1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi A.R. vastu.
2.Välja mõista A.R.-ilt (R., isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks Placet Group OÜ ja kostja vahel 27.02.2022 laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 7797,86 eurot, intress 487,15 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 31.12.2022 kuni 27.10.2025 eest 5484,54 eurot, s.o kokku 13 819,55 eurot.
3.Mõista A.R.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis alates 28.10.2025 põhivõla tasumata jäägilt (s.o 7797,86 eurot) lepingus sätestatud määras s.o 24,90% aastas kuni põhinõude (s.o 7797,86 euro) tasumiseni, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o 7797,86 eurot).
5.Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 1280 eurot ning mõista nimetatud summa A.R.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
2-25-18066
6.Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 27.10.2025 hagi A.R. vastu Placet Group OÜ ja kostja vahel 27.02.2022 laenulepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 7797,86 euro, intressi 487,15 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 5484,54 euro ning edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas 10.11.2025 hagi täpsustuse. Poolte vahel sõlmitud lepinguga kostja refinantseeris oma kohustused Bondora AS-i ees 5827,59 eurot ning kostja sai laenu enda kontole 2000 eurot. Seega sai lepingu alusel kostja laenu kokku 8239,57 eurot. Lepingu tingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määraks 31,35% aastas, intressimäär 24,90% aastas. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 15.03.2022 – 15.02.2028. Kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, s.o 15.10.2022, 15.11.2022 ja 15.12.2022. Viimane tagasimakse kostja poolt on tehtud kuupäeval 12.09.2022. Kostjalt on toimunud laekumisi hagejale põhiosa katteks 441,71 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda maksmata põhiosa 7797,86 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 30.12.2022 oli kostjal tagastamata intress 487,15 eurot. Kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 30.12.2022 üles ja loovutas nõuded 03.01.2023 hagejale. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1771,56 eurot ning kohustused 225 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (221,24 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 665,16 eurot. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) 1132 lg-s 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 7.4. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist tasumata põhiosalt 7797,86 eurot lepingu ülesütlemise 2 (9)
2-25-18066 päevale järgnevast päevast alates s.o 31.12.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.10.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 24,90% aastas kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist kokku 5484,54 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt s.o 7797,86 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 28.10.2025 viivisemääras s.o 24,90% aastas.
2.10.11.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid ja 10.11.2025 määruse kostjale kätte e-postiga 24.11.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 08.12.2025. Kostja hagile vastust ei esitanud.
3.Kostja esitas 11.12.2025 nõusoleku menetleda asja kirjalikus menetluses.
4.Kohus määras 19.12.2025 kirjaga kirjalikus menetluses tähtajad ning lahendi aja 26.02.2026. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13). VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb 3 (9)
2-25-18066 tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 27.02.2022 laenulepingu nr. XXX, mille alusel kostja refinantseeris oma kohustused Bondora AS-i ees 5827,59 eurot ning kostja sai laenu enda kontole 2000 eurot (dtl 2). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Placet Group OÜ, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
8.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine. Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et Placet Group OÜ loovutas 03.01.2023 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 4). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et Placet Group OÜ on 03.01.2023 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr. XXX tuleneva nõude loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le (dtl 41). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Placet Group OÜ nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.
9.VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja on kohtule esitanud 27.02.2022 sõlmitud laenulepingu, millel puudub poolte allkiri. Leping sisaldab kostja nime ja kuupäeva (dtl 14). Hageja on 10.11.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et sõlmitud lepingu puhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga VÕS § 52 lg 3 tähenduses (dtl 150). Kohus leiab, et lepingut saab VÕS § 52 lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguks. VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla VÕS § 404 lg 2 ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Hageja selgituste kohaselt lepingudokumendid edastati kostjale meili teel 27.02.2022 kell 18:16. Samuti olid need kliendile kättesaadavad iseteeninduses, st kasutajakontol (dtl 150). Koos hagiga on edastatud tõendina e-kiri, millest nähtub, et kostjale edastati 27.02.2022 peale laenu väljastamist laenulepingu tingimused, hinnakiri, euroteabeleht ja hinnakiri (dtl 21). Hageja on kohtule edastanud ka väljavõtte, mille kohaselt on laenuandja kostja arveldusarvele 4 (9)
2-25-18066 kandnud laenusumma 2000 eurot (dtl 19). Maksekorraldustelt nähtuv arveldusarve number ühtib laenulepingus märgitud kostja arveldusarve numbriga. Lähtuvalt sellest, et laen on kostjale välja makstud, tuleb lugeda krediidileping kehtivaks VÕS § 408 lg 2 alusel. Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingute sõlmimist tunnistanud.
10.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr. XXX kohaselt 31,35% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevad, lepingutasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl 3). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad lepingu üldtingimustes (dtl 33). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 27.02.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95% aastas (kolmekordne määr 50,85% aastas). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
11.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 4). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 5). Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel (dtl 7). Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1771,56 eurot ning kohustused 225 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (221,24 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et 5 (9)
2-25-18066 kostjale jääb raha reservi vähemalt 665,16 eurot (dtl 7-8). Krediidiandja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja esitas kostja konto väljavõtte perioodi 12.10.2020 kuni 10.04.2021 (dtl 81 – 118), perioodi 26.08.2021 kuni 22.02.2022 osas (dtl 46 – 80) ning laenutaotluse koos krediiditoimikuga (dtl 119 – 122). Kostja on laenutaotluses märkinud enda igakuiseks sissetulekuteks 1650 eurot ja igakuisteks kohustusteks 210,15 eurot, majapidamiskulud 200 eurot, ülalpeetavaid kostja märkinud ei ole (dtl 119, 121). Krediidiandja on kostja konto väljavõtte alusel tuvastanud, et kostja töötasu oli 1726,17 eurot ja kohustused 660,16. Majapidamiskuludeks arvestas krediidiandja 225 eurot (dtl 121). Kohtule esitatud konto väljavõtetelt nähtuvad krediidiandja poolt tuvastatud laekumised (töötasu) ning kohustused. Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid ning eelneva põhjal, asub seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises.
12.VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on 10.11.2025 menetlusdokumendi p-s 2.2 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, s.o 15.10.2022, 15.11.2022 ja 15.12.2022 (dtl 151). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 15.12.2022 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 29.12.2022 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 (dtl 150). Hageja esitas lepingu ülesütlemise teatise kostjale edastamise kinnituse (dtl 39). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud ning leping on lõppenud selle ülesütlemisega 30.12.2022.
13.Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu nr XXX alusel on laenu 8239,57 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.03.2022 – 15.02.2028 (dtl 15-16). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 441,71 eurot (dtl 123), seega on tasumata põhiosa 7797,86 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
14.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääras 24,90% aastas (dtl 16). Kostjal on intressivõlgnevus alates 9. osamaksest, s.o 15.10.2022 kuni 15.12.2022 kokku 487,15 eurot (dtl 154). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 487,15 eurot. 6 (9)
2-25-18066
15.Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud 50 eurot (dtl 9-10). Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 7.4 (dtl 9-10). Koos lepinguga on krediidiandja esitanud kostjale ka hageja hinnakirja (dtl 21). VÕS 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro. Kohus tuvastab, et hageja on edastanud kostjale meeldetuletused 27.02.2023, 30.03.2023 ja 08.05.2023 (dtl 124-132). Meeldetuletuskirjad on hageja esindaja poolt saadetud kostja lepingujärgsele e-posti aadressile XXX. Muude kulude osas esitab hageja täiendavalt tõendina väljavõtte süsteemist, millest nähtuvad kõik tehtud toimingud – päringud, sms’id , e-kirjad, kõned jne (dtl 163-325). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 50 eurot.
16.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja nõuab viivist tasumata põhiosalt 7797,86 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.12.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 27.10.2025 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 24,9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist kokku 5484,54 eurot (dtl 10). Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 7797,86 eurolt kuni selle kohase tasumiseni alates hagiavaldusel esitamisele järgnevast päevast 28.10.2025 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 24,9% aastas (dtl 11). Lepingu kohaselt on viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär (dtl 17). Aastane intressimäär on lepingu järgi 24,90% aastas (dtl 16). Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 31.12.2022 kuni 27.10.2025 eest 5484,54 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude 7 (9)
2-25-18066 täitmiseni. Kohus mõistab kostjalt välja viivised alates 28.10.2025 põhivõlalt (7797,86 eurot) kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 24,90% aastas. Viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
17.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7797,86 eurot, intressi 487,15 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised alates 31.12.2022 kuni 27.10.2025 kokku 5484,54 eurot ning edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 24,90% aastas alates 28.10.2025 kuni põhivõla 7797,86 eurot täitmiseni.
18.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
19.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 980 eurot ja esindaja kulud 422,50 eurot, s.o kokku 1402,50 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl 137). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 422,50 eurot (2,5 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud ajakulu 2,5 h. Seega on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 300 eurot (2,5 x 120). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1280 eurot (980+300).
20.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
21.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
22.Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
23.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 8 (9)