OÜ Aktiva Finance Group hagi S. M. vastu põhivõlgnevuse 969,75 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 154,77 euro ja edasiulatuva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
1339,31 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
Asja menetlus
nende Hageja: OÜ Aktiva Finance Group (registrikood 10746479), asukoht A. Weizenbergi 20, 10150 Tallinn Hageja lepinguline esindaja: S. R., Julianuse Õigusbüroo OÜ; e-post [email protected] Kostja: S. M. (isikukood xxx), elukoht xxx; e-post: xxx Kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata OÜ Aktiva Finance Group hagi S. M. vastu põhivõlgnevuse 969,75 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 154,77 euro ja edasiulatuva viivise nõudes
2.Jätta menetluskulud OÜ Aktiva Finance Group kanda ning määrata, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 19.04.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1056,34 euro saamiseks. Kohus tegi 21.04.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 18.09.2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Harju Maakohus kohustas 19.09.2023 määrusega avaldajat esitama nõuetekohase hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 05.10.2023.
3.Vastavalt 05.10.2023 hagiavaldusele nõuab hageja OÜ Aktiva Finance Group ja kostja S. M. vahel sõlmitud 02.12.2022 võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe nr 281428 alusel võlgnevuse summas 949,75 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 154,77 eurot, kokku summas 1104,52 eurot, viivis tasumata põhivõla jäägilt (949,75 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest, menetluskulud: riigilõiv 280 eurot ja hageja õigusabikulud 527 eurot (ilma käibemaksuta) ja menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
4.Hagiavalduse järgi kinnitas kostja kokkuleppe kohaselt võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Pooled leppisid kokku, et võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta. Võlatunnistusest nähtuvad uued kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, võla sissenõudmist kui ka viivise suurust – seega kokkuleppega loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Võlatunnistusega seonduvat ei reguleeri tarbijakrediidisätted. Järelikult ei kohaldu hagejale ka vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise kohustused jne, mistõttu ei tulene hagejale kohustust ka VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja leiab, et maakohus ei saa käesoleval juhul hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut. Tulenevalt eeltoodust ei ole hagejal isegi kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis.
5.Hageja märgib, et isegi juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, millise seisukohaga hageja ei nõustu, on hageja seisukohal, et ükski võlatunnistuses olev punkt ei ole vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Hageja ei nõua võlatunnistuse kohaselt kostjalt ebamõistlikult kõrge viivise määraga viivist.
6.Hageja on seisukohal, et kostjaga on sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Asjaolu, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega on ka selgelt kirjas võlatunnistuses endas. Pooled
on võlatunnistuses nii kokku leppinud. Hageja osundab, et võlatunnistuses on kokku lepitud, et võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Hageja on seetõttu seisukohal, et hagi aluseks ei ole tarbijakrediidileping, vaid võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, ning hageja hinnangul tarbijakrediidi regulatsioon ja kaasuvalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus võlatunnistuse puhul ei kohaldu.
7.Kohus jättis hagi 16.11.2023 käiguta ja kohustas hagejat täpsustama, mis ajendas pooli sõlmima võlatunnistuse ja milline on sõlmitud võlatunnistuse eesmärk, kas võlatunnistus on seotud tarbijaga eelnevalt sõlmitud laenulepinguga ja sellest tulenevate kohustustega ning tuua esile asjaolud viidetega tõenditele, milliste õigussuhete raames tekkisid algsed kohustused või tunnustatud võlad. Samuti tuli hagejal juhul tuleb hagiavalduses kirjeldada seda, kuidas on esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning esitada kohtule krediidikulukuse määra detailne arvutuskäik. Kohus selgitas kohtumääruses ka kohalduvat õigust ning tõendamiskoormist.
8.Hageja kohtule nõutud andmeid ei esitanud ning kohtumäärusele ei vastanud.
9.Harju Maakohus võttis hagi 04.03.2024 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 20 päeva jooksul materjalide kättetoimetamisest hagile vastama.
10.Kostjale S. M. olid hagimaterjalid TsMS § 3141 lg-s 2 sätestatud korras kostja poolt kohtule avaldatud aadressil kätte toimetatud 15.03.2024, kuid kostja hagile hagivastust ei esitanud.
11.Hagiavalduse punktis 5.3 on hageja esitanud taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi rahuldamata.
13.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 xxx ja C -154/15 xxx jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
14.Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivse võlatunnistuse (dtl 37-44), on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.
15.Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri
2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2106, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
16.Samuti on Riigikohus 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
17.Kohus hindab võlatunnistust (dtl 37-44) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.
18.Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus summas 949,75 eurot (dtl 41). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.
19.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.
20.Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping.
21.Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).
22.Kohus selgitab, et konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad
imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.
23.Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest loobunud. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.
24.Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet.
25.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.
26.Hageja väitel ei ole ta majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, seega ei ole tegemist tarbijakrediidiga. Mh ei olnud võlatunnistuse sõlmimisel tegemist laenu väljastamisega. Kohus hageja järeldusega ei nõustu. Kui hageja on saanud nõude loovutuse teel, siis kohtumenetluses on tal endiselt asjaolude esile toomise ja vajalikus ulatuses tõendamise koormis. Algne krediidiandja ei saa vältida seadusega talle pandud tõendamiskoormise kandmist pelgalt nõude loovutusega.
27.Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
28.Tallinna Ringkonnakohus on oma 15.12.2023 otsuses tsiviilasja nr 2-22-150688 (p 10.3) öelnud, et kuivõrd ka esialgset võlasuhet tuleb eelneva põhjal käsitleda tarbijakrediidina, siis peab kohus sellest tulenevate kohustuste hindamisel kontrollima lepingutingimuste kooskõla VÕS 22. ptk 2. jao imperatiivse sätetega, sh tuleb kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seaduses ettenähtud piirmäärale ja vastutustundliku laenamise põhimõte järgimist (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14, 17 ja 29). Ainult sel viisil on võimalik tuvastada, kas kostjal oli tegelikult kohustus tasuda eelmises alapunktis märgitud summad. Kui esialgse võlasuhte loomisel krediidiandja näiteks rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või kehtestas lubamatult kõrge krediidi kulukuse määra, siis ei tarvitsenud kostjal olla muid kohustusi peale põhivõla ja VÕS § 94 järgse intressi. See omakorda mõjutaks esialgses võlasuhtes toimunud kohustuse osalise täitmise arvestust. Kõnealust kontrolli võimaldavad asjaolud (sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise, krediidi kulukuse määra arvutamise alused, esialgse võlasuhtes tekkinud kohustused ja nende täitmise) pidi esile tooma ja tõendama hageja.
29.Selles osas jättis hageja asjaolud vaatamata kohtu nõudele esile toomata ja tõendid esitamata. Tarbijaga sõlmitud lepingutes ebaõiglaste tingimuste tuvastamiseks on kohtul kohustus kontrollida ka neid võlasuhte aspekte, millele hageja ise ei soovi tugineda. Samuti järeldub eelnevast, et esialgse kohustuse refinantseerimise korral peab kohus kontrollima tarbija jaoks
kujuneva krediidi kogukulu suurust. Kui hageja ei esita piisavalt teavet kirjeldatud kontrolli tegemiseks, siis pole kohtul muud võimalust, kui jätta tarbijakrediidi tunnustega lepingul rajanevad rahalised nõuded rahuldamata.
30.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud.
31.Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 16.11.2023 kohtumäärusega hagejale võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on kohtunõuded kätte saanud, kuid otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada.
32.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
33.Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.
34.Kuivõrd hageja ei ole hoolimata saadud kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
36.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
37.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280
eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).