R Ki hagi Aktsiaseltsi BLRT ERA vastu tervisekahju hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.02.2012.a otsus (vaheotsus)
Tsiviilasja hind maakohtus/ apellatsioonimenetluses
5 058,18 eurot/ 1 264,55 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi BLRT ERA apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): R K (isikukood: XXX, elukoht: XXX), tehinguline esindaja riigi õigusabi korras advokaat Tiia Kruusmaa; Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Aktsiaseltsi BLRT ERA (registrikood: 10419131, asukoht: Tallinn), tehingulised esindajad Andres Aavik ja Yulia Klykach
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 01.02.2012.a otsus tühistada osas, milles maakohus jättis aegumise kohaldamata ja millega maakohus otsustas jätkata menetlust.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohaldatakse kogu nõude osas aegumist ja jäetakse hagi rahuldamata.
4.2.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, R K ́i kanda.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada.
6.Keelduda apellandi poolt 03.05.2012.a menetlusdokumendiga esitatud tõendi vastuvõtmisest ja tagastada see apellandile.
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.16.11.2011.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista tervisekahju hüvitise. Kahju suuruse arvutamisel lähtus hageja keskmisest palgast 8 793,67 krooni (562,02 eurot). Seoses tööõnnetusega põhjustatud töövõime kaotuse tõttu jäi hagejal saamata igakuine sissetulek. Alates 02.01.2010 maksti hagejale vanaduspensioni, mis hüvitisest mahaarvestamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11708, p 13). Perioodilise hüvitise ühekordne suurus perioodil 19.01.2004 - 31 12.2011 oli 31 940,18 eurot. Alates 01.12.2012 taotles hageja kostjalt tervisekahju hüvitist igakuiselt 562,02 eurot eluaegselt. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures töölepingu alusel alates 04.10.2000 meistri ja elektrikeevitajana. 11.12.2002 leidis kostja juures aset tööõnnetus, kus hageja, viies mööda 600 mm laiust ja 3 000 mm pikkust trappi, mis tuulise ilmaga kõikus, elektrikapi ust (700 x 600 mm) mootorlaevale „THEO“, kukkus 4 m kõrguselt vette laeva ja kai vahele. Trapil oli piire vaid ühes küljes ja puudus ohutusvõrk. Hageja päästeti töökaaslaste poolt pärast 5-6 minutilist jääkülmas vees olemist. Tööandja õnnetuse kohta akti ei vormistanud ja hagejale kiirabi ei kutsutud. Hageja jätkas kostja juures töötamist kuni 31.12.2002, kui ta haigestus raskelt. 02.01.2003 - 31.01.2003 oli hageja haiguslehel ägeda tonsilliidi, kroonilise radikuliidi ja puusaliigese artroosi ägenemise tõttu. Teine radikuliidi ägenemine oli 12.02.2003 02.05.2003. Õnnetuse järgselt halvenes hageja tervis oluliselt, ta ei saanud enam seista. Ravi tulemusi ei andnud. 19.01.2004 määrati hagejale töövõime kaotus 40%, 22.07.2004 tuvastati töövõime kaotus 60% ning 17.05.2006 tuvastati töövõime kaotus 80% ja keskmine puue. Alates 19.01.2004 määrati hagejale töövõimetuspension 931 krooni kuus. 02.05.2006 lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 4 alusel seoses tööle mittevastavusega tervise tõttu. 22.05.2008 tuvastati hageja töövõime kaotus 100%. 02.01.2010 jäi hageja vanaduspensionile. Hageja nõudmisel koostas kostja 19.06.2007 õnnetusjuhtumi uurimisakti, kus asus seisukohale, et 11.12.2002 kostjaga aset leidnud õnnetusjuhtum ei ole vaadeldav tööõnnetusena. Hageja leidis, et talle on tekitatud tervisekahju seoses tööõnnetusega. Hageja töövõimetuse põhjuseks oli märgitud üldhaigestumine, sest kostja keeldus lugemast hagejaga 11.12.2002 toimunud õnnetust tööõnnetuseks ja sotsiaalkindlustuseametil puudus alus hageja tervisekahju tekkepõhjuse muutmiseks. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud. Hagejale sai alles 2007. juuni lõpus teatavaks, et kostja ei pea hagejaga juhtunud õnnetust tööõnnetuseks. 19.11.2009 esitas hageja Harju Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-09-61040), mis oli kohtumenetluses 19.11.2009 - 31.03.2011.
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 Kohaldamisele kuulus TsÜS § 154, kuna tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega (VÕS § 136 lg 2). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel. Sisuliselt palus hageja tuvastada, et 11.12.2002 toimus hagejaga tööõnnetus kostja süül. Kostja leidis, et maakohtu pädevusse ei kuulu tööõnnetuse toimumise tuvastamine, kuna see kuulub Tööinspektsiooni pädevusse. Hagejal puudus iseseisev õiguslik huvi ülalmainitud nõude esitamise osas. Kui tööõnnetuse fakti tuvastamine oli hagejale vajalik töövõimetuspensioni saamiseks, pidi hageja pöörduma halduskohtusse (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-104-03, 3-2-4-2-04). Hageja teadis juba 2002. detsembris, et kostja ei vormista 11.12.2002 kukkumist tööõnnetusena (vastasel juhul oleks kostja pidanud uurimise läbi viima hiljemalt 7 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist). Põhjendamatud olid hageja väited, et kostja käitumise tõttu puudus arstidel võimalus hageja töövõimetuse põhjust seostada tööõnnetusega. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtus, et juba 2007. aastal olid arstide poolt kirjalikult fikseeritud hageja selgitused tema haigestumise põhjuste kohta (vette kukkumine). Kostja leidis, et hagi on aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel. Vaidlusalusest sündmusest oli möödunud rohkem kui 9 aastat. Nõude aegumine ei ole peatunud. Hageja ei esitanud kohtule varasemalt kahju hüvitamise hagi kostja vastu. Hageja ja arstid olid hageja haigestumise faktist ja selle võimalikust põhjusest teadlikud juba 2003. jaanuaris ja sellest ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg. Hagi on põhjendamatu, hagejaga ei toimunud tööõnnetust. Hageja jätkas tööd nii samal päeval kui ka järgmisel 18 tööpäeval. Hagejaga juhtunu ei põhjustanud talle rasket, isegi mitte kerget kehavigastust, samuti ei olnud ta eluohtlikus seisundis. Kostjal puudus alus tööõnnetuse raporti koostamiseks. Tõendatud ei ole põhjuslikku seost hageja vette kukkumise ja tema tervisliku seisundi vahel. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 01.02.2012.a otsuse, millega rahuldas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks osaliselt ja jättis R Ki hagi Aktsiaseltsi BLRT ERA vastu tervisekahju hüvitise saamiseks enne 2008. aastat sissenõutavaks muutunud kohustuste osas rahuldamata nõude aegumise tõttu ning jätkas menetlust R Ki hagis Aktsiaseltsi BLRT ERA vastu tervisekahju hüvitamise nõudes alates 2008. aastast sissenõutavaks muutunud kohustuste osas. Pooltel puudub vaidlus asjaolude üle, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel alates 04.10.2000 kuni 02.05.2006 ning tööleping lõpetati töötaja tervise mittevastavuse tõttu. 11.12.2002 hageja, viies mööda 600 mm laiust ja 3 000 mm pikkust tuulise ilmaga kõikuvat trappi elektrikapi ust (700 x 600 mm) mootorlaevale „THEO“, kukkus 4 m kõrguselt vette laeva ja kai vahele. Kostja tööõnnetuse raportit 11.12.2002 õnnetuse kohta ei koostanud. Sotsiaalkindlustusameti poolt on määratud hagejale alates 19.01.2004 töövõime kaotus 40%, alates 22.07.2004 töövõime kaotus 60%, alates 17.05.2006 töövõime kaotus 80% ja alates 22.05.2008 töövõime kaotus 100%. Hageja tugines kahju hüvitamisel deliktiõiguse sätetele (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2). Tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise puhul on kahju hüvitamise viis ja ulatus määratletud VÕS § 130 lg 1 ja 2 sätetes. Nõude eelduseks on kahju tekitaja õigusvastane tegu ja süü teo toimepanekul. Asjaolu, et käesolevas asjas ei ole koostatud tööõnnetuse raportit, ei
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 anna alust nõude läbivaatamata jätmiseks. Tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamist saab tsiviilkohtumenetluses nõuda ka ilma arstliku ekspertiisi komisjoni (AEK-i) otsuseta. AEK otsus on kohtumenetluses ainult üks võimalikest tõenditest kahju tekkimise kohta. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab maksimaalse aegumistähtaja, milleks on 30 aastat arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Reeglina makstakse kahjuhüvitis välja ühekordse rahasummana. VÕS § 136 lg 2 sätestab, et surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Käesoleval juhul nõudis hageja kostjalt kahju hüvitamist perioodiliste maksetena. TsÜS § 154 mõttes tuleb pidada korduva kohustuse all silmas kõiki sooritusi, mis tuleb teha mingi ajavahemiku järel perioodiliselt, sõltumata nõude õiguslikust alusest. Maksete suurus ei pea olema ühesugune. Hageja nõude näol oli tegemist perioodilise (igakuise) kahju hüvitamise kohustusega. Seega tuleb aegumist arvestada kalendriaasta kaupa, s.t aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja subjektiivne aegumistähtaeg algas 2007. juuni lõpust. Asjas esitatud tõendite kohaselt pidas hageja tööandja juures 11.12.2002 toimunud õnnestust enda haigestumise põhjuseks. Nimetatu tulenes hageja poolt arstidele antud selgitustest. Kohtu hinnangul sai hageja hiljemalt haigestumise ajal (2003. jaanuaris) teada kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada 2003. või 2007, kuna nõue kahju osas esitati kohtule 16.11.2011. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et 19.11.2009 hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-0961040 aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel. Tsiviilasjas nr 2-09-61040 ei esitanud hageja tervisekahju hüvitamise nõuet kostja vastu, e sooritushagi. Hageja esitas nõude kostja vastu 11.12.2002 kostja süül tööõnnetuse toimumise tuvastamiseks, e tuvastushagi. Käesoleva hagi läbivaatamise raames saab kohus (nõude rahuldamise eelduste kontrollimisel) tuvastada muuhulgas ka selle, kas 11.12.2002 toimus kostja süül tööõnnetus. Kui teatud õiguslik asjaolu või olukord on tuvastatud, siis annab see võimaluse panna maksma sellest asjaolust või olukorrast tulenevaid nõudeid, kuid neid nõudeid on võimalik maksma panna vaid aegumistähtaja jooksul. Nõue tuleb esitada kohtule aegumistähtaja jooksul, sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 16). Tuvastushagi esitamine kohtule 19.11.2009 ei peatanud käesoleva nõude aegumist. 13.01.2012 esitatud nõude täpsustuse kohaselt oli hageja nõudeperioodi alguseks 19.01.2004. Tulenevalt TsÜS §-st 154 2004. sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2005 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2007 24:00; 2005. sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2006 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2008 24:00; 2006. sissenõutavaks
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2007 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2009 24:00; 2007. sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2008 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2010 24:00; 2008. sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2009 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2011 24:00. Seega ei ole tervisekahju hüvitise perioodiliste maksete nõue aegunud alates 2008. sissenõutavaks muutunud kohustuste osas. Hüvitise nõue perioodi 2004. kuni 2007. sissenõutavaks muutunud kohustuste osas on aegunud. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 01.02.2012 vaheotsuse osas, milles kohus otsustas jätkata menetlust R Ki hagis Aktsiaseltsi BLRT ERA vastu tervisekahju hüvitise nõudes alates 2008. sissenõutavaks muutunud kohustuste osas. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (TsÜS § 154) ning õige õigusnorm (TsÜS § 153) on jäetud täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamine on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni, kuna maakohus on vaheotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et tervisekahju hüvitise perioodiliste maksete nõue ei ole aegunud alates 2008. sissenõutavaks muutunud kohustuste osas. Üks ja sama nõue tervisekahju hüvitamiseks ei saa olla üheaegselt aegunud ja mitte aegunud. Kõnealuse nõude aegumine ei sõltu sellest, kas kannatanu nõuab kahju hüvitamist perioodiliste maksetena või muul viisil. Kahju tekitaja ei pea kannatanule tervisekahju hüvitama, kui tervisekahju on tekkinud pärast 01.07.2002 ja kannatanu pole 3 aasta jooksul vastavat nõuet esitanud. Hageja nõue on aegunud. Kuigi hageja oli kahjust ja eeldatavast süüdlasest teadlik hiljemalt 2003. jaanuaris, esitas ta nõude tervisekahju hüvitamiseks alles 16.11.2011. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja kohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata TsÜS § 153 alusel, mis näeb ette, et tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (nn subjektiivne aegumistähtaeg). TsÜS § 153 näeb ette kannatanu teadmisel (või teadma pidamisel) põhineva kolmeaastase aegumistähtaja. Kuivõrd hageja pole tervisekahju hüvitamise nõuet 3 aasta jooksul esitanud, on tema nõue TsÜS § 153 järgi aegunud ka juhul kui hageja nõuab tervisekahju hüvitamist perioodiliste maksetena. Nimetatud seisukohta toetab kohtupraktika. Kostja seisukohta, et süüdlane ei pea kannatanule tervisekahju hüvitama, kui tervisekahju on tekitatud pärast 01.07.2002 ja kannatanu pole 3 aasta jooksul nõuet esitanud, kinnitab ka tervisekahju hüvitamise regulatsiooni tõlgendamise ajalooline meetod. Enne 01.07.2002 võis kannatanu nõuda süüdlaselt tervisekahju hüvitamist ka 3 aasta möödumisel. Täna kannatanul sellist võimalust ei ole. Enne 01.07.2002 kehtinud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ p 18 kohaselt kui avaldus kahju hüvitamiseks esitatakse 3 aasta möödumisel sama punkti alapunktides 1 ja 2 märgitud tähtaegadest senisest sissetulekust ilmajäämise päevast või toitja surma päevast, hüvitati kahju avalduse esitamise päevast arvates. Ajutise korra p 18 asemele on kehtestatud TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. „Teadmisena kahjust“ tuleb mõista teadmist kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest ja eksimus õiguslikus
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 hinnangus neile ei ole oluline. Õigusala kirjanduses on levinud tõlgendus, et TsÜS § 153 on hüvepõhine, hõlmates kõiki nõudeid, mis tulenevad isiku tervise kahjustamisest (sh deliktilised kahju õigusvastase tekitamise nõuded). Lepinguvälise kahju hüvitamise nõue hakkab aeguma alates ajast, kui on toimunud kahju hüvitamise aluseks olev kahjulik tegu või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest tulenevalt kahju ning need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või pidid teatavaks saama (seejuures ei ole oluline, et võimalik kahju tekitaja ise oma vastutust/süüd eitab). Hageja pöördus kohtusse 2011. aastal (vaidlusalusest sündmusest on möödunud rohkem kui 8,5 aastat), seega on hageja hagi aegunud täies ulatuses, mitte osaliselt ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus kohaldas ja tõlgendas vääralt TsÜS §-i 154. Korduva kohustuse all mõistab TsÜS § 154 pigem perioodilisi intressimakseid, viivisemakseid, lepingutest tulenevaid perioodiliste kulutuste makseid. Tervisekahjustusest tuleneva kahju hüvitamise erinormiks on TsÜS § 153 ja üldnormiks TsÜS § 150, mis näeb ette et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Õigusalases kirjanduses valitseb arusaam, et juhul kui kahju tekib tulevikus, on püsiv või selle tagajärjed korduvad edaspidi - üldiselt peaks lähtuma seejuures nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue. Juba 2004. aastal määrati hagejale töövõimetuspension seoses 40%-lise töövõime kaotusega. Kui hageja oleks 2004. aastal pöördunud kohtusse, oleks ta esitanud hagi tähtaegselt ja talle (teoreetiliselt) võis olla välja mõistetud perioodiline kahjuhüvitis. Juhul kui hüvitise määramise aluseks olevad asjaolud oleksid muutunud (nt suureneb elukallidus, hagejale määratakse 60%, 80%, 100% töövõime kaotus jne), võis hageja nõuda perioodiliste maksete suuruse muutmist alates hagi esitamisest VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 alusel. Sel juhul ei ole tegemist täiendava kahju hüvitamise nõudega, vaid kohtulikult tuvastatud nõude suuruse uue hindamisega tuleviku jaoks. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis aegumise kohaldamata. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldatakse kogu nõude osas aegumist ning mille tõttu jäetakse kogu haginõue aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, st üksnes selles osas, milles kohus jättis aegumise kohaldamata.
7.Käesoleva tsiviilasja lahendus sõltub sellest, kas hagiga esitatud nõue on aegunud või mitte, sest hageja esitas kohtusse tervisekahju nõude ja kostja esitas sellele aegumise vastuväite. Aegumise kohaldamisel on määrava tähendusega, see, kas selle nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 153 lg-t 1 või §-i 154. Ringkonnakohus lähtub vaidluse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest osas, milles neid ei vaidlustata. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et hagejal toimus kostja juures töötades 11.12.2002.a õnnetus, mille käigus kukkus hageja laevale elektrikapi ust kandes vette ning oli külmas veel ca 5-6 minutit.
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 Samuti lähtub ringkonnakohus sellest, et hagejale määrati alates 19.01.2004.a töövõime kaotus 40% ulatuses. Hageja tugines hagis viidatud asjaoludele ning sellele, et tal tekkis kirjeldatud asjaoludel tervisekahjustus ning töövõime langusest kahju. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb nõude aegumise üle otsustamisel lähtuda TsÜS § 153 lg-st 1. Vastav säte reguleerib tervise kahjustamisest tulenevat nõude aegumistähtaega, samuti vastava nõude aegumistähtaja algust. Viidatud sätte kohaselt hakkab nimetatud nõude aegumistähtaeg kulgema ajast, mil õigustatud isik (hageja) sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Käesoleval juhul esitati tervisekahju nõue esmakordselt kohtusse 16.11.2011.a. Seega on oluline, kas hageja sai tervisekahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada vähemalt kolm aastat enne nimetatud tähtpäeva. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt, sest kahju tekkimise aluseks olevast elusündmusest (tööülesannete täitmise käigus vettekukkumine) sai hageja teada koheselt , so 11.12.2002.a ning sellest, et väidetavalt selle elusündmuse tagajärjel tekkis hagejale kahju, pidi hageja hiljemalt teada saama 19.01.2004.a, sest alates sellest ajast määrati hagejale töövõime kaotus 40% ulatuses ning perioodi 19.01.2004.a kuni 16.11.2011.a vahele jääb enam kui kolmeaastane periood. Juba enne osalise töövõime kaotuse määramist viibis hageja pikalt haiguslehel ning tema sissetulek oli seetõttu vähenenud, mistõttu esines tal ka enne nimetatud kuupäeva negatiivne diferents hageja majanduslikus sfääris. Ringkonnakohus märgib, et hageja võis kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saada ka varem, kuid see ei oma käesoleval juhul aegumise üle otsustamisel tähendust. Käesoleval juhul on määrava tähendusega tuvastada, kas TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja alguse ja hagi esitamise vahele jääv periood oli vähemalt kolm aastat ning ringkonnakohtu poolt aegumise arvestamise aluseks olevate asjaolude korral tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et hageja sai kahjust, st tema varalises sfääris ilmnenud negatiivsest diferentsist teada alles 02.05.2006.a, so ajal, mil kostja lõpetas hagejaga tervise tõttu tööle sobimatuse tõttu töölepingu ja mil hageja reaalselt sissetuleku kaotas, ei muudaks see aegumise kohaldamise osas midagi, sest ka selle kuupäeva ja käesoleva hagi esitamise vahele jääb enam kui kolmeaastane periood. Viidatud põhjustel tuleb lugeda, et hageja nõue kostja suhtes on aegunud.
8.Ringkonnakohus ei jaga hageja ja maakohtu seisukohta selles, et tervisekahju nõude puhul tuleb nõude aegumise üle otsustamisel lähtuda üksnes TsÜS §-s 154 sätestatust, seda ka siis, kui hageja ei ole kolme aasta jooksul kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saamisest alates nõuet esitanud. Kuigi tervisekahju hüvitis, eeldusel, et tegemist ei ole nö ühekordse kahjuga nagu näiteks täieliku tervenemise korral esinenud ravikulud, mõistetakse üldjuhul alati välja perioodiliste maksetena, tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus kahju kannatanud isik kolme aasta jooksul kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saamisest või teada saama pidamisest alates nõuet ei esita (TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud eeldused), ei saagi aegumise vastuväite esitamise korral nõuet maksma panna. Aegumise regulatsiooni eesmärk on pakkuda ka kohustatud isikule õiguskindlust ja õigusrahu aegumise vastuväite esitamise võimaluse läbi. See tähendab, et aegumise regulatsiooni loomisel oli seadusandja eesmärk luua kohustatud isiku jaoks olukord, kus kohustatud isik saab teatud aja möödudes olla kindel, et ta saab aegumise vastuväite esitamise läbi tema suhtes nõuete maksmapanemise välistada. Seadusandja hinnangul on tervisekahju nõude puhul nõude maksmapanemiseks piisav aeg kolm aastat alates sellest ajast, mil kahju kannatanud isik kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada sai. Seadusandja leidis, et juhul kui sellest ajast, mil möödub kolm aastat ajast, mil kahjukannataja kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saab, peab saama ka kostja olla kindel, et ta võib aegumise vastuväite esitamise teel nõude rahuldamisest keelduda ning enda jaoks ka õiguskindluse luua. Ka käesoleval juhul oli nii, et kuigi hageja teadis pikka aega asjaoludest, millele ta käesolevat hagi esitades tugines, kuid hageja ei esitanud vastavatest
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 asjaoludest teada saades kolme aasta jooksul kostja suhtes hagi. Sellises olukorras tuleb asuda seisukohale, et ka kostja väärib kaitset ja peab saama arvestada aegumise vastuväite esitamise võimalusega.
9.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-10-43404 tehtud 31.10.2011.a otsuses leidnud, et tulevase, püsiva või korduva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja arvestamisel kehtib kahju ühtsuse põhimõte, mille kohaselt nõude saab esitada kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest, vaidlusalusel juhul seega kehavigastuse tekitamisest alates kolme aasta jooksul. Ringkonnakohus jääb ka käesoleval juhul selle seisukoha juurde. Sama seisukohta on iseenesest väljendatud ka õiguseõpetuses (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Tallinn 2010. lk 484 ja lk 492). Juhul, kui tõlgendada käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele kuuluvat aegumise regulatsiooni vastupidiselt, st selliselt, et olukorras, kus kahju kannatanud isik saab koheselt teada kahju põhjustanud isikust ja sellest, et talle on tekkinud püsiv või korduv kahju ja kui kannatanu näiteks enam kui seitsme aasta jooksul kahju nõuet üleüldse ei esita, et siis ta võiks edasiulatuvalt ja viimase kolme aasta eest ikkagi perioodilise kahju hüvitamise nõudeid esitada, muudaks selline tõlgendus aegumise regulatsiooni mõtetuks ja aegumise eesmärgi saavutamise võimatuks, sest sellisel juhul ei saa kahju põhjustanud isik sisuliselt kuni kahju kannatanud isiku elu lõpuni arvestada sellega, et teatud aja möödudes tema vastu nõuet maksma panna ei saa. Aegumise regulatsiooni eesmärk on aga kohustatud isikule teatud aja möödudes sellise kindluse andmine.
10.Kuigi perioodiliselt hüvitamisele kuuluvate tervisekahju hüvitiste puhul kohaldub aegumisele ka TsÜS § 154, eeldab tervisekahju nõude aegumise peatumine seda, et kahjustatud isik esitab kahju põhjustanud isiku suhtes TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul hagi, millega välistatakse tervisekahju nõude kui sellise aegumine ning juhul, kui kahju põhjustanud isik jätab edaspidi mõne perioodilise hüvitise makse tasumise kohustuse täitmata, tuleb vastava kohustuse aegumistähtaega arvestada TsÜS §-i 154 järgi.
11.Käesoleval juhul ei välista aegumise kohaldamist ka see, et peale esialgsest töövõimetusest teada saamist hageja töövõimetus hiljem ka suurenes. Olukorras, kus hageja saab esialgselt teada 40%-lisest töövõime kaotusest ning sellest hoolimata nõuet üleüldse ei esita, ei saa hageja kaitset ka hiljem, st ka siis, kui töövõime kaotus 40%-lt suureneb. Olukorras, kus hageja oleks kostja suhtes kahjunõude TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud, siis oleks töövõime kaotuse suurenemisest tingitud hüvitisnõue (st hüvitise suurendamise nõue) hakanud aeguma kahju suurenemisest teada saamisest või teada saama pidamisest. Kuid isegi siis, kui asuda käesolevas lõigus käsitletud küsimuses vastupidisele seisukohale, ei annaks see teistsuguse otsuse tegemiseks alust, sest hagejale määrati 100%-line töövõime kaotuse määr alates 22.05.2008.a ning selle aja ja hagi esitamise vahele jääb samuti enam kui kolme aastane periood.
12.Maakohus leidis õigesti, et aegumise peatumist ei saanud tingida see, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-09-61040 kostja vastu 19.11.2009.a tuvastusnõudega hagi. Hagi aegub üksnes selle konkreetse nõude osas, mida kohtusse esitatakse. Tuvastushagi esitamine ei peata nõude aegumist. Konkreetse nõude aegumise peatumine eeldab samas nõudes kohtusse hagi esitamist. Kui nõude osas aegumise kohaldamine eeldab seda, et kostja toob kohtu ette kõik aegumise kohaldamise eelduseks olevad asjaolud ja vajadusel tõendab need, siis aegumise peatumise kohaldamine eeldab seda, et aegumise peatumise tuvastamise eelduseks olevad asjaolud toob kohtu ette see pool, kes aegumise peatumisele tugineda soovib (antud juhul hageja) ning vajadusel vastavad asjaolud tõendab (TsMS § 230 lg 1). Hageja ei ole kohtu ette
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-56220 toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et nõude aegumine peatus, st et hageja oleks varasemalt kostja vastu esitanud hagi, mille esemeks oli sellest elusündmusest tuleneva kahju hüvitamise nõue (raha maksmisele suunatud nõue).
13.Ringkonnakohus märgib ka, et see hageja väide, et hagejale sai alles 2007ndal aastal teatavaks, et kostja ei käsitle hagejaga juhtunud sündmust tööõnnetusena, ei saa tingida teistsuguse otsuse tegemist, sest aegumistähtaja algus ei sõltu sellest, kas kostja nõuet või nõude aluseks olevaid asjaolusid tunnistab või mitte. Eespool toodud põhjustel tuleb kohaldada kogu nõude osas aegumist ja jätta sellel põhjusel hagi rahuldamata ning tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti aegumine osaliselt kohaldamata ning millega otsustati selles osas menetlust jätkata.
14.03.05.2012.a menetlusdokumendiga esitas apellant ringkonnakohtule uue tõendi – hageja 2003nda aasta sissetulekut kajastava palgatõendi. Selle tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ning lähtub seejuures maakohtus menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud asjaoludest ja maakohtus esitatud tõenditest. Apellant teadis juba maakohtus, et aegumise kohaldamine eeldab seda, et kostja toob kohtu ette need asjaolud (ja vajadusel tõendab neid), mille alusel saab järeldada, et hageja sai kahjust ja kahju tekitajast teada mingil kindlal ajahetkel. Asjaolu, et hageja oli 2003nda aasta alguses haiguslehel, toodi kohtu ette juba maakohtus. Nendel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et kõnealune tõend esitati hilinemisega ning kohtul tuleb see apellandile tagastada. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.