2-08-82485/19 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta (tl 29) hagiavalduses on esitatud moraalse kahju nõue, kuid kostja lähtub hüvitise määramisel hageja võimalusest töötada ja sissetulekut saada ning oma rahalisest olukorrast ja kulutuste suurusest. Hageja on valmis vastama kostja poolt esitatud märkustele. Liiklusavarii tulemusena hageja tõepoolest ei kaotanud põhitöökohta, kuid saadud kehavigastuste tõttu ja istuv tööviis mõjuvad tema meeleolule negatiivselt. Töövõimetuse tagajärjel (kuni 30.11.2008 see moodustas 80%, praegu moodustab 60%) muutus ta tööturul vähem konkurentsi võimeliseks ning siiamaani pole suutnud töökohta vahetada. Peale selle, pikaajaliselt viibides valutekitavas seisundis (terve aasta jooksul peale õnnetusjuhtumit suutis käia vaid karkude abil või liikumise piiratusega) jäi hageja ilma lisatööst, mida omas enne avariid. Autokindlustus tasus ainult esmase ravi kulud (haiglates viibimine, kirurgi ja ortopeedi visiidid, karkude ost) ja osaliselt kompenseeris haiguslehe toimimise kestel saamata jäänud palga, kuid hageja taastumine pole veel lõppenud. Avariis saadud traumad (vasaku reieluu kaela murd ja vasaku õla sidemete rebend) pidevalt põhjustavad hagejale ebamugavust ja valu, sellepärast on ta sunnitud käima massaažis ja võimlemise kursusi külastama, mille eest peab maksma iseseisvalt. Kui lähimas tulevikus hageja tervislik seisund ei taastu, siis kulud taastumisele ületavad tunduvalt kostja poolt saadud ühekordse makse suuruse. Kuigi kostja elatusvahendid on üsna piiratud, saab ta endale lubada uut liisinguautot (mis sõitis hagejale otsa). Tuleb märkida, et hageja kulud on täiesti kõrvutatavad kostja kuludega, sest hageja perekonnas kasvab kaks alaealist last. Hageja sissetuleku vähenemine ja kulutused ravile mõjutavad negatiivselt nende varalist heaolu. Oma vastuse lõpus viitab kostja hagiavalduses esitatud (koostatud 15.11.2008) vananenud andmetele. Kostja taotleb kohtult päringut Tallinna pensioniametist töövõime kaotuse protsendi kohta käesoleval ajal ja kehtestatud töövõimetuse tähtaja kohta ning pensioni suuruse kohta. Kuna hageja esitab Tallinna pensioniametile avalduse arvel viibimise ja pensioni pikendamise kohta iga poole aasta tagant, siis uus tõend kehtib kuni 31.05.2009 ning uuemad andmed on kättesaadaval alles juuni kuust. Pensioni suuruse kohta taotluse rahuldamine jäetud kohtu äranägemisele. Vaatamata poolte vaatepunktide mittekokkulangemisele, liitub kostja palvega, et kohus määraks hüvitise suuruse. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega.

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele. TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sama paragrahvi lg 6 esimesest lausest tulenevalt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Vastavalt VÕS § 128 lg 1 hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Tulenevalt VÕS § 130 lg-st 2 isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Ülalnimetatu sätete alusel vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui 6(11)

rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastavalt VÕS §-le 1057 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas (punkt 1), kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja (punkt 2), kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel (punkt 3), kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel (punkt 4), kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust (punkt 4). Tulenevalt VÕS 53 peatüki teises jaos sätestatust on mootorsõiduki näol tegemist suurema ohu allikaga ning kooskõlas VÕS § 1056 lg- ga 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlust ei ole selles, et kostja M D põhjustas I K kehavigastused: vasaku reieluu kaela murd, vasaku õla sidemete rebend, peaaju põrutus. Pooled ei vaidle, et 11.07.2007.a. kell 10.30 põhjustas kostja mootorsõiduki juhina liiklusõnnetuse – sõites jalakäijale I. Karlovskile otsa, kes ületas teed reguleerimata jalakäijate ülekäigurajal, mille tagajärjel sai kannatanu – hageja I. K, kehavigastusi. Vaidlust ei ole ka selles, et M. D tegu oli õigusvastane, kuna juhtides oma sõiduautot, kostja ei valinud teedeoludele vastavalt ohutut kiirust. Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna juhtivkonstaabli A B 27.07.2007 otsusega väärteoasjas nr 2330 07 009427 tuvastati, et oma tegudega M. D rikkus Liikluseeskirja § 46; § 123 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 7417 lg 1 (tl 3). Seega on tõendatud ka, et M. D tegu on õigusvastane. Poolte vahel pole vaidlust kannatanule kehavigastuste tekkimise põhjuste ja liiklusõnnetuses osalenud suurema ohu allika valdaja M. D süü üle. Hageja on esitanud hagis nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, seega peab hageja muuhulgas tõendama, et temal esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju. Hageja on hagiavalduses, seisukohades ja arvamustes märkinud, et tema mittevaraline kahju seisneb selles, et hageja ägedate valude ja liikuvuse piiratuse pärast oli sunnitud muutma oma harjumuslikku eluviisi ning tundis mitmeid raskusi. Sealhulgas oli kodu- ja perekonnakohustustest (majapidamistöödest, naisega vaba aja veetmisest, värskes õhus lastega jalutuskäigudest ja mängudest) praktiliselt eemaldatud. Rohkem kui poole aasta jooksul liikus hageja ainult karkude abil ning ei suutnud isegi iseseisvalt ennast riidesse panna ja lahti riietuda, üle keha pesta, isikliku hügieeni eest hoolitseda. Lisaks sellele, puudus hagejal võimalus piakajaliselt külastada ja aidata oma Narvas elavat ema, kes on eakas ja üksuldane naisterahvas. Töövõimetuse tagajärjel (kuni 30.11.2008 see moodustas 80%, praegu moodustab 60%) muutus ta tööturul vähem konkurentsi võimeliseks ning siiamaani pole suutnud töökohta vahetada. Peale selle, pikaajaliselt viibides valutekitavas seisundis (terve aasta jooksul peale õnnetusjuhtumit suutis käia vaid karkude abil või liikumise piiratusega) jäi hageja ilma lisatööst, mida omas enne avariid. Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses. /Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-101/. Kohtule esitatud perearsti A. K tõendi (tl 4) kohaselt 11.07.2007 autoõnnetuse tagajärjel I. K sai järgmised kehavigastused: vasaku reieluu kaela murdmine; vasaku õla sidemete rebend; peaaju 7(11)

põrutus. Samal päeval opereeritud Narva Haiglas, haigusleht 11.07.2007-19.10.2007. Kruuvide eemaldamise operatsioon toimus 26.05.2008 Ida-Tallinna Keskhaiglas Magdalena. Haigusleht 26.05.2008-11.06.2008. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 08.07.2009 teatisele (tl 52) I. Karlovskile 11.06.2009 määratud püsiva töövõime kaotuse protsent -20% (põhjus - vigastus) alates 23.04.2009 kuni 30.04.2011; 20.12.2008 otsusega püsiva töövõime kaotuse protsent – 60 (vigastus) alates 30.11.2008 kuni 31.05.2009. 23.05.2008 otsusega püsiva töövõime kaotuse protsent – 80 (vigastus) ja raske puue, mis põhjustab lisakulutusi alates 13.05.2008 kuni 30.11.2008; 30.11.2007 otsusega püsiva töövõime kaotuse protsent – 80 (vigastus) ja raske puue lisakulutuste vajadusega alates 16.11.2007 kuni 31.05.2008. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et hagejal tekkinud kehavigastused on põhjustatud temaga 2007.a toimunud liiklusõnnetuse tõttu ja esitatud tõenditega on tõendatud põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ja hageja haigestumise vahel. Lähtudes kohtupraktikast (RKTKo 3-2-1-48-06, 3-2-1-19-08, 3-2-1-54-07) iga kehavigastus on isiku kehaline või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Kehavigastus võib aga kaasa tuua teisi isikule kahjulikke tagajärgi, mis ei ole temale korvatavad varalise kahju täieliku hüvitamisega. Sellisteks kahjulikeks tagajärgedeks, mis kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele põhiseaduse § 25 alusel on kolleegiumi arvates püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kohus peab siiski iga juhtumi korral eraldi tuvastama, kas kehavigastusega kaasnes ka moraalne kahju ning ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses. Kehavigastusest tuleneva mittevaralise kahjuna tuleb hinnata selle kahjulikke tagajärgi, mis on olulised ega ole hüvitatavad varalise kahjuna. Mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Tervise kahjustamisega kaasnev mittevaraline kahju võib seisneda kahjustatud isiku sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes – näiteks pikaajaline eemalolek harjumuspärasest keskkonnast, vajadus kõrvalise abi järele, teadmatus oma tervise paranemise võimalikkusest, sunnitud loobumine oma harrastustest ja harjumustest, piirangud isiku tegevuses ja elukorralduses, füüsiline ja hingeline valu, püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju eelkirjeldatud tähenduses. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-04). Kohus leiab, et hageja ei ole veenvalt tõendatud, et temaga toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel ägedate valude ja liikuvuse piiratuse pärast oli sunnitud muutma oma harjumuslikku eluviisi ning tundis mitmeid raskusi, sealhulgas oli kodu- ja perekonnakohustustest (majapidamistöödest, naisega vaba aja veetmisest, värskes õhus lastega jalutuskäikudest ja mängudest) praktiliselt eemaldatud. Lisaks sellele, puudus hagejal võimalus pikaajaliselt külastada ja aidata oma Narvas elavat ema, kes on eakas ja üksuldane naisterahvas. Töövõimetuse tagajärjel (kuni 30.11.2008 see moodustas 80%, praegu moodustab 60%) muutus ta tööturul vähem konkurentsi võimeliseks ning siiamaani pole suutnud töökohta vahetada. Peale selle, pikaajaliselt viibides valutekitavas seisundis (terve aasta jooksul peale õnnetusjuhtumit suutis käia vaid karkude abil või liikumise 8(11)

piiratusega) jäi hageja ilma lisatööst, mida omas enne avariid. Sellised hageja väited jäid paljasõnalisteks, kuna kehtiva TsMS järgi poole seletus ei ole tõend, teisi tõendeid hageja ei esitanud. Hageja töötab jätkuvalt AS-s STV, ei tõendanud, et soovinud töökoha vahetada, et omas enne liiklusõnnetust töökoha. Kohtule esitatud meditsiinilistest dokumentidest (tl 4, 53) võib kohus järeldada, et hagejale tekitati üliraske kehavigastus, mille ravi käigus tehti operatsiooni, panis kruuvid, mille hiljem operatsiooniga eemaldati, hagejal oli peaaju põrutus, mille tagajärg on ettearvamatu, seega pidi hageja taluma füüsilisi kannatusi, millele lisandus igapäevaste toimingute tegemisel ebamugavus, mistõttu loeb kohus tõendatuks, et hageja heaolu on langenud. Kohus leiab, et hageja heaolu langemine seoses liiklusõnnetuse käigus saadud kehavigastuste raviga on selliseks asjaoluks, et eeldada hagejal mittevaralise kahju olemasolu. Kohus on veendunud, et see tekitas hagejale kahtlemata mittevaralist kahju. Moraalse (mittevaralise) kahju suuruse kindlaksmääramisel objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Mitmetes lahendites Riigikohtu tsiviilkolleegium (RKTKo 3-2-1-105-01, 3-2-1-1-01, 3-2-1-3903, 3-2-1-152-03, 3-2-1-34-05, 3-2-1-51-05) märkis, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades ja lähtudes mõistlikkuse põhimõttest (VÕS-e § 127 lg 6, TsMS-e § 233 lg 1). Kohus hindab mittevaralise kahju tekkimist kõigi esitatud asjaolude alusel ka ilma, et hageja rikkumise aluseks olevaid asjaolusid ise kahju aluseks olevate asjaoludena nimetab. Hüvitise suuruse otsustamisel ei tohi kohus ületada nõude piire ning peab arvestama kõiki rikkumisega seonduvaid asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse, rikkumise laadi ja raskust, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimisel ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võib kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, peab kohus õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Mittevaralise kahju tõendatuks lugemisel peab olema kindlaks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. VÕS § 130 lõige 2 kohustab kahjustatud isikule maksma mittevaralise kahju hüvitusena mõistlikku rahasummat. Riigikohus peab hüvitise suuruse määramisel oluliseks tekitatud mittevaralise kahju ulatust, iseloomu ja olulisust, kahju tekitamise asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitiste suurust teistes samasugustes kohtuasjades. Arvesse tuleks võtta ka kahju tekitanu varalist olukorda. Kohus hindab kahju tekitamise asjaolusid (suurema ohu allika valdaja vastutus), kahju ulatust iseloomu (ülirasked kehavigastused) ja kostja suhtumist kannatanusse (ei ole tundnud huvi Igor Karlovski seisundi ja paranemise ja mittevaralise kahju kohtuvälise hüvitamise vastu) ning ka seda, millise hüve kahjustamise eest hüvitist nõutakse (inimese heaolu langemine seoses tervise rikkumisega) ja milline võib olla ajavahemik, mille vältel isikul esineb heaolu langus (vähemalt alates 11.07.2007 kuni käesoleva ajani, seega rohkem kui 2 aastat). Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti teatisele (tl 38) I. K on määratud töövõimetuspension alates 16.11.2007 kuni 30.11.2008 80% ja alates 30.11.2008 kuni 31.05.2009 60%. Pensioni suurus: 16.11.2007 – 30.11.2007 1203 krooni kuus 01.12.2007 – 31.03.2008 2405 krooni kuus 01.04.2008 – 31.11.2008 2920 krooni kuus 01.12.2008 – 30.03.2009 2190 krooni kuus 01.04.2009 31.05.2009 2299 krooni kuus. 9(11)

Hageja ei esitanud kohtule andmeid oma muude sissetulekute, varalise seisundi ja perekonna koosseisu kohta. Kostja esitas palgatõend töökohast (tl 25), mille kohaselt tema keskmine netopalk ajavahemikul 10.2008 – 03.2009 moodustas keskmiselt 4914 krooni kuus. Peale selle tal on alaealine – 4aastane – laps, keda kostja sõnade järgi ta kasvatab üksi ning ei saa elatist tema ülalpidamiseks. Lapse isa nimi on kirjutatud sünnitunnistusse hageja sõnade järgi, tegelikult ei ole isadust kindlaks määratud ega tuvastatud. Kostja ei eitanud, et omab sõiduautot. Kostja sõnade järgi on ta võimeline tasuma mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 krooni ja palus selle summa tasumist ajatada 500 krooni kaupa kuus. Kohus leiab, et arvestades kõik ülalöeldud, hageja heaolu languse pikkust, M. D varalist olukorda (kostjal on vara - sõiduauto, mida on võimalik võõrandada) on võimalik ja õiglane kohtu siseveendumuse kohaselt I K hagi M D vastu mittevaralise kahju nõudes rahuldada summas 10 000 krooni. Kohus leiab, et hageja heaolu langemine seoses liiklusõnnetuse käigus saadud kehavigastuste raviga on mõistlikuks kahjuks mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks ja põhjendatud summa on 10 000 krooni. Kohtu arvates on 10 000 krooni väljamõistmine võrreldav ühiskonna heaolu tasemega käesoleval ajal ja sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud ka õiguse üldpõhimõtteid ning see ei ole hageja rikastumise allikaks. Tulenevalt TsMS § 445 lg-st 1 kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõudega. TsMS 468 lg 3 kohaselt kehavigastusega või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse tunnistab kohus viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kohus leiab, et otsus kuulub viivitamatult täitmisele summas 5 000 krooni. Tulenevalt TsMS § 467 lg 1 viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtuotsus täidetakse enne otsuse jõustumist. Kohus leiab, et tuleb rahuldada osaliselt kostja taotlus mittevaralise kahjuna väljamõistetud summa maksmise ajatamiseks. Kohus loeb õigustatuks anda kostjale võimalus maksta ülejäänud 5 000 krooni hagejale välja 1000 krooni kaupa kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.