Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. juuni 2024, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-15847
Tsiviilasi
apellatsioonikohtus
E.K. hagi Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu) vastu kahju hüvitamiseks ning ulukiresti eemaldamiseks või ulukiresti valgustamiseks ja märgistamiseks Apellatsioonkaebuselt 3500 eurot Vastuapellatsioonkaebuselt 7000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. septembri 2024 otsus
Kaebuste esitajad ja kaebuste
Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu) apellatsioonkaebus
liigid
E.K. vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. juuni 2024
Menetlusosalised ja nende
Apellant / vastuapellatsioonis vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Transpordiameti kaudu; registrikood 70001490), lepinguline esindaja Tiina Raja Vastustaja / vastuapellant (hageja): E.K. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
Tsiviilasja hind
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 25. septembri 2024 otsus tühistada Eesti Vabariigilt E.K. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Täpsustada maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse ja kohtuotsuse täitmise osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.1.Rahuldada E.K. hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Jätta E.K. hagi ulukiresti eemaldamise nõude osas rahuldamata ning rahuldada alternatiivnõue ulukiresti märgistamiseks.
2.2.Mõista Eesti Vabariigilt (Transpordiameti kaudu) E.K. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
2.3.Kohustada Puurmani-Jüriküla-Kirna tee nr 14179 valdajat Eesti Vabariiki (Transpordiameti kaudu) paigaldama teel asuva ulukiresti juurde võimalikule ohule viitavad hoiatavad ja/või suunavad liiklusmärgid. Kohtuotsuse täitmisel arvestada, et ulukiresti nelja nurka on paigaldatud sini-valged juhatusmärgid nr 688a ja 688b „Künnis“.
2.4.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu) kanda.
2.5.Välja mõista Eesti Vabariigilt (Transpordiameti kaudu) riigituludesse E.K.le osutatud riigi õigusabi tasu 1758 eurot.
3.Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ja E.K.le osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda.
6.Rahuldada E.K. taotlus menetluskulu ettemaksu 300 eurot tagastamiseks ja tagastada E.K.le käesolevas tsiviilasjas Tartu Maakohtu 2. detsembri 2022 määruse alusel tasutud ettemaks
eurot arveldusarvele nr
XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.E.K. (hageja) esitas 21. oktoobril 2022 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu; kostja) vastu. Hageja lõplikuks nõudeks jäi välja mõista kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning kohustada kostjat ulukirest eemaldama või alternatiivselt paigaldama sellele valgustus ja hoiatused või juhised. Hagiavalduse kohaselt sõitis hageja 18. novembri 2019 varahommikul Puurmanni-JürikülaKirna teel nr 14179 jalgrattaga kodust postkontorisse. See on tee, mida hageja kasutab igapäevaselt. Teele oli ootamatult paigaldatud rest, mistõttu hageja kukkus jalgrattaga nii, et ratas kukkus paremale ja hageja kukkus üle ratta. Hageja jalg jäi torude vahele kinni ja tema
põlv sai viga. Hiljem selgus, et tegemist on ulukirestiga, millel puudusid märgistused või hoiatussildid. Hageja sai kukkumise tagajärjel põlvevigastuse. Hageja sai perearsti aja alles kolme päeva pärast, kuid jalg valutas ja survetunne põlves kasvas, mistõttu läks hageja pärast kukkumist ülejärgmisel päeval Jõgeva erakorralise meditsiini osakonda. Kirurg kirjutas hagejale välja ortoosi ja valuvaigistid. Hageja oli kaks kuud puuduliku liikumisvõimega, jalg valutas ja hageja pidi kuu aega kandma ortoosi. Koormuse korral annab vigastus jätkuvalt tunda. Hageja suunati Viljandi Haiglasse füsioteraapiasse, mis oli ajakulukas ja karkude tõttu oli seal vaevaline käia. Hagejal tekkis ajakulu arstidel käimise, seadustega tutvumise ja kohtus käimisega. Hageja plaaniline silmaoperatsioon lükati vigastuse ja valuvaigistite tarvitamise tõttu edasi ning toimus koroonapandeemia tõttu oluliselt hiljem. Maanteeamet vastas hagejale 20. detsembril 2019, et nad ei hüvita hagejale tekkinud kahju ning selgitasid, et ulukirest ei ole mõeldud jalgsi ega jalgrattaga läbimiseks. Jalgsi ja rattaga saab liikuda resti kõrval oleva jalgvärava kaudu. Hageja leiab, et kostja vastutab hagejale tervisekahju tõttu tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest, kuid hageja nõuab üksnes mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja süü seisneb ulukiresti märgistamata jätmises. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalusel teel oli õnnetuse toimumise ajaks paigaldatud jalgvärav. Kostja rikkus liiklusseaduse (LS) § 52 lg-t 2. Kostja etteheide hagejale pimedas jalgrattaga liikumise kohta kinnitab ulukiresti ohtlikkust. Hagejat ei teavitanud ulukiresti paigaldamisest. Hageja sõitis jalgrattaga hoolsalt.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud tema õigushüve kahjustamist kostjale kuuluvast ehitisest või asjast lähtuva ohu tagajärjel. Isegi kui kehavigastuse tekkimine ulukiresti tõttu oleks tõendatud, ei ole kostja kahju tekitamises süüdi. Tee ehitustööd algasid 12. septembril 2018 ning vahetult peale seda paigaldati ka teetööde hoiatusmärgid. Koos ulukirestide paigaldusega ehitati paralleelselt jalgteed ja need tööd tehti hiljemalt 13. novembriks 2019. Ulukiresti puhul ei ole tegemist liiklejaid ohustava või liiklust ümbersuunava olukorraga LS § 52 lg 1 p 2 mõttes, sest selle kõrval on olemas jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud jalgtee. Hageja sõitis jalgrattaga pimedal ajal, s.o varahommikul novembrikuus teel, kus puudus valgustus ning lisaks on tal haigusest tingitud nägemiskahjustus. Hageja pidi olema tema elukoha piirkonnas toimuvatest teetöödest teadlik. Kostja on teinud ulukiresti ehitamisega seonduvalt kõik mõistlikult võimaliku ega ole olnud hooletu. Võimaliku kahjuhüvitise suuruse puhul tuleb arvestada, et hageja oli ise raskelt hooletu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 400 eurot ning kohustas kostjat kui Puurmani-Jüriküla-Kirna tee nr 14179 valdajat paigaldama teel asuva ulukiresti juurde võimalikule ohule viitavad hoiatavad ja/või suunavad liiklusmärgid. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt riigituludesse välja menetluskulud 1758 eurot. Maakohus tuvastas, et alates 2018. a lõpust toimusid põhimaanteel nr 2 Pikknurme-Puurmani ehitustööd. Puurmani-Jüriküla-Kirna tee on riigile kuuluva tee, mille omaniku ülesandeid täidab kostja. Pooled ei vaidle, et vaidlusalune ulukirest asub sellel teel. Kostja peab tagama tee korrashoiu ja ohutu liiklemise (ehitusseadustiku § 97 lg 1).
Maakohus leidis, et ehituspäevikute (tl 83-88) ja tunnistaja M.S. ütlustega on tõendatud, et vaidlusalusele teele paigaldati ehitustööde käigus ulukirestid. Tunnistaja H.K. ütluste kohaselt nägi tema kui piirkonna teedele ulukireste paigaldati, aga ka seda, et sõidutee kõrvale olid paigaldatud postid väravate jaoks, väravad pandi hiljem. Tunnistaja M.S. ütluste kohaselt on ulukirestide eesmärk hoida ära, et metsloomad ei satuks tee peale ja samal ajal tagada kohalikele elanikele läbipääs. Reste kasutatakse kohtades, kuhu ei saa panna ulukiaedu. Maakohus leidis, et hageja ütluste ja meditsiinidokumentidega on tõendatud, et hageja sai
18.novembril 2019 ulukirestil kukkudes vasaku jala vigastuse (tl 61). Hageja ütlused kukkumise koha kohta on usaldusväärsed. Hageja kirjeldus sündmuse kohta on olnud läbivalt ühesugune ja eluliselt usutav. Päevasel ajal tehtud fotol ulukirestist ei ole näha resti tagumise serva torude vahesid ega seda, mis resti all on. Maakohus järeldas sellest, et isegi inimene, kelle nägemine on korras, ei saaks resti torude vahede kaugust hinnata mitte varem kui nende vahetus läheduses. Hageja liikles mööda tee paremat serva vastavalt liiklusseadusele. Seega ei saa hagejale ette heita, et ta ei uurinud seda, et tee vasakus servas oli paar päeva enne sündmust rajatud möödapääs restist ja jalgvärava postid. Sündmuskoha fotolt nähtub, et kergliiklustee on ehitatud üksnes resti kõrvale. Tunnistaja H.K. ja hageja kinnitasid, et tegemist on pigem möödakäiguga. Fotolt ei nähtu suunavaid ega hoiatavaid liiklusmärke jalgteele või -väravale. Ka ei nähtu fotolt teetöödele viitavat märki, mis tunnistaja M.S. sõnul seal olema pidid. Liikluskorralduse projektis ei ole nimetatud kohta märki ette nähtud (tl 110). Maakohus leidis, et on tõendatud, et enne ulukiresti ei olnud paigaldatud ühtegi hoiatavat või keelavat märki, millest liikleja võinuks järeldada, et tee olukord on ohtlikumaks muutunud või et liikumiseks on ette nähtud jalgtee. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hagejal oli kohustus kasutada jalgväravat. Liiklusseaduses sellist kohustust jalgratturile või jalakäijale ei ole. Tunnistaja H.K. ja hageja kinnitasid, et keegi neid restide paigaldamisest või liikluskorralduse muutmisest ei teavitanud. Kostja viidatud Põltsamaa valla lehes 2018 sügisel avaldatud artiklis ei olnud kirjas, et põhimaanteega liituvatele teedele rajatakse ulukirestid ning mida need endast kujutavad. Hageja ütluste kohaselt rääkis H.K. talle küll, et teele paigaldatakse torud, kuid ta ei saanud aru, millega täpsemalt on tegemist. Hageja märkis, et ta ei osanud ohtu arvata, sest ega siis teele mingit ohtu ei paigaldata. Maakohus leidis, et kostja ei ole tee omanikuna taganud tee ohutut kasutamist, mille tulemusel sai hageja kukkudes vigastada. Hageja nõue on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 järgne kahju hüvitamise nõue. Hageja tervisekahju on tõendatud meditsiinidokumentidega (tl 11-14) ja hageja ütlustega. Hageja igapäevane elu oli kukkumise tõttu oluliselt häiritud ning ta pidi kannatama valu ja ebamugavusi. Õigusvastasust eeldatakse. Tõendatud on põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist (VÕS § 1050). Kostja on jätnud käibes vajaliku hoole järgimata, kuna ta ei ole piisavalt hinnanud ulukirestide kasutamisest tulenevaid ohte liiklejatele ega neile liiklejate tähelepanu juhtinud. Kostja vastutust ei välista see, et ehitusprojektis ei olnud hoiatusmärke ette nähtud. Seega on kahju hüvitamise eeldused täidetud ja hagejale tuleb kahju hüvitada. Maakohus viitas, et arvestades hageja kirjeldatud kannatusi ja valu ning Riigikohtu 2020. a kohtupraktika analüüsi perioodil 2018-2019 väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste kohta, on kohaseks hüvitiseks 400 eurot (VÕS § 134 lg 2 ja 5). Puudub alus hüvitist VÕS § 139 alusel vähendada.
Maakohus leidis, et hageja võib nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 2 alusel kostjalt kohustuse täitmist, kui kostja on kohustust rikkunud. Kostja on rikkunud kohustust tagada tee ohutu kasutamine. Ulukirestide eemaldamiseks alus puudub, need tagavad maanteel ohutu liikluse. Hoiatusmärkide paigaldamine ei ole aga kostjale ebamõistlikult koormav. Valgustuse paigaldamine oleks kostjale ebamõistlikult kulukas.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 (kostja kohustamine hoiatus- ja liiklusmärkide paigaldamiseks) tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud maakohtus osaliselt hageja kanda ja ringkonnakohtu menetluses hageja menetluskulud hageja enda kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS §-e 101 ja 108. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on ta seadusest tulenevat kohustust rikkunud, kui kostja on täitnud talle vajalikus ulatuses käibekohustuse ulukirestide paigaldamisel. Kostja on täitnud LS § 52 lg 1 p-st 2 tuleneva omaniku kohustuse ja teinud ehitustöid vajaliku hoolsusega. Hageja esitas kostja vastu VÕS § 1043 alusel deliktilise nõude. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seega tuli hagejal tõendada selle sätte üldiste eelduste olemasolu ehk et tekkis kahju, kahju oli tekitatud õigusvastaselt, kostjal lasub sellekohane süü või vastutus vastavalt seadusele ning esineb kausaalsus teo või tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel. Nõude aluseks oleva sätte eeldused on tõendamata. Kostja on tellinud ehitustöödeks põhiprojekti, millele on teostatud omakorda liiklusohutuse audit. Projektist ega auditist ei tulenenud kostjale kohustust paigaldada eraldiseisvalt hoiatusmärke ulukirestile. Sellest tuleb järeldada, et kostja on täitnud talle õigusaktidest tuleneva kohustuse piisava hoolsusega. Maakohtu seisukoht, et ulukirest on ohtlik rajatis, ei ole asjakohane. Ulukirestid on paigaldatud riigiteedel asukohtadesse, kus ulukid enim riigiteele pääsevad, vältimaks sellega õnnetuste toimumisi riigiteedel. Ulukirestide kasutamine teedel on tavapärane praktika ka näiteks Põhjamaades. Maakohus on jätnud käsitlemata kostja väited hagejapoolse käitumisstandardi rikkumise kohta. Hageja tunnistaja H.K. kinnitas, et ka tema sai aru, et tuleb resti kõrvalasuvat jalgteed kasutada. Hageja oli väidetava õnnetuse ajal ise (raskelt) hooletu. Hagejal oli võimalus kasutada jalgteed, mis oli olemas õnnetuse ajal ulukiresti kõrval. Hageja sõitis pimedal ajal. Maakohus ei võtnud arvesse hageja nägemispuudulikkust. Hageja oli seega ise raskelt hooletu. Ulukireste ei märgistata liikluskorraldusmärkidega. Eestis ei ole ulukirestide paigaldamine õigusaktide tasemel reguleeritud, mistõttu järgib hageja ulukirestide lahenduse osas Euroopa juhendmaterjali, mis ei anna samuti suuniseid hoiatava vmt tähistuse paigaldamise vajaduse osas. Maakohtu resolutsioon hoiatava märgistuse paigaldamiseks ulukirestile on arusaamatu. Hageja väljendas istungil, et tegelikkuses ei oma märgi paigaldamine tähtsust, sest ta ei saaks sellest aru.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
Ulukirestide paigaldamine pole üksnes käibekohustuse rikkumine, vaid kuritegu. Liikluskorralduse märgid ei tee ulukirestidest tulenevat ohtu olematuks. Hageja sai viga, sest puudus ümbersuunav märgistus. Kostja vastutab ka siis, kui projekt või audit seaduserikkumist lubavad. Loomade riigiteele sattumise vältimine ei pea olema eesmärk omaette, vaid eesmärk on loomade põhjustatud õnnetuste vältimine. Selleks on olemas ohutumaid ja looma säästvamaid abinõusid. Hageja käitus jalgrattaga sõites ohutu tee standardi kohaselt. Ohutul teel sõitmiseks oli hagejal piisavalt nägemist ja valgust. Ulukirestid tegid sõitmise ohtlikuks. Lahendus oleks ulukirestid eemaldada. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus kohustust tagada tee ohutu kasutamine. Kostja kinnitab ka ise, et ei ole mistahes märke ulukirestide juurde paigaldanud. Hagejat süüdistavad väited ei vabasta kostjat vastutusest ega liiklusseaduse täitmisest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist õigusnormi maakohus rikkus ning millise asjaolu maakohus ebaõigesti tuvastas.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu
16.novembri 2023 määrusega võeti vastuapellatsioonkaebus menetlusse osas, milles vaidlustatakse maakohtu otsust mittevaralise kahju hüvitise suuruse ja ulukiresti eemaldamata jätmise nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise, mis kompenseeriks talle tekitatud tervisekahju, ning kohustada kostjat eemaldama ulukirestid. Maakohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 400 eurot ei kata kohtuskäimise vaeva ega kompenseeri tervisekahju. Maakohus on ebaõigesti lähtunud mittevaralise kahju suuruse leidmisel nelja aasta tagustest hüvitise määradest. Kostja ei ole olnud pelgalt hooletu. Kostja pani ulukirestide teele paigaldamisega toime kuriteo.
7.Kostja (vastuapellatsioonkaebuses vastustaja) palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja ei ole esitanud vastuapellatsioonkaebuses väiteid, millele kostja ei oleks varem vastanud, mistõttu ei korda kostja oma seisukohti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus saab teha ise TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel selles osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1000 eurot. Tagamaks kohtuotsuse resolutsiooni selgus (TsMS § 442 lg 5) täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse (resolutsiooni p 1) osas. Hagi rahuldatakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning alternatiivse ulukiresti märgistamise nõude osas. Ulukiresti eemaldamise nõude osas jääb hagi rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab otsuse resolutsiooni p-s 2 ulukiresti märgistuse paigaldamise kohustuse täitmise asjaoluga. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
9.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsuse resolutsiooni ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tuvastas, et kostja ei ole tee omanikuna taganud teel ohutut liiklemist ja on põhjustanud hagejale käibekohustuse täitmata jätmisega mittevaralist kahju 400 euro ulatuses, mis on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus kostja
käitumise õigusvastasuse seisukohalt kostja apellatsioonkaebuse väiteid, et kostja ei ole rikkunud tal lasuvat hoolsuskohustust ehitustööde teostamise ajahetkel ja hageja ise oli raskelt hooletu õnnetuse ajahetkel. Tegemist on otsuse põhjenduste vaidlustamisega. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohtuotsust üldjuhul vaidlustada vaid selle resolutsiooni vaidlustades (RKTKo 31.10.2007, nr 3-2-1-88-07 p 14; 04.02.2009, nr 3-2-1-137-08 p 13; 07.06.2017, nr 32-1-51.17, p 15). Küll aga saab ringkonnakohus nimetatud kostja väidetega arvestada kahjuhüvitise suuruse leidmisel. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle - hageja soovib saada kostjalt suuremat hüvitist. Samuti vaidlevad pooled selles, kas ja kuidas tuleks ulukiresti tähistada või tuleks ulukirest üldse eemalda kui inimestele ja loomadele ohtlik rajatis.
10.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha hageja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Maakohus tuvastas, et hageja sõitis jalgrattaga ulukirestile, kukkus ja sai tervisekahjustuse. Vigastada sai hageja põlv, hageja oli kaks kuud puuduliku liikumisvõimega. Ortoosi tuli kanda üks kuu. Maakohus tuvastas, et kostja ei taganud tee omanikuna tee ohutut kasutamist ja vastutab hageja tervisekahjustuse eest ning tal on tekkinud mittevaraline kahju. Kostja on kahju tekitamises süüdi hooletuse vormis. VÕS § 134 lg 2 ja 5 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma, arvestades rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha välja mõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes. Kohus peab mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTK nr 3-2-1-18-13 p 27; nr 3-2-1-80-13, p 20). Kuivõrd VÕS § 134 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused, ei ole põhjendatud maakohtu viide VÕS §-le 139, milline norm mittevaralise kahju hüvitamisel ei kohaldu. Maakohus on oma diskretsiooniõigust teostades tuginenud põhjendatult vigastuse ulatusele ja kestusele, arvestades asjaolu, et kannatanu süü esines üksnes hooletuse vormis. Samas on maakohus hüvitise suuruse 400 eurot määramisel lähtunud Riigikohtu 2020. aasta kohtupraktika analüüsist kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta. Analüüsi aluseks oli perioodil 2018-2019 kohtute välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised kehavigastuste korral, mille kohaselt väiksemate kehavigastuste hüvitised jäid vahemikku 200500 eurot. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTK nr 3-2-1-18-13 p 26; 3-2-1-80-13 p 20). Seda seisukohta ei tule aga mõista nii, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Muidu ei saakski kohtupraktika sellisel juhul edasi areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees (RKKK nr 1-22-5835 p 32).
Hageja jättis maakohtus hüvitise suuruse kohtu otsustada. Vastuapellatsioonkaebuses märgib hageja, et hüvitise suuruse määramisel ei saanud aluseks võtta nelja aasta taguseid hüvitise suurusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse VÕS § 134 lg 2 alusel kindlaks tegemisel teinud kaalutlusvea, mistõttu on ringkonnakohtul õigus maakohtu määratud hüvitist hageja apellatsioonkaebuse alusel suurendada. Maakohus tegi otsuse 25. septembril 2023. Statistikaameti andmetel oli 2023. aastal Eesti keskmine brutokuupalk 1832 eurot. 2018. aastal oli keskmine brutokuupalk 1310 eurot. Seega vastas hagejale välja mõistetud hüvitis 21, 83 %-le 2023. aasta kuu keskmisest palgast. Sellist hüvitist ei saa menetletava asja asjaoludel pidada hagejale õiglaseks hüvitiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja liikumisvaevused kahe kuu jooksul, ajakulu meditsiiniasutuste külastamisele ja hagejale vajaliku silmaoperatsiooni edasilükkumine on tekitanud hagejale negatiivseid tagajärgi, mille hüvitamiseks on õiglane hüvitis 1000 eurot, mis ületab vähesel määral poolt 2023. aasta keskmist brutokuupalka. Ringkonnakohus ei vähenda hüvitise suurust kostja silmavigastuse ja jalgrattal tule puudumise tõttu. Kostja ei suutnud maakohtu menetluses tõendada, et kostja kohaliku elanikuna oli ulukiresti paigaldamisest oma koduteele ja selle omadustest informeeritud. Hageja sai tervisekahjustuse oma tavapärasel liikumisteel, kus ta sai eeldada liiklusolude tundmist. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et kuivõrd kostjal puudus varasem kogemus sellist tüüpi rajatistega, ei saanud temalt ohu tajumist ka eeldada. Kostjale on sellises suuruses hüvitise maksmine jõukohane. Ringkonnakohus märgib, et põhjendatud ei ole hageja väited apellatsioonkaebuses, et kostja tegevus ei olnud üksnes hooletu, vaid oli kuritegu. Puuduvad tõendid, et kostja (või ametnikud) tekitasid tahtliku käitumisega hagejale kahju. Üksnes ulukiresti paigaldamine teele ja selle kohene märgistamata jätmine kostja tahtlust tekitada hagejale tervisekahju ei tõenda.
11.Hageja taotleb ka ulukiresti eemaldamist selle ohtlikkuse tõttu inimestele ja loomadele. Maakohus jättis hageja selle nõude rahuldamata, kuid rahuldas alternatiivnõude ning kohustas kostjat VÕS § 101 lg 1 ja § 108 lg 2 alusel paigaldama ulukiresti juurde võimalikule ohule viitavad hoiatavad ja/või suunavad liiklusmärgid. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et ulukirest ei ole ohtlik, ulukireste ei märgistata liikluskorraldusmärkidega ei Eestis ega Põhjamaades, samuti avaldas hageja maakohtu istungil, et ta nagunii märgistamisest aru ei saaks, seega ei ole märgistamine hageja jaks vajalik. Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist (VÕS § 1055 lg 1). Kahju tekitamisega ähvardamiseks kõnealuses tähenduses tuleb lugeda ka kahju tekkimist soodustava olukorra (ohu) loomist ja kestmise võimaldamist (Võlaõiguseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, lk 828). Maakohus tuvastas, et ulukirest asub hageja kodust 250 m kaugusel ja hageja kasutab teed, kus rest asub, pidevalt liiklemiseks. Maakohus leidis, et kostja on rikkunud tee ohutu kasutamise nõudeid ja ulukirest on ohtlik rajatis. Hageja selgituste ja ulukirestist tehtud foto kohaselt koosneb ulukirest ca 10 cm jämedustest torudest, mille vahe on 10-12 cm. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele, et ulukirest ei ole ohtlik rajatis, märgib ringkonnakohus, et ulukiresti eesmärk on tõepoolest takistada metsloomadel riigiteele (antud juhul Tallinn- Tartu maanteele) pääsemist ja hoida sellega ära fataalseid õnnetusi, samas paigutatakse ulukirest just kohalikele elanikele liiklemisvõimaluste tagamiseks, sest metsloomi saab riigitees eemal hoida ka taraga. Kuivõrd ulukirest on paigaldatud tee asemele ja tegemist ei ole sileda pinnasega, võib ulukirest olla ohtlik seda ületavale jalakäijale ja jalgratturile, kes ei ole varem ulukirestiga
kokku puutunud ja/või ei märka seda õigeaegselt. Seega võib hagejal olla nõue ulukiresti eemaldamiseks või muul viisil ohu kõrvaldamiseks. Hageja saab tsiviilkohtumenetluses kaitsta üksnes tema enda seadusega kaitstud õigusi ja huve (TsMS § 3 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ulukirestide eemaldamise nõue ei ole arvestades asjaolusid proportsionaalne ning maakohus jättis õigesti selle hageja nõude rahuldamata ning rahuldas ohu kõrvaldamiseks hageja alternatiivse nõude. Hagejaga 18. novembril 2019 juhtunu oli tingitud eelkõige sellest, et kostja ei olnud hagejat ulukiresti paigaldamisest tema liiklemisteele informeerinud ja ulukirest oli märgistamata. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus hageja on ulukiresti olemasolust teadlik, tal on võimalus liigelda ulukiresti kõrval asuva jalgvärava kaudu, piisab kahju tekitamisest hoidumiseks ulukiresti märgistamisest liikluskorraldusmärkidega.
12.Asjaolu, et Eestis ei ole õigusaktide tasemel ulukirestide paigaldamisega seonduv reguleeritud, ei saa olla kostjale õigustuseks jätta ulukirest kui ohuallikas sobiva liikluskorraldusmärgiga märgistamata. Vastupidi, sellises olukorras, kus erinormid ulukiresti kohta puuduvad, peaks kostja olema eriti hoolas LS §-s 52 sätestatud avalikult kasutatava tee omaniku kohustuste täitmisel. Ringkonnakohtu istungil selgus, et kostja on oma kohustuse ulukiresti märgistamisel täitnud. Samas kostja sellele asjaolule apellatsioonkaebuse rahuldamise alusena ei tuginenud, vaid jäi kõigi eelnevate kaebuse väidete juurde. Kostja esindaja esitas kohtule samal päeval (18. juunil 2024) tehtud fotod ulukiresti ja selle ümbruse kohta, millest nähtub, et ulukiresti igasse nelja nurka on paigaldatud sini-valged juhatusmärgid, mis on ka valgust peegeldavad. Kirjaliku kinnituse selle kohta esitas kostja ringkonnakohtule 19. juunil 2024. Kostja selgituste kohaselt ringkonnakohtu istungil on tegemist Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22. veebruari 2011 määruse nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele § 17 lg 1 p-s 25 nimetatud juhatusmärgiga nr 688 „Künnis“, mis tähistab künnist ja selle laiust. Märgi kujutis on kehtestatud määruse lisas 6 „Juhatusmärgid“ (vastavalt 688a ja 688b). Kostja esindaja ei osanud kohtuistungil öelda, mis ajal märgistus paigaldati. Hageja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et tegemist on sobiva märgistusega kohtuotsuse täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et pärast maakohtu otsuse tegemist, hiljemalt ringkonnakohtu istungi päevaks 18. juunil 2024 oli kostja maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 2 talle pandud kohustuse täitnud. Tegemist on uue asjaoluga, millega ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 2 alusel arvestada. Kostja käitumine maakohtu otsuse vaidlustamisel on olnud vastuoluline. Kuivõrd maakohtu otsus kostja kohustamisel ulukiresti märgistamiseks on seaduslik, tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märgib otsuse resolutsioonis selle selguse huvides, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et kostja on ulukiresti nelja nurka paigaldanud juhatusmärgid nr 688a ja 688b „Künnis“.
13.Maakohus jättis kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskuluks on riigi õigusabi kulud 1758 eurot. Hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata vastuapellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest, tuleb menetluskulude jaotus maakohtus jätta muutmata. Ringkonnakohtus on hageja menetluskuluks samuti riigi õigusabikulud, riigilõivu tasumisest olid pooled vabastatud. Kostjal menetluskulud puuduvad. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab
hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, sh hagejale osutatud riigiõigusabi kulud tuleb jätta riigi kanda.
14.Maakohus on andnud hagejale 2. detsembril 2022 riigi õigusabi ettemaksu tasumise kohustusega (lk 45). Hageja on tasunud ettemaksuna 300 eurot. Maakohus on jätnud hageja ettemaksu asjas lõpplahendi tegemisel tähelepanuta. Maakohus jättis otsusega kõik menetluskulud riigi kanda ja mõistis hagejale osutatud riigi õigusabi eest tasumisele kuulunud 1758 eurot välja riigilt (Transpordiameti kaudu) riigituludesse. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse selles osas muutmata. Seega on hageja tehtud ettemaks 300 eurot jäänud kasutamata. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse tagastada ettemaks 300 eurot hageja pangakontole. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse (TsMS § 442 lg 5).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.