Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav
Tsiviilasi
AS Maksipesu (pankrotis) hagi Macor Consultants B.V. vastu 1 500 000 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1 500 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.01.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Macor Consultants B.V. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18.05.2009, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Maksipesu (pankrotis, registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxx x x xxxxxxx), esindaja Katrin Prükk Kostja Macor Consultants B.V. (registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxx xxx xxx xxxxxxxx xx xxxx xx xxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxxx), esindaja adv Veikko Puolakainen
RESOLUTSIOON
• Jätta Harju Maakohtu 07.01.2009 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud täiendavaid põhjendusi. • Kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. • Kostja apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja
tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS Maksipesu (pankrotis, edaspidi hageja, vastustaja) esitas Harju Maakohtule 17.02.2004 hagi Hollandi äriühingu Macor Consultants B.V. (edaspidi kostja, apellant) vastu 1 500 000 krooni väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt algatas Tallinna Linnakohus 15.12.2000 hageja pankrotimenetluse. Pankrot kuulutati välja 14.02.2001. Hageja võlgnikuna täitis 29.06.2000 kostjale kui enda lähikondsele rahalise kohustuse 211 124.87 kuldnat, see on 1 500 000 krooni. Seisuga 29.06.2000 oli kostja hageja aktsionär. Kohustuse täitmise ajal oli hageja maksejõuetu. Audiitori aruandest nähtuvalt oli hageja omakapital miinustes 1 518 173 krooni ja hageja tegevus negatiivse omakapitaliga ei olnud tagatud. Pankrotimenetluses tunnistati 60 võlausaldaja nõudeid kokku 3 186 502.10 krooni. Kostja vastus
3.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei täitnud hageja vaidlusalust rahalist kohustust mitte kostjale, vaid Hollandi äriühingule Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V., keda kostja esindas. Hageja võlgnevus Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V. ees tulenes asjaolust, et 10.05.1999 tasus viimane hageja eest Eesti Tööstusliisingu AS-le 234 698.07 kuldnat. Tõendatud ei ole asjaolu, et kostja oli hageja lähikondne. Kostja on hageja võlausaldaja, kuid pankrotihalduri tegevusest tulenevalt, kes andis tõlgete esitamiseks ebamõistlikult lühikese tähtaja, loeti nõuete kaitsmise koosolekul kostja nõue mitteesitatuks. Maakohtu otsuse põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 1 500 000 krooni ja menetluskulude katteks 22 892 krooni.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt algatati hageja pankrotimenetlus 15.12.2000. 29.06.2000 oli täidetud rahaline kohustus kostjale. Kohaldamisele kuulub kuni 31.12.2003 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 42 ja § 45.
6.Kostjale kuulus 1⁄2 hageja aktsiakapitalist. Nimetatud asjaolu on tõendatud kokkuleppega, aktsionäride üldkoosoleku protokolliga ja hageja juhatuse liikme Jaan Varese kinnitusega. Seega on kostja näol tegemist võlgniku lähikondsega, kellele hageja oma kohustuse täitis. PankrS § 49 lg 4 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldati, et ta teadis, et võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve.
7.Kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja ei ole ümber lükanud PankrS § 45 p-st 3 ja § 49 lg-st 4 tulenevaid eeldusi, et ta teadis, et võlgnik tehinguga kahjustas võlausaldajate huve ning ei ole tõendanud, et võlgnik oli maksuvõimeline ega muutunud tasumise tõttu maksejõuetuks.
8.Küll aga tõendab audiitori aruanne hageja maksejõuetust rahalise kohustuse täitmise ajal. Kuna rahalise kohustuse täitmise ajal oli hageja maksujõuetu, siis vaidlusaluse kohustuse täitmisega kahjustati võlausaldajate huve.
9.Tähtsust ei oma asjaolu, millised suhted olid hageja ja Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V. vahel. Samuti ei oma tähtsust, millised olid kostja suhted Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V.-ga. Hansapanga 29.06.2000 rahvusvahelise maksekorralduse kohaselt on
ülekande saajaks kostja, mitte Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V. Pooled on 20.06.2000 sõlmitud kokkuleppe artiklis 3 kokku leppinud, kellele tasumine toimub. Kokkuleppest ei tulene, et hagejal oleks olnud kohustus täita kolmandatele isikutele või et kostja oleks esindanud kolmandat isikut. Apellatsioonkaebus
10.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
11.Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on ignoreerinud nii asjas tähtsust omavat Riigikohtu praktikat kui ka samas asjas varasemalt väljendatud ringkonnakohtu sisulisi seisukohti, mis olid esile toodud menetluse taastamise menetluses.
12.Kohus on ebaõigesti kohaldanud kuni 31.12.2003 kehtinud PankrS § 45 p 3. Varasema PankrS § 45 kohaldamise eeldusi on Riigikohtu praktikas korduvalt analüüsitud, näiteks lahendites 3-2-1-58-03, 3-2-1-98-04, 3-2-1-80-06, 3-2-1-43-07, 3-2-1-115-07. PankrS § 45 kohaldamiseks tuleb kohustusliku üldeeldusena tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine ning alles seejärel on võimalik analüüsida PankrS § 45 p-des 1-3 toodud tagasivõitmise konkreetseid eeldusi. Kui aga võlausaldajate huvide kahjustamist ei tuvastata, puudub üldse vajadus hinnata PankrS § 45 p-des 1-3 toodud asjaolusid. Pelgalt tehingu tegemise fakt ise ei ole automaatselt käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena ning seega tehingu tagasivõitmise alusena, kui sellega ei kaasne võlausaldajate huvide kahjustamist.
13.Kindlaks ei tehtud võlausaldajate huvide kahjustamist, mis on aga oluline PankrS § 45 kohaldamise eeldus. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseta ei ole PankrS § 45 üldse rakendatav. Hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid selle kohta, et võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmine oleks võlausaldajaid kahjustanud. Hageja on põhistanud võlausaldajate huvide kahjustamist üksnes asjaoluga, et hilisemas pankrotimenetluses on esitatud nõudeid 3 186 502 krooni ulatuses, muid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Arvestades Riigikohtu praktikat ei anna aga ainuüksi tehingu tegemise fakt, sealhulgas see, et makse tehti lähikondsele, veel iseenesest alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve.
14.Viidatud sisulisi seisukohti on samas asjas väljendanud Tallinna Ringkonnakohus oma 17.09.2008 määruses, millega tühistati Harju Maakohtu 04.04.2008 kaja rahuldamata ja menetluse taastamata jätmise määrus ning millega taastati menetlus. Kohus on selgelt osundanud, et hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid selle kohta, et võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmine oleks võlausaldajaid kahjustanud ning et makse tegemine lähikondsele ei anna iseenesest alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Peale ringkonnakohtu määruse tegemist ei ole hageja esitanud mingeid uusi asjaolusid või tõendeid, mis võimaldaksid asuda teistsugusele seisukohale. Kohus saab aga hagi menetleda üksnes hageja enda poolt esitatud asjaolude alusel ning ulatuses.
15.Kohus on ebaõigesti kohaldanud kuni 31.12.2003 kehtinud PankrS § 49 lg 4. PankrS § 45 p 3 ei näe selle sätte kohaldamise eeldusena ette lähikondse võimalikku teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest, seega ei omaks lähikondse teadmine või mitteteadmine asjas mingit õiguslikku tähendust. Võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema faktilise asjaoluna kindlaks tehtud. PankrS § 49 lg 4 ei ole ka tagasivõitmise iseseisvaks aluseks.
16.Lisaks ei ole tegemist lähikondsega tehtud tehinguga PankrS § 49 tähenduses, kuivõrd kostja tegutses kolmanda isiku agendina. Seda väidet aga ei ole kohtu poolt üldse hinnatud.
17.Kohus ei ole otsuses viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, millele tema järeldused on rajatud, see tähendab, et otsusest ei ole võimalik aru saada, mis materjale on kohus silmas pidanud. Samuti ei selgu otsusest, milles konkreetselt väljendub kohtu arvates võlausaldajate huvide kahjustamine või milline tõend järeldust kinnitab.
18.Kohus ei ole analüüsinud kostja esitatud tõendeid: liisingulepingu põhilepingut nr 1996109, liisingulepingu eritingimusi, liisingulepingu põhilepingu lisa nr 1, rendilepingu nr 1996109 ennetähtaegset lõpetamist, 10.05.1999 maksekorraldust 234 698.07 kuldna tasumise kohta Machinefabriek Goudkuil Apeldoom B.V. poolt Eesti Tööstusliisingu AS-ile, 03.09.1998 volikirja Machinefabriek Goudkuil Apeldoom B.V.-lt kostjale ning ei ole otsuses põhjendanud nendega mittearvestamist.
19.Kohus on põhjendamatult keeldunud vastu võtmast Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V. poolt 30.11.2007 väljastatud kinnitust, et on kostjalt kõik hageja poolt tasutud summad vastavalt pooltevahelisele agendilepingule kätte saanud. Tõendi esitamisega ei põhjustatud menetluse venimist ega istungi(te) edasilükkamist. Kohus tagastas nimetatud tõendid 20.12.2007 kirjaga põhjendusega, et kohus ei ole tõendite asja juurde võtmiseks seisukohta võtnud. Kohus ei ole kirjas viidanud ühelegi menetlusõiguse normile, mis võimaldaks dokumentaalset tõendit märgitud põhjusel tagastada. Kostja palub asja juurde võtta kostja esindaja 07.12.2007 kaaskirja kohtule, Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V. 30.11.2007 kinnituse, kinnituse tõlke ja Harju Maakohtu 20.12.2007 kaaskirja. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus
21.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid, küll aga peab vajalikuks teatud osas täiendada. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
22.Asjakohane ja kohtupraktikaga kooskõlas on apellandi seisukoht, et kuni 01.01.2004 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni §-s 45 sätestatud alustel tasutud võla tagasinõudmise kohustuslikuks eelduseks on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine ja selle eelduse puudumisel on konkreetse materiaalõigusnormi rakendamine ebaõige. Küll aga ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, nagu ei oleks vaidlustatud otsuses maakohus võlausaldajate huvide kahjustamist kindlaks teinud.
23.Hageja tõi menetluses välja järgmised asjaolud, millede alusel ta asus seisukohale, et vaidlusaluse tasumisega kahjustati võlausaldajate huve: 1) võlgnik oli rahalise kohustuse täitmise ajal maksejõuetu, kuna seisuga 31.12.1999 oli netovara (omakapital) negatiivne -1 518 173 krooni; 2) sellises majanduslikus olukorras vähendas võlgnik oma vara 1,5 miljoni krooni võrra; 3) pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati 60 võlausaldaja nõudeid kokku summas 3 186 502.10 krooni, kusjuures osad nõuded olid tekkinud juba enne vaidlusalust tasumist.
24.Oma väidete tõendamiseks esitas hageja järgmised dokumentaalsed tõendid: 1) 1999. majandusaasta audiitorkontrolli aruande (t I kd lk 43-45); 2) viie võlausaldaja nõudeavaldused ja nõuete aluseks olevad dokumendid, kelle nõuded olid tekkinud enne vaidlusalust tasumist (t I kd lk 47-77) ja koondandmed nimetatud võlausaldajate ja nende nõuete kohta (t lk 46); 3) pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekirja (t lk 78-82).
25.Maakohus tuvastas, et hageja väited on tema poolt esitatud tõenditega (maakohtu sõnastuse kohaselt kohtule esitatud materjalidega) tõendatud: et juba aastal 1999 ei olnud võlgniku tegevuse jätkuvus negatiivse omakapitaliga tagatud; et hageja oli vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmise ajal maksejõuetu; et võla tasumise ajal oli hagejal võlausaldajaid, kelle ees olid võrreldes kostjaga kohustused tekkinud juba varem, kuid kelle nõudeid ei rahuldatud; et hilisemas pankrotimenetluses leidis tunnustamist nõudeid hageja vastu enam kui 3 miljoni krooni ulatuses. Tõendamist leidnud asjaolude alusel nõustus maakohus hagejaga ja leidis, et võlausaldajate huvide kahjustamine on tõendatud.
26.Kolleegium nõustub maakohtu selle järeldusega ja leiab, et see on kooskõlas uuritud ja hinnatud tõenditega. Audiitori aruande kohaselt oli 1999. aasta tulemuseks kahjum suuruses 830 995 krooni ehk -170,1% võrreldes 1998. aastaga; käibevarasid oli bilansis 961 906 krooni väärtuses, see oli võrreldes eelmise perioodiga 4,2 korda vähem; lühiajalisi kohustusi oli kokku 2 008 893 krooni, mis ületasid käibevara 2,1 korda; audiitori arvamuse kohaselt selline käibevara ja kohustuste vahekord viitas makseraskustele ja sellele, et investeeringud põhivarasse olid toimunud lühiajaliste laenude arvel, mida ilmselt ei ole võimalik tähtajaks tagasi maksta; pikaajaliste kohustustena olid bilansis kajastatud laenud kostjale suuruses 3 055 462 krooni ja Wiep Beheer B.V.-le suuruses 1 595 523 krooni; omakapital oli negatiivne suuruses -1 518 173 krooni. Nõudeavaldustest hilisemas pankrotimenetluses nähtub, et vaidlusaluse tasumise toimumise kuupäeva seisuga oli hagejal viis teist võlausaldajat ja tasumata võlgnevusi juba kokku 221 311.80 krooni. Nende tasumise asemel tasus hageja kostjale 211 124.87 hollandi kuldnat (1 500 000 krooni).
27.Kolleegium nõustub apellandiga, et asjaolu näol, et maakohus ei käsitlenud otsuses kõiki uuritud ja hinnatud tõendeid üksikult, vaid kogumis üldise nimetuse „materjalid“ all, on tegemist menetlusnormi rikkumisega. Samas on kolleegium seisukoha, et tegemist on sellise puudusega, mille saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Puudub vaidlus, et kõiki tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid kohtuistungil uuriti. Seega kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 2 võis (ja pidigi) kohus neile otsuse rajama. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohtu jaoks olid edasises menetluses kohustuslikud ringkonnakohtu 17.09.2008 määruse (t II kd lk 148-149) põhjendavas osas hageja faktilise asjaolude esiletoomise kohta esitatud seisukohad. Vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses, millega tühistati apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. 17.09.2008 määrusega tühistati maakohtu määrus kaja rahuldamata ja menetluse taastamata jätmise kohta.
28.Apellant on maakohtule ette heitnud muuhulgas seda, et kohus ei ole hinnanud kostja vastuväidet, mille kohaselt vaidlusalust makset ei tehtud lähikondsele, vaid kostja tegutses kolmanda isiku, Hollandi äriühingu Machinefabriek Goudkuil Apeldoorn B.V., esindajana ja et tasuti varasemaid liisingumakseid, mida nimetatud Hollandi äriühing oli hageja eest tasunud maksekorraldusega 10.05.1999. Vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus on kostja väidet hinnanud, kuid ei ole sellega nõustunud. Hinnates rahvusvahelist maksekorraldust 29.06.2000 (t I kd lk 28, 29) ja poolte ning Wiep Beheer B.V. ning Jaan Varese 20.06.2000 kokkulepet (t I kd lk 34-38, tõlge 30-33), on maakohus leidnud, et kostja vastuväide ei leidnud tõendamist.
29.Kolleegiumi arvates vastab maakohtu järeldus tsiviilasjas kogutud tõenditele ja teistsugusele järeldusele ei anna alust ka ringkonnakohtu poolt täiendavalt vastuvõetud dokumentaalsed tõendid. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. 20.06.2000 kokkuleppest nähtub, et selles leppisid pooled muuhulgas kokku järgmises: Jaan (vastavalt kokkuleppele nimetati nii hageja tolleaegset tegevdirektorit Jaan Varest) teeb kõik vajaliku, et Hansa Liising Eesti AS tasub hollandlastele (vastavalt punktile 1 nimetati nii kokkuleppe sõlminud Hollandi äriühinguid,
sealhulgas siis ka kostjat) 1 500 000 krooni koheselt pärast AS Maksipesu seadmete liisingulepingu allkirjastamist, kuid mitte hiljem kui 28. juunil 2000 ning kui Hansa Liising Eesti AS seda makset ei teosta, tagab Jaan, et see tehakse tema poolt Maksipesu kaudu (punkt 1b) ning sellele maksele järgnevad viie aasta ja viie kuu jooksul igakuised maksed summas 100 000 krooni alates 01. augustist 2000 (punkt 1c). Lisaks lepiti artiklis 3 kokku, et kõik maksed teostatakse Hollandi kuldnates, seega esimene makse 213 675 DFL ja igakuised maksed 14 245 DFL, kostja arveldusarvele või hollandlaste ühiselt nimetatud arveldusarvele. Maakohus järeldas nende tõendite koosmõjus, et 29.06.2000 maksekorraldusega tasus hageja kostjale nimelt 20.06.2000 kokkuleppe esimese makse.
30.Kostja on oma väite tõendamiseks esitanud lisaks maksekorralduse 10.05.1999 (t II kd lk 33, tõlge lk 34) ja Machinefabriek ́i 03.09.1998 volikirja (samas lk 35, tõlge lk 36) ning hageja ja Eesti Tööstusliisingu AS-i vahel sõlmitud liisingulepingu nr 1996109 (koos lisadega, samas t lk 68-75, osaline tõlge t lk 80-81). Volikirja kohaselt oli kostjale tõepoolest antud õigus tegutseda Machinefabriek ́i agendina Eesti Vabariigis ja teha volitaja nimel kõiki seaduslikke ja mõistlikke toiminguid. Maksekorraldusest nähtub, et sama äriühing oli 10.05.1999 maksnud Eesti Tööstusliisingu AS-ile Maksipesu nimel liisingulepingu lõpetamisel 208 298.52 DEM-i. Liisingulepingu (pealkirjastatud rendileping) ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppes (t II kd lk 69) on liisinguandja kinnitanud Machinefabriek ́i poolt rentniku (hageja) võlgnevuse tasumist. Viidatud tõendite alusel saab tuvastada hageja ja Machinefabriek ́i vahelise käsundussuhte ning kostja ja hageja vahelise õigussuhte, kuid nende tõendite alusel ei ole võimalik veenvalt tuvastada, et 29.06.2000 hageja poolt kostjale tehtud makse oli kuidagi seotud mõlema tuvastatud suhtega ega olnud tehtud hageja poolt esiletoodud 20.06.2000 kokkuleppe alusel. 29.06.2000 maksekorralduse selgituseks oli märgitud „varustuse/seadmete ostmiseks“ ja saajaks oli kostja. Maksekorralduses ei ole viidet ei 1999. aastast pärineva võlgnevuse tasumisele ega tehtava ülekande seotusele Machinefabriek ́iga. 1999. aastal oli tasutud pesupesemisseadmete eest, kuid ka 20.06.2000 kokkulepe sisaldab viiteid seadmete liisimisele. Ka ei tõenda kostja poolt väidetud seoseid tasutud rahasumma suurus 211 124.87 kuldnat. 10.05.1999 oli hageja eest tasutud 234 698.07 kuldnat, 20.06.2000 kokkuleppes oli aga kokkulepitud esimeseks makseks 1 500 000 krooni, mis makse teostamise päeval vastas vastavalt Eesti Panga päevakursi tabelile 211 264.63 kuldnale.
31.Ringkonnakohus rahuldas poolte taotlused ja võttis vastu järgmised täiendavad dokumentaalsed tõendid: 1) Machinefabriek Gouldkuil Apeldoorn B.V. 30.11.2007 kinnituse (t II kd lk 136, tõlge 137), milles äriühingu juhatuse liige kinnitab, et tema äriühingu ja kostja vahel oli agendileping ning et vastavalt sellele lepingule on kostja kõik Machinefabriek ́i eest saadud summad üle andnud; 2) kostja ja Wiep Beheer B.V. nõudeavalduse 19.04.2001 hageja pankrotimenetluses (t II kd lk 200). Vastuvõetud kinnitus on aga üldsõnaline ega tõenda vaidlusaluse makse seotust kostja poolt väidetuga. Küll aga kinnitab maakohtu järelduse õigsust kostja enda nõudeavaldus hageja pankrotimenetluses, milles tolleaegne esindaja on kirja pannud kostja ja Wiep Beheer B.V. solidaarse nõude hageja vastu järgmiselt: “Hollandi ettevõtted ...omavad ....vastu solidaarset nõuet summas 6 600 000 krooni. Nimetatud nõue tuleneb võlausaldajate, füüsilise isiku Jaan Varese ja AS-i Maksipesu (pankrotis) ja OÜ Cleimen vahel 20. juunil 2000 Tallinnas allkirjastatud lepingu artiklist nr 1. Nimetatud artikli kohaselt omasid võlausaldajad ...vastu 8 100 000 krooni suurust nõuet, millest on tänaseks rahuldatud vaid 1 500 000 krooni.“ Puudub vaidlus, et sellesisulise avalduse kostja hageja pankrotimenetluses esitas. Tähtsust ei oma põhjused, miks kostja nõudeavaldust ei loetud esitatuks. Selles avalduses on kostja kinnitanud, et sai 29.06.2000 hageja poolt tehtud maksest aru nii nagu pankrotihaldurgi --- see oli tehtud 20.06.2000 kokkuleppe alusel ja selle täitmiseks.
32.Kolleegium nõustub maakohtu tõendite analüüsiga ja järeldusega, mille kohaselt on asjas tõendatud, et seisuga 29.06.2000 oli kostja hageja aktsionäriks ja seega ka lähikondseks kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 49 lg 2 p 2 kohaselt. Sama sätte lg 4 kohaselt eeldati võlgniku lähikondse puhul, et võlgnik teadlikult kahjustas tehinguga võlausaldajate huve. Võlgnik ega lähikondne ei tõendanud, et võlgnik oli võla tasumise ajal maksejõuline ega muutunud selle tõttu maksejõuetuks.
33.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 01.01.2006 kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS-i viidatud redaktsiooni § 60 lg 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg 8 järgi jaotas ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud sama sätte lg-tes 1-7 nimetatud alustel. Vastustaja, kelle kasuks ringkonnakohus otsuse tegi, menetluskulude taotlust ei esitanud. Apellandi taotluse rahuldamiseks aga alus puudub.
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.