Kohtulahend

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse

esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 25,56 eurot Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2900072686 ning selgitus: „2-12-9285, riigilõiv määruskaebuse esitamisel“. Maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta tuleb esitada kohtule.

Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

JD (avaldaja) esitas 05.03.2012.a Harju Maakohtule taotluse (avalduse) eeltõendamismenetluse algatamiseks, milles palub kohtul välja nõuda Evi Paberit notaribüroost ZJ ja IJ’i pärimistoimiku. Avalduses möönab avaldaja, et SK sai 20.12.2011.a pärimistunnistuse ebaseaduslikult ning et notarile esitatud ja 10.01.2005.a dateeritud avaldus on võltsitud. Avaldajal ei ole võimalik tutvuda pärimistoimikus olevate dokumentidega, sest notar ja Notarite Koda seda ei võimalda. Seetõttu on avaldaja sunnitud esitama kohtusse enne hagi esitamist taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks, mille järgselt saabki jõuda selgusele küsimuses, mis puudutab SK’i pärijaks tunnistamise ja vaidlusaluse kinnisasja dokumentide väljastamise seaduslikkust. Seeläbi saaks vältida alusetu hagi esitamist kohtule. 21.03.2012.a täpsustas avaldaja oma avaldust. Täpsustatud avalduses märgib avaldaja, et tekkinud olukorras võib juhtuda, et pärimistoimikust võivad olla kadunud, asendatud või juurdelisatud dokumendid nii ZJ kui ka IJ’i pärimismenetluse osas. Avaldaja soovib tutvuda pärimistoimikuga dokumentaalsete tõendite ja tähtsust omavate andmete saamise eesmärgil. SK (puudutatud isik) leiab kohtule 12.04.2012.a esitatud seisukohas, et avaldaja ei ole põhistanud TsMS § 244 lg 1 esimeses lauses sätestatud eeltõendamismenetluse algatamise eelduste esinemist. Puudutatud isik ei nõustu eeltõendamismenetluse algatamisega ja palub kohtul jätta avaldus rahuldamata, kuivõrd kõiki õiguseid tõendite saamiseks saab avaldaja realiseerida ka hagimenetluses juhul, kui ta üldse hagi esitab ja on oma õiguste rikkumises piisavalt veendunud.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED JA KOHALDATAV SEADUS

Kohus leiab, et eeltõendamismenetluse algatamisest tuleb keelduda. Juhindudes TsMS § 477 lg-st 1, vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Eeltõendamismenetlust reguleerib TsMS

2-12-9285

mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui vastaspool sellega nõustub või kui võib eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Praegusel juhul TsMS § 244 lg 1 kohaseid eeltõendamismenetluse korraldamise aluseid kohtu hinnangul ei eksisteeri. Puudutatud isik (vastaspool) ei nõustu eeltõendamismenetluse algatamisega ja palub kohtul jätta avalduse rahuldamata. Samuti ei ole avaldaja kohtule usutavaks teinud ajaolusid, mille tõttu võiks eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Avalduse kohaselt on avaldajal võimalik pärast pärimistoimikuga tutvumist jõuda selgusele, kas puudutatud isik on siiski õige pärija või mitte, mille järgselt saab ta kaaluda ka kohtusse pöördumise võimalikkust. Avaldusele lisatud notari Evi Paberit selgituste kohaselt esitas avaldaja koos IJ’iga 20.02.2004.a notarile avalduse ZJ vara pärimiseks (avaldaja kui pärandaja tütar ning IJ kui pärandaja üleelanud abikaasa). Pärimismenetluses kogutud andmete kohaselt kohaldus ZJ ja IJ’i kui abikaasade varalistele suhtele varaühisuse varasuhe, mh kuulus abikaasade ühisvara hulka ka vaidlusalune korteriomand. ZJ pärijate pärimisõigus ja selle ulatus oli tõendatud ning pärimistunnistuse kavandatav väljastamise tähtaeg oli 24.06.2004.a. IJ suri 18.08.2004.a. Pärast tema surma jäi korteriomand asukohaga XXX, Tallinn avaldaja valdusesse ja kasutusse. 15.12.2004.a väljastas notar avaldajale tema nõudmisel pärimistunnistuse avaldaja osale pärandvarast, s.o selle kohta, et 1⁄2 mõttelises osas on ZJ vara üle läinud avaldajale ja tõestas avaldaja palvel kinnistamisavalduse pärija sissekandmiseks kinnistusraamatusse 1⁄4 mõttelise osa omanikuna kaasomandist. Pärimistunnistusel on märkus, et 1⁄2 mõttelisele osale ZJ pärandvarast on pärimistunnistus välja andmata. 10.01.2005.a esitas IJ’i pärija (puudutatud isik) notarile avalduse oma venna vara pärimiseks. 20.12.2011.a lõpetas notar IF’i pärimisasja menetlemise ning väljastas pärijale pärimistunnistuse. Samuti esitas pärija avalduse kinnistusraamatu kande muutmiseks ja enda kaasomanikuna sissekandmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on notar vaidlusalused pärimisasjad lõpetanud, väljastanud pärimistunnistused ja kinnistusraamatu kanne on parandatud, pärijad on kantud kinnistusraamatusse kaasomanikena ning Justiitsministeerium ei ole tuvastanud notari töös ametitegevuse rikkumisi. Eeltooduga seoses jääb kohtule arusaamatuks, kuidas avaldaja pärast pärimistoimikutega tutvumist jõuaks selgusele, kas puudutatud isik on siiski õige pärija või mitte, ning kuidas see avaldaja õiguslikku positsiooni võiks parandada. Pärimise vormistamiseks tuleb pöörduda notari poole ning pärimistunnistuse väljastab notar pärast seda, kui ta on kindlaks teinud kogu pärijate ringi ning pärijate pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Pärimismenetluse jooksul teeb notar kõik vajalikud toimingud, et selgitada välja pärijad ja nende pärimisõigus. Pärimismenetluse läbiviimise tähtaeg sõltub pärimisasja keerukusest. Pärimismenetlus lõpeb, kui notar on väljastanud pärimistunnistuse. Kohus selgitab avaldajale veelkord, et Riigikohus on 08.02.2006.a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-121-05 märkinud, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ei mõjuta. Pärimistunnistus on tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kui kohus tuvastab, et avaldaja on vaidlusaluse kinnisasja ainupärija, asendab kohtuotsus pärimistunnistust. Surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 01.07.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt: Riigikohtu 13.01.2010.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi

kaasomandi lõpetamiseks. Koos hagiavaldusega võib avaldaja taotleda juhindudes TsMS § 236 lg-st 2 kohtult tõendite kogumist, et välja nõuda pärimisasja toimik. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus avaldaja avalduse rahuldamata ning keeldub eeltõendamismenetluse algatamisest, kuna puuduvad eeldused eeltõendamismenetluse korraldamiseks. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 172 lg-st 1 jäävad menetluskulud käesolevas asjas avaldaja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

Indrek Parrest kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.