Hageja B2 Impact OÜ (registrikood lepinguline esindaja Pille Martin
vastu võlgnevuse
11542046),
Kostja C.C (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi C.C (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista C.C-lt B2 Impact OÜ kasuks 2986,59 eurot, s.o põhinõue.
3.Välja mõista C.C-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (2986,59 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi C.C vastu 3421,32 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 1665,92 eurot ja viivisenõue 1755,40 eurot. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi C.C vastu viivisenõude osas alates 17.10.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1 (9)
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 16.10.2025 kohtule hagi C.C (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 6407,91 eurot, millest põhinõue on 4652,51 eurot ja viivis on 1755,40 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 17.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS LHV Finance (krediidiandja) ja kostja 27.06.2023 väikelaenulepingu nr 5053117, mille alusel sai kostja laenu 5000 eurot, millest arvati koheselt maha lepingutasu 100 eurot ja ülejäänud summa kanti kostja arvelduskontole. Lepingust tulenevalt on intressimäär 23,90% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 27,26% aastas. Kostjal tuli laen tagastada maksegraafiku alusel 72 kuu jooksul. Igakuine kuumakse alates kolmandast osamaksest on 131,33 eurot. Viivisemääraks on lepingujärgne intressimäär, s.o 23,90% aastas. Eritingimuste kokkuleppe kohaselt sisaldub lepingus kuutasu 8% igakuise krediidisumma tagasimakse ja intressi summalt. Kuutasu on laenusaaja poolt igakuiselt makstav teenustasu lepingu haldamise eest. Kostja on teinud tagasimakseid summas 1913,41 eurot, millest arvestati lepingutasu katteks 100 eurot, põhiosa katteks 347,49 eurot, intressi katteks 1460,34 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega kaasnenud tasu katteks 5 eurot ja viivise katteks 0,58 eurot. Kostja oli viivituses järgmiste osamaksetega: 15.10.2024 osamakse summas 31,84 eurot; 15.11.2024 osamakse summas 92,66 eurot; 15.12.2024 osamakse summas 131,33 eurot; 15.01.2025 osamakse summas 131,33 eurot. Krediidiandja saatis kostjale 20.01.2025 lepingu ülesütlemise teate, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 03.02.2025, hoiatusega, et vastasel juhul öeldakse leping üles alates 04.02.2025 ning kogu nõue kuulub tasumisele. Krediidiandja teavitas täiendavalt kostjat 28.02.2025, et leping on lõpetatud ühepoolselt ning lepingust tulenev nõue on loovutatud. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 4652,51 eurot (väljastatud krediit summas 5000 – tagasimaksed summas 347,49 eurot). Viivisenõue perioodi 19.03.2024–16.10.2025 eest on 1755,40 eurot. Alates 17.10.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja avaldas oma sissetuleku suuruseks 1300 eurot kuus, laenu- ja liisingumaksete suuruseks 200 eurot kuus ja majapidamiskulude suuruseks 250 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja finantskohustusi tema pangakonto väljavõtte alusel. Maksevõime hindamisel kasutas krediidiandja korrigeeritud sissetulekut summas 977 eurot ning igakuiseid 2 (9)
finantskohustusi summas 233,84 eurot. Nende andmete põhjal kujunes maksimaalseks võimalikuks täiendavaks kuumakseks 283 eurot. Tegelik kuumakse sõlmitud lepingus oli 131,33 eurot, mis jääb alla krediidiandja arvutatud maksimumile. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 03.12.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 02.01.2026. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
5.Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i LHV Finance ja kostja vahel 27.06.2023 sõlmitud väikelaenulepingu nr 5053117. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 5000 eurot, millest peeti kinni lepingutasu 100 eurot (dtl 116–123). Kostja pangakontole tehti ülekanne summas 4900 eurot (maksekorraldus dtl 124). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72 osamakset, kuumakse suurusega 131,33 eurot, esimese osamakse suurus oli 194,40 eurot ja viimase osamakse suurus 131,29 eurot (dtl 120). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
6.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15).
3 (9)
Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 27,76% aastas. Laenusumma on 5000 eurot, lepingutasu on 100 eurot, intressimäär on 23,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 72 osamaksega (dtl 119). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 27.06.2023 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 27,8%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
7.27.06.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
8.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 4 (9)
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 5 (9)
8.2.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 197 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab krediidiandja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja asus seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagis on märgitud, et kostja sissetulekuks arvestati 977 eurot ning igakuiste finantskohustuste summaks 233,84 eurot. Nende andmete põhjal kujunes maksimaalseks võimalikuks täiendavaks kuumakseks 283 eurot. Seega oleks kostjale pärast olemasolevate ja täiendava kohustuse tasumist jäänud vaba raha 460,16 eurot. Asjas ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt andmeid tema regulaarsete majapidamiskulude kohta ja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tööandjalt toimus laekumisi keskmiselt 955 euro kuus (laekumised tööandjalt perioodil 2022 detsember kuni 2023 juuni). Kostja majapidamiskulud olid 800–1000 eurot kuus (sh toidukulud ja kütusekulud). Konto väljavõttest nähtub, et kostja võttis 2023. aasta aprillis ja mais laenu Bigbank AS-ilt kokku 9825 eurot. Konto väljavõte ei võimalda hinnata, millised finantskohustused kostjal krediidiandjate ees olid ja kui suuri osamakseid tuli kostjal teostada. Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
9.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on 6 (9)
täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
9.1.1.Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 15.08.2023–15.07.2029 igakuiseid põhiosamakseid ja intressimakseid. - 15.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 31,75 eurot; -
15.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 32,38 eurot;
-
15.10.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 33,02 eurot;
-
15.11.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 33,68 eurot;
-
15.12.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 34,35 eurot;
-
15.01.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 35,04 eurot;
-
15.02.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 35,74 eurot;
-
15.03.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 36,45 eurot;
-
15.04.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 37,17 eurot;
-
15.05.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 37,91 eurot;
-
15.06.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 38,67 eurot;
-
15.07.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 39,44 eurot;
-
15.08.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 40,22 eurot; 15.09.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 41,03 eurot; 15.10.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 41,84 eurot; 15.11.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 42,68 eurot; 15.12.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 43,53 eurot; 7 (9)
-
15.01.2025 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 44,39 eurot.
Leping öeldi üles alates 04.02.2025. Perioodil 15.08.2023–15.01.2025 oli sissenõutavaks muutunud põhiosa maksete summa 679,29 eurot. Hagist ja kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja tasus enne lepingu ülesütlemist kokku 1913,41 eurot (dtl 105, 125 jj). Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja lepingutasu ning arvestades, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024; 3,15% perioodil 01.01.2025–30.06.2025 siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 04.02.2025. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Lepingu viimase osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 15.07.2029 (dtl 120), mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas nr 2-22130825 jõudnud järeldusele, et hagi saab põhivõla osas rahuldada olukorras, kus kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui leping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti laenuna üle 4900 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 1913,41 eurot. Hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud. Kohus arvestab kostja tagasimaksed 1913,41 eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on kostja põhivõla suurus 2986,59 eurot (4900-1913,41). Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 2986,59 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 2986,59 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
10.Hageja viivisenõue perioodi 19.03.2024–16.10.2025 eest on 1755,40 eurot. Alates 17.10.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra. Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
8 (9)
11.Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 4652,51 eurot, kuid kohus rahuldas hageja põhinõude 2986,59 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 1665,92 euro ulatuses. Hageja viivisenõue 1755,40 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Hageja viivisenõue alates 17.10.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab seda, et hagi jääb suures osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 6880,14 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 3289,73 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 48% ulatuses ning jättis rahuldamata 52% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.