2-23-18333/20 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 välja hagiavalduse aluseks olevad põhilised asjaolud. 4.1 Hagiavalduse kohaselt esitas kostja ts.asjas xxxx K. O. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Ts.asjas xxxx oli hagi aluseks K. O. ja AS A vahel 06.11.2018 sõlmitud tähtajatu maagaasi müügileping nr xxxx, tarbimiskohaga Xxxx, mille alusel esitatud arved nr 112018035456, 122018034848, 12019035019, 22019033618 ja 32019034789 olid K. O.l kas täielikult või osaliselt tasumata. Harju Maakohus jättis 26.10.2022 kohtuotsusega tsiviilasjas nr xxxx kostja hagi hageja vastu põhivõla, sissenõudmiskulu ja viivise nõudes rahuldamata, sest kostja esitatud teatis (teatisest ei nähtu, et kostjale oleks loovutatud konkreetsest maagaasi müügilepingust tulenev nõue kostja vastu) nõude loovutamise kohta ei tõendanud nõudeõiguse olemasolu kostjal. Kohus leidis alternatiivselt otsuses, et isegi kui kostja nõudeõigus oleks tõendatud siis ei kuuluks hagi rahuldamisele ka seetõttu, et kohtu hinnangul olnud tõendatud, et kostjal oleks konkreetsest maagaasi müügilepingust tulenev nõue hageja vastu. Hageja märkas, et võlgnevuste andmebaasis veebilehel taust.ee on hageja kohta avaldatud maksevõlgnevus, mis seondub tsiviilasjas nr xxxx lahendatud nõuetega. Kostja kinnitusel maksehäire avaldati K. O. kohta www.taust.ee keskkonnas perioodil 27.11.2019 kuni 01.11.2022. 2021. aasta lõpus hakkas hageja pidama pankadega läbirääkimisi laenu saamiseks, eelkõige Xxxx pangaga. Xxxx Pank keeldus laenu andmast ning põhjuseks toodi muu hulgas kostja poolt avaldatud maksehäire veebilehel www.taust.ee. Seega kostja poolt maksehäire avaldamine väidetava nõude kohta hageja osas tekitas hagejale reaalseid probleeme ja kahju. Hageja peamiseks etteheiteks kostjale on hageja suhtes maksehäire avalikustamine veebilehel www.taust.ee. Hageja on veendunud, et kostjal ei olnud õigust maksehäiret avalikustada, kuna kostja pole hageja hinnangul suutnud tõendada ja selgitada hagejale avalikustatud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Avaldatud andmed selle kohta, et hageja on võlgnik, lõi hagejast negatiivse kuvandi.

Hageja pöördus 23.12.2019 esialgse võlausaldaja (AS A) esindaja Julianus Inkasso OÜ poole nõudega eemaldada hageja osas avaldatud maksehäire. Hageja pöördus 29.11.2021 samuti kostja esindaja poole ning andis teada, et: „Mina ei tea, et ma teile midagi võlgneksin.“. Seega kostja pidi olema juba 23.12.2019 teadlik, et hageja kõnealuse nõudega ei nõustu ning leiab, et see on alusetu ja palus maksehäire eemaldamist. Kostja oleks saanud võimalikku kahjulikku tagajärge vältida kui oleks nõude menetluse ajaks maksehäire eemaldanud, sh ka kohtumenetluse ajaks tsiviilasjas nr xxxx, kus hageja esitas nõudele vastuväited. Hageja ei nõustunud kostja alternatiivse vastuväitega ning leidis, et antud juhul ei ole kostja toonud esile kahju hüvitise vähendamise asjaolusid. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, mille tõttu oleks kahjuhüvitise väljamõistmine terves ulatuses kostja suhtes mõistlikult vastuvõtmatu, sh nt majandusliku seisundi tõttu. Hageja ei ole nõus väitega, et kostja on enne andmete avaldamist võlgnevuste andmebaasis veebilehel taust.ee piisavalt kontrollinud nõude aluseks olevaid andmeid ja dokumente seoses hageja võimaliku maksevõlgnevusega, sest kostja ei suutnud välja tuua, milline nõue tal hageja vastu on - 31.12.2020 nõude loovutamise teates viitab kostja krediidilepingule ja sellest tulenevale võlgnevusele. Tsiviilasjas nr xxxx on maksekäsu kiirmenetluse avalduses on märgitud, et hageja nõude aluseks on elektrileping, hagimenetluses tugines kostja asjaoludele, et kostja nõue hageja vastu tuleneb maagaasi müügilepingust. 4.2 Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt TsMS § 444 lg-le 1 välja kostja väidete aluseks olevad põhilised asjaolud. Kostja vastas, et AS A loovutas 29.12.2020 hageja vastase nõude kostjale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. AS A on nõude loovutamisel kostjale kinnitanud, et nõue hageja vastu on seaduslik, põhjendatud ja kehtiv ning kõik esitatud andmed võlanõude ja selle aluseks olevate dokumentide kohta on tõesed ja täielikud. Kuni tsiviilasjas nr xxxx kohtulahendi tegemiseni ei olnud kostjale teada, et tal puudus alus nõude esitamiseks. Maksehäire avaldamisega nö hoiatatakse teisi võlausaldajaid, et võlgnik ei pruugi oma lepingulisi kohustusi täita. Maksehäire avaldamine ei ole teistele võlausaldajate nende poolt tehtavate otsuste tegemisel siduv. Maksehäire oli avaldatud Krediidiregister OÜ poolt hallatavas maksehäirete avaldamise keskkonnas www.taust.ee perioodil 27.11.2019-1.11.2022, kuid kostja poolt seda perioodil 29.12.2020 kuni 1.11.2022. Kostja teavitas hagejat e-kirja teel (alates 04.01.2021), et andmed tasumata võla kohta on avaldatud maksehäireregistris www.taust.ee. Kostja sai tsiviilasjas nr xxxx 26.10.2022 kohtuotsuse kätte 31.10.2022 ning lõpetas maksehäire avaldamise keskkonnas www.taust.ee viivitamatult, s.o 1.11.2022, mil kohtulahend ei olnud veel jõustunud. Hagejal puudusid etteheited kostjale, et hageja suhtes on/oli avalikustatud maksehäire keskkonnas www.taust.ee kuni 29.12.2023 hagiavalduse esitamiseni, kuigi oli sellest teadlik vähemalt alates 04.01.2021. Hageja ei ole väitnud varasemalt (s.o enne tsiviilasjas nr xxxx kohtumenetlust), et tegemist oleks alusetu nõudega ega ole taotlenud maksehäire eemaldamist. hageja väide, et kostja on tekitanud talle kahju, on hüpoteetiline, paljasõnaline ja tõendamata, st ükski hageja väide ei tugine ega baseeru tõendil, mis hageja väiteid kinnitab ja tõendab. AS A vastas hageja e-kirjale 18.02.2022 seoses ts.asjaga xxxx, milles AS A kinnitas, et tal oli õigus nõude aluseks olevaid arveid esitada. Seega AS A kinnitas, et arvete esitamise õigus AS-l A oli ning et arved on sissenõutavad ning esitatud õiguslikul alusel. AS A oli seega ka ise veendunud, et tema nõue on seaduslik ning põhjendatud. Kui kostja oleks olnud teadlik, et puudub õiguslik alus antud nõudel siis ilmselgelt ei oleks kostja ka hageja vastu tsiviilasjas xxxx raames kohtusse pöördunud võlgnevuse välja mõistmiseks. Seega kostja kontrollis omandatud nõude aluseks olevaid andmeid ja dokumente põhjalikult ning vastavalt AS A kinnitusele veendus andmete õigsuses.

hagimenetluses), mille Harju Maakohus jättis 26.10.2022 otsusega rahuldamata, sest kostja teade ei tõenda nõudeõiguse olemasolu kostjal ning alternatiivselt, isegi kui kostja nõudeõigus oleks tõendatud, ei ole tõendatud, et kostjal oleks konkreetsest maagaasi müügilepingust tulenev nõue hageja vastu (dtl 12-17). Kostja eemaldas teate www.taust.ee keskkonnast 01.11.2022, s.o päev pärast ts.asjas xxxx maakohtu otsuse kättesaamist. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus on sätestatud VÕS § 1046, mille lõike 1 esimese lause järgi on isiku au teotamine, mh ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt on isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Seega au teotamise puhul eristatakse faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Faktiväide on väide, mille tõesus on kohtumenetluses kontrollitav. Väärtushinnang on väide, mida saab küll põhjendada, kuid mille tõesus pole tõendatav. Teatud väited võivad olla nii faktiväited kui ka väärtushinnangud sõltuvalt sellest, mis kontekstis ja kellele need on esitatud (RKTKo nr 3-2-1-507, p 27). Riigikohus on muu hulgas selgitanud, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis tema kohta käivad (vt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12; nr 3-2-1-5-07, nr 2-18-17980/127, p 19 , nr xxxx, p 11 jt). Praegusel juhul oli hageja kohta www.taust.ee portaalis avaldatud teave hageja võlgnevuse kohta faktiväide. Teo õigusvastasus

13.VÕS § 1047 lg 3 sätestab, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. VÕS § 1047 lg 3 reguleerib faktiväite avaldaja hoolsuskohustust ehk käibekohustusi, mida teise isiku kohta faktiväiteid avaldav isik peab enne andmete avaldamist täitma, et vältida oma tegevuse õigusvastasust ning sellega kaasnevat kahju hüvitamise kohustust VÕS § 1043 jj alusel. VÕS § 1047 lg 3 kohaldub juhul, kui teise isiku kohta ebaõigeid andmeid avaldanud isik ei olnud selliste andmete avaldamisel pahauskne lg 1 mõttes või kui ta ei suutnud lg-s 2 nimetatud juhtudel tõendada avaldatud andmete tegelikkusele vastavust. Riigikohus on ts.asja nr 3-2-1-15914 p-s 11 selgitanud, et VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb au teotamise õigusvastasuse tuvastamisel muu hulgas arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (vt RKTKo nr 3-2-1-152-09, p 11–14). Seega juhul, kui teise isiku au teotava faktiväite avaldaja ei suuda tõendada VÕS § 1047 lg 2 järgi selle faktiväite tõesust, siis vabaneb ta vastutusest üksnes juhul, kui kohus ei pea sellist rikkumist VÕS § 1046 või § 1047 järgi siiski õigusvastaseks. Riigikohus on oma kõige värskemas 10.04.2024 lahendis ts.asjas nr 2-20-3847 selgitanud, et VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi

rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Kostja on menetluses välja toonud, et AS A loovutas kostjale nõude 29.12.2020 (nõude loovutamise leping nr xxxx on allkirjastatud 18.12.2020 ja kannab ka lepingul sama kuupäeva, dtl 198-201). AS A on nõude loovutamisel kostjale kinnitanud, et nõue hageja vastu on seaduslik, põhjendatud ja kehtiv ning kõik esitatud andmed võlanõude ja selle aluseks olevate dokumentide kohta on tõesed ja täielikud (dtl 203). AS A on ka ise olnud veendunud, et tema nõue on seaduslik ja põhjendatud, sest on kostja pöördumisele seoses ts.asjaga xxxx vastanud, kus kinnitab, et tal oli õigus nõude aluseks olevaid arveid esitada (dtl 197). Kuni ts.asjas xxxx kohtulahendi tegemiseni ei olnud kostjale teada, et tal puudus alus nõude esitamiseks (dtl 37, p 3.1). Antud juhul asub kohus seisukohale, et hageja suhtes avaldatud teavet tema võlgnevuse kohta ei saa lugeda väheoluliseks rikkumiseks, sest avaldatud andmed olid ebaõiged ebaõigeks ning tõid kaasa selle, et Xxxx on hagejale teatanud, et nad ei väljasta krediiti, kui esinevad kehtivad võlgnevused Krediidiregistris (www.taust.ee). Kohus leiab, et kostja ei ole hoolduskohustust enne hageja kohta ebaõigete andmete avaldamist täitnud. Kohus nõustub hagejaga, et andmete põhjalikku kontrollimist ei saa asendada pelgalt endise võlausaldaja kinnitusega. Andmete avaldaja (kostja) peab ise kontrollima põhjalikult andmeid, mis talle on loovutatud, st peab tutvuma nõude aluseks olevate tõenditega ning veenduma, et tõendite alusel on tekkinud nõue võlgniku vastu. Antud juhul kostja seda ei ole teinud. Kostja pidi uue võlausaldajana arvestama, et hageja võis kostja kui uue võlausaldaja vastu esitada kõik vastuväited, mis ta olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS § 171 lg 1). Hageja on toonud esile, et kostja ei teadnud ka ise, millise nõude AS A talle loovutas, sest 31.12.2020 nõude loovutamise teates viitab kostja krediidilepingule ja sellest tulenevale võlgnevusele (dtl 18). Tsiviilasjas nr xxxx on maksekäsu kiirmenetluse avalduses on märgitud, et hageja nõude aluseks on elektrileping (dtl 223-224), hagimenetluses tugines kostja asjaoludele, et kostja nõue hageja vastu tuleneb maagaasi müügilepingust (dtl 148-152). Samal ajal on 23.12.2019 kirjutanud Julianus Inkassole (käesolevas menetluses esindab kostjat OÜ Julianuse Õigusbüroo) kirjutanud ja küsinud, et kas tema on maksehäireregistrist kustutatud või mitte (dtl 179). Ühtlasi on hageja kirjutanud kostjale 2021.aasta novembris ja soovinud selgitusi, millest koosneb kostja nõue, mis on maksehäireregistris üleval (dtl 142-146). Kohtu hinnangul ei ole vähetähtis see, et Harju Maakohus leidis 26.10.2022 lahendis ts.asjas xxxx, et maagaasi müügileping nr xxxx kehtis kuni 28.02.2017, millest tulenevalt ei saanud poolte vahel sellest lepingust peale 28.01.2017 tekkida pooltele õigusi kohustusi ning kohus ei tuvastanud, et gaasileping nr xxxx (mille AS A enda kinnitusel kostjale loovutas, vt dtl 203) oleks kehtiv, sest lepingul puudub kostja allkiri (dtl 16, p 18.7 – 18.9). Juhul, kui kostja oleks oma hoolsuskohustust täitnud, siis ta oleks pidanud tuvastama, et talle loovutatud nõude aluseks oleval lepingu puudus kostja allkiri ning sellest tulenevalt oleks kostjal pidanud tekkima kahtlus, kas hagejale esitatud arved on esitatud õiguslikul alusel. Seda, et kostja ei täitnud oma hoolsuskohustus tõendab ka see, et kostja on hakanud alles 2022.aasta veebruari, s.o ts.asja nr xxxx menetluse ajal AS-lt A uurima hageja nõudega seotud asjaolusid (dtl 197). See, et ka AS A oli veendunud, et tema nõue hageja vastu on seaduslik ja põhjendatud, ei vabasta kostjat hoolsuskohustuse täitmisest, mida ta oleks pidanud tegema enne hageja kohta võlgnevuse teate avaldamist maksehäireregistris. Tuginedes eeltoodule ei ole kohtu hinnangul kostja täitnud omapoolset hoolsuskohustust VÕS § 1047 lg 3 tähenduses. Samuti puuduvad muud õigusvastasust välistavad asjaolud nagu avalik huvi ning kohus ei tuvastanud kostjal mõistlikku põhjust või ajendit au teotava ebaõige faktiväite

14.Kahju tuvastamiseks kontrollitakse, kas esineb kahju, mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kahju tekkimine tuleb kindlaks määrata üldiste kahju hüvitamist reguleerivate sätete alusel. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit (VÕS § 134 lg 6). VÕS § 134 lg-st 2 järeldub, et selles sättes loetletud õiguste rikkumise korral tuleb lähtuda sellest, et kannatanule on mittevaraline kahju tekkinud (RKKKo 3-1-1-116-12, p –d 16 ja 17). Seega ei pea kannatanu tõendama muud peale isikliku õiguse rikkumise ja teo õigusvastasuse (RKTKo 3-2-1-127-16, p 19; 3-2-1-153-16, p 17.5). Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud (RKTKo 3-2-1-153-16, p 17.5). Kannatanu võib tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema hüvitise saamiseks täiendavaid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid seoses isiklike õiguste rikkumisega. Riigikohus on selgitanud, et võrreldes varasema sätte sõnastusega ei näe VÕS § 134 lg 2 kehtiv sõnastus ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul mittevaralise kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata (RKTKo 2-15-16007, p 18). Ts.asjas nr xxxx on Riigikohus selgitanud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). Kohtul on diskretsiooniõigus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel (RKTKo nr 3-21-18-13, p 21) ning kohus otsustab hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (VÕS § 127 lg 6 esimene lause). Kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (TsMS § 233 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTKo 3-2-1-159-14, p 16 ja seal viidatud lahendid). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas (RKTKo 3-2-1-18-13, p 28). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo 3-2-1-80-13, p 20). Samuti saab

kohus arvestada kostja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas (RKTKo 3-2-1-105-01). Mittevaraline kahju mõistetakse välja ühtse summana, st kohus ei erista, kas ja kui palju ühe või teise mittevaralise kahjuliku tagajärje eest rahalist hüvitist arvestatakse. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. Seega ei pea kohus ei otsuse resolutsioonis ega ka põhjendavas osas kajastama, millises osas on hüvitis välja mõistetud VÕS § 134 lg 5 ja millises osas sama paragrahvi 6. lõike alusel (RKTKo 3-2-1-18-13, p 27). Samuti saab kohus hüvitise määramisel arvestada kannatanu osa (RKTKo 3-2-1-34-05, p 22). Kahju suuruse hindamisel saab hinnata, kus ja missugusel viisil andmed avaldati. Kahju suuruse kindlaks määramise osas märgib kohus, et ebaõiged faktiväited avaldati portaalis www.taust.ee, mistõttu saab see jõuda nendeni, kes otsivad teavet võimalike lepingupartnerite kohustuste täitmise kohta. Seega võib see teave saada teatavaks paljudele, eriti kui arvestada ajavahemikku, millal teade maksehäireregistris üleval oli – kostja poolt avaldatuna 29.12.2020 kuni 01.11.2022 (dtl 22). Hageja on esitanud Xxxx panga e-kirja, milles pank selgitab, et pank ei saa anda krediiti, kui laenutaotlejal esinevad kehtivad võlgnevused Crediitinfo Eesti AS (creditinfo.ee) või Krediidiregister OÜ (taust.ee) andmetel ja hageja laenutaotluse läbivaatamisel ja krediidi väljastamisel on saanud üheks takistavaks asjaoluks krediidiregistris kajastatud võlgnevus Julianus Inkasso OÜ ees (dtl 21). Kuigi kostja eemaldas teate koheselt pärast 26.10.2022 Harju Maakohtu otsuse kättesaamist, oli vastav teade siiski kostja poolt avaldatuna pea kaks aastat üleval. Samuti isegi kui hageja kohta avaldatud teade võeti maha 01.11.2022, kestis selle avaldamisest tulenev mõju veel vähemalt 12 kuud nagu Xxxx pank on oma e-kirjas välja toonud. Kuigi tegemist oli ebaõigete faktiväidetega hageja suunal, millel on Eesti kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus ning kuigi võlausaldajate huvides on, et enne võimalikku lepingulisse suhtesse astumist oleks võimalik kontrollida võimaliku lepingupartneri tausta, peaks siiski sellekohase info avalikuks tegemise eelnevalt selle tõele vastavust hoolikalt kontrollima. Kostja seda ei teinud. Kohus asub seisukohale, et avaldatuga põhjustas kostja hagejale läbi ebaõigete faktiväidete avaldamise moraalse kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et teda on avalikkuse ees sildistatud võlgniku ja ebausaldusväärse lepingupartnerina, mida hageja tegelikult ei olnud. Kohus on veendunud, et hageja võis tunda kostja poolt avaldatud väite järel meelehärmi ja ebamugavustunnet ning ühtlasi põhjustas see tagasilööke laenusaamisel. Arvestades kostja vastust ning menetluses esitatud seisukohti, võib järeldada, et kostja ei pea oma tegu õigusvastaseks. Siiski räägib kostja kasuks asjaolu, et kostja eemaldas maksehäire koheselt pärast 26.10.2022 lahendi kättesaamist. Kuigi hageja ei saanud laenu Xxxx pangast, ei ole hageja esile toonud, kas hageja sõlmis sellisel juhul laenulepingu mõne muu pangaga ning kui jah, kas oluliselt hagejale ebasoodsamatel tingimustel. Igal juhul hagi esitamise ajaks oli tõenäoliselt võimalik maksehäire avaldamisest tulenev mõju möödunud (Xxxx panga vastusest tulenevalt vähemalt 12 kuud). Kohus arvestab neid asjaolusid kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel. Tuginedes eeltoodule ning arvestades Riigikohtu poolt 2023. aastal avaldatud analüüsiga mittevaralise kahju hüvitamise nõuete kohta tsiviilasjades 2020-2022. aastal ehk kohtupraktikaga, et kõike ülalviidatut arvestades tuleb kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista 500 eurot. Kostja on alternatiivselt palunud vähendada VÕS § 140 alusel kahju hüvitist 0 euroni. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

16.Viimaseks tuleb tuvastada kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja hooletus, VÕS § 104). Tulenevalt VÕS § 1047 lg 1 sõnastusest on eelduslikult tegemist tahtliku teoga. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 1043 mõttes võib olla süü vorm ka kaudne tahtlus. Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo 3-2-1-6-06, p 12; 3-2-1-150-15, p 13). Kui kahjutekitaja tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline VÕS § 104 lg 5 ja õigusvastane alternatiivselt ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist, vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb VÕS § 1047 lg-st 3, st et hinnata tuleb, kas avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline VÕS § 1047 lg-st 3 tulenevat käitumisstandardit järgima. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et interneti kommenteerija tegevus ei saa loogilisel võttes olla muud kui otsese tahtlusega toime pandud tegu (vt Varul, P, Kull, I jt. Võlaõigusseadus IV kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk 779 viimane lause). Sama võiks kohtu hinnangul väita ka maksehäire avaldamise korral, sest maksehäire avaldamise eesmärk on nii hoiatada tulevasi võlausaldajaid kui ka teinekord survestada võimalikku võlgnikku võlgnevust tasuma. Tuginedes eeltoodule seega süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostja menetluses esitanud, mistõttu kohus tuvastab, et kostja rikkumine oli süüline. Viivis