Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-90-09 Tartu, 7. oktoober 2009. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Olev Elmi hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu 152 203 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-04121 Olev Elmi kassatsioonkaebus 152 203 krooni Hageja Olev Elm (isikukood xxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Lembit Nirgi Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood xxxxxx), esindaja vandeadvokaat Arne Ots 7. september 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2009. a otsus ja Viru Maakohtu 29. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-121 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Olev Elmile kassatsioonkaebuselt 2. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 1522 (üks tuhat viissada kakskümmend kaks) krooni.
Evald Elm esitas 10. veebruaril 2004 Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse AS-i EESTI PÕLEVKIVI ja Põlevkivi Kaevandamise AS-i vastu 152 203 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Evald Elm suri 16. augustil 2005, tema õigusjärglasena astus protsessi Olev Elm (edaspidi hageja). Põlevkivi Kaevandamise AS ühendati 6. augustil 2008 AS-iga EESTI PÕLEVKIVI. AS-i EESTI PÕLEVKIVI õigusjärglaseks on alates 15. juunist 2009 Eesti Energia Kaevandused AS (edaspidi kostja). Hagiavalduse kohaselt on hageja Ida-Virumaal Mäetaguse vallas asuva Kivinõmme maaüksuse omanik. Ajavahemikus 1997-1999 tehti Kohtla kaevanduses hageja kinnistu piirkonnas allmaa mäetöid. Kuna põlevkivi kaevandamise tagajärjel tekkis hageja metsale kahju, pöördus hageja Keskkonnainspektsiooni, et selgitada välja enda kinnistule tekitatud kahju suurus. 2. septembril 2003 teatas Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakond hagejale, et maapinna vajumise ja nihkumise tagajärjel tekkinud langala tõttu on puude juurestik kahjustatud. Metsaseaduse (edaspidi MS) § 56 lg 3 p 2 järgi tekitatakse keskkonnale kahju, kui hävitatakse või kahjustatakse puid või põõsaid või metsakultuuri või looduslikku uuendust nende mehaanilise vigastamise või kasvutingimuste ebasoodsaks muutmisega, samuti kui kahjustatakse pinnast. Keskkonnakahju suuruse hindamise ekspertiisi kohaselt on langalal tekitatud kahju keskkonnale ning seetõttu ka Kivinõmme maaüksusele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) § 2
ning § 22 lg 1 järgi kohalduvad asjas enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 58 lg 1 ning tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg-d 1-3. Kostja pole võtnud tarvitusele enne
9.jaanuari 1999. a kehtinud MS § 9 lg 3 alusel kinnitatud "Metsakaitse eeskirja" p-s 10 ettenähtud abinõusid, mis välistaksid puude vigastamise või kasvutingimuste halvenemise muudel põhjustel, mistõttu on hageja metsale tekitatud kahju. Maapinna lõhenemise ja pinnase kahjustamise tõttu on muutunud puidu kvaliteet. Veereþiimi rikkumisega on osa langalast soostunud ja sellel kasvavad puud on kuivanud. Puud, mille juurdekasv on seiskunud, tuleb asendada istikutega. Hageja kahju tuleneb osaliselt riknenud puidust, kahjustatud puude saamata jäänud juurdekasvust ning kulutustest istikute ostmiseks ja metsa istutamiseks 2 ha suurusele alale. Kostja on kasutanud vale kaevandamistehnoloogiat, mis pole säästnud maapinda vajumisest ja lõhenemisest. "Metsakaitse eeskirja" p 24 järgi on eeskirja rikkumises süüdi olev isik kohustatud hüvitama kogu tema tegevusest tuleneva kahju, mh nii puistute hukkumise kui ka nende juurdekasvu vähenemise, kaitse- ja muude omaduste kahjustamise korral ja juhul, kui see on tuvastatud metsapatoloogilise ekspertiisiga. 28. veebruari 2001. a eksperdiarvamusest puistu tervisliku seisundi kohta nähtub, et hageja kinnistul esinevad järgmised kahjustused: langalade kahjustused grupiti, maapinna lõhenemine tervikute kohalt, puude vajumine külili. Kokku on kahjustatud 2 ha metsa, mille puidutagavara on 418 tm. Metsaspetsialist K. Tarumi hinnangul on hageja kahju saamata jäänud juurdekasvust 128 603 krooni. Kulutusteks istikute ostmiseks ja metsa istutamiseks 2 ha suurusele alale kulub 23 600 krooni. Kahele hektarile kulub männiistukuid 5000 tk/ha ja/või 3000 tk/ha kuuseistikuid. Üks männiistik maksab 1,50 krooni ja kuuseistik 2,50 krooni, seega kulub kahele hektarile istikute panekuks 15 000 krooni. Ühe istiku istutamine maksab 1 kroon, 8000 istiku istutamise hind on seega 8000 krooni, istikute ühekordne hooldus maksab 400-600 kr/ha. Kokku on kostja oma tegevusega tekitanud hageja metsale kahju 152 203 krooni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ning leidis, et see on aegunud. Kostja ei teinud väidetavaid tegusid ajal, mil kinnistu on hageja omandis. Hageja omandas kinnistu
11.juunil 1999. Sel ajal pidi hageja teadma, milline on kinnistu seisund, puude juurdekasvu potentsiaal, võimalik saadav tulu kinnistult jne. Hagiavalduses näidatud õigusnormidest ei tulene kohustust hüvitada õiguspäraste mäetöödega tekitatud kahju. Hageja ei ole näidanud kahju hüvitamise õiguslikku alust. Samuti ei ole hageja kahju tekkimist tõendanud. Hinnangulise puidu väärtuse vähenemine ei täida kahju hüvitamise eesmärki. Praegusel ajal ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas ja millist kahju kaevandamine koos maapinna langemisega on puistutele tekitanud ja kui palju võib omanikule sellega kahju tekkida. Tõendatud ei ole, et hageja saaks 15-65 aasta pärast hagiavaldusele lisatud dokumentides toodud puidu koguse. Puidu kasvu aritmeetiline arvutamine ei ole põhjendatud. Juurdekasvu adekvaatne määramine eeldaks pikemaajalisi vaatlusi ja arvesse tuleks võtta võimalikke kasvu muutusi, mida ei ole tehtud. Tuleb arvestada, et aja jooksul võivad metsale kahju tekitada kahjurid või loodusjõud. Samuti ei ole piisavalt tõendatud põhjuslik seos kostja väidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel. Asjaolu, et langalal on halva tervisliku seisundiga puid, ei näita, et kõigi puude halb tervislik seisund on põhjustatud kaevandamisest. Halb tervislik seisund
võib olla põhjustatud kahjuritest, valedest metsamajanduslikest võtetest ja loodusjõudude mõjudest.
3.Viru Maakohus jättis 29. veebruari 2008. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et hageja nõue on aegunud. Ühtlasi mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et ajavahemikus 1997-1999 tehti Kohtla kaevanduses hageja kinnistu piirkonnas allmaa mäetöid. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja tekitas väidetava kahju allmaatöödega. Kuna kostja tegi allmaa kaevetöid maavara kasutuslubade alusel ning mäetööde plaan oli kooskõlastatud Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga, tegi kostja mäetöid õiguspäraselt. Seega kohaldub asjas 1. jaanuarist 1995 kuni 1. aprillini 2005 kehtinud maapõueseadus (MaaPS). Selle seaduse § 56 lg 1 järgi on kaevandamisloa valdaja kohustatud täielikult hüvitama kõik maavara kaevandamisega tekitatud kahjud, olenemata sellest, kas töid tehti kahjustatud maa-alal või selle naabruses ning kas kahju tekkimist võis ette näha või mitte. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt aegub hüvitise nõue ühe aasta jooksul arvates kahju tuvastamise päevast. Alates 1. aprillist 2005 kehtiva MaaPS § 56 lg 1 kohaselt hüvitab kaevandamisloa omanik maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Sama paragrahvi 3. lõike järgi peab kannatanu esitama kahju hüvitamise nõude kolme aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama kahju tekitamisest. Kuna kahju tekitati ajavahemikus 1997�1999, algas hagi aegumine VÕSRS § 9 lg 1 alusel TsÜS § 116 järgi päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli üldine hagi aegumistähtaeg kümme aastat. Asjas puudub kahju tuvastamise kohta eksperdiarvamus, mida mõlemad pooled aktsepteeriksid. Seega ei ole alanud nõude esitamise tähtaeg MaaPS § 56 lg 3 tähenduses. Selle sätte mõttes tähendab kahju tuvastamine kahju tekitamise (st maapinna languse tagajärjed, maapinna lõhenemine tervikute kohalt, puude vajumine küljeli, puude juurte kahjustused) kindlakstegemist, s.o kahju avastamist, mitte aga tekitatud kahju suuruse kindlakstegemist, nagu ekslikult väidab hageja. Hagi aegumine algab päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Kahjunõudega saab kohtusse pöörduda vaatamata sellele, et kahjutasu suurus ei ole täpselt kindlaks tehtud. Hageja esitas 12. veebruaril 2001 kostjale ekspertiisi tegemise avalduse, et hinnata viimase maaüksusele tekitatud kahju. Seega ilmnes väidetav kahju hageja metsamaale kõige hiljem nimetatud kuupäeval. Asjaolu, et hageja sai alles 19. aprillil 2004 teada, et kaevetööd Kohtla kaevanduse kaeveväljal on lõpetatud, ei mõjuta hagi aegumise tähtaja kulgu, kuna hagejal oli tema õiguste rikkumine (kahju tekitamine) teada juba veebruaris 2001. Seega on hageja nõue aegunud. Kuna hageja nõue oli hagi esitamise hetkeks maapõueseaduse varasema redaktsiooni järgi aegunud ja uut redaktsiooni ei kehtestatud tagasiulatuvalt, ei ole hagejal nõude aegumise tõttu võimalik oma nõuet maksma panna. Sellist aegumise kohaldamise käsitlust toetavad VÕSRS § 11 ja § 9 lg 1. Uusi aegumistähtaegu ei saa kohaldada nõuetele, mis on uute aegumistähtaegade kehtestamise hetkeks aegunud vana seaduse kohaselt.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada. Ühtlasi
palus hageja tunnistada MaaPS § 56 lg 3 põhiseaduse vastaseks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 9. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nõuab hageja kostjalt maavara kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kuna maapõueseaduses kui eriseaduses oli sätestatud maavara kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudele lühendatud aegumistähtaeg, siis tuli TsÜS § 113 lg 1 järgi kohaldada lühendatud aegumistähtaega. 1. aprillini 2005 kehtinud MaaPS § 56 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa valdaja kohustatud täielikult hüvitama kõik maavara kaevandamisega tekitatud kahjud, olenemata sellest, kas töid tehti kahjustatud maa-alal või selle naabruses ning kas kahju tekkimist võis ette näha või mitte. Sama paragrahvi 3. lõike järgi aegub hüvitise nõue ühe aasta jooksul arvates kahju tuvastamise päevast. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema 12. veebruarist 2001, s.o ajast, mil hageja esitas kostjale ekspertiisi tegemise avalduse, et hinnata viimase maaüksusele tekitatud kahju. Avalduse esitamine kinnitab, et hageja oli teadlik temale maavara kaevandamisega kahju tekitamisest. Kuna hageja sai 12. veebruaril 2001 teadlikuks talle kahju tekitamisest, kuid esitas nõude maakohtule alles 10. veebruaril 2004, on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata aegumise tõttu. Hageja nõue oleks aegunud ka juhul, kui aegumistähtaja alguseks lugeda 12. november 2002, mil hageja esitas kostjale avalduse metsale tekitatud kahju hüvitamiseks. MaaPS § 56 lg-s 3 märgitud termin "kahju tuvastamine" ei tähenda, et kindlaks oleks tehtud kahjutasu täpne suurus. Kahju tuvastamine eeldab, et oleks kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju konkreetne suurus võib olla vaidluse all. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli maavaravaru kaevandamiseks kaevandamisluba. Hageja väitel tekitas kostja vaatamata kaevandamisloa olemasolule hagejale õigusvastaselt kahju, sest ei täitnud kaevandamistehnoloogia nõudeid, mistõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud MaaPS § 56 lg-t 3 ning nõue ei ole aegunud. Nii kahju tekitamise ajal kehtinud kui ka alates 1. aprillist 2005 kehtivas MaaPS §-s 56 on sätestatud maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamine sõltumata sellest, kas kaevandamisloa omanik on maavara kaevandamisega tekitanud kahju õigusvastaselt või õiguspäraselt, sh kas ta on süüdi kahju tekkimises või mitte. Seetõttu ei ole aegumise kohaldamiseks oluline, kas kostja täitis kaevandamistehnoloogia nõudeid vms. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale võlga tunnistanud. Samuti ei ole tõendeid, et MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud nõude aegumise tähtaeg oleks peatunud või katkenud. Hageja on esitanud taotluse tunnistada kahju tekitamise ajal kehtinud MaaPS § 56 lg 3 põhiseaduse
vastaseks. Taotluse kohaselt ei saa asjaolu, et isikule on tekitatud õiguspärase tegevuse tulemusel kahju, olla aluseks aegumise tähtaja piiramisele. Kuna MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaega tuleb kohaldada maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamisel sõltumata sellest, kas kaevandamisloa omanik on maavara kaevandamisega tekitanud kahju õigusvastaselt või õiguspäraselt, ei ole MaaPS § 56 lg 3 hageja nimetatud põhjusel põhiseaduse vastane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti MaaPS § 56, leides, et hagi on aegunud. Nimetatud paragrahvi 3. lõikes ettenähtud kahju tuvastamist ei ole toimunud. Seda märkis oma otsuses ka maakohus. Seega ei ole hagi aegumine MaaPS § 56 lg 3 järgi alanud või peatus 12. veebruaril 2001, mil hageja esitas kostjale avalduse teha kahju hindamiseks ekspertiis. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-d 4 ja 5. Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta majandusministri 24. juuli 1997 määruse nr 28 "Allmaakaevandamisel maapinna ja ehitiste hoidmise korra kinnitamine" p-des 30 ja 32 sätestatu ega põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja väidetega selle määruse kohaldamise vajalikkuse kohta. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma seisukohta, et kahju on tekitatud õiguspäraselt. Ringkonnakohus on valesti samastanud kahju tuvastamise ja kahju avastamise. Pooled vaidlevad kahju tekitamise üle, sest kostja väitel on metsa kasv pärast kaevamistöid paranenud. Hageja viidatud majandusministri määruse p-des 30 ja 32 on täpsustatud kahjustuste tuvastatuks lugemise tingimusi, mille kohaselt loetakse kahjustused tuvastatuks aktiga, mis koostatakse hiljemalt üks aasta pärast objekti all tehtud mäetööde lõppu. Kahju tuvastamise hetkeks tuleb lugeda akti koostamist kõiki osapooli rahuldava hindamiskomisjoni poolt. Ringkonnakohtul ei olnud alust eirata määruse tõlgendust, mis täpsustas kahju tuvastamist kooskõlas MaaPS §-ga 56. Määrusele vastavat akti ei ole kunagi koostatud. Kostja kaevandusluba lõppes 21. detsembril 2000, hageja esitas 12. veebruaril 2001 kostjale ekspertiisi tegemise avalduse. Kuna kahju ei ole tuvastatud (vastavat akti koostatud), ei ole hagi aegumise tähtaeg MaaPS § 56 lg 3 mõttes alanud.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja arvates on kohtud õigesti leidnud, et hageja nõue on MaaPS § 56 lg 3 järgi aegunud. Oma vastupidist seisukohta ei ole hageja selgelt põhistanud. Ringkonnakohus on menetlusnorme õigesti kohaldanud. Selgitades, et MaaPS §-s 56 sätestatud aegumine algab kahju tekkimisest teadasaamisest, mitte selle täpse suuruse kindlaksmääramisest, on kohus põhjendanud, miks ei arvestata aegumise hindamisel kahju kindlaksmääramise sätteid. Aegumine ei hakka kulgema kahju suuruse kindlaksmääramisest, vaid kahjust teadasaamisest ehk kahju tuvastamisest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Hageja nõuab kostjalt ajavahemikus 1997-1999 maavara kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi ajavahemikus 1997-1999 hageja kinnistu piirkonnas allmaa mäetöid. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja tekitas väidetava kahju allmaatöödega. Enne
1.juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevalt on hagi aegumise üldine tähtaeg kümme aastat, v.a nõuded, mille kohta on seadusega ettenähtud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei kohaldata. 1. jaanuarist 1995 kuni 1. aprillini 2005 kehtinud MaaPS § 56 lg 3 kohaselt aegub maavara kaevandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ühe aasta jooksul, arvates kahju tuvastamise päevast. Eeltoodust on kohtud õigesti järeldanud, et asjas kohaldub MaaPS § 56 lg-s 3 sätestatud üheaastane aegumistähtaeg.
11.TsMS § 442 lg 8 sätestab kohtu kohustuse märkida otsuses mh tuvastatud asjaoludest tehtud järeldused, tõendid, millele need järeldused on rajatud, ning seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohtu see kohustus tuleneb lisaks TsMS § 654 lg-st 4. Maakohus on hageja nõude aegumistähtaja kulgemise alguse sidunud ajaga, mil hageja sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest (enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta, et kehtinud TsÜS § 116 teise lause kohaselt võib seaduses sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. MaaPS § 56 lg 3 järgi hakkab kahjuhüvitise nõude aegumine kulgema kahju tuvastamise päevast. Seetõttu pidi maakohus aegumise kohaldamiseks tegema kindlaks kahju tuvastamise aja MaaPS § 56 lg 3 tähenduses.
12.Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. See nõue kehtib ka ringkonnakohtule, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt ka Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-34-08, p 15). Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et MaaPS § 56 lg 3 järgi kahju tuvastamine on kahju tekitamise asjaolu kindlakstegemine ning see ei tähenda kahjutasu täpse suuruse kindlakstegemist. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta MaaPS § 76 lg 4 alusel kehtestatud ning väidetava kahju tekkimise ajal kehtinud majandusministri 24. juuli 1997. a määruse nr 28, millega kinnitati allmaakaevandamisel maapinna ja ehitiste hoidmise kord (edaspidi kord). Korra p 30 kohaselt loetakse objektile tehtud kahjustused tuvastatuks aktiga, mis koostatakse hiljemalt üks aasta pärast objekti all tehtud mäetööde lõppu. Akti koostab kõiki pooli rahuldav hindamiskomisjon ja selle alusel korraldatakse kahjude hüvitamine. Kolleegium märgib, et korra p-s 30 selgitatakse kahju tuvastamist MaaPS § 56 lg 3 tähenduses. Seetõttu ei olnud kohtutel alust jätta kõnealuse korraga arvestamata. Kolleegiumi arvates tuleneb korrast, et kahju tuvastamiseks MaaPS § 56 lg 3 mõttes saab pidada kahju kohta akti koostamist. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole asjas eksperdiarvamust kahju tuvastamise kohta ning pooled ei vaidle selle üle, et kahju ei ole tuvastatud. Seejuures on maakohus leidnud, et hageja nõude esitamise tähtaeg ei ole MaaPS § 56 lg 3 tähenduses alanudki.
13.Kuna ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumisi kõrvaldanud, tuleb mõlema astme kohtu otsused
tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Arvestades otsuse p-des 11 ja 12 märgitut, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel lahendama asja sisuliselt.
14.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmise asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.
15.TsMS § 149 lg 4 alusel tagastatakse hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.