Swedbank Liising AS hagi Alo Ilves, Urmas Kübarsepa ja Annely Kõrgesaare vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2879.74 eurot
Menetlusosalised ja nende
• Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn) • Hageja esindaja Olavi Järve • Kostja Alo Ilves • Esindaja Jürgen Kirsis • Kostja Urmas Kübarsepp • Esindaja Gunnar Leht • Kostja Annely Kõrgesaar 28.03.2012.a
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Alo Ilveselt, Urmas Kübarsepalt ja Annely Kõrgesaarelt solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks välja 1371.17 eurot (üks tuhat kolmsada seitsekümmend üks eurot 17 senti) ja alates 21.01.2011.a viivis 7% aastas põhivõlalt 1190.89 eurolt kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
1.Swedbank Liising AS esitas Alo Ilvese, Urmas Kübarsepa ja Annely Kõrgesaare vastu hagi, milles palus kostjatelt välja mõista liisingulepingu nr 0087484L ja käenduslepingute järgse
võlgnevuse 2879.74 eurot ja viivised 7% aastas alates hagi esitamisest. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Alo Ilves 13.10.2004.a liisingulepingu nr 0087484L sõiduauto Mitsubishi Colt Instyle Automaat Allshift kohta. Lepinguga kohustus hageja andma sõiduki kostja valdusesse ja kasutusse, kostja kohustus tasuma selle eest makseid vastavalt maksegraafikule. Samal päeval sõlmisid hageja ja liisinguvõtja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusleppe. Liisinguvõtja rikkus oma kohutusi, jättes tasumata lepingujärgsed põhiosa- ja intressimaksed. Hageja sõlmis 13.10.2004.a Urmas Kübarsepa ja Annely Kõrgesaarega käenduslepingud nr 0087484L, milles tulenevalt kostjad vastutasid solidaarselt põhivõlgnikuga. Kummagi käendaja vastutuse piirmäär oli 16 328.64 eurot. Kuna põhivõlgnik rikkus oma kohustusi, saatis hageja talle 03.04.2008.a kostja antud aadressil teatise lepingu ülesütlemise kohta ning palus võlgnevuse kustutada. Hageja teatas, et võla mittetasumise korral tuleb sõiduk tagastada. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ning hageja luges lepingu erakorraliselt üles öelduks. Hageja teavitas kõiki kostjaid lepingu ülesütlemisest 30.03.2010.a kirjaga ja palus võlgnevuse tasuda. Kostjad võlgnevad hagejale solidaarselt järgmised summad:
1.tasumata liisingumaksed ja intressivõlgnevus kokku 1198.26 eurot (debitoorne võlg);
2.vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud kokku 532.14 eurot;
3.vara jääkmaksumus 6565.58 eurot (käibemaksuta). Kokku 8295.98 eurot. Võlgnevusest tuleb maha arvestada vara realiseerimisest saadud 5416.24 eurot (käibemaksuta) ning kostjatel on kohustus hüvitada hagejale 2879.74 eurot. Hageja leidis vastuseks kostjate väidetele, et liisingulepingu järgsed maksed on kokku lepitud maksegraafikus ning hagejal ei olnud kohustust esitada kostjale arveid. Hageja on esitanud liisinguvõtjale trahviarve lepingu p 5.2 alusel, kuna liisinguvõtja rikkus kohustust kindlustada sõiduk. Kostja ei võtnud hageja saadetud teateid vastu ning ei tagastanud sõidukit, hageja oli sunnitud auto tagasi saamiseks kasutama Reeborn OÜ teenuseid. Vara realiseeris Saksa Auto AS, mille tasu on turu keskmine. Remonttöödena tehti sõidukile pirni vahetamine ning õli ja kütuse lisamine. Hageja tegi kõik endast oleneva, et võõrandada sõiduk parima hinnaga ja võimalikult kiiresti. Kostjale oli esitatud müügiprotseduuri kirjeldus ning kostjal oli võimalik vara võõrandamisel osaleda. Vara esialgseks hinnaks määrati 130 000 krooni (koos käibemaksuga) ning see müüdi 100 000 krooni eest (koos käibemaksuga). Ilma käibemaksuta on see 5416.24 eurot. Võõrandamine toimus 2008.a majanduskriisi ajal, sõiduki hinda mõjutasid katusel ja kapotil olevad defektid ning esiklaasi täke. Ülo Ilvesega sõlmitud käendusleping on lõpetatud, kuid see ei vabasta kostjaid võlgnevuse tasumise kohustusest.
KOSTJATE VASTUVÄITED
2.Alo Ilves vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta oleks kostjale tasumata arved ja lepingu ülesütlemise teate kätte toimetanud. Kostja ei ole saanud sõiduki tagastamise nõuet. Kuna sõiduk oli Ülo Ilvese käes, ei saa kostjale ette heita sõiduki mitte tagastamist. Kostja esindajale teada olevalt ei viinud kostja isiklikult autot tagasi. Kostja oli nõus, et leping öeldi 03.04.2008.a üles. Hageja ei ole täpsustanud, mille eest arved on esitatud. Hageja on sõiduauto võõrandanud alla turuväärtuse. Sõiduki turuväärtus oli umbes 130 000 krooni. Kostja ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi.
3.Urmas Kübarsepp vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole teada, kas põhivõlgnik sai kätte lepingu ülesütlemise teatise. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja lepingu erakorraliselt üles ütles. Selge ei ole ka arve esitamine sõiduki tagastusteenuse ja sõiduki realiseerimise eest, samuti remonttööde kohta. Nimetatud arved ei ole põhjendatud. Realiseerimise tasu 6% on suurem keskmisest teenuse maksumusest ning ei ole selge, miks müüdi Tartus tagastatud sõiduk Tallinnas. Hageja ei ole tõendanud müügikahju ning ei ole selge, miks müüdi sõiduk 30 000 krooni hinnakomitee esialgsest otsusest odavamalt. Hageja ei teavitanud kostjaid määratud hinnast ja selle alandamisest. Kostjad ei pea üksi vastutama liisingueseme müügist tekkinud kahju eest. Kostjale jääb selgusetuks, miks ei ole hageja esitanud nõuet käendaja Ülo Ilvese vastu. Tema vastu nõudest loobumine kahjustab teiste isikute õiguseid. Hageja ei ole selgitanud, millisel alusel esitati 17.03.2008.a dokumendivõlgnevuse trahvi arve. Kostjaga sõlmitud käendusleping kehtis kuni 31.05.2010.a ning käendajad ei vastuta pärast seda tekkinud võlgnevuse eest.
4.Annely Kõrgesaar teatas 24.11.2011.a kohtuistungil, et on nõus maksma 1/3 hageja nõutud summast. Kostja teatas kohtule 26.03.2012.a, et võtab hagi õigeks. Kohus ei võtnud 28.03.2012.a kohtuistungil tehtud määrusega õigeksvõttu vastu.
KOHTU MENETLUSLIKUD SEISUKOHAD
5.Annely Kõrgesaar võttis 26.03.2012.a vastuses hagi õigeks. Kohus ei võtnud 28.03.2012.a kohtuistungil tehtud määrusega õigeksvõttu vastu. Hageja esitas 30.03.2012.a vastuväite kohtu tegevusele. Hageja palus õigeksvõtt vastu võtta. Kohus jääb seisukohale, et kuivõrd tegemist on solidaarse kohustusega, ei ole kohus TsMS § 440 lg 4 alusel õigeksvõtuga seotud. Kohtul ei ole antud juhul võimalik rahuldada liisingulepingust tulenevat nõuet kostjate suhtes erinevas ulatuses, kuivõrd ükski kostja ei ole esitanud käenduslepingust tulenevat vastuväidet. Kostjal on võimalik tugineda teiste kostjate vastuväidetele liisingulepingu järgse võlgnevuse suuruse osas. Kohus jätab vastuväite rahuldamata.
6.Hageja võttis 28.03.2012.a kohtuistungil omaks, et tegemist on automaatkäigukastiga sõidukiga. 03.04.2012.a esitas hageja avalduse omaksvõtu tagasi võtmiseks TsMS § 231 lg 3 alusel ning leidis, et tegemist on poolautomaatkäigukastiga autoga. TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Hageja on esitanud ajalehe Postimees 13.09.2004.a artikli, milles ajakirjanik selgitab, et Mitsubishi Colt AllShift automaatkäigukasti puhul on tegemist poolautomaadiga. Kohus leiab, et ajakirjanduses ilmunud artikli põhjal ei saa tõendada, mis liiki käigukast oli vaidlusalusel sõidukil. Hagejal oli võimalik esitada taotlus kostja vande all ärakuulamiseks, hageja seda teha ei soovinud. Kohus leiab, et omaksvõttu ei saa antud juhul tagasi võtta.
KOHTU SEISUKOHAD
7.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: • 13.10.2004.a sõlmisid hageja ja Alo Ilves liisingulepingu nr 0087484L sõiduauto Mitsubishi Colt Instyle Automaat Allshift kohta (tl 24-41, 104); • 13.10.2004.a sõlmisid hageja ja Urmas Kübarsepp käenduslepingu nr 0087484L sama numbriga liisingulepingu käendamiseks, käendaja vastutuse piirmäär oli 16 328.64 eurot (tl 61-62);
•
• •
13.10.2004.a sõlmisid hageja ja Annely Kõrgesaar käenduslepingu nr 0087484L sama numbriga liisingulepingu käendamiseks, käendaja vastutuse piirmäär oli 16 328.64 eurot (tl 65-66); hageja ütles lepingu 03.04.2008.a üles (tl 60); vaidlusalune sõiduk müüdi hinnaga 5416.24 eurot (käibemaksuta, tl 58).
Seega on hageja ja Alo Ilves sõlminud liisingulepingu VÕS § 361 mõttes. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista tasumata liisingumaksed ja intressi, viivise, vara realiseerimisega seotud kulutused ja vara jääkmaksumuse. Välja mõistetavast summast tuleks maha arvata vara realiseerimisest saadud summa. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et leping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Kostjad leidsid samas, et põhivõlgnik ei ole ülesütlemise teadet kätte saanud. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja saatnud Alo Ilvesele 03.04.2008.a teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 49, 103). Teatis on saadetud kostja aadressil Uus 48-1, Tartu. Nimetatud aadressil on kostja kätte saanud dokumendid ja ta on ise selle aadressi nimetanud oma elukohaks. Hageja väitel on see kostja poolt hagejale antud kontaktaadress, kostja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja on teatise postitanud kostja elukoha aadressil. Hageja on õigesti leidnud, et liisingulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus ning see tuleb kätte toimetada vastavalt TsÜS §-le 69. Kohus leiab, et kirja postitamisega kostja elukohta andis hageja kostjale mõistliku võimaluse sellega tutvuda. Kohus loeb, et kostja on tahteavalduse kätte saanud. Kuna kostjad ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud, võtab kohus tahteavalduse kätte saamist arvesse tagastusteenuse eest tasutud kulude väljamõistmisel.
8.Tasumata liisingumaksed ja intress Hageja palub kostjalt välja mõista debitoorse võlgnevuse summas 1198.26 eurot. Hageja on võlgnevuse arvestanud 01.12.2007.a kuni 30.05.2008.a eest (tl 42-47), s.t kuni vara valduse taastamiseni. 2007.a detsembri eest tasumisele kuuluv summa on 143.60 eurot, ülejäänud 5 kuu eest vastavalt maksegraafikule (tl 29) 198.14 eurot kuus. Kokku on tasumata liisingumaksete summa 1134.30 eurot. Kostjate vastuväide, et põhivõlgnik ei ole tasumiseks arveid esitanud, ei ole asjakohane. Tasumisele kuuluvad summad nähtuvad lepingu lahutamatuks olevast maksegraafikust. Liisingulepingu p 3.2 on pooled kokku leppinud, et osamaksed makstakse vastavalt maksegraafikule. Lepingu p 18.3 kohaselt pidi liisinguvõtja sõlmima maksete tasumiseks otsekorralduslepingu. Lepingust ei tulene, et hagejal oleks olnud kohustus esitada arveid. Seega kuuluvad maksmata liisingumaksed tasumisele VÕS § 361 alusel. Lisaks lepingujärgsetele maksetele on hageja esitanud kostjale arve summas 63.91 eurot selgitusega „dokumendivõlgnevuse trahv“ (tl 48). Hageja selgituste kohaselt on tegemist leppetrahviga sõiduki kindlustamise kohustuse täitmata jätmise eest. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt kohustub liisinguvõtja vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama ning esitama liisinguandjale kindlustuspoliisi. Liisingulepingu p 5.2 kohaselt on hagejal õigus üldtingimuste p 6.1 toodud kohustuse rikkumisel nõuda leppetrahvi kuni 64 eurot. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et liisinguvõtja oleks vaidlusaluse sõiduki kindlustanud või hagejale kindlustuslepingu esitanud. Seega on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist ning kogu debitoorse võlgnevuse suurus on 1198.21 eurot.
9.Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulutused Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida
liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega. Sama põhimõte tuleneb üldtingimuste p 3.7. Üldtingimuste p 7.5 ja 7.5.1 järgi kohustub liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingulepingu valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kui liisinguvõtja seda kohustust ei täida ning liisinguandja kannab seetõttu lisakulusid, on liisingvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Tagastusteenuse kulud tuleb välja mõista lisakuludena VÕS § 367 lg 4 alusel. Hageja on saatnud põhivõlgnikule 03.04.2008.a kirja, kus palus liisingueseme tagastada. Kohus on tuvastanud, et kostjale on tahteavaldus kätte toimetatud. Seega teadis kostja liisingueseme tagastamise kohustusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vara andis 27.05.2008.a üle Ülo Ilves, vara vastuvõtjaks oli OÜ Reeborn (tl 50, 51). Kohus leiab, et kostja Alo Ilves jättis oma kohustuse sõiduki tagastamiseks mõistliku aja jooksul täitmata ning hagejal on õigus nõuda sellega seoses tekkinud kulude hüvitamist. Asjaolu, et sõiduk oli Ülo Ilvese käes, ei vabasta liisingulepingu poolt tema kohustuste täitmisest. Hageja on Reeborn OÜ 30.05.2008.a arve alusel tasunud tagastusteenuse eest ilma käibemaksuta 159.78 eurot (tl 52, 53) ning kostjal tuleb nimetatud kulu VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitada. Kohus leiab, et igasuguse võõrandamisteenusega kaasnevad kulud ning hagejal ei olnud kohustust tegelda sõiduki võõrandamisega ise. Hageja on võõrandamisteenuse kuluna esitanud Saksa Auto AS 26.08.2008.a arve summas 323.97 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud arves alusel on hageja tasunud sõiduki realiseerimise tasu 6% müügihinnast (tl 54, 55). Lisaks on hageja tasunud Saksa Auto AS-ile õlivahetuse, pirni asendamise, tehnilise ülevaatuse, remonttööde ja kütuse eest kokku 47.39 eurot ilma käibemaksuta (tl 56, 57). Võõrandamisteenusega kaasnevad kulud on lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Lisakulud ei oleks remonttööd, mis on tehtud sõiduki parendamiseks. Praegusel juhul selliseid töid tehtud ei ole, kõik tehtud kulutused on vajalikud sõiduki müügiks. Ilma vajaliku õlitaseme ja bensiinita ning läbi põlenud pirniga ei ole võimalik teha sõiduki ostjal proovisõitu, seega oli hagejal õigus need tööd teha. Kostja esitatud vastuväite kohaselt on hageja tasunud AS-ile Saksa Auto liiga suurt müügitasu. Hageja on tasunud müügitasu 6% sõiduki hinnast 323.97 eurot. Kostja esitatud tõendite kohaselt olid komisjonitasud Tartus alates 2,5% (tl 152—156). Samas nähtub ka kostja esitatud tõenditest, et BRC Autokeskuse komisjonitasu on 5% müügihinnast, kuid minimaalselt 400 eurot. Kohus leiab, et hagejal on õigus valida sõiduki müügiks lepingupartner, keda ta usaldab. Hageja tasutud müügitasu on küll üldjuhul suurem kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvast, kuid ei kahjusta kostjate huve ebamõistlikult. Kohus leiab, et kõik võõrandamisteenuse kulud on asjakohased, tingitud lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest ning mõistlikus suuruses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 531.14 eurot (159.78 + 323.97 + 47.39).
10.Vara jääkmaksumus ja vara realiseerimisest saadud summa Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe). VÕS § 367 lg 3 sätestab samas, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega sätestab seadus, et lähtuda tuleb liisingueseme väärtusest, kuid üldtingimuste kohaselt tuleks arvestada liisingueseme võõrandamisest saadud summa, s.t müügihinnaga. Kuna kostjal ei ole üldjuhul võimalik kontrollida liisingueseme võõrandamise protsessi ja kindlustada vara müük kõige parema võimaliku hinnaga, ei saa talle teha kohustuseks ka võimaliku riski ainult enda kanda võtmist. Riigikohus on erinevates lahendites (nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17; 20. juuni 2011.a otsus
tsiviilasjas 3-2-1-52-11, p 15) korduvalt leidnud, et antud juhul on tüüptingimus (liisingulepingu üldtingimuste p 3.7) liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Kohus lähtub kahjude arvestamisel VÕS § 367 lg 3 sõnastusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tasumata liisingumaksete summa oli 6565.58 eurot käibemaksuta. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suur oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel. Vara müügiakti kohaselt määrati hinnakomitee 06.06.2008.a otsusega vara realiseerimise hinnaks ilma käibemaksuta on 108 333 krooni ehk 6923.76 eurot (tl 58, 105). Hageja on esitanud sõiduki turuväärtuse leidmiseks auto24.ee portaali väljavõtte (II kd, tl 10-11). Hageja esitatud hinnakomitee otsusest nähtub, et 06.06.2008.a on sõidukile määratud hind 130 000 krooni, 04.07.2008.a 115 000 krooni ja 01.08.2008.a 100 000 krooni (II kd, tl 18-20). Vara müüdi hinnaga 100 000 krooni (II kd, tl 21). Auto24.ee väljavõte on pärit aastast 2012 ning ei kajasta sõiduki turuhinda selle tagastamise hetkel. Hinnakomitee otsused ei ole kuidagi põhjendatud ning neist hinna alandamise põhjus ei nähtu. Riigikohus on erinevates lahendites (näiteks 09.12.2008.a otsus nr 3-2-1-128-08) leidnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab liisinguandja tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust. Hageja ei ole esitanud ühtegi kohast tõendit, mis kinnitaks, et sõiduki turuväärtus tagastamise ajal oli väiksem kui esialgne hinnang 130 000 krooni (koos käibemaksuga). Tulenevalt Riigikohtu lahendist loeb kohus sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel 6923.76 eurot (käibemaksuta). Kohus jätab kõrvale Hollandi autoportaali väljavõtte (tl 151, II kd tl 12-17), kuivõrd tegemist ei ole vähe käibel oleva sõidukiga, mille kohalikku turuhinda ei ole võimalik ainult Eesti turu pakkumiste põhjal leida.
11.Kokku mõistab kohus kostjalt Alo Ilveselt hageja kasuks välja 1371.17 eurot (debitoorne võlgnevus 1198.21 eurot + vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulutused 531.14 eurot + vara jääkmaksumus 6565.58 eurot - sõiduki väärtus 6923.76 eurot). TsMS § 367 alusel mõistab kohus välja viivise 7% aastas alates hagi esitamisest. Kuna VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, jätab kohus viivise välja mõistmata debitoorse võlgnevuse intressi summadelt. Hageja esitatud maksegraafiku ja arvete kohaselt on hageja nõutavaks intressi summaks 180.28 eurot, seega tuleb viivised välja mõista 1190.89 eurolt.
12.Hageja on sõlminud kostjate urmas Kübarsepa ja Annely Kõrgesaarega käenduslepingud, mille kohaselt on kummagi käendaja vastutuse piirmäär 16 328.64 eurot. Hageja on mõlemale kostjale teatanud liisingulepingu lõppemisest (tl 63, 64, 67, 68). Kohus leiab, et Ülo Ilvesega käenduslepingu lõpetamine (tl 106-107) ei saa kahjustada teiste käendajate õiguseid, kuna käendajate vastutus võlausaldaja ees on VÕS § 150 kohaselt solidaarne nii käendajate vahel kui põhivõlgnikuga. Kõigil käendajatel on õigus esitada tagasinõue põhivõlgniku vastu (VÕS § 152), kuid käendajatel ei ole õigus esitada nõudeid üksteise vastu. Seega pidid kõik käendajad lepingu sõlmimisel arvestama, et hagejal on õigus nõuda ükskõik milliselt käendajalt kogu võlasumma tasumist. Käenduslepingud on kehtivad kuni 31.05.2010.a, kuid kogu võlgnevus on tekkinud enne seda kuupäeva. Käenduslepingu tähtaja saabumine ei tähenda, et hageja kaotaks õiguse nõuda viivised hilisema aja eest, kuna käendajate kohustus põhivõlg tasuda ei ole lõppenud. Kostjad ei ole rohkem liisingulepingust tulenevaid vastuväiteid esitanud ning kohus mõistab VÕS § 145 alusel võlgnevuse kostjalt välja solidaarselt.
Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele umbes pooles ulatuses, tuleb kõigi menetlusosaliste kulud jätta nende endi kanda.
Gerty Pau Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.