi tuleb rahuldada summas 392,90 eurot (50% 785,81 eurost).
12.Kuna nii hagi kui apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis lähtudes hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest, jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 50% ulatuses Salva Kindlustus AS-i kanda ja 50% ulatuses M. Fanfora kanda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et arusaamatu on maakohtu poolt vaidlustatud otsusega Salva Kindlustus AS 30.05.2011 otsuse tühistamine. Hageja ei ole vastavat nõuet esitanud ning lisaks on Salva Kindlustus AS 30.05.2011 otsus asjas tõendiks ning tõendit hinnatakse, mitte ei tühistata.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.