Kohus Kohtunik Kohtujurist Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetlustoiming
Harju Maakohus Kaisa Margus Eva-Liis Bome 23.05.2024, Tallinn 2-24-5245 K.-A. K. avaldus Labour Consult OÜ (likvideerimisel) pankroti väljakuulutamiseks Võlausaldaja (avaldaja): K.-A. K. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja Vitali Denikin (e-post [email protected]) Võlgnik: Labour Consult OÜ (likvideerimisel, registrikood 16376701), lepinguline esindaja Daniil Savitski (e-post [email protected]) Ajutise halduri nimetamata jätmine ja pankrotiavalduse menetluse lõpetamine, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata ja lõpetada pankrotiavalduse menetlus.
2.Tuvastada, et võlgnikul Labour Consult OÜ (likvideerimisel) (registrikood 16376701) on tööõigussuhtest tulenev täitmata kohustus võlausaldaja K.-A. K. ees summas 11 263,4 eurot, mis koosneb: (i) saamata jäänud töötasust summas 6392,86 eurot (bruto); (ii) kasutamata puhkuse hüvitisest summas 493,91 eurot (bruto); (iii) TLS § 100 lg 4 hüvitisest summas 4232,15 eurot (bruto) ning (iv) kuluhüvitisest summas 144,48 eurot (neto).
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse (PankrS § 15 lg 5). Pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale võib esitada määruskaebuse (PankrS § 150 lg 5). Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
K.-A. K. esitas kohtule 02.04.2024 avalduse Labour Consult OÜ (likvideerimisel) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgnik võlausaldajale võlgu 11 263,4 eurot. Nõude aluseks on töövaidluskomisjoni otsus xxxx, mille alusel mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja (i) saamata jäänud töötasu summas 6392,86 eurot (bruto); (ii) kasutamata puhkuse hüvitis summas 493,91 eurot (bruto); (iii) TLS § 100 lg 4 hüvitis summas 4232,15 eurot (bruto) ning (iv) kuluhüvitis summas 144,48 eurot (neto). Otsus on jõustunud.
2.Kohus võttis 10.04.2024 kohtumäärusega pankrotiavalduse menetlusse ning kohustas võlausaldajat tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks 2000 eurot. Võlausaldaja deposiiti ei tasunud.
3.Võlgnik esitas 01.05.2024 vastuse pankrotiavaldusele ning palus jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Võlgniku hinnangul ei ole võlausaldaja oma pankrotiavaldust nõuetekohaselt põhistanud, sest enne pankrotiavaldusega kohtusse pöördumist oleks võlausaldaja pidanud töövaidluskomisjoni otsuse alusel algatama täitemenetluse. PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel pankrotiavalduse põhistamine eeldab nõuet, mille kohta ei ole jõustunud lahendit. Võlgnik vaidles ka vastu oma maksejõuetusele. Võlgnikul on teadaolevalt kohustusi summas 75 562,72 eurot (sh võlausaldaja nõue). Võlgnikul on vara summas 163 364,2 eurot. Varaks on võlgniku poolt loodud IT-lahenduse toorik. Tegemist ei ole likviidse varaga ja see vajab ka täiendavaid investeeringuid. Vara on võetud arvele soetusmeetodil ehk tegemist on kuludega, mida võlgnik on kandnud selle IT-lahenduse loomiseks.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
4.PankrS § 15 lg 3 p 5 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata kohtu poolt nõutud deposiidi ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks (PankrS § 11). Kohus määras 10.04.2024 määruses võlausaldajale tähtaja, et tasuda ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiit. Võlausaldaja deposiiti ei tasunud. Kohus jätab seetõttu PankrS § 15 lg 3 p 5 alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ning lõpetab PankrS § 15 lg 7 alusel asja menetluse.
5.PankrS § 15 lg 41 sätestab, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt PankrS §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas PankrS § 15 lg 3 p 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks.
6.Kuna käesoleval juhul on võlausaldajaks töötaja, kes on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on PankrS § 15 lg 3 p 5, hindab kohus alljärgnevalt, kas (i) võlausaldaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud; (ii) võlausaldaja on oma nõude olemasolu tõendanud ning (iii) esinevad asjaolud, millest nähtub, et võlgniku pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks.
7.Võlausaldaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Võlausaldaja on pankrotiavalduses tuginenud PankrS § 10 lg 2 punktis 1 sätestatud asjaolule, s.o et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja nõude aluseks olev töövaidluskomisjoni
otsus (dtl 8-13) jõustus 13.02.2024. Ajaks, mil võlausaldaja esitas võlgnikule kirjaliku pankrotihoiatuse, s.o 19.03.2024 (dtl 16-17), oli otsuse jõustumisest möödunud enam kui 30 päeva. Võlgnik ei täitnud otsust ka pärast pankrotihoiatuse (dtl 16-17) saamist. Kohus ei nõustu võlgniku vastuväitega, et võlausaldaja saab pankrotiavaldust PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel põhistada üksnes juhul, kui tegemist on nõudega, mille kohta ei ole võlausaldajal jõustunud lahendit. Sellist eeldust viidatud sättest ei tulene. See, et PankrS § 10 lg 2 p 2 sätestab täiendava alternatiivse aluse pankrotiavalduse põhistamiseks seoses võlgniku suhtes toimuva täitemenetlusega, ei tähenda, et võlausaldaja, kelle nõue tugineb jõustunud lahendile, peab enne pankrotiavaldusega kohtusse pöördumist ilmtingimata võlgniku suhtes täitemenetluse algatama. Kui täidetud on PankrS § 10 lg 2 p 1 eeldused (nagu see praegusel juhul on), võib võlausaldaja pöörduda pankrotiavaldusega kohtusse ka ilma täitemenetlust algatamata – isegi kui nõude aluseks on jõustunud lahend, mille alusel saaks võlausaldaja soovi korral algatada ka täitemenetluse.
8.Kohus on võlgniku majandusliku olukorra väljaselgitamiseks teinud päringud vararegistritele ning tuvastanud, et võlgnikul puudub registrisse kantav vara. Võlgnikul ei olnud 2024. aasta I kvartalis töötajaid ning maksustatav käive oli 0 eurot. Võlgnikul puudub seega majandustegevus.
9.Võlgnik ei ole enda hinnangul maksejõuetu, sest võlgnikul on varana olemas IT lahenduse toorik, mille loomiseks kandis võlgnik väidetavalt kulusid summas 163 364,2 eurot. Võlgnik leiab, et seda summat tuleb käsitleda võlgniku n-ö positiivse varana. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. Võlgnik on oma vastuses kinnitanud, et võlgnikul puudub igasugune likviidne vara, mida oleks võimalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutada. IT lahenduse tooriku arvel ei saa võlausaldajate nõudeid rahuldada. Tegemist ei ole ka varaga, mille saaks kindlasti mingi summa eest kiiresti võõrandada ja sellest saadud tulemi arvel võlausaldajate nõuded rahuldada. See, et võlgnik kandis IT lahenduse tooriku kandmiseks kulusid 163 364,2 eurot, ei tähenda, et seda IT lahendust oleks võimalik selle summa eest võõrandada, või et selle vastu oleks üldse kellelgi ostuhuvi. Olukorras, kus võlgnikul (i) on sissenõutavaks muutunud kohustused ning (ii) puudub likviidne vara nende kohustuste täitmiseks, on võlgnik PankrS § 1 lg 2 tähenduses (likviidsustesti rakendades) maksejõuetu. Võlgnik ei ole põhistanud ka ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väitmaks, et lähitulevikus leiab suure tõenäosusega aset sündmus, mis taastab võlgniku maksevõime, s.o et maksejõuetus on ajutine. Kohtu hinnangul on võlgniku maksejõuetus seega põhistatud.
10.Võlausaldaja on kohtu hinnangul ka tõendanud oma nõude olemasolu. Võlausaldaja esitas kohtule jõustunud töövaidluskomisjoni otsuse xxxx, mille alusel mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja (i) saamata jäänud töötasu summas 6392,86 eurot (bruto); (ii) kasutamata puhkuse hüvitis summas 493,91 eurot (bruto); (iii) TLS § 100 lg 4 hüvitis summas 4232,15 eurot (bruto) ning (iv) kuluhüvitis summas 144,48 eurot (neto), s.o kokku 11 263,4 eurot (dtl 8-13). Olukorras, kus võlausaldajal on oma nõude kohta olemas jõustunud lahend, peab kohus seda nõude tõendamisel piisavaks. Ka võlgnik ei ole võlausaldaja nõudele vastuväidet esitanud.
11.Kohus leiab, et võlgniku pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Seda kinnitavad samad asjaolud, mis kinnitavad võlgniku maksejõuetust (vt ülal, p-d 7-9) ning millest nähtub, et võlgnikul puudub vara, mille arvel katta pankrotimenetluse kulusid.
12.Eeltoodust tulenevalt on täidetud PankrS § 15 lg 41 kohaldamise eeldused. Võlausaldajal on töötuskindlustuse seaduse § 19 p 3, § 20 ja § 21 võimalik esitada taotlus hüvitise saamiseks töötukassale, kes otsustab hüvitise määramise või määramata jätmise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Võlausaldaja on palunud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Võlgnik on palunud jätta menetluskulud võlausaldaja kanda ning on esitanud kohtule ka nimekirja menetluskuludest, mille taotlemist võlgnik võlausaldajalt taotleb (dtl 77-78).
14.PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kohtu
hinnangul ei ole põhjendatud tõlgendada viidatud normi nii, et see kohustab kohut kõigil juhtudel, sh käesoleva kaasuse asjaoludel, jätma menetluskulud võlausaldaja (pankrotiavalduse esitaja) kanda. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
15.Esiteks, PankrS § 15 lg 41 viidi pankrotiseadusesse sisse 2018. aastal, eesmärgiga tugevdada töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral. Seaduse seletuskirjas on muu hulgas selgitatud (viitega õiguskantsleri varasemale seisukohale), et „pankrotiavalduse esitanud töötaja puhul erineb olukord n-ö tavalise pankrotivõlausaldaja olukorrast. Menetluse alustamise põhiliseks eesmärgiks ei ole oma nõuete rahuldamine pankrotiprotsessis, vaid tööandja maksejõuetuse tuvastamine töötuskindlustuse seaduses sätestatud hüvitise väljamaksmise saavutamiseks“.1 Töötaja, kes pöördub tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavaldusega kohtusse, ei ole PankrS § 15 lg-t 41 arvestades tavapärane võlausaldaja, kes on otsustanud algatada võlgniku suhtes pankrotiprotsessi ning kes peaks seetõttu ka kandma seonduvat riski (menetluskulude kandmine). Töötaja esitab pankrotiavalduse töötuskindlustuse seaduses sätestatud hüvitise saamiseks - mille eelduseks on tööandja vastu pankrotiavalduse esitamine ja kohtu poolt PankrS § 15 lg 41 määruse tegemine (kui vastavad eeldused on täidetud). Kui asuda seisukohale, et töötaja peab tema kaitseks seaduses sätestatud hüvitise saamiseks olema valmis kandma tööandja menetluskulud, vähendab see kaitset, mida seadusandja on tahtnud töötajale anda. Töötaja saadav hüvitis on seeläbi sisuliselt väiksem summas, mille võrra peab töötaja kandma tööandja menetluskulud. Kui töötaja nõue on väike, ei pruugi töötaja tööandja menetluskulude kandmise hirmus üldse kohtusse pankrotiavaldusega pöörduda, jäädes seeläbi hüvitisest ilma.
16.Teiseks, käesoleval juhul ei saa ka väita, et võlausaldaja (töötaja) pöördus pankrotiavaldusega kohtu poole põhjendamatult, s.o ennatlikult või kergekäeliselt. Võlausaldaja algatas võlgniku suhtes töövaidluskomisjoni menetluse – mida võlgnik ignoreeris (vt töövaidluskomisjoni otsuse p-d 13-17, dtl 10). Võlgnik ei täitnud jõustunud töövaidluskomisjoni otsust, sh pärast võlausaldajalt pankrotihoiatuse saamist. Kohus on käesolevas määruses leidnud, et võlgnik on maksejõuetu ning et PankrS § 15 lg 41 määruse tegemise eeldused on täidetud (vt ülal, p-d 7-11). Võlausaldaja pöördus seega oma õiguste kaitsmiseks ning seaduses sätestatud hüvitise saamiseks pankrotiavaldusega kohtusse põhjendatult.
17.Eelnevat arvesse võttes ei saanud kohtu hinnangul seadusandja mõte PankrS § 15 lg 41 sätestamisel olla see, et ka käesoleva kaasuse asjaoludel, s.o olukorras, kus (i) töötaja algatab tööandja vastu pankrotimenetluse põhjendatult ning töötuskindlustuse seaduses sätestatud hüvitise saamiseks ning (ii) tööandja osaleb menetluses ja taotleb oma menetluskulude hüvitamist, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda PankrS § 15 lõikest 6 ning kohustada töötajat kandma tööandja menetluskulud.
18.Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et menetluskulude jaotamisel ei saa lähtuda PankrS § 15 lõikest 6, ning tegemist on hagita menetlusega (PankrS § 3 lg 2), lähtub kohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teisest lausest. Viidatud sätte kohaselt võib kohus, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse menetluskulude jaotamisel, kui see on asjaolusid arvestades õiglane (Vt Riigikohtu lahend asjas 2-19-5997, p 21). Kohus on eelnevalt põhjendanud, miks oleks ebaõiglane jätta võlgniku menetluskulud võlausaldaja kanda (vt ülal, p-d 15-17). Kohus ei pea samas õiglaseks ka jätta võlausaldaja menetluskulusid võlgniku kanda, sest käesoleva menetluse algatas siiski võlausaldaja, kelle otsustus jätta deposiit tasumata tingis ka ajutise halduri nimetamata jätmise ja menetluse lõpetamise. Kohus peab neid kaalutlusi arvestades õiglaseks jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel poolte endi kanda. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 575 SE, seletuskirja lk 6. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5607d584-b107-41da-94c5-f69e40108aa5/pankrotiseaduse-ja-teisteseaduste-muutmise-seadus
19.Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaisa Margus kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.