Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavaldusest nähtuvalt Xxxx OÜ-l (edaspidi ka kostja I) tekkis hageja ees 04.05.2024 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenev võlgnevus põhisummas 25 000 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded ja 04.05.2024 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenev võlgnevus põhisummas 10 000 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded. Kostja I väljastas tekkinud võlgnevuse osas 16.10.2024 hagejale konstitutiivse võlatunnistuse ning tunnistas selle punkti 3 kohaselt vastastikuste järeleandmiste teel kompromissina võlatunnistuse punktis 2 märgitud õigussuhetest tulenevaid nõuded kogusummas 30 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt leppisid kostja I ja hageja võlatunnistuse punktis 4 täiendavalt kokku et, kui kostja I tasub kompromissist üksnes 25 883,84 eurot, millest põhisumma on 25 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 843,84 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot 10 kuu jooksul Xxxx OÜ arveldusarvele igakuiste võrdsetes osades maksetena summas 2588,38 eurot alates 2024. aasta oktoobrist jooksva kuu 25-ks kuupäevaks kuni võlgnevuse likvideerimiseni, siis loeb hageja kõik võlatunnistuse punktides 2 ja 3 viidatud kostja I kohustused täies ulatuses täidetuks. Kostja I ja hageja leppisid võlatunnistuse punktis 5 kokku, et juhul, kui kostja I on võlatunnistuse punktis 4 toodud võlgnevuse osamakse tasumisega viivituses (ei tasu kogu osamakset tähtajaks), siis muutub kogu punktis 3 nimetatud kompromissi jääk automaatselt sissenõutavaks, misjärel on kostjal I kohustus tasuda koheselt kogu punktis 3 toodud võlgnevuse jääk ja ka viivist 0,3% tasumata põhisummalt päevas. Hagiavaldusest nähtuvalt võlatunnistuse punkti 7 järgselt kinnitas kostja I juhatuse liige K P kui käendaja, et ta vastutab võlatunnistusest tulenevate võlgniku kohustuste täitmise eest, sh võimaliku tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude täitmise eest, solidaarselt kostjaga I maksimaalselt 50 000 euro ulatuses. Hageja tõi hagis välja, et vaatamata kostjate 25.10.2024 lubadusele, et esimene osamakse saab tasutud hiljemalt 28.10.2024 ja hageja poolt 28.10.2024 kostjatele esitatud hoiatusele, et kui osamakset ei laeku hiljemalt 28.10.2024, siis loeb hageja kogu kompromissi jäägi automaatselt sissenõutavaks muutunuks ning kostjate täiendavale lubadusele, et osamakse laekub hiljemalt 29.10.2024, kostjad esimest osamakset ei tasunud. Kuna kostjad esimest osamakset ei tasunud, siis teatas hageja 30.10.2024 kostjatele, et luges alates 30.10.2024 kogu võla jäägi sissenõutavaks muutunuks ja palus tasuda võlgnevuse kokku summas 30 122,19 eurot hiljemalt 04.11.2024. Hageja märkis, et kostjad jätsid võlgnevuse tähtpäevaks tasumata, kuid andsid 05.11.2024 järjekordse lubaduse, et nad saavad osa võlgnevusest tasuda alates 11.11.2024 ja, et nende huvides on võlgnevus võimalikult kiiresti tasuda. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt põhisumma 30 000 euro ning perioodil 30.10.2024 kuni 27.11.2024 sissenõutavaks muutunud viivise summas 2610 euro ja edasiulatuva viivise tasumist. 27.01.2025 esitasid kostjad vastuse hagile. Vastusest nähtuvalt tunnistab Xxxx OÜ, keda esindab juhatuse liige K P, hageja nõuet enda vastu 30 000 euro ulatuses, kuid ei tunnista sissenõutavaks muutunud viivist summas 2610 eurot. Kostjad avaldasid, et kokkulepetest tulenevalt sisaldab 30 000 eurot juba viiviseid ja lisakulusid, arvestades, et kokkuleppeliselt pidi Xxxx OÜ tasuma hagejale 25 000 eurot. Kostja I tõi välja, et hageja ja kostja I on sõlminud ajavahemikus 01.01.2022 ja 31.12.2024 erinevaid laenulepinguid, mille alusel hageja on laenanud Xxxx OÜ-le 95 000 eurot ja Xxxx OÜ on tasunud nende lepingute alusel 108 917,50 eurot. Kostjad lisasid, et kuna Xxxx OÜ on tasunud hagejale erinevate lepingute alusel intresse 13 917,50 euro ulatuses ja hagejale on tasutud ka 95 000 euro ulatuses kõikide laenude põhiosad, siis tundub 2610 euro suurune viivis ülemäärane. 11.02.2025 esitas hageja seisukoha kostjate vastusele. Hageja selgitas, et kostja I poolt 16.10.2024 hagejale väljastatud konstitutiivse võlatunnistuse punkti 2 kohaselt tulenes kostja I võlgnevus sellest, et kostjal I oli tasumata hagejaga 04.05.2024 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenev võlgnevus põhisummas 25 000 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded ja 04.05.2024 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenev võlgnevus põhisummas 10 000 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded. Seega oli nendest kahest laenulepingust tulenev põhisumma võlgnevus algselt kokku 35 000 eurot mitte 30 000 eurot ning vastav summa ei sisaldanud kõrvalnõudeid. Hageja tõi välja, et võlatunnistuse punkti 3 kohaselt muutsid pooled võlatunnistuse punktis 2 märgitud 2

õigussuhetest tulenevad nõuded vastastikuste järeleandmiste teel kompromissina vaieldamatuteks kogusummas 30 000 eurot, mis oli samuti põhisumma. Hageja tõi vastuses välja, et kuna kostjad rikkusid võlatunnistuse punkti 4, siis esitas hageja kostjate vastu nõude võlatunnistuse punkti 5 alusel, millest lähtuvalt muutus kogu punktis 3 nimetatud kompromissi jääk põhisummas 30 000 eurot 30.10.2024 automaatselt sissenõutavaks ja kostjatel tekkis kohustus tasuda viivist 0,3% tasumata põhisummalt päevas. Kohus tegi pooltele 27.08.2025 kompromissettepaneku, milles andis pooltele tähtaja hiljemalt 08.09.2025 teavitada kohut kompromissi esitamise võimalikkusest. Kostjad teavitasid kohut, et Xxxx OÜ nõustub tasuma hageja pangakontole 25 000 eurot hiljemalt 31.12.2025 ja lõpetama sellega käesolev tsiviilasi kompromissilepinguga kui hageja sellega nõustub. Hageja teavitas kohut, et hageja jääb oma varasemalt esitatud nõuete ja seisukohtade juurde. Hageja tõi välja, et kostjad ei ole pärast 16.10.2024 sõlmitud võlatunnistuse ja käenduslepingu sõlmimist teinud hagejale ühtegi makset. Hageja märkis, et kostjad võtsid 27.01.2025 vastuses hageja nõude põhisummas 30 000 eurot õigeks, mis vastab võlatunnistuse punktis 3 märgitud põhisummale. Rikkumise tõttu on kostjad kohustatud tasuma võlatunnistuse punktis 5 sätestatud kokkuleppelist viivist määraga 0,3% tasumata põhisummalt päevas kuni põhisumma täitmiseni. Pooled kompromissi ei saavutanud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning kohtuasja materjalidega, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt poolte nõusolekule. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja I sõlmisid 01.10.2023 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja I laenu summas 25 000 eurot ning 01.03.2024 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja I laenu summas 10 000 eurot. Lisaks puudub vaidlus, et hageja ning kostja I ja kostja II sõlmisid 15.10.2024 abstraktse võlatunnistuse ja käenduslepingu, millega kostja I võttis endale uue iseseisva ja senistest võlasuhetest ning kohustustest sõltumatu kohustuse ja andis hagejale uue algsete nõuete olemasolust sõltumatu ning iseseisva nõudeõiguse. Võlatunnistusest tulenev põhisumma oli 30 000 eurot. Võlatunnistuses kinnitas kostja I juhatuse liige K P kui käendaja, et ta vastutab võlatunnistusest tulenevate võlgniku kohustuste täitmise eest, sh võimaliku tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude täitmise eest, solidaarselt kostjaga I maksimaalselt 50 000 euro ulatuses. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks TsMS § 231 lg 4 alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 3

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingust ei tulene, et kostja I ja II vastutavad üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet laenusaaja vastu rahuldada. Käenduslepingu punkt 7 näeb ette, et käendaja vastutab võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt võlgnikuga. VÕS § 145 lõige 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus hindab järgnevalt, millise lepinguga on kokkuleppe näol tegemist. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus leiab, et sõlmitud kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistusest nähtuvad uued kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, võla sissenõudmist kui ka viivise suurust - seega viitavad olulised kokkuleppe tingimused sellele, et kokkuleppega loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Riigikohus on selgitanud võlatunnistustega seonduvalt: „võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne), kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.“ (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11). Riigikohus on asunud seisukohale, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud, on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu (Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Hageja on esitanud kohtule 15.10.2024 sõlmitud abstraktse võlatunnistuse ja käenduslepingu, milles pooled leppisid kokku põhisumma suuruses 30 000 eurot ning viivise määras 0,3% tasumata põhisummalt päevas. Lisaks lepiti kokku, et kostja II kui käendaja vastutab võlatunnistusest tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest, sh võimaliku tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude täitmise eest, solidaarselt kostjaga I maksimaalselt 50 000 euro ulatuses. Tulenevalt eeltoodust on 15.10.2024 sõlmitud abstraktse võlatunnistuse ja käenduslepingu alusel tekkinud võlg summas 30 000 eurot, millele lisanduvad viivised määras 0,3% päevas. Kostjad avaldasid seisukohas, et kostja I, keda esindab juhatuse liige kostja II, tunnistab hageja nõuet enda vastu 30 000 euro ulatuses, kuid ei tunnista sissenõutavaks muutunud viivist summas 2610 eurot, mis on kostjate hinnangul ülemäärane. Kostjad tõid välja, et kokkulepetest tulenevalt sisaldab 30 000 eurot juba viiviseid ja lisakulusid. Kostjad selgitasid, et hageja ja kostja I on sõlminud ajavahemikus 01.01.2022 ja 31.12.2024 erinevaid laenulepinguid, mille alusel hageja on laenanud kostjale I 95 000 eurot ja kostja I on tasunud nende lepingute alusel 108 917,50 eurot. Seetõttu ei nõustu kostjad hageja viivisenõudega. Vastavalt VÕS § 100 on kostja rikkunud kohustust kohustuse mittekohase täitmisega. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning hagi tuleb rahuldada. Kohus asub seisukohale, 4

et 15.10.2024 sõlmitud abstraktsest võlatunnistusest ja käenduslepingust tulenev võlgnevus summas 30 000 eurot on hageja poolt tõendatud ning vastav summa tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kohus leiab, et hageja on tõendanud nõude olemasolu ning esitanud kohtule nõude aluseks olevad tõendid, millest nähtub, et kostjad on kinnitanud võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise määra. Kuivõrd kostjad ei ole hageja põhinõudele vastu vaielnud, mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 30 000 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vastavalt võlatunnistustes kokkulepitule (punkt 5) on viivisemäär 0,3% päevas. Hageja taotleb kohtult viivise väljamõistmist perioodi 30.10.2024 – 27.11.2024 eest määras 0,3% päevas summas 2610 eurot. Kostjad on leidnud, et viivis on ülemäärane. Kohtu hinnangul on kostjate vastuväide hageja viivisenõudele põhjendamatu, kuivõrd kostja I võlgnikuna ja kostja II käendajana on allkirjastanud võlatunnistuse ja käenduslepingu, millega on nõustunud viivisemääraga 0,3% päevas. Hageja ja kostja I lõpetasid varasematest laenulepingutest tulenevad võlasuhted ja muutsid nendest tuleneva ebaselguse nõuete suuruse ja sissenõutavuse osas vaieldamatuks vastastikuste järeleandmiste teel selliselt, et hageja loobus osaliselt nõuetest ja võimaldas uue võlasuhtega (abstraktse võlatunnistusega) kokkulepitud vähendatud võlasumma ajatamist ning kostja tunnustas uue võlasuhte olemasolu. Seega ka kostjate väited selle kohta, et kostja I on eelnevalt sõlmitud erinevate laenulepingute alusel juba suures osas tagasimakseid teinud, ei oma tähendust, kuivõrd võlatunnistusega lõpetati varasematest lepingutest tulenevad suhted ning kostja I tunnistas uue võlasuhte olemasolu. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivised summas 2610 eurot hageja poolt taotletud viivisemääraga. Lisaks nõuab hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, so alates 28.11.2024 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääras 0,3% päevas. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning mõistab kostjatelt solidaarselt välja edasiulatuva viivise alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, 28.11.2024, määras 0,3% päevas põhinõudelt summas 30 000 eurot kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks 5

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja lepinguline esindaja R A vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele. Hageja menetluskuludeks on õigusabikulud summas 386,88 eurot ja riigilõiv kogusummas 1540 eurot. Õigusabi osutati 3 tundi ja 52 minutit tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Hagejal on õigus õigusabile. Tunnihind vastab turusituatsioonile ja on põhjendatud. Hageja õigusabi toimingud koosnesid materjalidega tutvumisest ja komplekteerimisest ning hagiavalduse koostamisest ja kohtule esitamisest 2 tundi ja 52 minutit ning kostja 27.01.2025 vastusega tutvumisest ja sellele vastuse koostamisest 1 tund. Kostjad ei ole vastuväiteid hageja menetluskulude suurusele ja koosseisule esitanud. Arvestades asja mahtu ja keerukust peab kohus põhjendatud ajakuluks 3 tundi ja 52 minutit. Kohus, arvestades hagiavalduse aluseks olevaid dokumente, hagiavalduse sisu ja mahtu, leiab, et hageja põhjendatud õigusabikuludeks on kokku 386,88 eurot. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 1540 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu ning kuulub samuti kostjatelt väljamõistmisele. Kohus mõistab kostjatelt hageja kasuks välja menetluses tasutud riigilõivu summas 1540 eurot. Tulenevalt eeltoodust määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 1926,88 eurot, millest riigilõiv on 1540 eurot ja lepingulise esindaja kulud 386,88 eurot. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele mõistab kohus kostjatelt välja menetluskulude viivise. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 280 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 430 lõikele 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. /digitaalselt allkirjastatud/ Meelis Eerik kohtunik

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.