Kohtulahend

Kohtukulude jaotus Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud 28.10.2004 esitas K. K. kohtusse hagi A. K. elatise väljamõistmiseks poolte ühise alaealise lapse, XX.XX.XXXX sündinud K. J. K. ülalpidamiseks summas 5 000 krooni kuus alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. 25.01.2010 täpsustas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista igakuine elatusraha alates hagi esitamisest kuni K. J. K. täisealiseks saamiseni summas 6 000 krooni kuus. Hageja palus arvestada tema kohustusega tasuda saadud elatusrahalt tulumaksu. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 03.06.2010 kohtuistungil jäi hageja lõplikuks nõudeks 6 000 krooni elatusraha kuus + tulumaksu võrra seda ületav summa. Hageja seletas 03.06.2010 kohtuistungil, et tema igakuine netosissetulek on 14 460 krooni. Sissetuleku hulka kuuluvad ka lähedastelt laenuks saadud summad, et oleks võimalik katta lapse vajadused. Kulutused endale ja lapsele kokku moodustavad hageja sõnade kohaselt 25 000 krooni kuus. Hagi esitamise tingis asjaolu, et kostja ei olnud vabatahtlikult nõus elatist maksma. Ka kohtumenetluse jooksul ei maksnud kostja vabatahtlikult elatist. Lapse igakuised vajadused seisnesid järgmises: toit 2 000 krooni, tervisega seotud kulud 2 000 krooni, riided ning jalatsid 800 krooni, eluruumikulud 700 krooni, sidekulud 600 krooni, elekter 100 krooni, laenulepingujärgne makse 780 krooni, kindlustus 100 krooni, transport 1 000 krooni, reisikulu 200 krooni, hoidjatasu 1 000 krooni, meelelahutus 300 krooni, kokku 9 580 krooni. Lisanduvad kulutused seoses taastumisega pärast operatsiooni. Dokumentaalsete tõendite põhjal olid lapse raviga seotud kulud kokku 43 320,80 krooni, sh ravikulud Hollandis 35 740 krooni ja Soomes 6 950 krooni. 25.01.2010 esitatud haginõude täpsustuses esitas hageja lapse vajaduste rahuldamisega seotud kulutuste suuruse tabeli vormis alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. 14.05.2010 täpsustas hageja hagi, rõhutades, et K. J. K. põeb väga haruldast haigust, mille diagnoos on pandud lapsele kogu eluks. Tegemist on Hirschsprungi tõvega ning sellega kaasnevaga. Seonduvalt haigusega on märkimisväärselt kulusid. Seega on tegemist erivajadustega lapsega. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile osaliselt vastu ja leidis, et lapse vajaduste suuruse hindamisel tuleb lähtuda sotsiaalministeeriumi 2004. aasta uuringust, mille järgi kulus kuueaastase lapse ülalpidamiseks 1 875 krooni kuus. Tarbijahinnaindeksi muutumist arvestades oleks lapse kulutuste põhjendatud suurus seega 2 126 krooni kuus. Kostja oli algselt nõus maksma 2(12)

lapsele elatist 1 800 krooni kuus. Mõlema poole varaline seisund võimaldas anda lapsele ülapidamist mõistlikus suuruses. 08.02.2010 esitatud seisukohas palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei tõendanud elatise nõude esmast eeldust - ülalpeetava lapse põlvnemist kostjast. PKS § 60 lg 1 paneb ülalpidamise kohustuse lapse vanematele. PKS § 38 lg 3 kohaselt põlvneb laps isast, kes on tema eostanud. Kuna see asjaolu oli vaidlusalune (selle üle vaidlevad pooled tsiviilasjas nr 2-05-1540), siis pidi hageja käesolevas menetluses tõendama, et kostja on lapse isa. Seda ei ole hageja seni teinud. 06.04.2010 täiendavates seisukohtades leidis kostja, et praeguses majandussituatsioonis ei ole tal võimalik maksta elatist rohkem kui 2 175 krooni kuus. Kostja vaidles vastu kõigile hageja esitatud väidetele lapsega seotud kulutuste kohta. Enamus hageja poolt esile toodud kulumäärasid pole mõistlikud ega vajalikud. Hageja kajastatud kulud ei olnud valdavalt tõendatud ega seotud lapse vajadustega. Õigusabikulusid ei või seostada lapse ülalpidamisega. Eluasemekulud võib pidada vajalikuks kuni 600 krooni kuus. Ebaõige ja tõendamata on hageja eeldus nagu moodustaksid lapse kulud poole hageja korteri kuludest ning et korteri soetamise kulu on eluasemekulu. Lapsega ei ole üldjuhul seotud korteri remondikulud. Lapsega seotuks võib pidada kommunaalkulusid (välja arvatud küttekulu) 10-15% ulatuses nende tegelikust kulust. Lapsele langev osa elektrikuludest on ca 30 krooni kuus ning ülejäänud kommunaalkulude osa ca 200 krooni kuus. Hageja esitas kommunaalkulude arveid alati kütteperioodist, mistõttu keskmine kulu lapse kohta oli pigem eeltoodust väiksem. Lapse toidukulude mõistlikuks ja vajalikuks summaks pidas kostja 1 000 krooni kuus. Põhikooli õpilastele on vähemalt esialgu koolis toit tagatud kohaliku omavalitsuse kulul. Tervishoiukulude vajalikuks summaks pidas kostja 50 krooni kuus. Hügieenitarvete mõistlik ja vajalik kulu oli kostja hinnangul 70 krooni kuus. Hageja ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et lapse tervislik seisukord või diagnoos oleks selline, et Eesti tervishoiusüsteem ei suuda lapse tervise eest hea seista. Koolikulud esitas hageja tõendamata ja ülepaisutatud ulatuses. Kostja ei pidanud põhjendatuks ega vajalikuks lapse õppimist A. tasulises koolis. Kooliskäiva lapse ülalpidamiseks tuleb teha täiendavaid kulutusi vihikute ja kirjutusvahendite ostmise näol ja mõistlikuks kulutuseks koos muude vajalike pisikuludega oli 300 krooni kuus. Lasteaiakulud ei saanud olla reeglina suuremad kui koolikulud. Kostja arvates sai mõistlikuks ja vajalikuks kuluks rõivastele pidada 300 krooni kuus. Lapse eest hoolitsemisega seotud kulusid sellisel kujul nagu tõi välja hageja, ei pidanud kostja põhjendatuks ega vajalikeks. Transpordikuludeks saab mõistlikult pidada 300 krooni kuus, mis hõlmab nii Tallinna piires kehtiva sõidupileti hinna kui ka aasta jooksul väljapoole tehtavate sõitude kulud. Sidekulude suurus on ülepaisutatud ja vajalikeks ja mõistlikeks kulutusteks võib pidada 150 krooni kuus. Põhjendatud ega tõendatud ei ole hageja seisukoht, et 8-aastane laps vajab eraldi arvutit ja uut arvutit iga kolme aasta järel. Vaba aja veetmisega seotud kulud on vajalikud summas 620 krooni kuus, mis sisaldab ka trennikulusid, mida hageja seni ei ole kandnud. Lapse ema panust ei ole kostja arvates võimalik rahaliselt hinnata ja see ei kuulu kulude hulka, mida elatise suuruse määramisel arvesse võtta. Kostja hinnangul oli lapse vajaduste mõistlikuks summaks 3 440 krooni kuus. Hageja esitatud ostutšekkidega ei ole tõendatud, et ostetud kaup oleks lapsele vajalik ning et sama kaupa ei oleks saanud osta mõistlikuma hinnaga. Kuni 2010. märtsini oli kostja netopalk 15 000 krooni, sealt edasi kuni käesoleva ajani saab 3(12)

kostja kätte keskmiselt 5 000 krooni kuus. 2010. märtsist on kostjal vigastus, mis takistab töötamist. Kostja töötab Eesti ettevõttes Soomes. Kostja oli seisukohal, et kohtulahendi viivitamata täidetavaks kuulutamine ei ole vajalik, kuna asjas on jõus hagi tagamise määrus. Maakohtu otsuse põhjendused 05.07.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus K. K. hagi elatise väljamõistmiseks A. K. lapse K. J. K. ülalpidamiseks osaliselt ja mõistis välja A. K. K. K. kasuks igakuise elatise K. J. K. ülalpidamiseks 5 000 krooni alates 28.10.2004 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o kuni 20.09.2020) või kuni elatise suuruse muutmiseni ja jättis rahuldamata K. K. hagi A. K. elatise väljamõistmiseks K. J. K. ülalpidamiseks 5 000 krooni suurust igakuist elatusraha ületavas nõudes ning jättis rahuldamata K. K. taotluse kuulutada otsus viivitamata täidetavaks pooles ulatuses otsusega väljamõistetavast elatisest ning jättis kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Riigikohus osundas 19.11.2008 otsuse nr 3-2-1-93-08 p-s 16, et kostja võttis TsMS § 231 lg 2 järgi omaks asjaolu, et suudab last ülal pidada hageja väidetud vajalikus ulatuses. Seetõttu ei olnud maakohtul vaja koguda täiendavaid tõendeid kostja varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et XX.XX.XXXX sündinud K. J. K. vanematena on tema sünnidokumentidesse kantud hageja ja kostja. Laps on sündinud poolte abielust. Abielu lahutati 15.09.2006 kohtuotsusega. Pärast lahutust jäi K. J. K. elama hageja juurde, kes on lapse ülalpidamiskulusid kandnud üksinda kuni 17.02.2010, mil kohus tegi määruse esialgse õiguskaitse korras kostjalt miinimummääras (2 175 krooni) elatusraha väljamõistmiseks hageja kasuks. Kostja pöördus kohtusse vanema kande vaidlustamiseks. Menetlus ei ole jõudnud lõpplahendini, kuna senini ei ole õnnestunud läbi viia DNA ekspertiisi. Kostja oli nõus elatist tasuma, kuid soovis veenduda, et ta on lapse isa. Riigikohus on selgitanud, et lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Kohtu arvates tuli jätta tähelepanuta kostja vastuväide, kus ta seadis elatise väljamõistmise või elatusraha suuruse sõltuvusse sellest, kas laps põlvneb kostjast. Kohus luges A. K. omaksvõtuga kohtuistungil tuvastatuks ja tõendatuks asjaolu, et ta ei ole andnud K. J. K. ülalpidamiseks elatist alates 28.10.2004. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite elatise mitteandmiseks seetõttu, et hageja ei lubanud tal pojaga suhelda. Kohus luges TsMS § 231 lg 2 kohaselt kostja omaksvõtuga kohtuistungil tõendatuks asjaolu, et ta suudab lapsele ülalpidamist anda hageja väidetud vajalikus ulatuses. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid kostja varalise seisundi väljaselgitamiseks ega anda otsuses hinnangut vanemate varalise seisundi kohta. Hageja kinnitas, et tema kuusissetulek on 14 460 krooni. Seega hageja tõendas, et tema sissetulek võimaldab katta poole lapse jaoks tehtavatest kulutustest. Kostja rääkis 5 000 krooni suurusest sissetulekust, kuid samas korduvalt kinnitas, et ta suudab elatist maksta. 4(12)

Viimasel kohtuistungil kinnitas kostja esindaja kostja juuresolekul, et käesoleval ajal on kostja võimeline elatist maksma mitte rohkem kui ühe miinimumpalga ulatuses. Seega võttis pool omaks, et suudab lapse mõistlike vajaduste rahuldamiseks anda elatist miinimumpalga ulatuses. Kostja kinnitas menetluses korduvalt, et tema varanduslik seisund võimaldab lapsele mõistlikus suuruses ülalpidamist anda. Pooled on eri meelt lapse vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suuruse osas ning vaidlevad A. K. varalise seisundi üle. Vaidlus puudus, et lapse vajadused on alates hagi esitamisest suurenenud. Kohtu arvates ei nimetanud ega tõendanud kumbki pool lapsele reaalselt kulunud ja jätkuvalt kuluvaid summasid. Et asjas ei toodud esile lapse vajaduste hüppelist muutumist alates hagi esitamisest, tuli kohtu arvates elatis mõista välja alates hagi esitamisest igakuiselt samas suuruses. Lapse igakuiseid kulutusi sai hinnata nende vajaduste kaudu, mille rahuldamiseks kulutused tehakse. Kohtul tuli anda hinnang, kas ja millises ulatuses on kostja võimeline lapse ülalpidamiskulude kandmises osalema. Kohus osundas, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused olid varasemalt isegi suuremad (eeskätt seotud lapse ravimisega välisriigis ja operatsioonijärgse taastusraviga). Neid kulutusi käesoleval ajal enam sellises ulatuses ei ole, kuid vajadused toidu ja riiete järele suurenesid, samuti lisandusid hariduse omandamisega kaasnevad kulud ja kulutused füüsiliseks ja vaimseks enesearendamiseks, kulutused transpordile, sidepidamiskulud jmt. Elatise väljamõistmisel oli vaja arvesse võtta juba lapse ülalpidamiseks ja tema vajaduste rahuldamiseks kantud kulutusi ja hetkel vajalikke kulutusi. Kohus ei nõustunud hageja 25.01.2010 esitatud kõigi seisukohtadega, mh toodud võimalike rahaliste vahendite suurusega K. J. K. ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni välja. Kohtu arvates ei ole võimalik ette ennustada kaupade ja teenuste hindade kujunemist järgmise kümne aasta lõikes. Väljamõistetava elatusraha hulka ei saa arvestada õigusabikulu pooltevahelistes kohtuasjades (elatis, vaidlus vanema kande üle lapse sünniaktis), kuna need kulutused ei ole hõlmatavad elatusraha mõistega. Kohtu arvates olid põhjendamatult suured toidukulud 2009. aastast, kui laps asus õppima kooli, kus toitlustamine on põhikoolis tasuta. Arusaamatuks jäi lapsehoidmiskulu, mis toodi välja 2004. aastast (1 000 krooni) kuni 2013. aastani (2 388 krooni). Ei olnud mõistetav, millist lapsehoidu vajab koolis õppiv poiss. Poolte vahel puudus vaidlus, et lapse jaoks tegi hageja kulutusi toidu, riiete ja jalatsite muretsemiseks, tervise eest hoolitsemiseks, hügieeniks, tasus lasteaiamaksu, kandis kulutused seoses raviga välisriigis, reisidega. Tehtud kulutusi kinnitasid esitatud kuludokumendid. Kohus ei lähtunud uurimistööst „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ koos laste ülalpidamise kulude tabeliga aastate 2004 - 2006 kohta, kuna uuring on tehtud enam kui viis aastat tagasi ja kulude suurus on muutunud. Kohus arvestas viidatud uuringust üksnes seal toodud kululiike ja mitte ülalpidamiskulu arvulist suurust. Lapsel on diagnoositud haigus, mis vajas tõsisemat ravi, sealhulgas väljaspool Eestit. Need kulutused olid vältimatult vajalikud ja kantud lapse tervistumise nimel. Kostja pidi nende kulutuste katmises osalema. Kohtu arvates olid haigusest tingitud kulutused niisugused, mis lubasid teha järelduse, et tegemist on lapse erivajadusega. Kohus ei nõustunud, et laps pidi käima eelkoolis A. erakoolis. Koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt toimub lapse ettevalmistus kooliks koolieelses lasteasutuses. Eelkooli läbimine ei ole kohustuslik. Seega eelkooli läbimist ei saa pidada hädavajalikuks kulutuseks ja selle läbimist erakoolis mõistlikuks kulutuseks. 01.09.2009 asus laps õppima Tallinna XX. Keskkooli 1. klassi. Toitlustamine on põhikoolis tasuta, kuid kulutusi tuleb 5(12)

teha seoses hariduse omandamisega ja huvialadega tegelemisega, et laps areneks eakohaselt. Kohus nõustus hageja seisukohtadega, et vajalik oli teha kulutusi lapse mitmekülgseks toitlustamiseks, hügieeniks, riiete ning jalatsite ostmiseks, puhkuse veetmiseks, reisimiseks. Kohtu arvates oli riietuse ja jalatsite valikul elementaarne, et need ostetakse uute, kvaliteetsete, vastupidavate ja mugavatena, lähtudes lapse põhjendatud vajadustest. Elatise väljamõistmisel tuli arvesse võtta ka eluasemekulusid (lapse osa nende kulude katmises), mida lapsega koos elav ja teda kasvatav vanem oli kohustatud kandma. Kohus, arvestades K. J. K. vanust ja eelpool osundatud asjaolusid kogumis ning lapse erivajadust seoses diagnoositud haigusega, asus seisukohale, et igakuiseks kuluks alates hagi esitamisest kui ka edaspidi on ca 10 000 krooni, millest kummalegi vanemale langev osa oli ca 5 000 krooni kuus. Selle summa määramisel on arvestatud elatist saama õigustatud vanema kohustusega tasuda elatiselt tulumaksu. Kumbki vanem ei tõendanud, et sellises summas elatise maksmine ei oleks võimalik, arvestades tema tegelikku varalist seisundit. A. K. korduvate kinnitustega menetluse vältel leidis tõendamist, et tema igakuine sissetulek ja varaline seisund võimaldab tal tasuda möödunud perioodi eest (s.o alates hagi esitamisest) elatist summas 5 000 krooni iga kuu eest. A. K. väitis viimasel istungil, et tema netopalga suurus on alates 2010. märtsist 5 000 krooni kuus, kuid hinnates kogumis kõiki A. K. varalist seisundit iseloomustavaid asjaolusid, leidis kohus, et see ei saa olla reaalselt tema ainus sissetulek. K. K. apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas millega jäeti kostjalt alates elatisehagi esitamisest kuni K. J. K. täisealiseks saamiseni välja mõistmata elatis, mis seondub kehtinud ja kehtiva tulumaksu määra osaga arvestatuna 5 000 kroonilt kuus, jäeti menetluskulud kummagi poole enda kanda ning jäeti rahuldamata hageja taotlus tunnistada kohtuotsus vastavalt viivitamata täidetavaks ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista A. K. alates 28.10.2004 kuni K. J. K. täisealiseks saamiseni K. J. K. täiendavalt välja elatis, mis seondub kehtinud ja kehtiva tulumaksu määra osaga arvestatuna 5 000 kroonilt kuus, muuta vastavalt uuele otsusele kohtukulude jaotust, mõistes A. K. K. K. kasuks välja K. K. kohtukulud ja tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks K. K. hädavajalikus ulatuses. Kohus tuvastas, et lapse vajadused, millega seonduvad erinevad kulud, on 10 000 krooni kuus, mis tuleb lapsele reaalselt kulutada. Arvestades, et saadavalt elatiselt peab hageja tasuma tulumaksu, tähendab see, et lapsele pole reaalselt võimalik 10 000 krooni kulutada. Hageja panustab küll omalt poolt 5 000 krooniga, kuid kostjalt saadavast 5 000 kroonist tuleb tulumaksu osa maha arvestada. 5 000 kroonile tulnuks lisada tulumaksu määra osa. Kuna kostjal on võimalik tulust maha arvata tema poolt makstud elatis, on kostja lapse vanemana hagejast soodsamas olukorras. Seega on kohus kohelnud pooli kui lapsevanemaid ebavõrdselt, mis on PKS § 49 rikkumisene. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole lapse vajadustena käsitatavad elatis- ja põlvnemisasja õigusabikulud, millistest on hageja kirjutanud ning tõendanud. Kui poleks last, siis poleks ka neid kohtuasju ehk kulud oleksid olemata. Mõnes mõttes on õigusabikulu möödapääsmatum, enam vajalikum, kui lapse vajadustena käsitatavad kulud meelelahutusele. Kohtu järeldus, et mõlema poole menetluskulud on põhjendatud ja õiglane jätta nende endi 6(12)

kanda, on veenvalt põhjendamata. Kohus ei ole menetluskulude osas otsustuse tegemisel arvestanud, et hagi tuli esitada seetõttu, et kostja ei täitnud vabatahtlikult lapse ülalpidamiskohustust ehk et hagi esitamine oli tingitud kostja õigusvastasest käitumisest. Pole ühtegi kaalutlust, miks oleks põhjendatud ja õiglane mitte mõista kostjalt hageja kasuks vastavalt välja hageja kohtukulud, milleks käesoleval juhul on olnud õigusabikulud. Kuna kohtumenetlus algas enne 01.01.2006, siis tuli lähtuda kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS redaktsioonist. Käesoleval juhul tulnuks kohtul lähtuda mh kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-st 1. Et hageja nõue oli 6 000 krooni + tulumaksu osa (2010 on selleks kokku 7 260 krooni), siis nt 2010. aasta lõikes rahuldati hageja nõue ca 70% ulatuses. Olnuks õiguspärane, sh õiglane, mõista kostjalt hageja kasuks kohtukulud välja võrdeliselt hageja nõude suurusega. Otsuses puudub veenev põhjendus, miks ei saa tunnistada kohtuotsust viivitamata täidetavaks. Et asjas on vastavalt hagi tagatud, ei välista see otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist (arvestades kohtu õiglast äranägemist). Siinses asjas tehtud Riigikohtu 19.11.2008 otsuses järeldati, et asja uuel läbivaatamisel tuleb otsustada, kui suures ulatuses tunnistatakse elatise väljamõistmise otsus viivitamata täidetavaks (p 18). Hageja on endiselt seisukohal, et hädavajalikuks ulatuseks tuleb pidada vähemalt poolt väljamõistetavat elatist. A. K. apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks hagi rahuldamata jätmist, saata asi maakohtule uuesti arutamiseks. Vaidlustatavast otsusest ei selgu üheselt, millise perekonnaseaduse redaktsiooni alusel on maakohus vaidluse lahendanud. Otsuses on viited enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusele, kuid puuduvad viited otsuse tegemise ajal kehtinud perekonnaseadusele. Otsuse tegemise aeg oli 05.07.2010 ja kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus oli kehtetu. Kehtiv PKS § 210 lg 1 sätestab üldise põhimõtte, et viidatud seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleks alates 01.07.2010 kohaldada elatise maksmise üle peetavates vaidlustes alates sellest kuupäevast kehtivat perekonnaseadust. Maakohus ei andnud pooltele võimalust avaldada oma seisukohti uue seaduse kohaldamise või selle kohaldamise tulemuste suhtes. Maakohus ei viita kummagi perekonnaseaduse puhul õigusnormile, millest tuleneks kostja, kes väidab, et ta ei ole lapse vanem, kohustus lapsele ülalpidamist maksta. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata kehtiva PKS § 96, mille kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased, ja sellega seotult PKS § 80 lg 1, mis näeb ülenejate ja alanejate sugulaste puhul ette põlvnemise eelduse. Kostja ei nõustu kohtute käsitlusega, et elatise vaidlust saab lahendada olukorras, kus lapse põlvnemine kostjast on vaidlusalune. Otsuses ei ole ühtegi viidet tõendile (või toimiku leheküljele), millest nähtuks kostja seos lapsega. Maakohus viitab lapse sünnitunnistusele, kuid ei esita põhjendusi, millise õigusakti alusel saaks sünnitunnistusele kantud isiku vastu esitada elatise nõude. Vaidlustatava otsuse põhjendava osa algul märgib maakohus, et ta on ära kuulanud lapse, kelle ülalpidamiseks hageja elatist nõuab. Kostjale ei ole teada, et kohus oleks tegelikult sellise tõendi kogunud. Lisaks rajab maakohus vaidlustatava otsuse vähemalt osaliselt kostja ja tema esindaja ütlustele. Kostjat ei ole käesolevas asjas vande all üle kuulatud, 7(12)

seega ei ole TsMS § 229 lg 2 kohaselt tema ütlused tõendiks. Maakohus on põhjendamatult jätnud tõendite hulgast välja kostja viidatud ja väljavõttena kohtule esitatud uurimuse lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika kohta. Ebaõige on otsuse rajamine kostja omaksvõtule nagu oleks kostja valmis maksma hagejale lapse ülalpidamiseks elatist hageja soovitud ulatuses või hageja või kohtu andmetel vajalikus ulatuses. Kostja ei ole sellise sisuga omaksvõttu menetluse kestel kordagi avaldanud. Kostja on korduvalt rõhutanud ja selgitanud, et ta on nõus ülal pidama enda, mitte aga teiste isikute lapsi. Maakohus on arvestanud hageja nõude korduva muutumisega käesoleva menetluse kestel. Pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ka kostja ei võiks oma seisukohti täiendada ja täpsustada. Kostja viimaseks ülevaatlikuks menetlusdokumendiks oli 06.04.2010 täiendav vastus. Viidatud vastuse p 5 kohaselt ei ole kostjal praegu võimalik elatist maksta suuremas summas kui 2 175 krooni kuus. Kohus ei ole teinud kostjale ettepanekut seda väidet täiendavalt tõendada. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 07.12.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 (p 12), et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, pidanuks maakohus kostja viimase asjakohase seisukoha arvestamata jätmise soovi korral tegema kostjale ettepaneku seda tõendada. Kuna varem on kohtud käesolevat asja lahendades korduvalt leidnud, et kostja nn omaksvõtt tõendamist ei vaja, siis ei olnud kostjal alust eeldada, et tema võimaluste vähenemine vajab teisel viisil tõendamist, kui nende varasem esinemine. Kostja palk alates käesoleva aasta märtsist on olnud 5 000 krooni kuus. Maakohus ei ole tuvastanud, millised on lapse vajadused. Tõdemus, et lapse põhjendatud huve tagavat ja vajadusi katvat ülalpidamist on võimalik tagada ca 10 000 krooni eest kuus, ei ole lapse vajaduste tuvastamine. Maakohus ei ole hinnanud lapse vajadusi. Seda ei ole maakohus teinud, viited üksikutele kululiikidele on üldsõnalised ega ole seotud poolte vastavate väidete ja tõenditega. Vaidlustatavas otsuses puudub kogu mõttekäik, mis seoks kohtu järeldused tõenditega. Kuna apellatsioonkaebuses ei saa vaidlustada maakohtu olematuid põhjendusi, tuleb sel juhul, kui ringkonnakohus käesoleva apellatsioonkaebuse esimest taotlust ei rahulda, saata asi uuesti arutamiseks maakohtule. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukoha juurde, et lapse mõistlike vajaduste summaks on 3 440 krooni kuus ja oma 06.04.2010 täiendavas vastuses on kostja analüüsinud kõiki kululiike. Arvestades kulutusi 3 440 krooni, ei saa kostjalt väljamõistetav elatis ka apellatsioonkaebuse muude väidete ebaedu korral olla suurem kui 2 175 krooni. Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis arvestanud hagi tagamise korras juba tasutud elatisega. Kohtul tuleb otsuse resolutsioonis märkida, milline osa kostjalt väljamõistetud kohustusest on juba täidetud hagi tagamise korras. TsMS § 435 lg 1 kohaselt teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Kostja on väitnud, et laps ei põlvne temast, mis on elatise vaidluses igati kohane kostja vastuväide. Kui hageja teeb kõik endast oleneva, takistamaks kostjal antud asjaolu tõendada, siis ei saa kohus tõdeda, et asja on arutatud ammendavalt ja et see oleks lahendi tegemiseks valmis. Kostja esitas 09.09.2007 taotluse menetluse peatamiseks ja kordas seda ka järgnevates menetlusdokumentides. Kohus ei ole nimetatud taotlust lahendanud ja ei teinud seda ka vaidlustatavas otsuses. Sellega rikkus kohus TsMS § 442 lg 5, mille kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas ka veel lahendamata taotlused. Sarnaselt on kohus jätnud lahendamata kostja taotlused mitmete hageja esitatud tõendite tähelepanuta jätmise või tagastamise kohta. TsMS-st ei tulene, et kohus ei peaks andma poolele 8(12)

võimalust esitada seisukoht teise poole taotlusele menetluse uuendamiseks. Samas uuendas käesolevas asjas kohus menetluse enne kostja vastavas küsimuses ärakuulamist. Vastused apellatsioonkaebustele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada väljamõistetava elatise suuruse osas ja välja mõista elatis 3 550 krooni kuus. Esiteks vastab kolleegium A. K. apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti seadust. Kolleegium leiab, et kaebuse väide ei ole õige. Alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Asjaolud, mis olid hagi aluseks, on tekkinud enne uue perekonnaseaduse redaktsiooni jõustumist ja tsiviilasja sisuline arutamine kohtuistungil toimus 03.06.2010, seega enne seaduse uue redaktsiooni kehtima hakkamist. Kolleegiumi arvates lahendas maakohus vaidluse õigesti tuginedes seadusele, mis kehtis nõude aluseks olevate asjaolude tekkimise ja tsiviilasja sisulise läbivaatamise ajal. Ebaõige on A. K. apellatsioonkaebuse väide, et temalt elatise väljamõistmise välistab see, et ta on vaidlustanud isa kande K. J. K. sünniaktis. Kolleegiumi arvates on maakohus eeltoodud väitele piisava põhjalikkusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga. Eeltoodud väidet on käsitlenud ka Riigikohus samas tsiviilasjas 19.11.2008 tehtud otsuses. Kuni põlvnemise osas toimuvas vaidluses tehtava kohtulahendi jõustumiseni on hagejal õigus nõuda kostjalt K. J. K. elatist. Samuti on ebaõige kostja käsitlus, et maakohus oleks pidanud põlvnemise tuvastamiseks koguma täiendavalt tõendeid, kuna kostja oli vaidlustanud asjaolu, et laps põlvnes temast. Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et kostja on isana kantud K. J. K. sünniakti ja seni kui sünniakti kannet ei ole muudetud, tuleb kandest lähtuda. Isa kohta lapse sünniakti tehtud kannet ei ole võimalik vaidlustada vastuväitega elatise väljamõistmiseks esitatud hagi menetlemisel. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole piisava põhjalikkusega välja selgitanud lapse vajaduste katteks kuluva suurust. Maakohus on toonud välja õiged põhimõtted, mille alusel lapse vajaduste katteks kuluvat hinnata, kuid ei ole kululiikide osas toonud välja, palju võib pidada põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mis vastaks lapse vajadustele. PKS § 61 lg 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. PKS § 61 lg 2 järgi elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Kuna tsiviilasja menetlus on toimunud alates 2004. aastast, siis selle aja jooksul on lapse vajadused muutunud. Pooled on maakohtule viimase menetlusdokumendi lapse vajaduste katteks kuluva kohta esitanud 2010. aastal. Kolleegium tuvastab lapse vajaduste katteks kuluva hageja poolt esitatud arvestuse, poolte poolt esitatud tõendite ja kostja vastuväidete alusel ning arvestab ka tavapäraselt lapse vajaduste katteks kuluda võivat. Kolleegium võtab oma arvestuse aluseks elatise väljamõistmisele eelneva aasta. Hageja poolt esitatud tabeli (IV kd lk 12-13) järgi oli lapse vajaduste katteks ühes kuus kuluv 2009. aastal 16 258 krooni. Hageja poolt esitatud arvestust järgnevate aastate kohta kuni lapse 9(12)

täisealiseks saamiseni kolleegium ei arvesta, kuna lapse vajadused muutuvad ja tegelike kulude suurus ei ole prognoositav. Lapse vajaduste muutumisel on hagejal õigus esitada nõue elatise muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud arvestamata kulud hageja õigusabile, see on 1 504 krooni. Eeltoodud kulud on hageja enda kulud ja need ei ole arvestatavad lapse vajaduste katmiseks. Eluruumile kuluva osas leiab kolleegium, et korteri kindlustuse makse 45 krooni ei ole arvestatav lapse vajaduste katteks kuluvana. Kindlustatud on hagejale kuuluv vara. Kohtule esitatud OÜ M. arvete ja hageja maksekorralduste kohaselt oli tasutud talvekuul eluruumiga seoses ca 2 000 krooni. Arvestades, et suvekuud on odavamad ja hageja elab korteris koos lapsega, siis tuleb arvestada lapse vajaduste katteks kuluvaks 800 krooni. Elektrikuluna ei ole põhjendatud arvestada poolt kulu ja kolleegium loeb mõistlikuks 80 krooni. Kostja väide, et lapsega seotud eluruumi kuluks on ainult 10-15% tehtud kulutustest, on põhjendamata. Põhjendatud ei ole arvestada igakuiste kulude juurde 1 036 krooni seoses lapse toa sanitaarremondi ja sisustamisega. Tavapäraselt ei tehta sanitaarremonti igal aastal ja samuti lapsele kooliminekuks ostetud sisustus ei vaja igal aastal vahetamist. Hageja ei ole millegagi põhjendanud eeltoodud kulutuse suurust. Piisav on kolleegiumi arvates arvestada eeltoodud kulule 250 krooni kuus. Järgmisena on hageja välja toonud kulud lapse toidule, mis olid 3 150 krooni. Kolleegiumi arvates ei tõenda kohtule esitatud dokumendid, et lapse toidule kulub hageja poolt väidetud summa. Arvestades asjaolu, et laps sööb praegu koolis ja varem sõi lasteaias, siis kodus lapse toidule kuluvaks on piisav 1 800 krooni, mis tagab lapse eale vastava tervisliku toidu. Kostja poolt pakutud 1 000 krooni kuus on kolleegiumi arvates toiduainete hindasid arvestades liialt väike summa. Tervishoiule kuluvat 168 krooni peab kolleegium põhjendatuks ja hageja ei ole toonud välja veenvaid asjaolusid, millest saaks järeldada nende kulude olulist suurenemist lähemas tulevikus. Arvestades lapse haigust, võivad kulud tema tervisega seoses olla tavapärasest suuremad. Hügieenitarvetele ja juuksurile kuluvana on hageja märkinud 350 krooni kuus. Ka selles osas ei ole hageja oma väidet tõendanud. Kolleegium leiab, et tavapäraselt 1 kord kuus juuksuris käimiseks ja koolilapsele vajaminevateks hügieenitarvete ostmiseks on piisav 200 krooni kuus. Kuna alates 2010. aastast käib laps koolis, siis lasteaiakulusid hagejal enam ei ole. Samas aga elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et laps on lasteaias ja eelkoolis käinud ja ca 1 000 krooni kuus on eelneval perioodil kulunud sellele. Millegagi ei ole tõendatud, et koolile kulub igakuiselt 1 000 krooni. Laps ei õpi tasulises koolis. Kolleegiumi arvates võib koolile, sealhulgas ka koolitarvetele, tehtavaks mõistlikuks kulutuseks lugeda 300 krooni kuus. Kostja sellekohane väide on reaalne. Kooli siseriieteks ja -jalatsiteks vajaliku kulu, mille suuruseks on hageja toonud 432 krooni, vajalikkust ei ole hageja tõendanud. Kolleegiumi arvates saab mõistlikuks kuluks lugeda 200 krooni kuus. Välisriietele kuluv 333 krooni kuus on mõistlik. Kostja väitis, et lapsele võib osta riideid ka second handist, kus kõik on odavam. Kolleegiumi arvates tuleb riiete ostmisel arvestada uute asjade hindadega. Kuna laps käib praegu koolis ja varem on ta käinud lasteaias, siis vajalikuks ja põhjendatud kuluks ei saa lugeda 1 700 krooni lapsehoidjale kuus. Hageja ei ole toonud välja erilisi asjaolusid, mis tingivad lasteaias või koolis käivale lapsele hoidja palkamise. Tavapäraselt sellise kulutuse tegemine ei ole vajalik. Lapse transpordile kuluvana on hageja toonud välja 500 krooni kuus. Hageja ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik lapsel sõita ühiskondliku transpordiga ja kas auto rentimine on vajalik just ainult lapse huvides. Kolleegiumi arvates tuleb arvestada lapse ühistranspordi kuukaardi hinnaga ja sinna juurde lisanduvad muud lapse huvides tehtud sõidud kas isikliku või ühiskondliku transpordiga. Põhjendatud kuluks transpordile on piisav kuus 300 krooni. Millegagi ei ole põhjendatud auto liisingumaksete arvestamine lapsele kuluvaga seoses. Sidekuludeks on hageja arvestanud 250 krooni telefonile ja 267 internetile. Eeltooduga võib kolleegiumi 10(12)

arvates nõustuda ja selle kulu suurus on tõendatud AS Starman arvega. Küll aga ei ole vajalik lapse arvutit iga kolme aasta tagant välja vahetada. Kostja sellekohane väide oli õige. Lapse arendamise ja vaba ajaga seotud kuluks on hageja toonud ca 1 000 krooni. Kolleegiumi arvates ei ole hageja tõendanud, et lapsele kuluks nii suur summa ja arvestades, et hageja on selle summa hulka arvanud ka reisid, on küllaldane kolleegiumi arvates kostja poolt väidetud 620 krooni kuus. Taskurahaks on piisav 50 krooni kuus. Samuti tuleb jätta arvestamata hageja poolt arvestusse lisatud hageja panus 1 500 krooni. Sellisel moel kulusid hinnates jääb lapsele kuluvaks põhjendatud kuluks ca 5 620 krooni. Kolleegium märgib, et kostja on oma vastuväidetes toonud lapse vajaduste katteks kuluvad summad veelgi väiksemana, kuid oma väiteid ei ole kostja tõendanud ja need ei ole kohtule veenvad. Kuna poolte lapse vajaduste katteks kuluv on võimalik tuvastada, siis pole vajalik lähtuda kostja poolt viidatud uurimusest lapse ülalpidamiskulude arvestamise metoodika kohta. Järgnevalt tuleb tuvastada, kui palju peaks lapsele kuluvast kandma kumbki vanem. Seega tuleb hinnata vanema varalist seisundist. Hageja igakuiseks sissetulekuks on 14 460 krooni. Kostja on menetluse vältel olnud oma väidetes heitlik. Maakohtu menetluse alguses on ta TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud, et ta on nõus kandma poole lapse vajaduste katteks kuluvast. Seega ei pidanud maakohus enam koguma tõendeid kostja varalise seisundi selgitamiseks. Kostja on väitnud, et tema töötasu on oluliselt langenud ja tema töötasuks on 5 000 krooni kuus ja samuti on kostja tervis halvenenud. Viimast väidet ei ole kostja tõendanud. Kostja on väitnud kohtistungil 03.06.2010, et tema kuupalk on alates 2010 märtsist 5 000 krooni kuus, kuid tõendit selle kohta ta maakohtu menetluses ei esitanud. Maakohus on õigesti jätnud paljasõnalise väite tähelepanuta. Koos vastusega hageja apellatsioonkaebusele on kostja esitanud OÜ V. palgatõendi, mille kohaselt OÜ V. poolt kostjale makstav töötasu on 5 000 krooni. Kostja ei ole põhistanud, miks ta esitas tõendi alles apellatsioonimenetluses. Hageja tõendi vastuvõtmisega ei nõustunud. Seega tuleb esitatud tõend TsMS § 652 lg 4 järgi jätta tähelepanuta. Järelikult tuleb lähtuda maakohtu menetluses kostja poolt esitatud omaksvõtust. Seega tuleb kostjal kanda pool lapse vajaduste katteks kuluvast. Kuna lapse vajaduste katteks kuus kulub 5 620 krooni, siis üks vanem peab katma 2 810 krooni. Õige on hageja väide, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, et saadud elatiselt peab tasuma hageja tulumaksu. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 3 550 krooni (see on 2 810 krooni, millele on juurde arvutatud tulumaks 21%). Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 70 lg 1 järgi tuleb elatis välja mõista alates hagi esitamisest, see on 28.10.2004. A. K. väitis kaebuses, et tema poolt hagi tagamise määruse alusel tasutu oleks tulnud otsust tehes arvesse võtta. Kolleegium leiab, et tasutud summasid tuleb arvestada kohtuotsuse täitmisel ja seda tuleb märkida kohtuotsuse resolutsioonis. Kolleegium leiab, et K. K. taotluse otsuse viivitamatuks täitmiseks on maakohus õigesti jätnud rahuldamata. Samuti ei ole alust rahuldada taotlust ringkonnakohtu poolt. Kostjal tuleb 17.02.2010 hagi tagamise määruse järgi maksta elatist 2 175 krooni kuus kuni käesolevas asja tehtud kohtulahendi jõustumiseni. Sellega on tagatud, et laps saab kuni käesolevas asjas tehtud otsuse jõustumiseni igakuiselt elatist Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimummääras. A. K. väited muude menetlusnormide rikkumise kohta ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja tsiviilasja saatmiseks uueks arutamiseks maakohtule. See, et poolte vahel 11(12)

on vaidlus lapse põlvnemise üle, ei ole asjaoluks, mis välistaks käesoleva asja lahendamise või oleks aluseks menetluse peatamiseks. Maakohtu otsuse põhjendava osa alguses olev lause, et kohus on ära kuulanud K. J. K., on ilmselt eksitus, kuna last ei ole toimiku materjalide kohaselt ära kuulatud ja elatise nõude üle otsustamisel ei ole see ka vajalik. Maakohus on kohtukulude jaotamisel kohaldanud ebaõigesti alates 01.07.2006 kehtivat seadust. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 tuleb käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kohtukulud poolte kanda. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas oli otsuses põhjendatud kohtukulude jätmine poolte kanda. Menetlusaja pikkuse ja selle tõttu suuremad kohtukulud on muu hulgas tinginud poolte vahel toimuv kohtuvaidlus K. J. K. sünniaktis isa kande ebaõigeks tunnistamiseks, kus hageja on kõrvale hoidnud ekspertiisist. Kuna K. K. apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja A. K. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis ringkonnakohtu menetluses kantud kulud tuleb samuti jätta kuni 01.07.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi poolte endi kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.