AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali hagi W.N-i vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
10 436,27 eurot Hageja: AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829); Hageja lepinguline esindaja: Kadri Ojamaa; Kostja: W.N (isikukood XXX ). 03.03.2026
Kohtuistungi aeg
RESOLUTSIOON
Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali hagi W.N-i vastu. Mõista W.N-ilt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja 9118,89 eurot. Mõista W.N-ilt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt summas 9118,89 eurot alates 22.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Jätta menetluskulud W.N-i kanda. Määrata kindlaks AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali menetluskulude rahaline suurus summas 1252,50 eurot, millest 840 eurot moodustab riigilõiv ja 412,50 eurot hageja lepingulise esindaja kulud. Mõista W.N-ilt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja menetluskuluna 1252,50 eurot. W.N-il tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks määrava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.
Edasikaebamise kord ja tähtaeg Pool võib esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese
astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist suulisel istungil. Kui pool taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse.
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (edaspidi ka hageja) esitas 17.05.2024 Tartu Maakohtule hagi W.N-i (edaspidi ka kostja) vastu, millega palub kostjalt välja mõista 9118,89 euro suuruse kahju ja seadusjärgsed viivised. Hagiavalduse kohaselt toimus 30.07.2022 liiklusõnnetus, kus sõiduk xxxxxxxxxxxxxxx (registreerimisnumbriga xxxxx) kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu liikunud sõidukiga xxxxxxxx-x (registreerimisnumbriga xxxxx). Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx juht ei jäänud pärast liiklusõnnetust seisma ning lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohalt. Liiklusõnnetuse hetkel oli sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx liikluskindlustuse poliis sõlmitud hageja poolt. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk xxxxxxxx-x kahjustada. Kahju kannatanu pöördus kahju hüvitamiseks enda liikluskindlustuse kindlustusandja ehk ERGO Insurance SE poole, kes tasus sõiduki xxxxxxxx-x remondi eest ja esitas hagejale kui liiklusõnnetuse põhjustaja liikluskindlustuse kindlustusandjale tagasinõude kokku summas 9118,89 eurot. Kuivõrd sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx omanik oli kostja, esitas hageja enne kohtusse pöördumist tagasinõude kostja vastu ning palus kostjal kahju hüvitada. Kostja tagasinõudele vastu ei vaielnud, kuid samas ei hüvitanud ka tekitatud kahju.
Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitis, et sõiduk xxxxxxxxxxxxxxx varastati talt ning tema ei juhtinud sõidukit hetkel, mil sellega põhjustati kõnealune liiklusõnnetus. Kostja ei tea, kes tema sõidukit sel ajal juhtis, kuid leidis, et tema ei vastuta talt varastatud sõidukiga tekitatud kahju eest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Liiklusseaduse (LS) § 169 lg 1 p-d 1 ja 3 näevad ette, et kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja esitama liiklusõnnetuses osalenud teise juhi soovil isikut tõendava dokumendi. LS § 169 lg 5 esimese lause kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.
Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 3 I lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.
Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal järgmised asjaolud:
2
6.1.30.07.2022 toimus xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetus, kus sõiduk xxxxxxxxxxxxxxx (registreerimisnumbriga xxxxx, edaspidi xxxxxxxxxxxxxxx) kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu liikunud sõidukiga xxxxxxxx-x (registreerimisnumbriga xxxxx, edaspidi xxxxxxxx-x) - (dtl 7-11);
6.2.Liiklusõnnetuse põhjustas sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx juht, kes ei jäänud pärast liiklusõnnetust seisma ning lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohalt (dtl 11-12);
6.3.Liiklusõnnetuse hetkel oli sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx kohustusliku liikluskindlustuse poliis sõlmitud hageja poolt (dtl 13-14);
6.4.Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk xxxxxxxx-x kahjustada (dtl 29-42) ning selle liiklusõnnetuse eelsesse seisukorda taastamiseks vajalike remonttööde maksumuseks oli 9018,89 eurot (dtl 16-17);
6.5.Sõiduk xxxxxxxx-x oli kindlustatud ERGO Insurance SE poolt, kes tasus sõiduki xxxxxxxx-x remondi eest ja esitas hagejale kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki liikluskindlustuse kindlustusandjale tagasinõude kokku summas 9118,89 eurot, mis koosnes remondiarvest summas 9018,89 eurot ja kahjukäsitlustasust summas 100 eurot, mille hageja tasus 30.08.2022 ERGO Insurance SE-le (dtl 18-19).
6.6.Sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx omanik oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kostja (dtl 20, 67).
6.7.Hageja esitas 20.02.2024 enne kohtusse pöördumist tagasinõude kostja vastu ning palus kostjal hüvitada kahju summas 9118,89 eurot hiljemalt 21.03.2024, kuid kostja tagasinõudele vastu ei vaielnud ega hüvitanud ka tekitatud kahju (dtl 22-24).
Kostja esitas kohtumenetluses ainsa vastuväitena selle, et tema ei juhtinud liiklusõnnetuse toimumise hetkel sõidukit, mistõttu ei vastuta ta ka selle tagajärjel tekkinud kahju eest.
Riigikohus on 25.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16 selgitanud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 I lause), on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja teisel poolel on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb sellises olukorras tõendamiskoormist hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks saab lugeda auto omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik.
Kohus leiab, et olukorras, kus kindlustusandjal pole õnnestunud välja selgitada konkreetset kindlustusjuhtumi põhjustanud ning pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkunud füüsilist isikut, on kindlustusandjal võimalik esitada viidatud riigikohtu seisukohtadest tulenevalt hagi ka sõiduki füüsilisest isikust omaniku või vastutava kasutaja vastu. Sellisel juhul on omanikul või vastutaval kasutajal võimalik tõendada, et tema ei juhtinud liiklusõnnetuse ajal sõidukit.
10.Kohtu hinnangul ei ole kostja suutnud antud juhul tõendada, et tema ei juhtinud liiklusõnnetuse ajal sõidukit xxxxxxxxxxxxxxx. Kostja väitis, et sõiduk xxxxxxxxxxxxxxx varastati talt vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist ja seda juhtis liiklusõnnetuse toimumise hetkel sõiduki varastanud isik. Kostja soovis oma väidet tõendada 08.08.2022 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr xxxxxxxxxxxxxxx 48-49), mille kohaselt ei taganud W.N sõiduki omanikuna talle kuuluva sõiduki õiget kasutamist, jättes sõiduki lukustamata ning võtmed sõidukisse, mille tõttu põhjustati 30.07.2022 kell 3
17:37 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxx-xxxx-xxxxxxxxxxxxxx km-l varalise kahjuga liiklusõnnetus. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväide leidnud kõnealuse otsusega tõendamist, kuna sellelt dokumendilt ei nähtu, milline sõiduk on otsuse objektiks. Kuivõrd otsuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele sõidukile, siis ei ole võimalik järeldada, et selle esemeks on just kõnealune xxxxxxxxxxxxxxx. Samuti ei nähtu otsusest, kes vastava sõiduki varastas ja seda liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhtis.
11.Lisaks ei pea kohus kostja väidet, et sõiduk xxxxxxxxxxxxxxx varastati ja liiklusõnnetuse põhjustas selle varastanud isik, ka piisavalt veenvaks ja eluliselt usutavaks. Asjas on leidnud tõendamist, et kostja ei esitanud enda sõiduki varguse kohta politseile kuriteoteadet (dtl 54). Kostja selgitas 03.03.2026 istungil, et ei esitanud politseile avaldust seetõttu, et kahtlustas, et sõiduki varastas tema vend, kuid viimane väitis, et ei teinud seda (dtl 68). Kohus leiab, et kostja oleks mõistlikult võttes pidanud sõiduki varguse korral (st selle tegelikul toimumisel) esitama selle kohta ka kuriteoteate ning asjaolu, et ta seda ei teinud, viitab, et vargust tegelikult ei toimunud või vähemalt ei toimunud see nii, nagu kostja seda on hagejale ja kohtule esitlenud. Sealjuures ei täitnud kostja ka LS § 72 lõikest 1 tulenevat sõidukiomaniku hoolsuskohustust, kuna jättis sõiduki uksed lukustamata ning autovõtmed sõidukisse, võimaldades kõrvalistel isikutel sõidukit ilma selle omaniku teadmata kasutada.
12.Kohus leiab eeltoodu alusel kogumis, et kostja väide, mille kohaselt varastati sõiduk xxxxxxxxxxxxxxx vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist ning liiklusõnnetuse hetkel ei juhtinud sõidukit kostja, vaid sõiduki varastanud teadmata isik, ei ole leidnud kostja poolt tõendamist. Lisaks on see ka ebausutav ja mitteveenev. Kohus peab tõenäoliseks, et kostja võis sellise sündmuste jada välja mõelda ja kunstlikult konstrueerida selleks, et välistada oma vastutust sõidukiga põhjustatud liiklusõnnetuse kahjude eest.
13.Eeltoodust lähtuvalt loeb kohus LKindlS § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused tagasinõude esitamiseks kostja vastu täidetuks. Kohtu hinnangul saab asjas kogutud tõenditega järeldada, et liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit xxxxxxxxxxxxxxx juhtis kostja ning et ta lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt (vastuolus LS § 169 lg 1 p 1 regulatsiooniga) ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Sellest lähtuvalt on hagejal õigus nõuda kostjalt LKindlS § 53 lg 1 p 2, VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 I lause alusel liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud sõiduki xxxxxxxx-x parandamise mõistlike kulude hüvitamist ulatuses, mille hageja ise hüvitas xxxxxxxx-x kindlustusandjale. Kohtu hinnangul on sõiduki xxxxxxxx-x liiklusõnnetuse eelsesse seisukorda taastamiseks vajalike remonttööde maksumus summas 9018,89 eurot ja kahjukäsitlustasu summas 100 eurot leidnud asjas kogutud tõenditega tõendamist ning neid kulusid saab pidada mõistlikuks. Seetõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 9118,89 eurot (9018,89€ + 100€).
14.Hageja on palunud mõista hagejalt VÕS § 113 lõigete 1 ja 2 ning TsMS § 367 alusel alates nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevale järgnevast päevast (s.o alates 22.03.2024, vt otsuse p 6.7.) kuni põhinõude täieliku täitmiseni välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse 4
avalduse. VÕS § 367 alusel võib viivisnõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
15.Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja viivise põhinõudelt summas 9118,89 eurot alates 22.03.2024 kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
16.TsMS § 442 lg 2 p 51 kohustab kohut märkima otsuses tsiviilasja hinna. Hageja esitas 17.05.2024 kohtusse hagi, millega palus kostjalt välja mõista põhinõudena 9118,89 eurot ning kõrvalnõudena TsMS §-le 367 tuginedes viivised VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 22.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Vastavalt TsMS § 133 lõikele 1 arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 näeb ette, et TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Kohus nõustub hagiavalduses esitatud arvutuskäiguga (dtl 4) ja määrab hagi hinnaks kokku 10 436,27 eurot (9118,89€ + 177,52€ + 1139,86€).
MENETLUSKULUD
17.Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi täielikult, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukulud riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
19.Kohus tuvastas, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu vastavalt hagihinnale summas 840 eurot.
20.Hageja tõi 10.03.2026 menetluskulude nimekirjas välja, et hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale käesoleva tsiviilasja raames õigusabiteenuseid kokku 3 tunni 15 minuti ulatuses kokku summas 412,50 eurot. Hageja lepinguline esindaja kirjeldas menetluskulude nimekirja p-s 2 toodud tabelis detailselt kõiki hagejale osutatud töid koos nende ajakuluga. Kohus tutvus nendega, analüüsis neid ning veendus, et kõik tööd on asjakohased, põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning et nende tööde ajakulu vastab eelduslikult tegelikule töömahule.
21.Ülaltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulud kindlaks vastavalt hageja menetluskulude nimekirjas taotletule summas 1252,50 eurot, millest 840 eurot moodustab riigilõiv ja 412,50 eurot hageja lepingulise esindaja kulud, ning mõistab need kostjalt hegaja kasuks välja.
5
22.Kuna kohus jättis menetluskulud täielikult kostja kanda, siis ei pea kohus põhjendatuks määrata eraldi kindlaks kostja menetluskulusid.
23.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse oma 10.03.2026 menetluskulude nimekirjas esitanud. Eeltoodust lähtuvalt märgib kohus, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.