Tudulinna valla (Vallavalitsuse kaudu) avaldus X.X. (X) hooldusõiguse äravõtmiseks laste Y. ja C.C. suhtes Viru Maakohtu 7. oktoobri 2011 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X.X. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): X.X. (IK: XXX), esindaja advokaat Senny Pello Vastustajad (puudutatud isikud): C.C. (IK: XXX), Y.Y. (IK: XXX) esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev Vastustaja (avaldaja): Tudulinna vald (Vallavalitsuse kaudu), esindajad Heli Šmigelskene ja Margit Ahu Kirjalik menetlus
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Jätta määruskaebus rahuldamata ning Viru Maakohtu
7.oktoobri 2011 määrus muutamta. Jätta C.C. ja Y.Y. menetluskulud riigi kanda, teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul aaltes määruskaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest.
ASJAOLUD
1.Tudulinna Vallavalitsus esitas 24.05.2011 Viru Maakohtule avalduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja isikuhooldusõiguse äravõtmiseks laste C.C. ja Y.Y. hooldusõiguslikult vanemalt X.X. . Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt teatas V.O. (X.X. kahe vanema lapse isa) avaldajale, et X.X. tütar C. on väga haige, laps on voodis, ei reageeri kõnele, kuigi eelnevalt on laps olnud elav ja rõõmsameelne. Valla sotsiaaltöötaja H. Šmigelskene tegi koos valla sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni esimehe L. R ja politseitöötajaga X.X. kodukülastuse, et antud olukorda kontrollida. Kuna olukord oli tõsine, kutsuti lapsele kiirabi. Kiirabi arst vaatas C. ja valla töötajate palvel ka üheaastase M. läbi ja diagnoosis laste seisundi raskeks. Lapsed vajasid haiglaravi ja täiendavate analüüside tegemist. X.X. keeldus lastega haiglasse minemast, seades niimoodi ohtu oma laste tervise ja elu, ta oli valla töötajate vastu väga vaenulik ja ütles, et lapsel pole häda midagi ning ta ravib oma last ise. Politseitöötaja veenmise peale nõustus X.X. lõpuks lastega haiglasse minema. Järgmisel päeval võttis valla sotsiaaltöö spetsialist ühendust haigla sotsiaaltöötajaga, kellelt kuulis, et C. on kopsupõletik ja M. infektsioon. X.X. e pere on olnud sotsiaaltöötajate huviorbiidis juba mitu aastat, sest ka varem on esinenud peres probleeme. X.X. e peres kasvab kaheksa alaealist last, kellest kõige vanem on 14. aastane (E.E. ). X.X. on jätnud oma alaealised lapsed üksi koju ja on kasutanud oma laste suhtes füüsilist vägivalda, eriti oma vanema tütre E. suhtes. 27. aprilli õhtul viskas X.X. kodust välja oma kaks vanemat last – E. ja R. (R.R.), E. käib psühholoogi nõustamisel. Vanima tütre ütluste kohaselt ei hoolitse ema laste eest, ei tee neile sooja toitu ja elamine on väga must ja räpane. Ema on ka väiksemate laste suhtes kasutanud füüsilist vägivalda, löönud neid, kui lapsed nutavad, seega on alust karta, et laste jätmine peresse ei taga nende normaalset arengut. Lapsed on hooldamata ja mustad. Vald on pakkunud X.X. le võimaluste piires abi, näiteks tugiisikut ja nõustamist, kuid viimane on keeldunud, väites, et saab ise kõigega hakkama. X.X. on ebastabiilne ja viibinud korduvalt ravil psühhiaatriahaiglas, tarbib ka alkoholi. Kuna ta ei tarvita regulaarselt ravimeid, on ta ohtlik oma alaealistele lastele. 23. mail kirjutati lapsed haiglast välja ja paigutati Narva lastekodusse. Teised kuus last on V.O. juures ning neil on abistaja, X.X. on ise Ahtme Haiglas (psühhiaatriahaigla) ravil. Vallavalitsus on arvamusel, et X.X. e eluviis ja käitumine kinnitavad seda, et ta pole valmis hoolitsema ja kasvatama C. ja M., mistõttu X.X. elt tuleks ära võtta hooldusõigus. Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenguks emotsionaalselt stabiilset keskkonda ja hoolitsust. Esialgse õiguskaitse korras taotles avaldaja, et X.X. elt ära võtta lapsed C. ja M. ning paigutada nad riiklikule ülalpidamisele Narva lastekodusse.
2.Viru Maakohtu 17.05.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-22563 rakendati X.X. e suhtes esialgse õiguskaitsena tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 2 nädalat.
3.Viru Maakohus rahuldas 26.05.2011 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse, leides, et laste huvide ja tervise kaitseks on vaja anda alaealiste laste edasine elukorraldus eestkosteasutuse pädevusse kuni vanema õiguste määramise asjas kohtulahendi jõustumiseni.
4.X.X. esindaja esitas 21.09.2011 kohtule avalduse esialgse õiguskaitse tühistamiseks ja laste tagastamiseks emale ning seisukoha avalduse ja laste esindaja arvamuse kohta. Advokaat märkis, et kõik Tudulinna Vallavalitsuse avalduses esitatud väited on tõendamata, paljasõnalised ning avalduses esitatud nõue on täielikult põhjendamata. Arusaamatuks jääb, milline on põhjuslik seos haiglasse mitteminemise ja laste elu ja tervise ohtu seadmise osas.
X.X. ei keeldunud lapsi haiglasse viimast ning soovis, et lastega läheks kaasa vanim tütar. X.X. e käitumine oli mõistlik, sest tal oli kodus veel lapsi, kellest noorim on kolme aastane, keda polnud lihtsalt võimalik kiirabiga kaasa sõites üksi koju jätta. Asjaolu, et perekond vajab sotsiaalteenuseid, ei tähenda seda, et abi vajavatelt isikutelt tuleks koheselt laste hooldusõigus ära võtta. Tõendamata ja mitte tõsiselt võetavad on väited selle kohta, et X.X. on kasutanud laste, eriti vanema tütre E., suhtes füüsilist vägivalda. Tõendamata on ka kõik ülejäänud X.X. etteheidetavad asjaolud (laste kodust väljaviskamise, laste eest mittehoolitsemise, ohust laste arengu tagamata jäämise, nõustamise ja tugiisiku pakkumise ning laste ema ebastabiilsuse ja seeläbi lastele ohtlikkuse kohta, samuti emotsionaalselt stabiilse keskkonna ja hoolitsuse puudumise kohta). Esindaja viitab sellele, et puudub alust X.X. lt hooldusõigust ära võtta, sest PKS on sätestatud leebemad vahendid (PKS § 134 lg 3 ja § 135 lg 1 ja 2). Laste vanematest eraldamine on äärmuslik abinõu ning seda saab rakendada üksnes juhul, kui muude toetavate abinõude rakendamisest ei piisa. Esindaja märgib veel seda, et avaldaja on piiranud esindatava suhtlusõigust lastega.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohtu 7. oktoobri 2011 määrusega jäeti Tudulinna Vallavalitsuse avaldus X.X. hooldusõiguse äravõtmiseks laste M. ja C.C. suhtes rahuldamata. Sama määrusega tegi maakohus X.X. le järgmised hooldusõigusest tulenevad ettekirjutused: 1) X.X. peab hoiduma alkoholi tarbimisest; 2) X.X. peab regulaarselt kontrollima enda tervislikku seisundit psühhiaatri juures ning tarbima regulaarselt viimase poolt määratud ravimeid; 3) mitte jätma väiksemaid lapsi pidevalt vanemate laste hooldele ja vastutusele. Määruse põhjenduste järgi ei ole käesoleval ajal vajalik ega õigustatud X.X. elt hooldusõiguse äravõtmine. Nimetatud vahend ei oleks ka proportsionaalne võrreldes laste õigusega kasvada perekonnas. Asja kohtuliku arutelu põhjal jõudis maakohus veendumusele selles, et puudutatud isikule X.X. ele tuleks kehtestada edaspidiseks hooldusõigusest tulenevaid ettekirjutusi. Riigikohus on 04.05.2011 lahendis 3-2-1-13-11 märkinud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Lapse-vanema suhteid reguleerivad sätted seavad primaarsemaks lapse huvide kaitsmise, mistõttu kohtulahendiga seatav (nii lapse kui vanema) põhiõiguste riive ei tohi olla ebamõistlikus vastuolus lapse-vanema vaheliste perekondlike suhete säilitamise vajalikkuse põhimõttega. Maakohtu seisukoha järgi võib X.X. ette heita seda, et ta pole alati tegutsenud laste parimaid huve silmas pidades ning tema vanema kohustuste täitmisel on esinenud minetusi, tuleb arvestada ja kaaluda X.X. e soovi, püüdu ja valmisolekut oma kõiki lapsi ise kasvatada ja nende eest hoolitseda, mistõttu ei ole kohtul alust rakendada abinõusid, mis on suunatud vanema ja lapse lahutamisele. Vanemat ja last lahutavate abinõude rakendamine ei oleks sellises olukorras eesmärgipärane meede. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et X.X. ei saaks tugiisiku abita igapäevaelu korraldamisega hakkama.
Maakohtu arvates on X.X. le etteheidetav see, et ta on jätnud oma pisemad lapsed vanemate laste, eriti E, hoolde, seda ka mitmeks päevaks. Kohus mõistab ja möönab seda, et suures peres, kus on vanemad lapsed murdeaealised ja pisemad mõne aasta vanused, tekib lapsevanemal aeg-ajalt vajadus kasutada vanemate laste abi nooremate järgi vaatamiseks ja muuks sääraseks abiks. Kuid hoidja, kes on ise alles laps, ei saa vastutada tema hoolde jäetud väikelapse eest ning seetõttu puududa koolist, samuti ei tohi selline abistamine või hooldejätmine olla lapse jaoks kurnav ja liiga suur vastutuse koorem. Tudulinna Põhikooli direktori 14.04.2011 vastusega luges kohus tõeseks avaldaja väite selle kohta, et E. ja R.R. (13.a) puuduvad koolist, kuna laste ütluste kohaselt peavad hoidma nooremaid õdesid ja venda. Direktori kirjast tuleneb, et puudumised koolist on objektiivselt põhjendamata ja sõltuvad X.X. e tujudest. X.X. väitis, et ta pole kodust E. ja R. välja visanud, kuid V. O. kinnitas vastupidist, et see oli 2011. a aprillis ning see, et X. lapsed välja viskas, ütles X. talle ise. Tunnistaja sai sellest aru nii, et E. hakkas vist emale vastu ja ei tahtnud tube koristada. Kohus mõistab, et laste murdeeast tingituna võivad lapsed olla kapriissed ja tekitada vanemale palju muret ja närvilisust, kuid kohus märgib X.X. le, et täiskasvanuna peaks ta sel juhul olema mõistlikum ja kannatlikum, samuti on tal võimalik lapsed ajutiselt hoida anda V.O. le ja aeg-ajalt puhata ja koguda end. Samuti peaks X.X. püüdma oma suhteid E parandada ja tegema selleks ise esimesi samme. V.O. ütlustest tulenes, et lapsed kutsuvad teda papaks ja usaldavad teda, tunnistaja suhtleb ka ise aktiivselt lastega ja käib vajadusel kooli ja lasteaia üritustel. Kohus on teadlik sellest, et X.X. el on psüühikahäired (skisofreenia). X.X. e enda sõnul, samuti tsiviilasja 2-11-22563 ja V.O. ütlustest tuleneb, et X.X. e haigus aeg-ajalt ägeneb ja sel ajal võib X olla endale või teistele ohtlik. X.X. e enda kinnitusel ägeneb haigus 5-6 aasta tagant, muidu hoiab ta haigust kontrolli all ravimitega, mida ta peab regulaarselt võtma, korra kuus käib ta ka psühhiaatri juures. Samas ei saa lapsevanemale tema haigust mitte kuidagi ette heita, sest see ei tulene temast endast ning humaansele õigusriigile ei ole kohane, et psüühikahäiretega isiku hooldusõigust tuleb ainuüksi seetõttu piirata või sootuks ära võtta. Vanema esmane kohustus on vastavalt oma intellektuaalsele võimele ja rahalistele võimalustele lapsele parima tagamine. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-13-11 rõhutanud, et vanema intellektipuue, vaimne alaareng ning vaimse tervise seisundist tingitud toimetulekuhäire ei anna iseenesest alust võtta PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus. Nimetatud asjas oli käsitlusel piiratud teovõimega vanemalt hooldusõiguse äravõtmine ning kohus märkis, et sellises olukorras tuleb kohtul pigem kohaldada vanema ja lapse suhet toetavaid meetmeid. Kohus märkis avaldajale, et eestkosteasutusena on kohalikul omavalitsusüksusel, samuti ka riigil, kohustus vastavalt võimalustele asjakohaste abinõude (eelkõige sotsiaalhoolekandeseadusest ja perekonnaseadusest tulenevate) tarvitusele võtmiseks, et toetada lapsi kasvatavaid vanemaid. Kohus peab siin silmas ka sotsiaalnõustamist ja hilisema sellekohase vajaduse ilmnemisel tugiisiku määramist. Käesolevas asjas on ilmne, et X.X. suhtub tõrjuvalt sotsiaaltöötaja(te) kodukülastustesse, märkustesse ja ettepanekutesse, pidades seda mittevajalikuks ning enda ja perekonnaelu riiveks. Kohus tajus isikute ja tunnistajate kuulamisel, et tegemist on konfliktiga isikute vahel. X.X. peab siiski arvestama sellega, et eestkosteasutused on seadusest tulenevalt kohustatud reageerima probleemidele, mis on seotud alaealiste heaoluga. Seetõttu peaks ka X.X. olema sallivam, valla sotsiaaltöötajal tuleb arvestada sellega, et X.X. ega suheldes tuleb olla delikaatsem ja mõistvam. Kohus leidis, et 03.06.2011 sisalduvat ebaadekvaatset käitumist ei saa X.X. ele ette heita seetõttu, et seal ajal oli X.X. el psühhoos. Vaimsed häired on X.X. el ilmselt olnud ka kohtule 06.06.2011 kirja saatmise ajal. 22.06.2011 aktist tuleneb, et X.X. oli purjus ja magas kodus, samal ajal olid kodus 9-aastane L.L. ja 5-aastane N.. X.X. ei eita, et ta oli joobes ja alkoholi
tarvitanud. Ühestki teisest kodukülastusaktist ei tulene, et X.X. tarvitaks alkoholi. V. O seletas, et tuli ette aegu, kui X tarvitas ülemäära alkoholi ja tunnistaja on näinud X poest viina ostmas. Tunnistaja seletas ka seda, et X „pöörab ära“ pärast viina võtmist. Kohus asus seisukohale, et X.X. ele tuleb teha PkS § 134 lg 3 alusel ettekirjutusi, ennekõike mis puudutavad alkoholi tarvitamist, haiguse kontrolli ja ravi ning väiksemate laste vanematele laste hoolde jätmist. Kohus ei pooldanud käesoleval ajal X.X. le tugiisiku määramist, kuid vajaduse tekkimisel tuleks seda hiljem veelkord kaaluda.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.X.X. taotleb määruskaebuses Viru Maakohtu 7. oktoobri 2011 määruse tühistamist osaliselt, s.o osas millega tehti X.X. ele ettekirjutusi. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) võib kohus PKS § 134 lg 3 kohaselt teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevalt ettekirjutusi lapse heaolu ohustamise korral. Nimetatud sättest tulenevalt võib kohus teha lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid ettekirjutusi ning seda vanemate asemel, kui lapse heaolu on ohustatud. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-11 p 22 leidnud, et PKS § 134 rakendamine ning lg-s 3 sätestatud ettekirjutuste teostamine on võimalik lapse heaolu ohustamise korral ning kohus võib PKS § 134 lg-s 3 alusel teha eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, sh määrata lapse viibimiskoha, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde. Seega saavad PKS § 134 lg 3 alusel kohtu poolt tehtud hooldusõigusest tulenevad ettekirjutused puudutada lapse isikuhooldust, varahooldust või lapsega seotud asjade otsustamist, mitte sätestada ettekirjutusi vanemate käitumisele; 2) on maakohtu määruses ettekirjutused tehtud X.X. e kohta, mitte X.X. e asemel laste C ja M.M. kohta, samuti ei ole maakohus leidnud, et laste - C ja M M- heaolu oleks ohustatud ning ettekirjutuste puhul ei ole tegemist ka hooldusõigusest tulenevalt ettekirjutustega. Kohtuistungil leidis ka avaldaja, et laste heaolu ei ole ohustatud ning toetas lõpuks viivitamatult esialgse õiguskaitse tühistamist ning laste Narva lastekodust koju viimist. Kohtumenetluse käigus ei suutnud avaldaja põhistada ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks laste heaolu X.X. ega kodus elades ohus olla. Kuivõrd hooldusõiguslike ettekirjutuste tegemine on võimalik PKS § 134 lg-st 3 tulenevalt vaid juhul, kui laste heaolu on ohustatud ning üksnes laste kohta, mitte vanemate kohta, ei ole kohtul võimalik X.X. ele kohtumäärusega ettekirjutusi teha. PKS § 134 lg 1 kohaselt kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid. Määrusest ei nähtu ning ka kohtumenetlusest ei ilmnenud, et laste heaolu oleks ohustatud või X.X. kuritarvitaks oma hooldusõigust või X.X. oleks jätnud lapsi hooletusse või ei suudaks täita oma kohustusi. Samuti ei nähtunud seda, et X.X. ei soovi või ei ole võimeline ohtu ära hoidma; 3) ei ole ettekirjutused hooldusõiguslikud ettekirjutused ning on piisavalt ebakonkreetsed ja määratlemata, et põhjustada lahkarvamusi ning võimalikke kuritarvitusi. Samuti võib ettekirjutuste jõustumine tekitada avaldajal ning X.X. el lahkarvamusi; 4) leidis kohtumenetluse käigus tuvastamist, et X.X. tarvitas alkoholi vaid ühel korral, s.o 22.06.2011, ja kuna X.X. on täiskasvanud isik, alkoholi tarvitamine on Eesti Vabariigis seaduslik tegevus ning puuduvad ka tõendid selles osas, et X.X. alkoholi pidevalt ning laste
heaolu ohustades tarbiks ja kuritarvitaks, ei saa pidada selles osas ettekirjutust põhjendatuks ning proportsionaalseks, isegi kui kohtul oleks õigus nimetatud ettekirjutusi X.X. ele teha. Nimetatud ettekirjutus võib olla X.X. e põhiõigusi ja -vabadusi ebamõistlikult piirav ning selle tegemiseks puudub objektiivne vajadus; 5) ei ole X.X. ele tehtud ettekirjutust tervislikku seisundi kontrollimise ning ravimite tarbimise osas võimalik täita selle ebamäärasuse tõttu; 6) võib olla alaealiste laste täiskasvanu järelevalveta jätmine või antud juhul alaealise vanema lapse hoolde jätmine taunitav, kuid teatud juhtudel võib olla objektiivselt vajalik. X.X. ele heidetakse ette seda, et ta on palunud oma vanemal lapsel E. E. ennast abistada ja laste järele valvata, kuigi kohtumenetluse käigus ei leidnud tõendamist avaldaja väide, et X.X. oleks jätnud lapsed mitmeks päevaks vanema lapse E. E. hoolde, rääkimata sellest, et lapsed oleksid seetõttu kuidagimoodi ohustatud olnud.
VASTUSTAJATE VASTUVÄITED
7.Tudulinna Vallavalitsus leiab, et X.X. ele hooldusõigusest tulenevate ettekirjutuste tühistamine on praegu ennatlik, sest ettekirjutused on tehtud ilmselt just X.X. e ja tema laste huvides. Tulenevalt X.X. e varasemast käitumisest on alust oletada, et varasemalt ilmnenud probleemid võivad tulevikus korduda. Kui rääkida kõnealuste ettekirjutuste tühistamisest, tuleks ilmselt konsulteerida ka X.X. e raviarstiga ning jälgida teda ja tema perekonda pikema aja jooksul.
8.C. ja M. M. esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete järgi: 1) võib kohus PKS § 134 lg 3 teise lause kohaselt isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute tegemise keelamisega. Siinkohal on tegemist vanema isiku- või varahooldusõiguse piiramisega sel moel, et keelata vanemal teha mingit toimingud. Isikuhooldusõiguse teostamisel vanem peab ise hoolitsema laste eest ja vastutama hoolitsemise eest. Vastavalt sellele maakohus tegi ettekirjutuse, et X.X. ei jätaks väiksemaid lapsi pidevalt vanemate laste hooldele ja vastutusele. See ettekirjutus on tehtud kogutud tõendite alusel. Tunnistaja V. O ütluste järgi tulevad lapsed tema juurde ja elavad koos temaga; 2) tuleneb PKS § 134 lg 3 sisust see, et lapse heaolu ohustamise korral võib kohus teha vanematele hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde. Kui lapse heaolu ohustab vanema käitumine, siis ei ole mõistlik teha hoiatusi ja ettekirjutusi lapsele. Seda tuleb teha vanema suhtes. X.X. tunnistas, et ta tarvitas alkoholi. Samas on tuvastatud, et ta põeb haigust ja seoses sellega peab pidevalt tarvitama tablette. On üldteada, et kui isik tarvitab tablette, ei või ta tarvitada alkoholi. Tuvastatud on ka see, et 2011.a maikuus viibis X.X. haiglas. Juba lähtudes eelnimetatud asjaoludest, on maakohtul alus teha ettekirjutus alkoholi ja ravimete tarbimise osas; 3) ei ole õige X.X. e järeldus, et kohtumäärusest ei nähtu ning kohtumenetlusest ei ilmnenud, et laste heaolu oleks ohustatud, et X.X. kuritarvitas oma hooldusõigust, et tema oleks jätnud lapsi hooletusse või ei suudaks täita oma kohustusi. Tunnistajate V. O ja L.R. ütluste kohaselt on olnud juhuseid, kui X.X. ei ööbi kodus. Kodukülastamise hetkel oli X.X. voodis alkoholijoobes, lapsed olid kasimata ja istusid tema juures. Maja oli koristamata ja must. Vaatamata sellele, et 11.05.2011 olid mõlemad lapsed olid väga haiged, ei pöördunud ema perearsti poole ega kutsunud kiirabi. Tudulinna lasteaia tõendist ja Tudulinna põhikooli teatisest tuleneb, et X.X. e lapsed ei ole hoolitsetud. Seega on
tõendatud, et X.X. on jätnud lapsi hooletusse ning ei saanud nõuetekohaselt täita vanema kohustusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on maakohtu määrus vaidlustatud osas, millega tehti X.X. ele ettekirjutusi, ning ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud X.X. ele tehtud ettekirjutuste osas ning puudub alus selle tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki esitatud tõendeid ja asjaolusid, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult teinud X.X. ele vanema hooldusõigusest tulenevaid ettekirjutusi.
11.Vastuseks määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Põhjendamatu on määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. PKS § 134 lg 1 sätestab, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid. Nimetatud sättest tulenevalt on kohtul õigus vanema hooldusõigust piirata ka juhul, kui lapse heaolu satub ohtu vanema poolt lapse hooletussejätmise ja vanema suutmatuse tõttu oma kohustusi täita ja vanem ei soovi või ei ole suuteline ohtu ära hoidma. PKS § 134 lg 3 näeb ette vanema hooldusõiguse vähem piiravamad abinõud ja nimetatud sätte kohaselt kohus võib lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ja täies ulatuses ära võtta. Seega tuleneb PKS § 134 lg-st 3 selgelt, et hoiatuste ja ettekirjutuste tegemine ja keeldude kehtestamine on iseseisev vanema hooldusõigust piirav abinõu ning määruskaebuse esitaja käsitlus PKS § 134 lg-st 3 on ekslik. Perekonnaseaduse 4. jagu sätestab vanema hooldusõiguse piiramise ning ettekirjutusi saab teha üksnes vanema suhtes ja laste kaitseks ning seda ongi maakohus teinud.
11.2.Maakohus on vaidlustatud määruse põhjendustes (I kd, t.l 223-224) andnud asjakohase hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ning jõudnud õigele järeldusele, et laste Y ja C heaolu on sattunud ohtu X.X. e poolt laste hooletussejätmise ja tema suutmatuse tõttu täita oma vanema kohustusi ning kuna X.X. ei ole võimeline ohtu ära hoidma, siis rakendab kohus PKS § 134 lg-s 3 ettenähtud abinõu ja teeb X.X. ele vanema hooldusõigusest tulenevad ettekirjutusi. Samas on maakohus põhjendanud, miks ta ei kohalda äärmuslikumat vanema hooldusõigust piiravat abinõu, s.o hooldusõiguse äravõtmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning märgib, et määruskaebuses esitatud vastupidised väited on põhjendamatud ja vastuolus asjas esitatud tõenditega. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et vastuses avaldusele (I kd,
t.l 58) on X.X. e esindaja pidanud enamsobivaks PKS § 134 lg-s 3 sätestatud abinõude kohaldamist. Määruskaebuses esitatud väide, et kuna X.X. on tarvitanud alkoholi ainult üks kord ning alkoholi tarvitamine on seaduslik tegevus, siis ei ole ettekirjutus alkoholi tarbimisest hoidumise kohta proportsionaalne, on ebaõige. Eelkõige tunnistaja V.O. ütlused (I kd, t.l 188) tõendavad, et koos elades ei olnud alkoholi tarvitamine probleemiks, kuid Tudulinna kolides tekkisid sellest probleemid ning seetõttu on vastav ettekirjutus põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, millest järelduvalt on X.X. e tervislik seisund põhjuseks vanema kohustuste täitmata jätmisel ja sellega laste heaolu ohtu seadmisel. Määruskaebuses on X.X. kinnitanud teadlikkust oma haigusest ja vajadusest seda ravida ning seetõttu on põhjendatud maakohtu poolt tehtud ettekirjutus, mille kohaselt peab X.X. regulaarselt kontrollima enda tervislikku seisundit psühhiaatri juures ning tarbima regulaarselt arsti poolt määratud ravimeid. Tunnistaja L. R. ütlused tõendavad, et X.X. e laps E.E. kinnitas talle kodukülastuse ajal, et ema tavaliselt ei ööbi kodus ja tema peab hoolitsema laste eest. Tudulinna Põhikooli direktori vastus (I kd, t.l 88) kinnitab avaldaja väidet, et X.X. e vanemad lapsed puuduvad koolist tihti, kuna peavad hoidma kodus nooremaid lapsi. Samuti tõendavad kodukülastuse aktid ja Tudulinna lasteaia avaldused (I kd, t.l 13-14), et lapsed on tihti mustad, kasimata ja järelevalveta ning seega on maakohus põhjendatult teinud ettekirjutuse, millega kohustas X.X. t mitte jätma väiksemaid lapsi pidevalt vanemate laste hoolele ja vastutusele. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ettekirjutust tehes lähtunud eelkõige laste huvidest. Kuigi ettekirjutusel on määrusest nähtuvalt kestev toime, on X.X. el õigus ettekirjutuse aluseks olevate asjaolude muutumisel esitada maakohtule avaldus määruse muutmiseks ja hooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamiseks.
12.Ringkonnakohus leiab, et M ja C.C. menetluskulud apellatsiooniastmes tuleb jätta riigi kanda, teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.