Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale korduvalt müünud vedelkütust. Vedelkütusemüügi valdkonnas väljakujunenud praktika kohaselt ei sõlmita kütuse müüja ja ostja vahel kirjalikku lepingut, vaid tehingud toimuvad suulise lepingu alusel. Suuliselt kokkulepitud lepingutingimused märgitakse iga ostu-müügi tehingu puhul väljastatavale arvele, mille tingimustest on pooled kohustatud kinni pidama. Kostja on hagejalt kütust ostnud muuhulgas 07.11.2008 arve-saateleht nr 4543 alusel summas 127 020 krooni, maksetähtaeg 30 päeva, s.o 07.12.2008, kostjal on nimetatud arvest tasumata 93 029,02 krooni; 14.11.2008 arve-saateleht nr 4641 alusel summas 54 775 krooni, maksetähtaeg 30 päeva, s.o 14.12.2008, arve on täies ulatuses tasumata; 26.03.2009 arve-saateleht nr 1251 alusel summas 83 500 krooni, maksetähtaeg 30 päeva, s.o 25.04.2009, arve on täies ulatuses tasumata. Iga ülalnimetatud arve-saatelehe puhul on kostja/kauba vastuvõtja kinnitanud kauba ning arve-saatelehe vastuvõtmist allkirjaga. Igal arvesaatelehel on märgitud maksetähtaeg (30 päeva) ning maksega hilinemisel viivisemäär 0,15 % päevas. Vaatamata kokkulepitud maksetähtaegadele, on kostjal ülalnimetatud arve-saatelehtede alusel hageja ees võlgnevus kokku 231 304,02 krooni, millele lisandub viivis. Meeldetuletusnõudekirju on hageja kostjale saatnud 20.05.2009, 15.07.2009, 22.04.2010, 21.07.2010 ja 14.09.2010. Igas kirjas on hageja viidanud sellele, et hageja kasutab oma õiguste kaitseks VÕS § 88 lg 8 sätestatut ning loeb kostja poolt tasutud summadest täitmise toimunuks esmalt viivise ning alles seejärel põhivõlgnevuse osas. Seega on hageja kostjalt laekunud summad arvestanud esmalt viivise ning alles seejärel põhivõlgnevuse katteks. Viivis-intressinõudeid on hageja kostjale saatnud järgmiselt: 18.12.2008 arve nr V722 summas 54 679,02 krooni, 21.09.2009 arve nr V921 summas 94 198,07 krooni, 22.01.2010 arve nr V 15 summas 48 946,93 krooni ja 04.08.2010 arve nr V 1115 summas 73 223,23 krooni. 03.09.2010 seisuga oli kostjal hagejale tasumata põhivõlg 231 304,02 krooni ning viivisvõlg viivisarve nr V 1115 alusel 73 223,23 krooni, kokku 304 527,25 krooni. Nimetatud summa nõudmiseks esitas hageja 14.09.2010 oma viimase pretensiooni, kuid võlgnevus on tänaseni tasumata. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg summas 231 304,02 krooni ning viivis summas 73 223,23 krooni, kokku 304 527,25 krooni.

2 (7)

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja vastuse kohaselt (tl 49-50) on kostja tasunud hagiavaldusele lisatud arveid alljärgnevalt: 1) arve-saateleht nr 4543 alusel on tasutud kokku 127 xxx xxx: 01.09.2009.a. 20 xxx xxx; 19.10.2009.a. 10 xxx xxx; 14.04.2010.a. 20 xxx xxx; 08.06.2010.a. 77 xxx xxx; 2) arve-saateleht nr 4641 alusel on tasutud 08.07.2010.a. 54 xxx xxx. Seega on kostja tasunud täies ulatuses võla arve-saatelehtede nr 4543 ja 4641 alusel. Kostja ei ole tasunud arve-saatelehe nr 1251 alusel, sest antud arve-saatelehest tulenevalt on kauba väidetavalt vastu võtnud isik, kellel puudub igasugune seos kostjaga ja kellel puudus volitus kauba vastuvõtmiseks. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled on nõus asja lahendamisega TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 66-68). Tartu Maakohtu 18.oktoobri 2011.a. määrusega määrati asja lahendamine kirjalikus menetluses ja määrati pooltele tähtaeg, mille jooksul on võimalik esitada kohtule avaldusi ja dokumente, 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest (tl 86). Pooled on Tartu Maakohtu 18.oktoobri 2011 määruse kätte saanud 18.oktoobril 2011.a. (tl 88-90). Pooled on kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule oma seisukohad (tl 91-99). Poolte vahel ei ole vaidlust, et nende vahel oli sõlmitud suuline vedelkütuse müügileping VÕS § 208 lg 1 tähenduses, mille kohaselt hageja (müüja) kohustus kostjale (ostja) üle andma soovitud koguse vedelkütust ning tegema võimalikuks omandi ülemineku kostjale, kostja kohustus hagejale tasuma kütuse ostuhinna rahas ning võtma kütuse vastu. Poolte vahel ei ole enam vaidlust, et kostja on hagejalt kütust ostnud muuhulgas 07.11.2008 arve-saatelehe nr 4543 alusel summas 127 020 krooni, 14.11.2008 arve-saatelehe nr 4641 alusel summas 54 775 krooni ja 26.03.2009 arvesaatelehe nr 1251 alusel summas 83 500 krooni. Hagiavalduse kohaselt on kostjal tasumata 07.11.2008 arve-saatelehe nr 4543 alusel esitatud arvest 93 029,02 krooni; 14.11.2008 ja 26.03.2009 arve-saatelehtede alusel vastavalt 54 775 krooni ja 83 500 krooni. Kostja väidab, et tal on arve-saateleht nr 4543 ning nr 4641 alusel summad kostjale tasutud. Hageja selgitab, et ta on kostjalt laekunud summad arvestanud esmalt viivise ning alles seejärel põhivõlgnevuse katteks. Vastavalt VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 108 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik; kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine; kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega on hagejal tulenevalt VÕS § 88 lg 8 õigus kostjalt laekunud summad arvestada esmalt viivitusintressi ning alles seejärel põhivõlgnevuse katteks.

3 (7)

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäära. Hagiavalduse kohaselt kajastuvad poolte vahel suuliselt kokkulepitud lepingutingimused kostjale väljastatud arvetes - asja kirjeldus, asja kogus, asja hind, maksetähtaeg (30 päeva) ning maksega hilinemisel kohaldatav viivise määr (0,15 %). Kostja on hageja väidete kohaselt arvete vastuvõtmise ning nende allkirjastamisega kinnitanud oma nõusolekut arvetelt nähtuvate lepingutingimustega ega ei esitanud peale arvete kättesaamist nende kohta ühtki vastuväidet, vaid asus neid tasuma (nt arve nr 4543 ja teised arved, mis nähtuvad lisalt nr 19 v.a arved nr 4641 ja nr 1251), andes sellega kinnituse arvetel kajastatud müügitingimustele. Hageja leiab, et kostja selline tegevus ei jäta kahtlust kostja nõustumisest hageja pakutud tingimustega, sh maksetähtaja ning viivisemäära osas. Kostja leiab, et poolte vahel vastav kokkulepe viiviste suuruses puudus ning kohaldada tuleks seadusjärgset viivisemäära. Kohtule esitatud arve-saatelehtedelt (tl 19-21) nähtub, et arved on kostjale hageja poolt esitatud maksetingimustega: maksetähtaeg 30 päeva, maksega hilinemisel viivis 0,15%. Arved on allkirjastatud erinevate arvete vastuvõtjate poolt. Kohus nõustub kostjaga, et allkiri on arvele antud selle vastuvõtmise kohta, kuid sellest ei saa teha järeldust, et arve (ka kauba) vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Samas võib arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine erandjuhul tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt. juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt. mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu Tsiviilkolleegium 17.detsembri 2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel pikaajalised lepingulised suhted, kostja on hagejale tasunud juba 2006.a. viiviseid 0,15% päevas (tl 63-65). Hageja on kostjale saatnud viivisarved 2008.a.- 2010.a., milles on viivist arvestanud 0,15% viivitatud summalt päevas (tl 33-41). Hageja on saatnud perioodil 20.05.2009-21.07.2010 kostjale kinnituskirjad (tl 22-25), mille on kostja kätte saanud (tl 28-31) ning milles tuletatakse kostjale korduvalt meelde võla ja viivisarvete (0,15% päevas) tasumist ning võlgnevuse tasumise arvestuse pidamist, lähtuvalt VÕS § 88 lg 8. VÕS § 32 lg 1 sätestab, et kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Kinnituskirjaks loetakse juba suuliselt sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimuste kirjalikku kinnitust. Seega on hageja korduvalt kostjale kinnituskirja nime all kinnitanud võlgnevuste tasumise arvestust VÕS § 88 lg 8 järgi ning nõudnud ka viivisarvete tasumist, mis olid arvestatud suuruses 0,15% päevas, ja kostja ei ole hagejale sellele vastuväiteid esitanud enne, kui käesoleva tsiviilasja menetlemise käigus pooltevahelistel läbirääkimistel augustis 2011 (tl 76-79) ning 11.oktoobri 2011.a. kohtuistungil (tl 66-68). VÕS § 32 lg 1 sätestab, et kinnituskiri tuleb saata 4 (7)

teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul. Hageja on juba alates 20.05.2009.a. saadetud kirjades kostjale kinnitanud viiviste nõudmist viivisarvetel näidatud suuruses. Väheveenev on kostja väide, et viivisemääraga mittenõustumist näitas asjaolu, et maksekorraldustest nähtuvalt on kostja tasunud eelkõige põhivõlga, sest viivisemäära suurusega mittenõustumisel oleks hageja pidanud ikka tasuma vähemalt seadusjärgset viivist. Kostja on esialgses vastuses hagile märkinud, et ta ei ole arve-saatelehe nr 1251 alusel tasunud seetõttu, et väidetavalt on selle alusel kauba vastu võtnud isik, kellel puudub igasugune seos kostjaga. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga ning kinnitab, et kostja tellis hagejalt 10 000 liitrit erimärgistatud diiselkütust ning 26.03.2009 arve-saatelehe nr 1251 alusel anti tellitud kütus kostjale Mõniste tanklas üle; kostja on hageja pikaajaline klient, perioodil 2001-2009 on kostja hagejalt kokku tellinud 382 300 liitrit kütust, s.o hageja andmetel 57 tellimust; kogu koostööperioodi jooksul on kütuse tellimine ja üleandmine kostjale toimunud alati ühtmoodi kostja on esitanud hagejale kütuse tellimuse, hageja müügijuht ning kostja esindaja on leppinud kokku kütuse liigis, koguses, hinnas, maksetingimustes, üleandmise ajas ja kohas ning hageja on seejärel soovitud koguse kütust kostjale transportinud; üleandmise-vastuvõtmise kohaks on olnud sama koht - Mõniste külas vanade mahajäetud karjalauda hoonete vastas asuv nõukogudeaegne kolhoosi tankla, kus asuvad kostja mahutid (tegemist on lahtise, ilma väravateta territooriumiga); enne kütuse üleandmist helistab kütust vedav autojuht kostja juhatuse liikmele ja lepib temaga kokku kütuse mahalaadimise täpse aja, et kütuse vastuvõtja teaks, millal kohale tulla; 26.03.2009 kütuse üleandmisel toimus kõik sarnaselt: kostja esitas tellimuse 10 000 liitrile erimärgistatud diiselkütusele, hageja müügijuht leppis kostjaga kokku hinnas, maksetingimustes ning kohaletoimetamise ajas ja kohas, hageja autojuht võttis kütuse Tartu terminalist peale ja ca 30 minutit enne kokkulepitud aega helistas kostjale ette; mahalaadimise hetkel viibis juures kütuse vastuvõtja ning pärast kütuse tankimist kostja mahutitesse kirjutas vastuvõtja saatelehele alla; kostja esitas vastuväite, et ta ei ole arvesaatelehe nr 1251 alusel kaupa saanud, alles kohtumenetluses ning ei esitanud kinnituskirjadele, pretensioonile ega viivisarvetele ühtki vastuväidet. Asja arutamise käigus on poolte vahel ära langenud vaidlus 26.03.2009 arvesaatelehe nr 1251 alusel hageja poolt kostjale müüdud 10 000 liitri erimärgistatud diiselkütuse kättesaamise üle ning kostja on tunnistanud nimetatud kütuse koguse ostmise summas 83 500 krooni. Kohus märgib, et VÕS § 25 lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgime iga tava, mille tekkimises on nad kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Praktika on poolte vahel sõlmitud lepingus või teatud liiki lepingutes järjepidevas suhtlemises väljakujunenud olukord ning praktikaks kujuneb käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ning millest nad ühtemoodi aru saavad. Seega saab praktikana käsitleda käitumisreegleid, mis on kujunenud välja konkreetsete lepingupoolte vahel ning selles võib olla kokku lepitud ka kaudselt. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on vääralt arvestanud kõik tema poolt tasutud summad põhivõla katteks ning ei ole arvestanud hageja õigusega VÕS § 88 lg 8 rakendamiseks. VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks andnud kostjale nõusoleku määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg 8 sätestatust erinev järjekord. Kohus nõustub hagejaga, et hageja on lepingu täitnud - andnud kauba üle ning teinud võimalikuks omandi ülemineku kostjale; kostja seevastu võttis küll kauba vastu, kuid ei pidanud kinni 5 (7)

maksetähtaegadest. Hageja poolt esitatud arvete, laekumiste arvestuse ja kostja poolt esitatud maksekorralduste koopiate järgi (tl 19-21, 33-41, 43, 71-75) loeb kohus tõendatuks, et kostja võlgneb hagejale põhivõlgnevusena 231 304,02 krooni ehk 14 783,02 eurot ja viiviseid 73 223,23 krooni ehk 4 679,82 eurot. Kostja taotleb hageja poolt nõutava viivise vähendamist mõistliku suuruseni vastavalt VÕS §dele 113 lg 8 ja 162 lg 1, arvestades et kostja on vastavalt oma võimalustele ka tekkinud võlgnevusi likvideerinud; samuti palub kostja arvesse võtta kostja majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui maksmisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisu. Viiviste suuruse alandamine on kohtu diskreditsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivitusintressi eesmärgiks on võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele, tagatisfunktsioon on võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on kostja ülesanne tõendada, et viivised on ebamõistlikult suured. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et viivised on ebamõistlikult suured. Viiviste tasumine oli poolte sõlmitud lepingus ette nähtud võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumise juhuks. Viivise vähendamisel võtab kohus arvesse võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Asja materjalidest nähtub, et kostja ei ole tsiviilasja menetluse ajal ja üldse viimase ligi pooleteise aasta jooksul oma võlgnevust hageja ees vähendanud. Üksnes kostja paljasõnalised väited, et kostja on majanduslikes raskustes, ei saa olla aluseks kohtul viiviste vähendamisele. Samuti moodustab viiviste nõue hageja põhinõudest vaid 32 protsenti. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks kokku põhivõlgnevus 231 304,02 krooni ehk 14 783,02 eurot ja viivised 73 223,23 krooni ehk 4 679,82 eurot, seega kokku 19 462,84 eurot. TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Seega tuleb jätta jõusse Tartu Maakohtu 09.novembri 2010.a. määruse alusel tsiviilasjas nr 2-1055318 hagi tagamiseks OÜ Lõunapiim kuuluvatele Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Võru jaoskonna registriossa nr xxxxxxx kantud kinnistule seatud kohtulik hüpoteek summas 50 000 krooni, registriossa nr xxxxxxx kantud kinnistule seatud kohtulik hüpoteek summas 100 000 krooni, registriossa nr xxxxxxx kantud kinnistule seatud kohtulik hüpoteek summas 95 000 krooni ja registriossa nr xxxxxxx kantud kinnistule seatud kohtulik hüpoteek summas 60 000 krooni AS Eksar-Transoil kasuks kohtulahendi täitmist tagava abinõuna ning kustutada kohtuotsuse täitmisel.

6 (7)

Hageja on tasunud kostjale hagi tagamisega tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks tagatise 8.novembril 2010.a. summas 15 250 krooni ehk 974,65 eurot (tl 14). Hagi rahuldavast kohtuotsusest tulenevalt ei esine antud asjas hagi tagamisega teisele poolele tekkida võiva kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu tuleb hagejale kohtuotsuse jõustumisel tagastada hagi tagamisega kostjale tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks kohtudeposiiti kantud tagatis summas 974,65 eurot. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus jätab hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leiab, et antud asjas puuduvad alused TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik:

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.