Hageja Moneyzen OÜ (registrikood 12541882), lepinguline esindaja Jana Loemaa ja seaduslik esindaja G.W
L.B
vastu
võlgnevuse
Kostja L.B (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Moneyzen OÜ (registrikood 12541882) hagi L.B (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista L.B-lt Moneyzen OÜ kasuks 151,74 eurot, sealhulgas põhinõue 139,78 eurot ja intress 11,96 eurot.
3.Välja mõista L.B-lt Moneyzen OÜ kasuks viivis põhinõude (139,78 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata Moneyzen OÜ hagi L.B vastu 280,68 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 192,88 eurot, viivisenõue 21,45 eurot, intressinõue 25,51 eurot ja haldustasude nõue 5,84 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta rahuldamata Moneyzen OÜ hagi L.B vastu viivisenõude osas alates 03.06.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
1 (11)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Moneyzen OÜ (hageja) esitas 03.06.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse L.B (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista 432,42 eurot, millest põhinõue on 332,66 eurot, intress on 37,47 eurot, viivis on 21,45 eurot, haldustasud on 5,84 eurot ja võlamenetlustasu on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 0,06% päevas tasumata põhinõudelt alates 03.06.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, arvestades, et välja mõistetud viivis ei ületaks põhivõla summat. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.01.2024 laenuleping nr L241003400 , mille järgi võimaldati kostjale laenu 400 eurot. Laenutaotluse esitamise ajal oli kostjal hageja juures kehtiv varasem laen (nr L221001906, sõlmitud 12.11.2022 summas 300 eurot), mis pidi olema uue laenu arvelt täielikult refinantseeritud. Sellest tulenevalt tasus hageja uue laenusumma arvelt varasema laenu jäägi summas 141,53 eurot. Pärast refinantseeritud kohustuse katmist jäi kostja pangakontole väljamaksmiseks 240,57 eurot, mis kanti kostja kontole 18.01.2024. Kostja kohustus laenu tagastama 36 kuu jooksul. Lepingujärgne intressimäär on 32,40% aastas, viivisemäär on 0,06% päevas, lepingutasu on 17 eurot. Krediidi kulukuse määr on 50,04%. Laenu põhiosa jääk on 332,66 eurot. Kostja tegi tagasimakseid ebaregulaarselt ja viivitusega. Viimase makse tegi kostja 19.10.2024 summas 50 eurot. Intressivõlg perioodi 18.10.2024–13.02.2025 eest on 37,47 eurot. Intressimäär oli 32,40% aastas. Kostjal on tasumata lepingu haldustasu 5,84 eurot perioodi 18.10.2024– 13.02.2025 eest. Viivisevõlg perioodi 18.10.2024–13.02.2025 eest on 1,09 eurot ja perioodi 21.02.2025–02.06.2025 eest on 20,36 eurot. Viivisemäär on 0,06% päevas. Perioodil 13.02.2025–20.02.2025 eest ei ole hageja viivist arvestanud. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas 15 eurot. Lepingu kehtivusajal saatis hageja kostjale meeldetuletusi järgmiselt: tasulised meeldetuletused 27.10.2024 (5 eurot), 27.11.2024 (5 eurot) ja 25.12.2024 (5 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud võlamenetlustasu on 20 eurot,
2 (11)
mis on kujunenud järgmiselt: 23.02.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot ja 02.03.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas oma pangakonto väljavõtte perioodi 21.07.2023–17.01.2024 kohta. Hageja analüüsi järgi oli kostja keskmine sissetulek viimase nelja kuu lõikes 1305,72 eurot kuus. Pangakonto väljavõttest tuvastati olemasolevad laenukohustused kokku 146,72 eurot kuus (sh 16,29 eurot varasem laen hageja juures). Hageja hindas kostja majapidamiskuludeks 453 eurot, kasutades kalkulaatorit, mis arvestab muu hulgas elukohta (Ida-Virumaa), ülalpeetavate arvu (0) ja inflatsioonimäära. Hageja järelduse kohaselt jäi pärast püsikulusid ja kohustusi kostjale oluline vaba rahavoog: kontoväljavõtte ja muude andmete alusel ligikaudu 821 eurot, ning arvestades hageja juures oleva 16,29 eurot kohustuse refinantseerimist, kuni 837,29 eurot. Hageja hinnangul võimaldas ülejääk katta esmased elamiskulud ja laenukohustused ning jätta alles puhvri ootamatute kulude jaoks. Uue hageja laenu eeldatav kuumakse oli 18,71 eurot. Creditinfo maksehäireregistri päring kinnitas, et kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 12.07.2025 (TsMS § 313 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 11.08.2025. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale
3 (11)
krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
7.Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 12.11.2022 sõlmitud laenulepingu nr L221001906 (dtl 106–113). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 300 eurot. Kostja pangakontole kanti üle 289 eurot (konto väljavõte dtl 98). Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel osamaksetega ning tasuma lepingutasu 10,50 eurot ning igakuist intressi ja haldustasu. Kostja kohustus tegema 24 osamakset, kuumakse suurusega 16,29 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 12. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 12.12.2022 ja viimane osamakse 12.11.2024 (dtl 107). Lepingust tulenevalt on intressimäär 20,80% aastas, viivisemäär 0,06% päevas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 35,37% aastas (dtl 107). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.
8.Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 18.01.2024 sõlmitud laenulepingu nr L241003400 (dtl 80–86). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 400 eurot. Lepingu sihtotstarve oli refinantseerimine. Kostja pangakontole kanti üle 240,57 eurot (maksekorraldus dtl 97). Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel osamaksetega ning tasuma lepingutasu 17 eurot ning igakuist intressi ja haldustasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 18,71 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 18. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 18.02.2024 ja viimane osamakse 18.01.2027 (dtl 80, 81). Lepingust tulenevalt on intressimäär 32,40% aastas, viivisemäär 0,06% päevas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 50,04% aastas (dtl 80). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
9.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.
4 (11)
Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 406 1, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. 12.11.2022 sõlmitud lepingu nr L221001906 krediidi kulukuse määr oli 35,37% aastas. 18.01.2024 sõlmitud lepingu nr L241003400 krediidi kulukuse määr oli 50,04% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 12.11.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. 18.01.2024 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36% (kohaldus alates 01.01.2024 kuni 30.06.2024 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 52,08%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab lepingu nr L221001906 osas krediidi kulukuse määra suuruseks 48,19% ja lepingu nr L241003400 osas krediidi kulukuse määra suuruseks 35,36%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingute krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
10.Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas kostjaga lepinguid sõlmides on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
11.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).
5 (11)
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja
6 (11)
muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
11.2.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 81 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus leiab, et 12.11.2022 lepingu nr L221001906 sõlmimisel ei järginud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja krediidivõimelisust selle lepingu sõlmimise eelselt ei kontrollitud. Hageja on eeltoodut kinnitanud 11.02.2026 vastuses (dtl 145). 18.01.2024 sõlmitud lepingu nr L241003400 eelselt küsis hageja kostja pangakonto väljavõtte krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja pangakonto väljavõttest perioodil 21.07.2023– 17.01.2024 nähtub, et kostja keskmine töötasu sissetulek oli 1342,31 eurot kuus, kuid pea kogu laekuv raha kantakse koheselt teisele kostja kontole. Sellel arvel ei püsi puhver ning tegelikke püsikulusid ei ole näha. Hageja kohtule teist kostja pangakonto väljavõtet ei esitanud, sest hageja seda väljavõtet kostjalt ei küsinud. Suurim kulurida on “Maksed kontode vahel” ehk raha liigutamine mujale, mistõttu ei ole võimalik hinnata eluaseme-, kommunaalja muid püsikulusid ega ka kostja tegelikke varalisi kohustusi. Kohtu hinnangul ei saanud hageja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks hageja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et hageja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud
7 (11)
intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
12.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
13.Hageja edastas kostjale 27.01.2025 kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta, kuna kostja oli jätnud tasumata neli järjestikust igakuist makset. Hageja andis kostjale kaks nädalat aega puudujääva summa tasumiseks ning hoiatas, et selle täitmata jätmisel öeldakse leping üles. Kostja ei tasunud võlga, mistõttu 13.02.2025 ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles ja teavitas kostjat kogu võla sissenõutavaks muutumisest. Ülesütlemise aluseks olnud tasumata maksed puudutasid perioodi 18.10.2024–18.01.2025, millele hageja viitas ka lepingu lõpetamise teatises. Lepingu kohaselt tuli kostjal tasuda ajavahemikul 18.02.2024–18.01.2027 igakuised põhiosa-, intressi- ja haldustasud ning ühekordne lepingutasu 17 eurot. Kohus selgitas hagejale, et ümberarvestuse korral tuleb kontrollida, kas lepingu ülesütlemise eeldused oleksid ka uue maksegraafiku kohaselt täidetud, st kas kostja oli üles ütlemise ajaks täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kui lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, siis ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Ühtlasi märkis kohus, et kohtu hinnangul ei ole leping ülesütlemisega lõppenud, kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei järginud (dtl 136). Uue graafiku järgi pidanuks kostja perioodil 18.02.2024–13.02.2025 tasuma kokku 93,64 eurot põhiosa ja 11,96 eurot seadusjärgse intressi katteks. Kostja oli aga 13.02.2025
8 (11)
seisuga tasunud hagejale kokku 163,64 eurot, mis ületas graafikujärgse minimaalse tasumise kohustuse. Sellest tulenevalt ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajal – 13.02.2025 – viivituses vähemalt kolme järjestikuse põhiosa- ja intressimaksega. Seetõttu tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning laenuleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse p-des 10–11 asjas nr 2-22-130825 selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti kahe lepingu alusel üle 529,57 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid lepingu nr L221001906 alusel 233,09 eurot ja lepingu nr alusel L241003400 163,64 eurot, kokku 396,73 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Hageja esitas kohtule ümberarvestuse. Hageja arvestab lepingu nr L221001906 osas kostja tasutud summa 233,09 eurot krediidisumma katteks (226,15 eurot) ja seadusjärgse intressi katteks (6,94 eurot). Kostja põhivõla suuruseks jäi 62,85 eurot, arvestades, et kostja pangakontole kanti üle 289 eurot. Hageja arvestab lepingu nr L241003400 osas kostja tasutud summa 163,64 eurot krediidisumma (põhiosa) katteks (163,64 eurot) ja seadusjärgse intressi katteks 0 eurot (kogunenud intress 11,96 eurot jäi katmata). Kostja põhivõla suuruseks jäi 139,78 eurot, arvestades, et kostja pangakontole kanti üle 240,57 eurot ning varasema lepingu L221001906 tasumata põhiosajääk 62,85 eurot liideti krediidisummale. Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 139,78 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 139,78 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 192,88 euro ulatuses, arvestades, et hagis oli põhinõude suuruseks 332,66 eurot.
14.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli perioodil 01.01.2024–30.06.2024 4,5%; perioodil 01.07.2024–31.12.2024 4,25% ja perioodil 01.01.2025–30.06.2025 3,15%. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi 11,96 eurot, mis on arvestatud VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 152, 153). Kohus rahuldab hageja intressinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 11,96 eurot. Hageja intressinõue jääb rahuldamata 25,51 euro ulatuses, arvestades, et hagis oli intressinõude suuruseks 37,47 eurot.
15.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra.
9 (11)
Hageja esitas viivisenõude ümberarvestuse, kuid see on ebaõige, kuna leping ei lõppenud ülesütlemisega. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja viivisenõue 21,45 eurot jääb rahuldamata. Hageja viivisenõue alates 03.06.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata.
16.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on see, et tarbija ei võlgne krediidiandjale muid tasusid. Seetõttu jääb rahuldamata hageja haldustasu nõue 5,84 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldused täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude (võlamenetlustasude) hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata.
17.Hageja märkis ümberarvestuses, et ta loobub hagist osaliselt, kui kohus leiab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märgib, et hagist loobumise tahteavaldus ei saa olla tingimuslik, st seda ei saa pool siduda mingite tingimuste täitmisega (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. 2017. § 429, p 3.1, g). Ümberarvestus ei kujuta endast hagist loobumist. Hagi rahuldamise ulatuse osas lähtutakse algsest haginõudest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 17). Kohus ei saa hinnata ega rakendada poole tahteavaldust, mis on seatud sõltuvusse kohtu sisulisest otsustusest. Hagist loobumine peab väljendama selget ja tingimusteta otsust loobuda, mitte alternatiivset positsiooni vaidluse lahendamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 505,27 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 302,19 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 60% ulatuses ning jättis rahuldamata 40% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.