G. S. hagi KÜ E. vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.04.2009.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
24 345 krooni ja 70 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G. S. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): G. S. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX, aadress XXXXXXXXX XXX XX-XX XXXXX
XXXXXXX),
esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja: (apellatsioonimenetluses vastustaja): KÜ E. (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXXXX, aadress XXXXXXXXX XXX XX-XX XXXXX), seaduslikud esindajad Urmas Enke ja Irina Padur
Kohtuistungi toimumise aeg
16.10.2009.a
Istungil osalenud isikud
Hageja G. S., hageja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kostja seaduslikud esindajad Urmas Enke ja Irina Padur
RESOLUTSIOON:
1.
Harju Maakohtu 08.04.2009.a otsus jätta muutmata.
2.G. S. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Välja mõista hagejalt, G. S. ́lt riigituludesse 5 000 krooni.
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-05-22616
4.Eelmises punktis sätestatud kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul raha riigi tuludesse väljamõistmise lahendi jõustumisest alates. Maksmisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist maksmist ettenägeva lahendi jõustumisest alates VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud suuruses.
5.Määrata hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja Natalia Lausmaa tasu suuruseks 720 krooni (tasu 600 krooni, käibemaks 120 krooni) apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest.
6.Hagejal, G. S. ́l ei lasu eelmises punktis nimetatud tasu hüvitamise kohustust.
7.Maakohtu ja ringkonnakohtu kohtukulu välja ei mõisteta.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 01.08.2002 hageja ja kostja vahel tähtajaline tööleping kolmeks aastaks. Hageja võeti tööle majahoidja-koristaja ametikohale. 21.01.2005 toimus hagejaga tööõnnetus ja alates 22.01.2005 kuni 21.05.2005 oli hageja töövõimetuslehe alusel ravil. 21.01.2005 tööajal vigastas hageja vasakut kätt. Hageja pöördus arsti poole ja teavitas tööõnnetusest tööandjat ja tööinspektsiooni. Hagejale tervisekahjustuse kaasa toonud juhtum oli tööinspektsioonis registreeritud tööõnnetusena. Hageja palus kostjalt välja mõista tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks püsiva töövõime kaotuse eest perioodil 09.08.2005 kuni 01.04.2007 kokku 22 669, 70 krooni ja edaspidi 419 krooni kuus kuni 31.07.2011. Hilisemas menetluses tugines hageja sellele, et tööõnnetus juhtus 22.01.2005.a hommikul ehitusprahti konteinerisse tõstes. Tervisekahjustuse tulemusena esines hagejal Tallinna arstliku ekspertiisi komisjoni (AEK) 09.08.2005 otsuse kohaselt püsiv osaline töövõime kaotus 40 % ulatuses alates 09.08.2005 kuni 28.02.2006. AEK 09.02.2006 otsuse kohaselt esines hagejal püsiv osaline töövõime kaotus 40 % alates 30.01.2006 kuni 01.04.2006. AEK 20.07.2006 otsuse kohaselt oli hagejale määratud alates 12.07.2006 püsiv töövõime kaotus 10 % ulatuses, mis kehtib kuni 31.07.2011. Hageja tööõnnetusele eelnenud keskmise töötasu suurus oli 4 190, 95 krooni kuus järgmise arvestuse alusel: 12 kuu töötasu kokku 46 094, 95: 11 (september arvestati välja kui ilma töötasuta kuu) = 4 190,45 krooni. Sellest töötasust 40 % moodustas 1 676 krooni ning 10 % 419 krooni. Väljamaksmisele kuuluva igakuulise hüvitise suuruseks perioodi 09.08.2005 kuni 20.07.2006 eest oli 1 676 krooni kuus ja sellest lähtudes hüvitise suurus päevas oli 55, 90 krooni; alates 20.07.2006 kuni 30.07.2011 oli hüvitise suurus 419 krooni kuus ja 14 krooni päevas. Kokku hüvitis 09.08.2005 kuni 04.04.2007 moodustas 22 669, 70 krooni. Edaspidi alates 01.04.2007 kuni 31.07.2011 - 419 krooni kuus. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja ei tunnistanud tööõnnetuse toimumist ning põhjusliku seose olemasolu. Hageja rikkus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 1 p 6 nõuet, mille kohaselt töötaja oli kohustatud kohe teatama tööandjale või
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-05-22616 tema esindajale tööõnnetusest. Kuna hageja jättis tööõnnetusest teatamata, ei olnud tööandjal õigeaegselt võimalik läbi viia väidetava tööõnnetuse uurimist ja selgitada tööõnnetuse asjaolusid ega põhjusi. Hageja teavitas tööandjat juhtumist suusõnaliselt alles 23.01.2005. Seletuskirja õnnetuse kohta esitas hageja 24.01.2005. Seletuskirja kohaselt vigastas hageja vasakut kätt laupäeval, 22.01.2005 töö ajal ehitusprahti labidaga konteinerisse visates. 22.01.2005 oli laupäevane päev, mil juhatuse liikmed olid tavatööst vabad ja kodus, hagejal ei olnud takistusi kostja juhatuse liikmete teavitamiseks. Hageja ei teavitanud juhtunust tööandjat koheselt, vaid alles järgmisel päeval, sündmusel puudusid pealtnägijad, ei olnud arsti teatist vigastuse või selle raskusastme kohta. Pärast kostja korduvat nõudmist tõi hageja ortopeedi poolt koostatud patsiendikaardi, mille kohaselt vigastus oli tekkinud 21.01.2005. Juhtunu toimumise kuupäev patsiendikaardil ja hageja avaldusel olid erinevad. 24.02.2005 esitas hageja anestesioloogi poolt 04.02.2005 koostatud teatise koopia. Sellel dokumendil olid fikseeritud tööõnnetuse põhjused töötaja sõnade järgi alljärgnevad: „21.01.2005 koristustööde käigus (viskas labidaga lund) vigastas vasaku käe pöialt, ei saa valu tõttu pöialt tõsta. Õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuse raskusaste – kerge.“ Juhtunu toimumise kuupäev ja tehtava töö kirjeldus olid teatises ja hageja avaldusel erinevad. Kuivõrd väidetavad õnnetuse toimumise kuupäevad olid vastuolulised, siis kostja ei kvalifitseerinud hageja terviseriket tööõnnetusena. Kostja koostas tööõnnetuse raporti Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni inspektori nõudmisel, kuid jäi hagimenetluses seisukoha juurde, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost töövigastuse ja püsiva töövõimetuse tekkimise vahel. Hageja oli küll haiguslehel 22.01.2005-20.05.2005, kuid asus 21.05.2005 tervenenuna tööle. Hageja tunnistati terveks ja töövõimeliseks perearsti poolt. Kohtutoimikus olevatest raviarstide poolt koostatud materjalidest tegi kostja järelduse, et hageja oli varjanud oma üldhaigust ja soovinud seda näidata tööõnnetusena materiaalse kasu saamise eesmärgil. Kostja tunnistas majaelanike ettepanekul 4.03.2005 koostatud tööõnnetuse raporti kehtetuks. Korteriühistu uuris õnnetusjuhtumit ja selle kohta koostati 7.02.2005 akt, mille järgi ei olnud tegu tööõnnetusega. Tööõnnetuse raport ja koostatud akt olid vastuolulised. Ortopeed oli oma 29.11.2005 teatises märkinud, et hagejal oli labakäe pöialde sirutajakõõluste iseeneslikud rebendid. Tervel käel ei tekkinud iseeneslikud rebendid. Rebendi tekkimise põhjuseks oli eelnevad muutused kõõlustes endis, kas kroonilise ülepinge tõttu või parasjagu põetava haiguse (psoriaas või reumatoidartriit) tõttu, mille käigus atrofeerub lihas- ja kõõluskude. Kostja leidis, et hagejal oli üldhaigus, mida ta varjas ja mida ta tahtis näidata tööõnnetusena. Kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et tunnistajate antud ütlused õnnetuse toimumise kohta olid vastuolulised. Ekspertiisi läbiviimist kostja ei soovinud. Hageja esitatud kahju hüvitise arvestus oli ebaõige ning ei põhinenud kehtival seadusandlusel. Kahju hüvitamine seisnes kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile või töövõimetuse astmele vastav pension. Esimese astme kohtu otsus
3.Kohus jättis hagi rahuldamata ja hagejal ei tekkinud kohustust hüvitada riigile õigusabi kulusid. Kohus asus seisukohale, et tunnistajate ütluseid ei saanud käsitleda usaldusväärsete tõenditena. Tervisekahjustuse tekkimise aja kohta oli esitatud kaks dokumentaalset tõendit- anestesioloog R.Paberiti koostatud tõend ja hageja poolt koostatud avaldus, mis olid tervisekahjustuse tekkimise kuupäeva seisukohalt vastuolulised. Kohtul puudus alus kahelda arsti poolt koostatud dokumendi õigsuses. Arst oli teatise kirjutanud ilmselt hageja ütluste põhjal. Patsiendikaardil ei olnud märgitud konkreetset kuupäeva, millal tervisekahjustus väidetavalt tekkis, kuid anamneesis oli selgitus, et „peale eilset koristustöid majahoidjana ei suutnud enam vasema käe pöialt tõsta“. Patsiendikaardilt oli näha, et hageja pöördus erakorralise meditsiini osakonda 22.01.2005 kell 21.55. Kohus asus seisukohale, et
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-05-22616 asja arutamise käigus oli leidnud tõendamist, et hagejal tekkis tervisekahjustus, sest pooled selle üle ei vaielnud. Kohus leidis, et hageja ei olnud tõendanud, et tema tervisekahjustus tekkis tal tööülesannete täitmise käigus st ajal, mil kostja vastutas hagejale tekkinud tervisekahjustuse eest. Seega puudus põhjuslik seos hageja tervisekahjustuse ja kostja vastutuse vahel ning hagi tuli seetõttu jätta rahuldamata. Kohus pidas vajalikuks märkida, et hageja ei olnud üheski hagiavaldusena pealkirjastatud dokumendis välja toonud asjaolu, et tervisekahjustus tekkis 22.01.2005. Selle argumendi oli hageja välja toonud alles apellatsioonkaebuses. Kohtule esitatud tõendid tööõnnetuse registreerimise ja fikseerimise kohta ei ole kohtu arvates usaldusväärsed, sest need olid koostatud olulise ajalise hilinemisega. Tõendid hageja tervisekahjustuse ulatuse kohta ja hageja töövõime kaotuse kohta tõendasid tervisekahjustust, mille üle vaidlust ei olnud ning tõendid hagejale määratud hüvitiste suuruse kohta tõendasid hageja kahju suurust, mida kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada 08.04.2009. a. otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et maakohtu otsus on ebaõige menetlusõiguse normi rikkumise tõttu, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja asjas kindlakstehtud asjaoludest ebaõigete järelduste tegemise tõttu. Menetlusõiguse normi rikkumine seisnes selles, et kohus jättis täitmata ringkonnakohtu otsusega uueks läbivaatamiseks antud juhised. Ringkonnakohus leidis, et asja sisuliseks lahendamiseks oli vajalik rahuldada kostja taotlus kohtumeditsiini ekspertiisi määramiseks, kuna hageja tervisekahjustus võis olla tekkinud ülepingutuse tagajärjel. Alusetu oli nõuda sama taotluse esitamist hagejalt, kellel ei olnud võimalik ekspertiisi eest tasuda ja kes ei olnud selle tõendi kogumist ka kohtult taotlenud. Hagejal puudus vajadus tõendada, et tervisekahjustus oli seotud töökohustuste täitmisega, kuna selle kohta oli vormistatud tööõnnetuse raport ja esitatud väljavõte haigusloost. Hageja arvates oli põhjusliku seose olemasolu nende dokumentidega tõendatud ja täiendavat tõendamist hageja nõude alus enam ei vajanud. Kohus ei olnud nendele dokumentidele üldse tähelepanu pööranud ega oma seisukohta avaldanud. Hageja oli seisukohal, et tunnistajate ütluste juures ei oma tähtsust mitteolulised lahknevused selles osas, kellega koos hageja läks oma korterisse pärast õnnetust ja millal hageja otsustas minna traumapunkti. Hageja leiab, et tunnistaja ütlused kinnitavad tööõnnetuse raporti andmeid ja on seega küllaldased hageja väidete tõendamiseks, et tervisekahjustus ilmnes esmakordselt nimelt nendel asjaoludel ja viisil, nagu tööõnnetuse raportis kirjeldatud. Hageja arvates oli kohus põhjendamatult andnud kiirabi patsiendikaardi ja arsti poolt väljastatud õiendi ebatäpsustele ravidokumentide vormistamisel olulise tähenduse. Mõlemad meditsiinilised dokumendid vormistati eesti keeles, mida hageja ei valda ja on tõenäoline, et tegemist võis olla kommunikatsioonihäiretega arsti ja patsiendi suhtlusel. Hagejal ei olnud võimalust ise neid dokumente parandada või nendes esinevaid eksitusi õiendada. Kõige olulisemaks dokumendiks on tööandja poolt koostatud tööõnnetuse raport, mille alusel hageja tervisekahjustus on registreeritud Harjumaa ja Tallinna Tööinspektsioonis vastavalt kehtivale seadusele tööõnnetusena. Kostja ei kasutanud võimalust vaidlustada sisuliselt tervisekahjustuse tekkimise asjaolusid kohtu-meditsiinilise ekspertiisiga käesolevas menetluses. Eeltoodu alusel leiab hageja, et kohus on alusetult jätnud hagi rahuldamata ning sellega seoses esitatud kahjutasu suuruse analüüsimata. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei hakka neid üle kordama. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, mis puudutavad ekspertiisi korraldamist. Hagimenetluses peab ekspertiisi taotluse esitama menetlusosaline. Kostja avaldust, milles ta nimetas ekspertiisi, kuid ei esitanud korrektset ekspertiisi taotlust ega esitanud eksperdile esitatavaid küsimusi, ei saa käsitleda ekspertiisi taotlusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. Seda eriti olukorras, kus maakohus määras kostjale tähtaja ekspertiisitaotluse esitamiseks. Ei hageja ega kostja tasunud ekspertiisitasu. Seega ei olnud kohtul alust ekspertiisi määrata ega käsitleda menetlusosaliste poolt väljendatut ekspertiisitaotlusena. Ekspertiisi taotlemine on menetlusosalise õigus, aga mitte kohustus. Menetlusosalised otsustavad ise, milliseid väiteid nad kohtumenetluses esitavad ja milliste tõenditega oma väiteid vajadusel tõendavad. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele ta tugineda soovib. Tõendamiskoormist ei muuda asjaolu, kas hagejal oli ekspertiisi tellimiseks rahaline võimekus või mitte. Hageja oleks saanud ekspertiisikulude kandmiseks esitada menetlusabi taotluse. Seega ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui lahendas asja ilma ekspertiisi läbi viimata. Seetõttu ei saa öelda, et maakohus rikkus varasemalt ringkonnakohtu poolt maakohtule antud juhiseid.
8.Apellant väidab, et hagi aluseks olevad asjaolud olid tõendatud. Ringkonnakohus sellise apellandi väitega ei nõustu. Hageja tugines hagis sellele, et tal tekkis tervisekahjustus 22.01.2005.a hommikul kostja juures töötades. Maakohus asus õigesti hageja väiteid, tunnistajate ütlusi ja tõendeid hinnates seisukohale, et tervisekahjustuse tekkimise asjaolu ei ole tõendatud. Hageja enda väidete kohaselt tekkis tal tervisekahjustus 22.01.2005.a hommikul töölepingujärgseid ülesandeid täites, so ehitusprahti konteinerisse tõstes. Seega tuleb kohtul hageja väiteid hinnates otsustada, kas hageja poolt esile toodud asjaolud leidsid aset ning kas vastavad asjaolud olid sellised, mis võiksid tingida hagi rahuldamise. Hageja esitas menetluse jooksul vastukäivaid väiteid. Algses hagiavalduses, mille hageja esitas 19.12.2005.a, väitis hageja ise, et tööõnnetus toimus 21.01.2005.a. Hageja käis 22.01.2005.a arsti juures ning arst märkis meditsiinidokumenti (t I köide lk 25), et: „Peale eilset koristustööd majahoidjana ei suuda enam vasaku käe pöialt tõsta, valutab /.../“. 04.02.2005.a välja antud meditsiinidokumendis on märgitud (t I köide lk 26), et. „21.01.2005.a koristustööde käigus (viskas labidaga lund) vigastati vasema käe pöialt, ei saa valu tõttu pöialt tõsta./.../“. Hilisemas menetluses väitis hageja, et õnnetus, mille käigus tervisekahjustus tekkis ja peale mida oli tal valus pöialt liigutada, leidis aset 22.01.2005.a hommikul, kui ta ehitusprahti labidaga prügikonteinerisse tõstis. Selle tõendamiseks kutsus hageja ka tunnistajad, kelle ütluste kohaselt nägid nad, kuidas hageja 22.01.2005.a hommikul täiesti töövõimelisena tööd tegi ja olid vahetus läheduses, kui hagejal õnnetus juhtus ning nägid, et hageja ei suutnud peale õnnetust enam tööd teha ega asju käes hoida. Seega on asjas esitatud väited ja tõendid omavahel vastuolus. Kaks arsti on hageja enda ütluste alusel kirja pannud, et õnnetus juhtus 21.01.2005.a, kusjuures üks arst kirjutas veel, et see toimus labidaga lund visates. Hageja väitis algses hagiavalduses ka ise, et õnnetus juhtus 21.01.2005.a. Tunnistajad aga kirjeldasid õnnetust, mis toimus 22.01.2005.a, hommikul, kui hageja tõstis mitte lund, vaid ehitusprahti, kusjuures enne õnnetust suutis hageja korralikult labidaga prahti konteinerisse tõsta ja peale õnnetust ei suutnud hageja labidat käes hoida. Nii nagu hageja tervisekahjustuse põhjustanud asjaolusid kirjeldas, võisid need aset leida ka töövälisel ajal,
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-05-22616 kui hageja tegi tööväliseid toiminguid. Juhul, kui õnnetus toimus 22.01.2005.a, läheks see vastuollu hageja enda väidetega, mida ta on hagiavalduses kohtule ja vahetult peale õnnetust arstidele kirjeldanud. Seda asjaolu tuleb tunnistajate ütluste hindamisel arvesse võtta. Juhul, kui õnnetus toimus 21.01.2005.a, siis see tähendaks, et 22.01.2005.a oli hageja uuesti töövõimeline ning oli kella kümneks mitu tundi tööd teinud ning muuhulgas ehitusprahi konteinerisse tõstmise juba peaaegu lõpetanud ning eelmisel päeval toimunud õnnetus ei seganud hagejat seejuures töötamast. Eespool toodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi aluseks olev sündmus on tõendamata. Teistsugusele järeldusele ei saa asuda ka apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel, mille kohaselt hageja on venelane ning ilmselt ei saanud arstid ja hageja üksteisest lihtsalt aru. Asjaolu, et õnnetus toimus 21.01.2005.a, mõistsid selliselt kaks erinevat arsti, kahel erineval ajal hagejat läbi vaadates. Asjaolule, et õnnetus juhtus 21.01.2005.a, viitas algses hagiavalduses ka hageja ise. Kuigi hageja väidab, et ka esialgse hagiavalduse koostas tema jurist, ei anna see asjaolude teistsuguseks hindamiseks alust. Hageja vastutab oma esindaja tegevuse eest. Hageja esindaja koostas ilmselt hagi hageja poolt esitatud asjaolude alusel. Hageja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väited, et tema jurist ilmselt ei mõistnud hagejat, olid liiga üldised, et neid arvestada, sest hageja ei suutnud meenutada, kes tema esindaja oli või kus ta töötas ning ka hagiavaldusest endast see ei ilmnenud. Selline asjaolu on aga väga oluline hindamaks, kas konkreetne esindaja vene keelt oskas või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja väited, et tema jurist ja kaks teda läbi vaadanud arsti said kõik temast valesti aru, tõsiseltvõetavad, sest kõik kolm inimest said hagejast erinevate kohtumiste käigus samamoodi aru.
9.Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et tema nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud olid tõendatud tööõnnetuse raportiga, arstliku ekspertiisi otsusega ja haigusloo väljavõttega (04.03.2005.a). Ringkonnakohus hagejaga selles osas ei nõustu. Hageja esindaja kinnitas 16.10.2009.a kohtuistungil, et hageja tugineb nõuet esitades lepingulisele alusele (vt Riigikohtu poolt otsuse 3-2-1-53-06 p-s 12 välja toodud menetlusosalise asjaolude esitamise kohustus). Hagi rahuldamise eeldusena pidi hageja tõendama, et kostja rikkus hageja suhtes mingit konkreetset kohustust, et selle kohustuse rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju ja et kahju tekkimine on kohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses. Hagimenetluses esitatud asjaolusid arvesse võttes pidi hageja seega tõendama, et tal tekkis tervisekahjustus töölepingut täites, et tervisekahjustus tekkis seetõttu, et kostja ei täitnud mingit konkreetset kohustust ja et selle tagajärjel tekkis hagejale kahju. Tööõnnetuse raportiga (t I köide lk 10 jj) ei võtnud kostja asjaolusid omaks ega kinnitanud hagi rahuldamise eelduseks olevate sündmuste toimumist. Selles raportis rõhutas kostja igas lahtris, et ta refereerib hageja seisukohti ja väiteid. Sama seisukohta on kostja kogu kohtumenetluse vältel kinnitanud. Selle tõendi tähendust ei muuda ka asjaolu, et kostja ei ole raportit ega tööõnnetuse registreerimist haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras vaidlustanud, sest viidatud dokumendi või registreeringu vaidlustamata jätmisel ei ole sellist tõenduslikku jõudu. Ka 09.08.2005.a arstliku ekspertiisi otsus (t lk 9) ei tõenda, et hagejal oleks tekkinud tööõnnetus. Sellest nähtub üksnes, et hagejal on vasema käe pöidla sirutaja kõõluse rebend, opereeritud, randmeliigese põletik, mida tuleb pidada keskmise raskusega funktsioonihäireks. Sellest tõendist aga ei nähtu, et hagejal oleks see tekkinud töölepingujärgseid ülesandeid täites või tööandja rikkumise tagajärjel. Ka 25.08.2005.a otsusest (t I köide lk 16) ei nähtu, et tervisekahjustus oleks tekkinud kostjaga sõlmitud töölepingut täites või kostja rikkumise tagajärjel. Hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei tõenda ka 02.02.2006.a arstliku ekspertiisi otsus (t I köide lk 82) ega väljavõte haigusloost (t I köide lk 94) ega ka ükski muu tsiviilasja toimikus olev hageja tervist puudutav dokument, sest kõige enam on dokumentides märgitud hageja tervisekahjustus või asjaolu, et tegemist on tööõnnetusega, kuid kas see õnnetus toimus hageja
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-05-22616 ja kostja vahelist töölepingut täites või mingi konkreetse kostja kohustuse rikkumisena, tõenditest ei nähtu. Seega on hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud tõendamata. Kuigi kohus oma 16.10.2009.a istungil tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ja tõendamiskoormist selgitas, olid menetlusosalised nõus asja sisulise arutamise lõpetamisega.
10.Ringkonnakohus ei nõustu ka selle apellandi väitega, et hageja tervisekahjustus tekkis pideva ületöötamise tagajärjel. Esiteks esitas hageja selle väite esmakordselt alles apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu istungil ning varasemas menetluses tugines hageja üksnes sellele, et tervisekahjustus tekkis 21.01.2005.a või 22.01.2005.a toimunud õnnetuse tagajärjel ja on seostatav just selle õnnetusega. Teiseks ei saa sellist järeldust teha ei hageja poolt viidatud tõendi (t lk 94) ega ühegi muu tõendi alusel. Hageja poolt viidatud haigusloos (t I köide lk 94) esineb tõendamisesemega seoses järgmine lauseosa: „/.../ ülepingutus ja pingelised või korduvad liigutused.ttud koht.tööt.tasu eest/.../“ Muu informatsioon ei ole viidatud dokumendis selline, mis saaks seostuda tõendamisesemega. Ka sellest lauseosast ei saa järeldada, et tervisekahjustus tekkis hageja ja kostja vahelise töölepingu täitmise käigus või kostjapoolse rikkumise tagajärjel. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Riigi õigusabi osutamise tasu kindlaksmääramine
11.Hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitas 16.10.2009.a taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas ta apellatsioonkaebuse koostamisele 4 tundi ja apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks korraldatud kohtuistungil osalemiseks 2 tundi pooltunni arvestuse lõikes. Taotluse on heaks kiitnud ka isik, kelle suhtes riigi õigusabi osutati. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole taotluses esitatud töömaht liiga suur ning taotluses esitatud summad vastavad riigi õigusabi seadusele ja selle alusel antud rakendusaktile. Eespool toodust tulenevalt kuulub N. Lausmaa taotlus rahuldamisele. Kuivõrd 17.01.2007.a määrusega (t I köide lk 52) määrati hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi kulud ja hageja varanduslikus olukorras märkimisväärseid muutusi toimunud ei ole, siis hagejal riigi õigusabi osutamise tasu hüvitada ei tule. Kohtukulude ja riigilõivu väljamõistmine
12.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 analoogiale esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud kohtukulude väljamõistmine. TsMSRS § 3 lg 1 kohaselt kuulub käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmise osas kohaldamisele enne 01.01.2006.a kehtinud TsMS. Kuivõrd hagi ja hageja poolt esitatud apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, peaks kohtukulude kandmise kohustus lasuma hagejal. Kuid kuivõrd maakohus kostja kohtukulusid hagejalt välja ei mõistnud ja kostja ei ole ei maakohtus ega ringkonnakohtus kohtukulude väljamõistmise taotlust esitanud, nii nagu enne 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 3 seda ette nägi, jäävad kohtukulud välja mõistmata.
13.Menetlusabi jätkuvuse printsiibist tulenevalt oli hageja apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu tasumisest vabastatud. TsMS § 190 lg 4 kohaselt mõistetakse hagejalt, kellele oli antud menetlusabi, menetluskulud riigi tuludesse, hagi rahuldamata jätmise korral välja. Tasumisele kuuluv riigilõiv kuulub menetluskulude hulka. 16.10.2009.a ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et tal ei ole vastuväiteid sellele, et hagihinnaks apellatsioonimenetluses on käesoleval juhul 24 345 krooni ja 70 senti (enne hagi esitamist nõutav summa ja hagi esitamisele järgneva 9 kuu perioodiliste maksete summa). Selliselt
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-05-22616 sumalt tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt lõivu maksta 5000 krooni. See summa kuulub hagejalt riigi tuludesse väljamõistmisele.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.