Tsiviilasja number
2-05-19719
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.oktoobril 2009, Tallinn
Tsiviilasi
Margus Saksa hagi AS If Kindlustus vastu 175 400 krooni saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
192 940 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS If Kindlustus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28.09.2009
Harju Maakohtu 22.04.2009 otsus
Hageja Margus Saks (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxx Menetlusosalised ja nende esindajad xx-xx xxxxxxx) esindaja Jüri Koger Kostja AS If Kindlustus (registrikood 10100168, asukoht Pronksi 19, 10124 Talllinn), esindaja Allan Habicht
Jätta Harju Maakohtu 22.04.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja AS IF Kindlustus kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ja kostja 23.12.2003 koduvara kindlustuslepingu. 16.08.2004 murti hageja valduses olnud korterisse sisse ja varastati sealt hulgaliselt esemeid. Hageja teatas juhtunust politseile ja kostjale, mille alusel registreeriti kindlustusjuhtum ja algatati kriminaalasi. 09.11.2004 teatas kostja hagejale, et hüvitab vaid kodukino Samsung maksumuse, ülejäänud osas aga keeldub kahju hüvitamast, kuna hageja ei ole kindlustatud esemete olemasolu ostudokumentidega tõendanud. Dokumendiks, mis tõendab esemete olemasolu, on kindlustuspoliis. Samuti on hageja juhtumi käsitlemise käigus esitatud kostjale üksikasjaliku nimekirja esemetest, mis kindlustuskohast sissemurdmise teel varastati. Esemete hinnad on esitatud nii kindlustamisel kui ka juhtumi järel. Käesoleval juhul ei saa pidada vara soetamise dokumentide mitteesitamist kindlustusvõtja süüks ega kohustuse tahtlikuks rikkumiseks, kuna osa esemeid oli soetatud ilma dokumentideta, osade puhul aga ei ole need säilinud. Ei saa välistada, et osad neist võidi kaasa võtta varaste poolt. Vara dokumentide esitamise nõue on kindlustusjuhtumi järgne nõue, mistõttu ei anna see õigust kostjale kohustuse täitmisest keelduda. Dokumentide mitteesitamine ei mõjutanud kahju tekkimist ega vargusega tekitatud kahju suurust. Vara olemasolu saab tõendada ka teiste tõenditega. VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Eeltoodu alusel palus hageja kostjalt välja mõista 175 400 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Omavastutuse osa 12 000 krooni on hageja maha arvestanud. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole väidetavalt varastatud asjade soetamise kohta dokumente. Kostja palvetele vaatamata ei soovinud hageja asjade soetamise asjaolusid täpsustada ega vastavaid andmeid ja tõendeid esitada. Samuti ei põhjendanud hageja oma keeldumist. Hageja tõendas kindlustusjuhtumi toimumise ainult kodukino osas ning kindlustushüvitise summas 4870 krooni on kostja hagejale ka välja maksnud. Kindlustuslepingu üldtingimuste punkti 5.2.1.10 kohaselt ei hüvitata vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Hageja on endale kindlustuslepinguga võetud kohustusi, eelkõige kohustust anda täielikku ja õiget infot ning esitada dokumente kahju suuruse kohta, tahtlikult rikkunud. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks. Kindlustuspoliis tõendab üksnes kindlustuslepingu sõlmimist, mitte hüvitise suurust kindlustusjuhtumi saabumisel. Kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusvõtja kodust vara üle ei vaadata ja võetakse aluseks kindlustusvõtja poolt esitatud andmed. Kindlustuspoliis ei saa olla aluseks kahju suuruse määramisel juba ka seetõttu, et erinevalt kindlustuslepingu sõlmimise hetkest võivad kindlustusjuhtumi toimumiseks olla kindlustatud asjad võõrandatud. Viivist saaks hageja nõuda üksnes kindlustustingimuste alusel maksimaalselt summas 17 540 krooni, kuid kuna kostja ei ole kahju hüvitamisega viivitanud ega pahatahtlikult käitunud, ei ole hagejal õigust viiviseid nõuda. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt If Kindlustus Margus Saksa kasuks välja kindlustushüvitise 175 400 krooni, viivise 17 540 krooni. Menetluskulud jäid 93,6% ulatuses kostja kanda. Vaidlus puudus selles, et poole vahel on 23.12.2003 sõlmitud kindlustusleping koduvara kindlustamiseks, et 16.08.2004.a murti hageja valduses olnud korterisse sisse ja varastati sealt hulgaliselt esemeid. Hageja teatas juhtunust politseile ja kostjale, mille alusel registreeriti kindlustusjuhtum ja algatati kriminaalasi. Kostja on hüvitanud vaid kodukino Samsung maksumuse 4870 krooni.
Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et kindlustuslepingu sõlmimisel oleks kontrollitud poliisil märgitud varaesemete olemasolu kas ülevaatusega või soetamisdokumentide abil. Seega kindlustusandja eeldas hagejal selliste varaesemete olemasolu ning pooled olid kokku leppinud poliisil nende loetletud varaesemete kindlustamises. Kodukindlustuse Üldtingimuste (KKÜT) p 5.2.1.10 kohaselt on kostjal õigus keelduda sellise vara maksumust, mille olemasolu juhtumi saabumisel ei ole tõendatud ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Selline nõue, mille kohaselt peab hageja tõendama vara, mis kadus varguse tõttu, üksnes p 5.2.1.10 märgitud dokumentidega e. teisisõnu saab sellise vara olemasolu tõendada vaid dokumentaalsete tõenditega, ei ole kooskõlas seadusega ja on tühine VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 11 mõtte kohaselt tühine. Hagejapoolne vara nimekiri ja seletus kindlustusandjale, milles on ta selgitanud, kust ja kuidas ta on esemed saanud (lk 129, 131, I kd) ja on VÕS § 448 lg 2 teise lause mõtte kohaselt võimalikud andmed vara kohta. Ebamõistlik on eeldada, et igapäevas tarbes olevate asjade (rõivad, CD plaadid, DVD- plaadid, mängud, jalanõud, parfüümid, aga ka kodune digitehnika) ostukviitungid vm dokumendid eriti kui need on soetatud teistelt isikutelt, oleks isikul alles. Kostja esitatud pangadokumentidega ja Maksu- ja Tolliameti kirjaga on tõendanud, et hagejal ei olnud pangas raha ega deklareeritud tulu, ent samas ei tähenda need tõendid seda, et hagejal poleks märgitud asju olnud ja et ta poleks suutnud neid soetada. Hageja märkis, et soetas vara välismaalt, tuttavatelt, soetas need sularaha eest ja samas kinnitas hageja tunnistaja, et hageja eelistas kanda kallemaid kaubamärke. Eeltoodust võib järeldada, et pangakontodel raha puudumine, samuti riigiametile oma kulude, tulude mittedeklareerimine, ei tähenda ega peegelda hageja tegelikku varandusliku seisu, sh võimatust omada tuntud kaubamärkidega rõivad, jalatseid, parfüüme, aga ka digitehnikat, küll aga võib tulude mittedeklareerimine omada kohtu arvates finantsõiguslikku tähendust. Kadumaläinud asjade hulk, mille eest hageja hüvitist nõuab, ei ole märkimisväärne, ja selline kogus asju võis isikul olemas olla. Kuna hageja omavastutuse osa oli 12 000 krooni ja hageja arvestas selle juba hüvitise nõudest maha, siis on kahju suuruseks vastavalt 175 400 krooni. Kohus tuvastas, et KKÜT p 5.1.2.10 sätestatu on tühine, st et märgitud kahju ulatust ei pidanud tõendama vaid dokumentaalsete tõenditega ning esitatud seletuses kindlustusandjale on hageja kirjeldanud, kust ja mille eest ta on asjad soetanud. Hageja keeldus vaid ühe eseme, so digivideokaamera Samsung müüja nime kostjale avaldamisest. Eeltoodu alusel on hageja täitnud VÕS § 448 lg 1 ja lepingust tulenevaid kohustusi ning vaid ühe müüja nime nimetamata jätmist võib hinnata hagejapoolse kohustuse rikkumisena, millel aga ei ole mõju kahju ulatuse kindlakstegemisele. Eeltoodu tõttu puudub kostjal alus tugineda Kindlustuse Üldtingimuste (KÜT) p 61, 73 vastavalt VÕS § 452 lg 4 ja keelduda hüvitise maksmisest või seda vähendada. Hageja palus välja mõista seadusjärgse viivise, kuid kuna poolte vahel oli kokku lepitud viivise suuruses, saab vaidluses kohaldada lepingulist viivist, mis tüüptingimuste p 72 kohaselt on 0,1% päevas väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest kuid mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Hageja palus viivise välja mõista 30 695 krooni arvates 15.11.04, mil ta esitas kostjale pretensiooni. Kuna kindlustusandja viivisesuurus on piiratud 10 %-ga, mis on vastavalt 17 540 krooni, siis kuulus viivise nõue rahuldamisele 17540 krooni ulatuses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Otsuse tegemisel on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ja valesti kohaldanud nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme.
Riigikohus on 28.11.2007 otsuses nr 3-2-1-106-07 jõudnud järeldusele, et juhul kui poliisile on nimeliselt märgitud kindlustatavad esemed, siis kehtib eeldus, et need asjad on kindlustusvõtjal olemas. Samas riigikohus leidis, et kindlustusandjal on võimalik esitada tõendeid, mis hageja kasuks kehtiva eelduse ümber lükkavad. Muu hulgas on võimalik esitada ka tõendeid selle kohta, et kindlustusvõtja sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mis on poliisil loetletud. Kohtumenetluse käigus hageja keeldus avaldamast oma sissetulekuid, mistõttu kostja esitas tõendid Maksu- ja Tolliametist ning hageja pangakontod, milledest nähtus, et aastatel 2002 – 2004 olid hageja sissetulekud ilmselgelt ebapiisavad väidetavalt varastatud asjade soetamiseks. Maakohus seevastu leidis, et pangakontol rahaliste vahendite puudumine ning Maksu- ja Tolliametis deklareerimata tulu puudumine ei tõenda seda, et vastustajal poleks väidetavalt varastatud asja olnud ja et ta poleks suutnud neid soetada. Kohus on oma seisukohaga läinud otsesesse vastuollu riigikohtu antud suunistega. Nimetatud Riigikohtu otsuses lisas kolleegium, et erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et poliisil nimetatud asjade soetamise eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Antud tsiviilasjas on vastustaja selgitused väidetavalt varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumise ning selgituse soetamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud ning ebausutavad. Vastustaja keeldumine väidetavalt varastatud asjade soetamise asjaolude täpsustamisel on hea usu vastane. Ebausutav on väide, et vastustaja ostis varastatud asjad sularaha eest. Tänapäeval ostetakse reeglina kallimaid asju pangakaarti kasutades. Mõistlik tarbija säilitab ostudokumendid oma õiguste kaitseks. Kuivõrd antud juhul ei kehti eeldus, et poliisile nimeliselt märgitud kindlustatavad esemed on kindlustusvõtjal olemas, siis pidi asjade olemasolu, soetamise aega ning kahju suurust tõendama vastustaja. Antud kahjujuhtumi käigus ei ole hageja käitunud heas usus ning kuidagi omalt poolt püüdnud kaasa aidata kahjukäsitlusele. VÕS § 448 lg 2 kohaselt võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit tuhandeid kroone maksvate asjade soetamise kohta, et talle oleks väidetavalt varastatud asjad kunagi kuulunud ning seda, et talle oleks üldse kahju tekkinud. Seega on hageja nõue tõendamata. Kahjukäsitluse käigus keeldus hageja kindlustusandjaga koostööst. Hageja keeldus muuhulgas isegi ütlemast isiku nime, kelle käest ta väidetavalt varastatud asjad ostis - selline tegevus saab olla ainult tahtlik. Asjaolu, et hageja keeldus asjade päritolu avaldamast on hageja poolt omaks võetud. Isegi poole omaksvõtt ei ole kuidagi mõjutanud maakohtu otsust. Maakohus on otsuses asunud seisukohale, et hageja keeldus vaid ühe eseme (digikaamera müüja nime ütlemast), kuid selline seisukoht ei tugine tõenditel. Kindlustustingimuste punkti 61 ja VÕS § 448 lg 2 ning 449 lg 2 kohaselt on hageja rikkunud oma kohustusi tahtlikult ning hagi ei kuuluks ainuüksi sellel alusel rahuldamisele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 22.04.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd
puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme ning puuduvad kahtlused faktiliste asjaolude tõendamise menetluse suhtes. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormist nagu märgitakse kaebuses. Maakohus on otsuses piisavalt põhjendanud, millistel kaalutlustel leiab, et hageja on kahju suurust tõendanud. Kõigi muude tõendite kõrval on kuulatud asjas üle tunnistaja H. K., kes on kinnitanud vaidlusaluste esemete olemasolu hagejal enne varguse toimepanekut. Kostja ei ole tunnistaja ütlusi ümber lükanud ja on esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid. Üldtingimused ei sätesta, et kindlustada võiks vaid seda kodust vara, mis on ostetud kauplusest ja mille kohta on esitada ostutšekid. Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt füüsiliselt isikult ostes ei saa maksta pangakaardi vahendusel. Maakohus on ka õigesti leidnud, et kindlustuslepingu sõlmimisel on poliisile vaidlusalused esemed märgitud koos maksumusega, mis samuti tõendab nende esemete olemasolu lepingu sõlmimisel. Nagu nähtub asja materjalidest ei tekkinud kostjal kindlustuslepingu sõlmimisel mingeid kahtlusi kindlustamisele kuuluva vara osas. Hageja elas samas 1-toalises üürikorteris siis. Kostjal olnuks võimalik kahtluste korral lepingu sõlmimise eel kontrollida vaidlusaluste esemete olemasolu. Ka tunnistaja H. K. on kinnitanud, et on enamust kindlustuspoliisil märgitud esemetest näinud hageja kodus umbes 1 nädal enne varguse toimumist (t.l.152). Kolleegiumi arvates ei ole kostja tunnistaja ütlusi ümber lükanud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt Kodukindlustuse Üldtingimuste (KKÜT) p 5.2.1.10 alusel on kostjal õigus keelduda sellise vara maksumust, mille olemasolu juhtumi saabumisel ei ole tõendatud ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Selline nõue, mille kohaselt peab hageja tõendama vara, mis kadus varguse tõttu, üksnes p 5.2.1.10 märgitud dokumentidega e. teisisõnu saab sellise vara olemasolu tõendada vaid dokumentaalsete tõenditega, ei ole kooskõlas seadusega ja on VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 11 mõtte kohaselt tühine. Kindlustatud asjade soetamisväärtuses on pooled kokku leppinud kindlustuslepingus, seda tõendab väljastatud kindlustuspoliis. Kostja ei ole seda ümber lükanud. Põhjendatud ei ole kostja poolt kaebuses toodud väited, mille kohaselt antud tsiviilasjas on hageja selgitused vaidlusaluste asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumise ning selgituse soetamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud ning ebausutavad. Hageja seletused on kooskõlas esitatud kindlustuspoliisil toodud kindlustatud vara loeteluga, samuti tunnistaja ütlustega. Sissemurdmise fakti hageja korterisse ei ole kostja kahtluse alla seadnud. Hageja on teatanud sissemurdmisest koheselt politseile ja kostjale. Politsei poolt on algatatud kriminaalasi. Vaidlus puudub ka selles, et kostja ei ole pöördunud politsei poole kindlustuspettuse toimepaneku tuvastamiseks hageja poolt. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.