Eesistuja Ele Liiv, liikmed Ülle Jänes ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2010. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-5657
Tsiviilasi
Valeri Buti hagi Hansakinnisvara OÜ vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2009.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
75 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hansakinnisvara OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Valeri But (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX XXXXX), esindaja v.adv. Aavo Aadli Kostja Hansakinnisvara OÜ (registrikood 10824021, asukoht: Kaarli pst 8-91, 10142 Tallinn), esindaja v.adv. Janno Kuusk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Tühistada Harju Maakohtu 03.03.2009 otsus Valeri Buti hagi Hansakinnisvara OÜ vastu varalise kahju 50 000 krooni rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Valeri Buti hagi Hansakinnisvara OÜ vastu varalise kahju nõudes rahuldamata. Muuta Harju Maakohtu 03.03.2009.a otsust Valeri Buti hagi Hansakinnisvara OÜ vastu mittevaralise kahju 25 000 krooni rahuldamiseks põhjenduste osas, jättes resolutsiooni muutmata. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon järgnevalt:
1.
Jätta rahuldamata Valeri Buti hagi Hansakinnisvara OÜ vastu varalise kahju nõudes.
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657
2.Mõista välja Hansakinnisvara OÜ-lt mittevaralise (kakskümmend viis tuhat) krooni Valeri Buti kasuks.
kahju
hüvitis
25 000
Hansakinnisvara OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Maakohtus kantud menetluskuludest jätta 89 % hageja kanda ja 11 % kostja. Apellatsiooniastmes kantud jätta 67 % ulatuses kostja kanda ja 33 % ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord ja menetlusabi taotlemise selgitus Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Valeri But (hageja) esitas 15.02.2007.a Harju Maakohtule hagi Hansakinnisvara OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 82 051 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 150 000 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 104 451 krooni. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kasutab hageja üürilepingu alusel eluruumi, mis asub Tallinnas XXXXXXXX XX-X. Kostja on alates 03.03.2004.a XXXXXXXX XX asuva kinnistu omanik. 23.11.2004.a andis Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (SAPA) loa kinnistul asuva hoone lammutamiseks ja kostja alustas lammutustöid. Hageja vaidlustas loa väljaandmise Tallinna Halduskohtus. Halduskohus jättis 11.08.2006.a määrusega rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse lammutustööde peatamiseks. Kostja rikkus katuse, võttis ära välisukse, mistõttu pääsesid majja asotsiaalid. Välisuks kuulus hagejale ja maksis 2400 krooni. Hoone ei pidanud enam vett ning kostja tegevuse tõttu riknesid hageja hagiavalduses loetletud koduse majapidamise esemed väärtuses 82 051 krooni. Kostja garanteeris hageja kolimiskulude hüvitamise ja kohustus hagejat toetama 20 000 krooniga, kuid jättis oma lubaduse täitmata. Lisaks tekitas kostja hagejale 150 000 krooni ulatuses mittevaralist kahju. Hageja oli sunnitud elama 2,5 aastat veeta ja elektrita, samuti ahistas kostja hagejat vaimselt ja füüsiliselt. Hageja pidi alalise hirmu seisundis oma vara valvama.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Elektrivarustuse lõppemine oli tingitud Eesti Energia ohutusnõuetest. Kostja lammutas vaidlusaluse elamu SAPA loal ja lammutamine oli vajalik hoone varisemisohtlikkuse tõttu. Lammutustöödega alustati pärast hagejaga sõlmitud üürilepingu lõppemist ning varasematest lammutustöödest teavitati hagejat piisava ajavaruga ette. Hageja ei ole tõendanud, et hävinud oli tema vara, samuti on tõendamata esemete soetamismaksumus, nende riknemine ja jääkmaksumus. 30.08.2006.a ütles kostja hagejaga sõlmitud üürilepingu üles ning hageja seda ei
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657 vaidlustanud. Kostja pakkus üürilepingu kehtivuse ajal hagejale korduvalt asenduseluruumi, hüvitist ning kolimiskulude hüvitamist. Hageja ei soovinud elamiskõlbmatust hoonest välja kolida, seega vastutab hageja ise oma elutingimuste ja vara väidetava kahjustamise eest. Ka mittevaralise kahju põhjustas hageja endale ise. Hageja ei ole põhjendanud, milles mittevaraline kahju seisneb. Menetluse käik
3.Harju Maakohus jättis 11.02.2008.a otsusega hageja nõude rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.10.2008.a otsusega maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 20 000 krooni kolimishüvitise saamiseks. Ülejäänud osas saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Maakohus rahuldas 03.03.2009.a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 75 000 krooni. Maakohus tuvastas, et 16.08.2006.a koostatud üürilepingu ülesütlemise teatest nähtuvalt ütles kostja üürilepingu üles alates 31.08.2006.a. Kostja esitas 15.09.2006.a Harju Maakohtule hagi eluruumi väljanõudmiseks hageja ebaseaduslikust valdusest. Maakohus tegi 18.09.2006.a esialgse õiguskaitse korras määruse, mille alusel paigutati hageja vaidlusalusest eluruumist asenduseluruumi. Põhja politseiprefektuuri suulise kuriteoteate protokollist nähtub, et hageja teatas 05.10.2006.a politseile, et kostja alustas 11.09.2006.a elamu lammutustöid. Tallinna Linnavalitsus eraldas 15.11.2006.a korraldusega hagejale munitsipaaleluruumi. 12.12.2006.a sõlmisid hageja ja Tallinna linn üürilepingu. Kostja loobus ülalnimetatud hagist ja maakohus lõpetas 28.03.2007.a määrusega selle asja menetluse. Kohtule esitatud ehitise ekspertiis ning kostjale antud ehitise lammutusluba tõendavad, et hoone oli halvas seisukorras. Maakohus leidis ringkonnakohtu otsuse suunistest lähtuvalt, et elamu lammutamisega seotud olukorrale tuleb kohaldada deliktiõiguse sätteid. Elamu ukse hinna hüvitamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 131. Kohtul tuleb hinnata, kas kostja tegevus oli õigusvastane, kas sellega tekitati kahju ning kas kahju tekitamise ja kostja tegevuse vahel oli põhjuslik seos. Kostja kohustuseks on tõendada, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi.
5.Kostja on käitunud VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel õigusvastaselt, sest ta asus elamut lammutama olukorras, kus vaidlusalune eluruum oli veel hageja valduses ja kasutuses. Kostja rikkus sellega hageja õigust kodu puutumatusele, tema üürilepingust tulenevat õigust kasutada üüritud asja, samuti karistusseadustikus kehtestatud kohustust tagada hageja kodu puutumatus. Karistusseadustiku (KarS) § 314 järgi on ebaseaduslik eluruumist väljatõstmine karistatav tegu. Kostja pidanuks esitama hageja vastu hagi vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Kohtusse pöördumise kohustus on VÕS § 334 lg 1 alusel üürileandjal, kel tuleb tõendada üürilepingu ülesütlemise kehtivust. Üürnikul on vaja kohtusse pöörduda vaid juhul, kui üürilepingu lõpetamine on üürniku arvates VÕS § 326 alusel tühine. Kodu puutumatuse õiguse rikkumine on selline rikkumine, millest võib tekkida mittevaraline kahju. Ehitise lammutamise tulemusena ei ole võimalik seda enam kasutada, seega on kostja ebaseaduslikul tegevusel põhjuslik seos hageja õiguste rikkumisega. Kohtule esitatud kostja 01.06.2006.a teatisest ja 07.06.2006.a garantiikirjast nähtub, et kostja on pakkunud hagejale asenduseluruumi. Kostja on püüdnud olukorda lahendada, kuid asunud siiski elamut ennatlikult lammutama. Kostja on tegutsenud otsese tahtlusega, sest lammutamiseks tuli enne teha hulgaliselt toiminguid (lammutusloa taotlemine, tehnika ja inimeste palkamine). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole ebaseaduslikus tegevuses süüdi. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, et ta tegutses ebaseaduslikult
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657 ettevaatamatusest või hooletusest. Hageja vastu hagi esitamine näitab kostja teadmist, et ta tegutseb õigusliku aluseta.
6.Elamu elektri ja veega varustamine üürilepingu ajal oli kostja lepingujärgne kohustus, mistõttu tuleb kohaldada ka võlaõigusseaduses üürisuhte kohta sätestatut. VÕS § 276 lg 1 sätestab, et üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Kohtule esitatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusest nähtub, et hoone oli 2005. aasta aprillis tugevalt amortiseerunud. Hoones puudus vee- ja gaasivarustus, elektripaigaldis oli amortiseerunud ja ohtlik.
7.Eluruumi üürimisel on asja kasutamiseks sobiva seisundi tagamiseks vajalik, et eluruum oleks varustatud vee, kanalisatsiooni ning elektriga. Kostja ei täitnud üürilepingu kehtivuse ajal oma kohustust üürileandjana. Samas ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks esitanud kostjale nõudmisi üürilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Samuti ei ole hageja kasutanud muid seadusega ette nähtud üürniku õigusi (nt nõudnud üüri alandamist). Hageja pöördus küll politsei poole, kuid eraõigusliku vaidluse lahendamise meetodiks tuleb pidada eelkõige läbirääkimiste pidamist või hagi esitamist kohtusse.
8.Varalise kahju mõistlikuks suuruseks on VÕS § 127 lg 6 alusel 50 000 krooni. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja korter oli sisustatud, kuid täpset esemete loetelu ei ole tunnistajad esitanud. Kohtule esitatud arve-saatelehtedest nähtub, et hageja on soetanud enne vaidlusalusest eluruumist lahkumist endale arvutitehnikat. Oluline ei ole tuvastada kõiki koduse sisustuse esemeid. Vaidlusalune eluruum oli hageja peamine elukoht ja järelikult olid seal olemas ka elementaarsed vajalikud esemed, et eluruumi saaks elamiseks kasutada. Oluline ei ole tuvastada ka iga eseme kahjustuste suurust, sest see oleks liigselt aeganõudev ja kulukas. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja kasutaks edaspidi niiskuskahjustusi saanud koduseid sisustusesemeid ja elektroonikat.
9.Kohtule esitatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusest nähtub hoone kahjustuste ulatus. Hageja esitatud fotosid ei saa tõendina arvestada, sest fotode tegemise aeg ei ole tuvastatav. Kostja tekitas elamu lammutamisega enne hageja väljakolimist olukorra, kus hageja vara ei olnud enam välismõjutuste eest kaitstud ning sai kahjustada. Hageja nõue metallukse hinna hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, ses hageja ei ole tõendanud, et uks oli tema tellitud ning et ta on selle eest tasunud.
10.Mittevaralise kahjuna tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 25 000 krooni. Hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus hageja enda käitumisest, eelkõige hageja soovimatusest lahendada konflikti poolte kokkuleppel. Samuti tuleb arvestada, et kostja ei tohiks oma ebaseadusliku tegevuse eest kanda tsiviilkorras suuremat vastutust kui karistusõiguslike sanktsioonide rakendamisel. Rahalise karistuse maksimaalseks suuruseks on KarS § 44 lg 1 järgi 500 päevamäära.
11.Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2009.a otsusega jäeti maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Riigikohtu 25.02.2010.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2009.a otsus tsiviilasjas nr 2-07-5657 ja asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657
Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustu kohtu järeldustega, mis puudutab kodu puutumatuse rikkumist, kuivõrd ta ei ole oma tegevusega mingilgi moel takistanud hageja kasutuses oleva eluruumi kasutamist. Kohus on põhjendamatult ja mitteõiguspäraselt samastanud karistusseadustikus sätestatud eluruumist ebaseadusliku väljatõstmise kostja poolse hoone omaniku hoolsuskohustuse täitmisega (varisemisohtliku hoone lammutamine avalikes huvides suurema kahju ärahoidmise eesmärgil). Kostja ei tunginud hageja poolt kasutatavasse eluruumi ega asunud seal hageja vara ümber paigutama ja teostama ilma kohtuotsuseta mistahes muid toiminguid, milliseid saab käsitleda KarS § 314 toodud tegevustena. Kostja ei ole hagejat ebaseaduslikult välja tõstnud. Toimiku materjalidest nähtub, et hoone osa, milles elas hageja, ei olnud lammutatud, aknaavad olid suletud ja hagejal oli võimalus kasutada eluruumi, arvestades hoone üldist seisukorda. Kostjale on arusaamatu kohtu viide KarS § 314 ning kostjale rahalise kohustuse määramine võrdeliselt eelnimetatud paragrahvis sätestatud kuriteo toimepanemise tulemusena määratava sanktsiooniga.
13.Kostja ei ole rikkunud hageja õigust kodu puutumatusele. Kohtu järeldus, et kostja tegevus laguneva hoone lammutamisel on käsitletav hageja kodu puutumatuse rikkumisena, ei ole kooskõlas põhiseadusega ja seetõttu on ebaõige nimetatud rikkumise alusel kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmine. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud, et üürilepingu lõppemisega kaasnes talle muu moraalne kahju. Häired vee ja elektriga varustamisel olid tingitud sellest, et hoone tehnosüsteemid olid amortiseerunud. Käesoleval juhul tuleb kostja kui üürileandja kohustuste täitmise küsimuse hindamisel lähtuda muuhulgas VÕS § 108 lg-st 2, mille kohaselt ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Hoone koos tehnosüsteemidega oli sedavõrd amortiseerunud, et nende töökorras hoidmine oleks nõudnud ulatuslikke investeeringuid ja mahukaid ehitustöid. Hageja ei saa üürnikuna eeldada, et kostja investeeriks lammutamisele kuuluvasse hoonesse seetõttu, et hagejale ei ole erinevatel põhjustel meeldinud nii kostja kui linnavalitsuse poolt korduvalt pakutud asenduspinnad. Kohus lähtus ainult võlgniku õiguste eelduslikust rikkumisest, kaalumata ning hindamata VÕS § 108 lg 2 p 2 sätestatut, milline norm muuhulgas vähendab kostja kohustuste ulatust.
14.Politsei kuriteoteate protokollile lisatud fotodelt nähtub, et hageja valduses olnud eluruumil olid aknad ees ning tema poolt kasutatava hooneosa katust kattis katuseplekk. Seega on väär kohtu järeldus, et hageja vara ei olnud välismõjutuste eest kaitstud. Hagejale oli varasemast teada, et katus ei ole täielikult vettpidav, vaatamata sellele keeldus ta erinevatele asenduspindadele kolimast. Kostja ei saa vastutada hageja otsuste eest, millised on hagejale väidetavalt kahju põhjustanud. Selline hageja käitumine vastab VÕS § 139 tunnustele, millisel juhul tuleb hüvitatava kahju ulatust vähendada, kuivõrd hageja tegevus soodustas oluliselt kahju tekkimist. Hageja varalise kahju suurus on tõendamata. Hageja korteris paiknesid mõned vanad mööbliesemed ja amortiseerunud arvutitehnika, millist hageja ei soovinud oma uude elukohta kaasa võtta. Tõendatud pole, et hageja eluruumis paiknenud mööbel sai sellises ulatuses kahjustada või muutus kasutuskõlbmatuks. Tõendamata on, et kahju tekkis kostjast tulenevatel põhjustel.
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657
15.Hageja poolt algatatud kohtumenetlus ning kostjalt rahalise hüvituse nõudmine ei ole kooskõlas TsÜS § 138 sätestatud õiguste ja kohustuste heauskse kasutamise põhimõttega. Hageja üritas oma mittevaralise kahju nõuet suurendada 1 500 000 kroonini, kuid loobus, saades teada sellise nõude esitamisega kaasneda võivatest tagajärgedest. Kostja on heas usus käitudes soovinud hageja eluruumi probleemile kiiret ja mõistlikku lahendust, pakkudes asenduspindu, kolimishüvitust jm soodustusi, millistest hageja põhjendamatult keeldus. Sellise käitumisega põhjustas hageja kostjale olulisi kulutusi ning probleeme, kuid TsÜS § 138 tulenevalt soovis kostja vastastikused probleemid lahendada kohtuväliselt. Kui kohus peab põhjendatuks varalise kahju hüvitise nõuet, siis VÕS § 139 tulenevalt palub kostja vähendada varalise kahju hüvitamise ulatust miinimumini. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused
17.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada varalise kahju nõudes, ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ja jätab selle nõude rahuldamata. Mittevaralise kahju nõude osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta maakohtu põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Hageja ei ole vaidlustanud Harju Maakohtu 03.03.2009.a otsust metallukse eest hüvitise ja kolimishüvitise väljamõistmata jätmise osas, mistõttu kohus nimetatut ei analüüsi.
18.Vaidlus oli poolte vahel selles, kas kostja oma tegevusega või tegevusetusega on rikkunud hageja vara ja sellega põhjustanud kahju hageja varale – koduse sisustuse esemetele. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust varalise kahju väljamõistmisel, jättes tuvastamata kahju ulatuse olemasolu hagejal ja tuginedes enne kahju olemasolu tuvastamist VÕS § 127 lg-le 6. Objektiivse teokoosseisu tasandil pidi hageja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõudis. Hageja tugines asjaolule, et kostja tegevus/tegevusetus seisnes lammutustööde alustamises ajal, kui hageja elas majas asuvas korteris, mille tulemusena katus ei pidanud enam vett ja riknesid ning said elektrilühise tõttu kahjustada korteris asunud ja hagiavalduses loetletud koduse majapidamise esemed. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja alustas lammutustöödega 11.09.2006.a.
19.Kahju tekkimise asjaolude tõendamiseks koduse sisustuse esemetele palus hageja üle kuulata tunnistajad. Tunnistaja T. Z. ütluste kohaselt nägi ta 2006.a hageja juures käies, et seal oli kaks arvutit, sektsioon (umbes 5 aastat vana, terve ja ilus), diivan ja raadio, kaks lauda, televiisor, köögimööbel. Tunnistaja K. R. ei ole andnud ütlusi korteris asunud vara koosseisu või selle riknemise/hävimise kohta. Tunnistaja V. S. märgib, et 2006.a suvel olid korteris mööbel, sektsioon, tugitool, laud. Hagejal oli üks hea arvuti, remontis seda, kuna see oli saanud veekahjustusi. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud ütluste pinnalt pole võimalik anda hinnangut, et tunnistajad nägid korteris hagiavalduses nimetatud konkreetseid esemeid, samuti seda, et need esemed said kahjustada või hävinesid. Kuna tunnistajate ütlustest ei tulene, et hageja kodus oleks enne lammutustööde alustamist olnud hagiavalduses nimetatud esemed, ei olnud maakohtul õige tugineda kahju suuruse arvestamisel hageja poolt esitatud ja hagiavalduses loetletud kauba soetamise arvesaatelehtedele (I kd, tl 6-14). Kuivõrd kohus on seisukohal, et hageja ei tõendanud kahju
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657 hüvitamise eelduseks olevat asjaolu – kahju tekkimist kostja lammutustööde läbi, puudub hagejal võlasuhtest tulenev nõudeõigus kostja vastu varalise kahju osas, mistõttu kohus ei hinda kahju suurusega, kostja teo õigusvastusega ja põhjuslikuga seosega seonduvat ega kostja süü küsimust.
20.Poolte sõlmitud üürilepingust tuleneva kostja kohustuse eesmärgiks ei olnud kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest, samuti ei tulene kohustuse rikkumise asjaoludest, et kostja sai aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Seega ei ole VÕS § 134 lg 1 asjas kohaldatav. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju väljamõistmise osas tuleb kohaldada VÕS-e deliktivastutuse sätteid, kuid maakohus jättis tuvastamata mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused, mõistes mittevaralise kahju hüvitise välja nii üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumise kui ka kodu puutumatuse õiguse rikkumise eest. Vaidluse lahendamisel peab kaaluma, kas kostja rikkus oma tegevusega hageja isikuõigusi, kas rikkumine on õigusvastane (VÕS § 1046 lg 1 p 4) ja kas hagejal on tekkinud mittevaraline kahju, millele tuleb reageerida hüvitise väljamõistmisega. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (VÕS § 1046 lg 1). Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (VÕS § 1046 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus esitatud asjaolude ja uuritud tõendite pinnalt õigesti leidnud, et kostja alustas elamu lammutamist enne hageja väljakolimist vaidlusaluselt pinnalt ja enne hagiga kohtusse pöördumist hageja väljatõstmiseks. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta ebaseaduslikku väljatõstmist ja karistusseadustikku käsitlev osa.
21.Kostja ei ole vaidlustanud, et vähemalt osa vaidlusalusest elamust lammutati, kuigi mitte otseselt hageja korter. Kostja on vaidlustanud asjaolu, kas metallist korteri välisuks hinnaga 2 400 kr kuulus hagejale ja kas selle äraviimisest tekkis hagejale kahju, kuid kostja ei ole vaidlustanud välisukse äraviimise fakti kui sellist. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrustest (I kd, tl 208-210) tuleneb, et hageja korteri nr 5 ette paigutatud välisukse võtsid eest ja viisid 17.07.2006.a kella 10:00-17.15 vahel minema maja haldava firma töötajad, kuivõrd nad arvasid, et see ei kuulunud hagejale ja oli ära võetud keldri ukse eest. Maja lammutamist kinnitab politseiinspektor M.Paasi ettekanne Kesklinna politseiosakonnale (I kd, tl 156), mille kohaselt käis M.Paas 05.10.2006.a XXXXXXXX XX-X, Tallinnas ning nägi, et vaidlusalune kahekordse puitmaja tagumine hoovipoolne osa oli ära lammutatud, eest olid ära võetud kõik korterite aknad, millest osa oli kaetud kilega, va avaldaja korter; korteritel olid kohati uksed eest ära tõstetud.
22.Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik. Mittevaralise kahju puhul, kus kahjuks on isiku hingelised kannatused, ei ole kahju tuvastamine üheselt kolmandate isikute poolt kontrollitav, küll saab hageja põhistada temale tekkinud mittevaralisi halvemusi. Hageja on selgitanud, et ei tema ega tema pere saanud elada inimväärset elu, ta elas pidevas stressis ja hirmutundes, tal ei olnud võimalik jätkata tööl käimist ja ta oli väga raskes olukorras (hagiavaldus tl 5, kohtuistungi protokoll I kd, tl 66); tekitatid olukorras oli hageja pidevas stressiseisundis, ei olnud võimeline asuma tööle, kuna pidi pidevalt valvama oma vara (hagiavalduse täpsustus I kd, tl 65). Nimetatud hageja väited on kohtu hinnangul usutavad.
23.Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-105-01 leidnud, et isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul silmas pidada, et moraalse kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Mistahes isikliku õiguse rikkumine
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657 kahjustab inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa hageja kahju tekkimist käsitletud tähenduses tõendada ühegi tõendiga: tunnistaja ütluse, poole ja kolmanda isiku seletuse, dokumentaalse tõendi, asitõendi, paikvaatluse ning eksperdi ütlusega.
24.Tuvastatud asjaoludel – ukse võtmine hageja korteri eest, lammutustööde alustamine olukorras, kus vaidlusalune eluruum oli veel hageja valduses ja kasutuses, mille tulemina ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, samuti võisid eluruumi pääseda kõrvalised isikud valdaja äraolekul – on rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust, kahju tekitamine oli tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p 4 õigusvastane. Kodu puutumatust oli antud asjaoludel võimalik rikkuda ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik vaidlusaluselt pinnalt minema kolis. Hingeliste kannatuste olemasolu eeldamisest tulenevalt tuleb tõendatuks lugeda ka nende põhjuslik seos kostja eelpoolnimetatud tegevusega (VÕS § 127 lg 4).
25.Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (VÕS § 1046 lg 2). Kostja on tuginenud asjaolule, et kostja lammutas vaidlusaluse hoone selle varisemisohtlikkuse tõttu SAPA loal. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja asjatundja arvamuse (I kd, tl 76-8), milles ekspert luges üles vahetamisele kuuluvad konstruktsioonid ja soovitas kaaluda, kas neid on mõtet vahetada, kuna võib-olla on õigem hoone lammutada ja ehitada uus kaasaegne hoone. Samuti esitas kostja SAPA ehitusloa ehitise täielikuks lammutamiseks (I kd, tl 81). Nimetatud tõenditest tuleneb küll maja konstruktsioonide halb seisukord ja väljavahetamise vajadus, samuti luba maja lammutamiseks, kuid ei tulene kostja poolt esile toodud asjaolu, et maja kujutas endast ohtu kolmandatele isikutele varisemisohu tõttu. Seega ei ole võimalik väita, et lammutustöödega alustamine enne hageja väljakolimist oli vajalik kolmandate isikute huvide kaitseks.
26.Ühel eraisikul on põhiõiguse alusel õigus riigi kaitsele teise eraisiku poolt ähvardava ohu eest, kuid põhiõigused kehtivad ka otse eraisikute vahel (põhiõiguste kolmikmõju). Ükski põhiõigus ei oma teiste ees eelist. Põhiõigustest tulenevad õigused ja kohustused (PS § 19 lg 2), mistõttu põhiõiguste kollisiooni puhul tuleb võrrelda vastuolus olevaid huvisid ja vaadata, kas nende vahel on võimalik leida tasakaalu. Sekkumise õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kaaluda üheltpoolt kannatanu üldise isikuõiguse (õigus kodu puutumatusele PS § 33 ) ja teiselt poolt omaniku vabaduse vahel oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 2) vahel. Alles siis, kui tasakaalu erinevate põhiõiguste vahel ei leita, tuleb uurida rikkumise raskust ja anda poolele, kelle õigusi on rohkem rikutud, õiguskaitset.
27.Antud juhul on tegemist põhiõiguste kollisiooniga, mille puhul tuleb erinevaid põhiõigusi kaaluda. Tegevusega, mis võimaldab isiku eluruumi kõrvalistel isikutel juurdepääsu ilma tema nõusolekuta, on rikutud põhiseaduse §-st 33 tulenevat kodu puutumatuse keeldu. Üldiste isikuõiguste rikkumine võib oma ulatuses olla erinev. Isikuõiguste sfääre võib jaotada individuaalsfääriks, privaatsfääriks ja intiimsfääriks. Kodu puutumatuse rikkumine olukorra tekitamise näol, kus kõrvalised isikud võivad ukse puudumise tõttu isiku eluruumi pääseda, võib kaasa tuua kõigi nende sfääride rikkumise. Kahtlusteta ei ole tuvastatud rasked isikuõiguste rikkumised hõlmatud omaniku vabadusega oma kinnisasja omal
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-07-5657 äranägemisel kasutada.
28.Ka isikuõiguste rikkumisel vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt ta ei ole süüdi kodu puutumatuse kui üldise isikuõiguse rikkumises. Süü puudumist ei tähenda hagejale erinevate alternatiivsete võimaluste pakkumine eluasemeprobleemi lahendamiseks, kuna kostjale etteheidetav tegu ei ole hagejaga üürisuhte lõpetamine või majas remondivajaduse tõttu lammutustööde alustamine, vaid kodu puutumatuse rikkumine. Kostja professionaalse kinnisvarahaldajana pidi aru saama hagejale korteriukse eemaldamisega ja maja lammutamisega tekkivatest tagajärgedest (VÕS § 1050 lg 2). Oma õiguste kaitsmist kohtus ja mittevaralise kahju nõudmist ei saa pidada hagejapoolseks hea usu põhimõtte rikkumiseks TsÜS § 138 mõttes.
29.Edasi tuleb vastata küsimusele, kas hagejal tekkinud mittevaraline kahju väärib rahalist hüvitamist. Lisaks hingelistele kannatustele tõi hageja välja kahanenud töövõime ja pideva vajaduse valvata oma vara. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Seega lähtub nimetatud norm eeldusest, et hüvitise väljamõistmine on õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Kohus leiab, et antud juhul õigustavad hüvitise määramist hageja poolt üleelatud ebameeldivused, kannatused, eelkõige aga stress seoses tajutud hirmuga hüvitise määramist rahalise kompensatsioonina. Eelpooltoodud põhjustel tuleb hageja nõue kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldada. Kohtu hinnangul on õiglane ja kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määrasid arvestav mittevaralise kahju hüvitis 25’000.- krooni, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 tuleb kohtuotsuse osalisel tühistamisel muuta menetluskulude jaotust. Hagi osaliselt rahuldamisel esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohtus kantud menetluskuludest tuleb hageja kanda jätta 89 % ja kostja kanda jätta 11 %. Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse 67 % ulatuses, jäävad apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud 67 % ulatuses kostja kanda ja 33 % ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ülle Jänes
Ele Liiv
Ande Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.