Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

viivitanud hüvitise maksmisega 14. juunist 2005. a. kuni 12. juunini 2006. a. kokku 363 päeva, seega on viivis 48.200 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. S. Lavrinenkol tuvastati alkoholijoove sündmuskohal ja ta nõustus tulemusega ega nõudnud vereproovis alkoholisisalduse määramist. Talle määrati ka rahatrahv 20.040 krooni väärteomenetluse korras, mille kohus tühistas, kuna menetluse käigus rikuti menetlusnorme. S. Lavrinenko oli autot juhtides alkoholijoobes ja põhjustas avarii. Seega on sõiduki alkoholijoobes juhtimise ning avarii vahel põhjuslik seos. ÜU 20021 p. 53 ja 73 ja TS 2001 p. 39. 1 kohaselt peab kindlustusvõtja täitma õigusakte, eeskirju, juhendeid, ettekirjutusi jm., mis sisaldavad käitumisjuhiseid ohutuse tagamiseks, juhtumi ennetamiseks, kahju suuruse vähendamiseks ning selliste nõuete rikkumise korral on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda või seda vähendada. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on raske tahtlik liikluseeskirja (LE) ja kindlustuslepingu rikkumine, seega puudub alus osalise kindlustushüvitise väljamaksmiseks ja kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda. Sõiduki turuväärtus oli enne õnnetust 520.000 krooni, jäänuki hind 150.000 krooni, omavastutus 3000 krooni ning seega ei saa olla kindlustushüvitis mitte hagetav summa, vaid 367.000 krooni. Esimese astme kohtu otsus

kui alkoholi tarvitamise tõttu, ei ole vaidluses tõusetunud, mistõttu saab rääkida tahtlikust seaduse ja lepingutingimuste (p. 53) rikkumisest, mille korral võib kindlustusandjal tekkida õigus tingimuste p. 39. 1 ja VÕS § 452 lg. 1 järgi hüvitise maksmisest keelduda. Oluline on seos kahjujuhtumi ja alkoholijoobes sõiduki juhtimise vahel. Väärteoasjas alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtub, et S. Lavrinenkol mõõdeti alkoholi indikaatoriga, mille näidik näitas punast, testi tulemuseks oli alkoholihoove, test on tehtud 8. märtsil 2004. a. kell 4. 00. S. Lavrinenko loobus vereproovi tegemisest. Samal päeval käis S. Lavrinenko Wismari Haigla AS-is, kus temalt 8. märtsil 2004. a. kell 6. 20 võetud vereanalüüsi tulemusel oli alkoholi sisaldus veres 0, 0 promilli. Kostja tugines kohtueelses väärteomenetluses antud tunnistajate ütlustele, kuid need ei ole lubatavad tõendid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg. 2 ja § 272 tähenduses. Hageja tugines väärteoasjas antud tunnistajate ütlustele. Taolised ütlused on lubatavad tõendid TsMS § 251 lg. 2 tähenduses. Hinnates kogumis kostja esitatud arst-asjatundja arvamust, mille kohaselt alkomeetri näit „punane“ tähendab väljahingatavas õhus alkoholi 0, 26 mg/l, tunnistaja T. P. ütlusi nii väärteoasjas kui tsiviilvaidluses, mille kohaselt kell 8. märtsil 2004. a. kell 6. 20 ei olnud S. Lavrinenko veres alkoholi, kuid milline tema seisund võis olla 2 - 2, 5 tundi varem, ei ole teada, samuti tunnistaja S. K. ütlusi väärteoasjas, kes suhtles S. Lavrinenkoga vahetult pärast õnnetust ja tuvastas, et S. Lavrinenkol tuli suust alkoholi lõhna, samuti testi tulemust indikaatoriga avariijärgselt, kus põlema jäi indikaatori punane tuli, leidis kinnitust asjaolu, et S. Lavrinenko oli avarii toimumise ajal alkoholijoobes. Juhi väljahingatavas õhus pidi olema alkoholi vähemalt 0, 26 mg/l ja nii ületas see LS § 20 lõikes 4 sätestatud piiri. See tähendab, et isiku reageerimisvõimed ja reaktsioonikiirus auto juhtimisel pidid olema alkoholijoobest mõjutatud. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt ei teadnud ta, kas S. Lavrinenko tarvitas alkoholi pärast tunnistaja töölt lahkumist, kuid tunnistaja ütluste kohaselt tarvitas S. Lavrinenko Bittneri palsamit. Seega ei ole tunnistaja K. K. ütlused vastuolus teiste ülalmärgitud tõenditega, millest nähtub, et S. Lavrinenko oli avarii toimumise ajal alkoholijoobes. Asjaolu, et kohtuotsusega väärteoasjas ei leidnud tõendamist S. Lavrinenko alkoholijoove, ei tähenda, et tsiviilvaidluses oleks seega tõendamata S. Lavrinenko alkoholijoove avarii toimumise ajal. Märgitud kohtulahend omab tähendust selles osas, kas isiku alkoholijoove leidis tõendamist selliselt, mis lubaks teda karistada väärteo eest ja millisel juhul on tõendamisstandard kõrgem. Alkoholijoobes juhtimise näol on tegemist seadusest tuleneva sellise kohustuse ja otsese keelu rikkumisega, mis sai leida aset vaid juhi tahtliku käitumise tulemusel ning mida saab pidada kindlustusvõtjapoolseks lepingutingimuste tahtlikuks rikkumiseks ÜU 20021 p. 53 ja VÕS § 452 lg. 1 tähenduses. Liiklusõnnetuses ei osalenud mitut sõidukit, mistõttu ei tõusetu küsimust teiste sõidukijuhtide võimalikust segasüüst ega sellest, et õnnetus juhtus mingi kolmanda asjaolu tõttu, millest tingituna oli juht sunnitud tegema ootamatu manöövri, vältimaks suuremat kahju. Juht ei tulnud toime auto juhtimisega ja seega on alkoholijoobes auto juhtimisel otsene seos tekkinud avarii ja sõidukil tekkinud vigastuste – s. o. kahjuga. Kuna on tõendatud, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu ülalmärgitud tingimusi tahtlikult, oli kindlustusandja õigustatud lepingu p. 39. 1 alusel keelduma hüvitise väljamaksmisest soodustatud isikule. Kuna hagi jääb ülaltoodud põhjendustel rahuldamata, ei ole vajalik hinnangu andmine poolte väidetele kahju, kindlustushüvitise suuruse ja viivise ning nende asjaolude kohta esitatud tõenditele (ekspertiis turuväärtuse osas, müügileping, jäänuki hinna osas tunnistaja A. L. ütlus jmt.). Apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kui kohtu arvates on kostjal lepingust tulenev alus osa kindlustushüvitise

maksmisest keelduda, palub apellant kindlustushüvitise ja viivise välja mõista vastavalt määratud osale. Maakohus rikkus protsessinormi, hinnates asja lahendamisel tõendina linnakohtu väärteoasjas antud S. K. ütlusi, millele kumbki pool ei tuginenud. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et kell 6. 20 tehtud analüüsi põhjal S. Lavrinenkol veres alkoholisisaldust ei tuvastatud. Selle kohta, et S. Lavrinenko võis tarvitada võimaliku alkoholi verest elimineerimiseks diureetikume, tõendid puuduvad. T. P. tsiviilasjas antud ütluste kohaselt oli S. Lavrinenko välise vaatluse põhjal kaine ning selle kohta, kas nimetatu oli 2 - 2, 5 tundi tagasi kaine või mitte, ta midagi öelda ei saa. Samas andis T. Palk väärteoasjas ütlusi, mille kohaselt juhul, kui S. Lavrinenko oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel purjus, pidanuks analüüs seda näitama. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et alkoholijoobe tõendamisstandard on väärteoasjade puhul kõrgem tsiviilasjadest. Riigikohus leidis otsuses nr. 3-1-1-105-04, et menetlusnormide rikkumine kohtuvälises menetluses iseenesest ei ole takistuseks isiku joobeseisundi tuvastamiseks, kui seda tehakse kohtus tunnistajate antud ütluste alusel. Tallinna Linnakohus märkis 3. detsembri 2004. a. otsuses põhjendatult, miks kohus ei arvestanud tunnistajate ütlustega ja leidis, et alkoholijoobe esinemine ei leidnud kinnitust. Ka märkis maakohus, et Tallinna Linnakohtu otsuse motiivide kohaselt, m. h. tunnistajate ütlustega, ei olnud veenvalt tõendatud alkoholijoove, mistõttu kohus tühistas karistusotsuse. Eeltoodu valguses on arusaamatu, millele tuginedes maakohus tuvastas, et S. Lavrinenko oli alkoholijoobes. Asjaolu, et S. Lavrinenko oli alkoholijoobes, tuleb tõendada kostjal. Isegi, kui eeldada, et S. Lavrinenko väljahingatavas õhus pidi liiklusõnnetuse toimumise hetkel olema alkoholi vähemalt 0, 26 mg/l, ei analüüsinud maakohus, milline mõju võis taolisel joobeseisundil olla liiklusõnnetuse toimumisele. Vastavalt joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning otsuse vaidlustamise korra § 19 lg. 1 punktile 2 olnuks nimetatud juhul tegemist kerge alkoholijoobega, mille mõju kindlustusjuhtumi toimumisele on kaheldav. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et alkoholijoobes sõiduki juhtimise ja tekkiva liiklusõnnetuse vahel on tingimata põhjuslik seos. Alkoholi tarvitamise tunnuste ja kerge alkoholijoobe esinemine iseenesest ei pruugi kaasa tuua liiklusõnnetust. Maakohus leidis, et kuna juht ei tulnud toime auto juhtimisega, on alkoholijoobes auto juhtimisel otsene seos tekkinud avarii ja sõidukil tekkinud vigastuste, s. o. kahjuga. Kohus ei arvestanud üldiselt teadaoleva asjaoluga, et auto juhtimisega mittetoimetulek ei ole vältimatult ja üksnes seotud alkoholijoobega. Maakohtu järeldus on põhjendamatu. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 452 lõiget 1. Kindlustusvõtjapoolne LE ja lepingutingimuste võimalik rikkumine ei ole võrdsustatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega. Kostja ei tuginenud asjaolule, et S. Lavrinenko põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Maakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta ja kohaldamata VÕS § 445 lg. 2, mille kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud VÕS §-s 444 sätestatud kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Tulenevalt VÕS § 445 lõikest 2 ei anna VÕS § 452 lg. 2 p. 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kuna VÕS § 427 lg. 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lõikes 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, on tühised TS 2001 p. 39. 1 ja ÜU 20021 p. 73 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitise maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on

rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust (RK lahend 3-2-1-17-08). Kui peaks tuvastamist leidma S. Lavrinenko võimalik joobeseisund, tuleb hinnata, kas S. Lavrinenko suurendas oma kohustuse rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg. 2). Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad otsused

alkoholijoobes kui liikluseeskirja raske rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus, mille kohaselt hagi tuleb jätta rahuldamata, on õige ja tuleb jätta muutmata, kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 21 tuleb muuta otsuse põhjendust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kui kindlustusandjal on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest hagejale kui soodustatud isikule põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. Riigikohus on oma samas asjas tehtud

Nii pidas kostja liiklusõnnetuse ainsaks põhjuseks sõidukit juhtinud Svetlana Lavrinenko joobeseisundit. Kostja põhjendas seda juhi joobeseisundist tuleneva käitumise iseärasuste ja liiklusõnnetuse mehhanismiga, leides, et joobeseisundi tõttu ei tulnud juht toime sõiduki juhtimisega, sõites teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki. Kostja poolt esitatud väärteotoimiku materjalidest – liiklusõnnetuse skeemist ja fotodest – nähtub, et sõidurada, mida mööda kindlustatud sõiduk sõitis, lõppes, sõiduk sõitis aga selle jätkuks olevale ohutussaarele, otsa sellel asuvale tänavavalgustuspostile ja liiklusmärgile (väärteomaterjali toimiku lk. 6, 29 – 33). Juhi joobeseisundis käitumise kohta märkis kostja, et pealtnägijate kirjelduse kohaselt oli juht ilmsete joobetunnustega, tema suust tuli alkoholilõhna, kõne oli ebaselge ja kõnnak ebakindel. Selle üle, et liiklusõnnetus leidis aset kostja kirjeldatud asjaoludel ja seda ei mõjutanud mõne teise sõidukijuhi tegevus, ei ole pooled vaielnud. Hageja pool vaidlustas üksnes kostja väite juhi joobeseisundi kohta, leides, et seda ei ole tõendatud. Juhi kostja poolt kirjeldatud ebaadekvaatset käitumist selgitas hageja pool asjaoluga, et pärast tõsist avariid oli juht endast väljas. Muid vastuväiteid kostja väitele, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli juhi joobeseisund, ei ole hageja varasemas menetluses esitanud, kuigi tal oli võimalus selle väite kummutamiseks esitada asjaolusid, millest saaks järeldada kindlustusjuhtumi toimumist muul põhjusel või muudest asjaoludest mõjutatuna kui juhi joobeseisund ja mille puudumise tõendamise kohustus oleks lasunud kindlustusandjal. Mis puudutab juhi joobeseisundit, siis nõustub kolleegium maakohtu poolt selle kohta esitatud tõendite alusel tehtud järeldusega, et Svetlana Lavrinenko oli liiklusõnnetuse põhjustamisel alkoholijoobes. Et Riigikohus on samuti kui maakohus ja ringkonnakohus oma eelmises lahendis pidanud juhi joobeseisundit tuvastatuks (punkt 12 lg. 2), siis puudub vajadus joobeseisundi olemasolu kohta esitatud tõendite uueks hindamiseks. Küll on oluline hinnata seda, kuidas mõjutas joobeseisund sõidukijuhi käitumist, et otsustada selle üle, milline oli juhi joobeseisundi mõju liiklusõnnetuse toimumisele. Kolleegium leiab, et selle mõju üle otsustamisel ei ole esmatähtis see, milline oli arvuliselt määratav alkoholisisaldus sõidukijuhi väljahingatavas õhus või veres liiklusõnnetuse toimumise hetkel, vaid see, kuidas mõjutas tarbitud alkohol sõidukijuhi võimalust adekvaatselt käituda, sealhulgas sõiduki juhtimisega toime tulla. Nii on asjatundja Taimi Palk, erialalt psühhiaater, selgitanud, et alkoholijoobe tunnused olenevad joobeastmest, kusjuures tasakaaluhäired ja ebatäpsed liigutused ning kõnehäired viitavad suuremale kui kergele joobele, erinevatel inimestel võib aga ühesugune joobeaste põhjustada erinevaid nähte (tl. 153 – 154). Kolleegiumi arvates on ilmne, et isik, kelle liigutused on alkoholi tarvitamisest tulenevalt ebatäpsed, kellel on tasakaaluhäired ja kes ei suuda joobe tõttu selgelt kõnelda, ei ole võimeline ka adekvaatselt hindama liiklusolukorda, reageerima olukorra muutustele ja ette tulevatele takistustele, nagu vaidlusalusel juhulgi, mil juht jätkas liiklemist oma sõidurajal vaatamata sellele, et see lõppes ja asendus ohutussaarega. Et Svetlana Lavrinenko käitumises vahetult peale liiklusõnnetust olid kostja poolt kirjeldatud joobele viitavad tunnused, ei ole hageja pool iseenesest vaidlustanud, selgitades seda vaid avarii tagajärjel endast väljas olekuga. Kostja poolt kirjeldatud tunnuste olemasolu on tõendatud ka väärteo menetlemise käigus avaliku võimu esindaja kogutud materjalidega, mille maakohus on tõenditena vastu võtnud, mille vastuvõtmise vastu ei ole hageja pool vaielnud ja mis TsMS § 272 lõikes 1 ning §-s 276 sätestatu kohaselt on kogumis hinnatavad kui dokumentaalsed tõendid. Nii on seda kinnitanud sündmuskohal viibinud politseiametnikud Julia Pissareva (tl. 73 – 74; väärteomaterjalid lk. 4)), Rain Jürine (tl. 81 – 82; väärteomaterjalid lk. 11) ja Maie Pukson (tl. 83 – 84; väärteomaterjalid lk. 12) ning AS-i Falck Eesti töötaja Margus Lensment (tl. 71 – 72; väärteomaterjalid lk. 3). Et juhi joobeseisund on tuvastatud, siis on põhjendatud eeldada, et võimetuse selgelt kõnelda ja kindlalt kõndida põhjustas tema poolt tarbitud alkohol. On usutav, et ka avariist põhjustatud ehmatus võib muuta inimese tavapärast käitumist, nagu hageja on väitnud, asjatundja Taimi Palk’i ütlustest nähtub aga, et avariist tingitud šokk võib küll kaasa tuua tasakaaluhäireid, kuid

kõnehäireid vaevalt (tl. 154). Sellestki tulenevalt ei ole tõenäoline, et Svetlana Lavrinenko ebakindla kõnnaku ja kõne oleks põhjustanud miski muu kui joobeseisund. Ka kostja poolt maakohtu menetluses esiletoodud Sirje Kaljurandi ettekandest politseikomissarile (tl. 85 – 86; väärteomaterjalid lk. 14 – 15) nähtuv asjaolu, et väärteo vormistamise ajal liiklusõnnetuse toimumise kohal pakkus Svetlana Lavrinenko politseiametnikule raha, et protokoll koostataks üksnes avarii eest ning selles ei kajastataks joobeseisundit, mida hageja pool iseenesest ei vaidlustanud, viitab kolleegiumi hinnangul sellele, et nimetatu käitus eesmärgipäraselt oma väärtushinnangutest lähtudes, kuigi joobnule omasel viisil. Kolleegium leiab, et arvestades juhi joobeseisundit ja sellest tulenevat võimetust sõidukit adekvaatselt juhtida ning liiklusõnnetuse asjaolusid – sõiduki igasuguse vajaduseta sattumist sõiduraja jätkuks olevale ohutussaarele, ilma et selle oleks põhjustanud mõne teise sõidukijuhi tegevus või mõni muu arvestatav kõrvaline asjaolu –, on ülimalt tõenäoline, et kindlustusjuhtumi otseseks ja ainsaks põhjuseks oli sõidukijuhi joobeseisund. Juhtinud kindlustatud sõidukit joobeseisundis ja põhjustanud seega kindlustusjuhtumi, rikkus kindlustusvõtja VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Et selle kohustuse rikkumine oli kindlustusjuhtumi otseseks ja ainsaks põhjuseks, siis suurenes kindlustusriski võimalikkus kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu 100% ja et kindlustusjuhtum toimus pärast kindlustusriski suurenemist, siis vabaneb kostja VÕS § 445 lg. 2 alusel omapoolsest kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Hagi on jäetud õigesti rahuldamata. Et eespooltoodust tulenevalt ei ole enam vajadust tuvastada asjaolu, et Svetlana Lavrinenko oli liiklusõnnetuse põhjustamise ajal joobeseisundis, siis ei ole enam vajadust vastata ka apellatsioonkaebuse väidetele, mis käivad tema joobeseisundi tõendamiseks esitatud tõendite hindamise kohta. Küll ei ole õige maakohtu seisukoht, nagu võiks poolte õigussuhtele kohaldada VÕS § 452 lõiget 1, sest asjaolust, et juht asus joobnuna mootorsõidukit juhtima, ei saa järeldada, nagu oleks ta kindlustusjuhtumi tahtlikult põhjustanud. Kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.