Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 14.07.2022 maksekokkulepe nr 272946, mille kohaselt on kokkuleppe päeva seisuga on võlgnikul võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus kokku summas 612,55 eurot. Võlatunnisuse kohaselt moodustub eelnevalt nimetatud summa põhisummast 537 eurot, viivisest 6,61 eurot, kahjuhüvitisest 40 eurot, intressis 28,94 eurot. Võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetavalt summalt päevas. Lisandub ühekordne lepingutasu 20 eurot (dtl 33-34);

hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 14.07.2022 maksekokkulepe nr 272945, mille kohaselt on kokkuleppe päeva seisuga on võlgnikul võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus kokku summas 739,17 eurot. Võlatunnisuse kohaselt moodustub eelnevalt nimetatud summa põhisummast 658,29 eurot, viivisest 4,04 eurot, kahjuhüvitisest 40 eurot, intressis 36,84 eurot. Võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetavalt summalt päevas. Lisandub ühekordne lepingutasu 20 eurot (dtl 41-42);

hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 14.07.2022 maksekokkulepe nr 272944, mille kohaselt on kokkuleppe päeva seisuga on võlgnikul võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus kokku summas 1088,34 eurot. Võlatunnisuse kohaselt moodustub eelnevalt nimetatud summa põhisummast 934,53 eurot, viivisest 23,51 eurot, kahjuhüvitisest 35 eurot, intressis 95,30 eurot. Võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetavalt summalt päevas. Lisandub ühekordne lepingutasu 20 eurot (dtl 49-50).

Hageja vastas 01.11.2023 (dtl 104-107), et ta on hagiavalduses kõik Riigikohtu seisukohast nr 3-2-1-149-11; nr 3-2-1-124-14 p 23 vajalikud tõendid võlatunnistuse alusel nõude esitamisel esitanud ning midagi täiendavat ta kohustatud esitama ei ole. Hageja jäi seisukohale, et on kostjaga sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Eeltoodust tulenevalt hageja leidis, et käesoleval juhul ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut (VÕS § 402 jj) (dtl 106, p 2.5). Hageja leidis, et tal ei ole isegi kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis (dtl 107, p 2.7).

Hageja kohtu 12.12.2023 nõudele ei vastanud.

Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel

juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16213, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14911, p 20).

Kolm võlatunnistust, millele hageja tunnistab, on identselt sõnastatud, erinevad vaid lepingute numbrid, võla summad ja muud arvandmed. Kohus analüüsib ühiselt maksekokkulepeid, millele hageja viitab kui võlatunnistustele (dtl 32-35, 41-43, 4952) ning tuvastab, et see sisaldab järgmist: Selle pealkiri on: „VÕLAUSALDAJA JA VÕLGNIKU VAHEL SÕLMITUD MAKSEKOKKULEPPE TINGIMUSED“ ja leping nr 272946, 272945 või 272944. Teksti alguses käsitletakse seda kui maksekokkulepet ning tähistatakse tekstis kui Kokkulepet. Maksekokkuleppe punkti A kohaselt sõlmimise päeva seisuga on Võlgnikul Võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus summas kokku xxx eurot (igas maksekokkuleppes erinev number) (Võlgnevus), mis koosneb tähtaegselt tasumata põhivõlast ja/või intressist, viivistest, leppetrahvist, sissenõudmiskulust vms tasumisele kuuluvatest, kuid tasumata summadest. Võlausaldaja (hageja) on teinud Võlgnevuse täpsema sisu enne Kokkuleppe sõlmimist Võlgnikule (kostjale) teatavaks ning kostja kinnitab kokkuleppe allkirjastamisega, et on Võlgnevuse sisust ja selle tekkimise alustest teadlik. Maksekokkuleppe punkti B kohaselt on kostja nõustunud kinnitama Võlausaldajale Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning on teinud Võlausaldajale ettepaneku Võlgnevuse osade kaupa tasumiseks. Oma eeldatavat maksevõimet arvestades on Võlgnik Võlausaldaja koduleheküljel kätte saadavaks tehtud rakendust kasutades koostanud maksegraafiku (Maksegraafik). Maksekokkuleppe punkti C kohaselt nõustus hageja maksekokkuleppe täitmise ajal mitte nõudma sisse võlga kohtu kaudu. Maksekokkuleppe teine lehekülg on pealkirjastatud kui „Võlatunnistus“. Võlatunnistusega tunnistas kostja, et võlgneb selle andmise päeva seisuga Aktiva Finants-le (kirjapilt muutmata) kokku xxxx eurot (igas maksekokkuleppes erinev number), millest: (on igas maksekokkuleppes eraldi välja toodud konkreetsed summad) põhisumma, viivis, kahjuhüvitis, intress. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas ning lisandub ühekordne lepingutasu 20 € (lepingutasu). Võlgnik kinnitab, et ta on võimeline tasuma Võlausaldajale Võlgnevuse vastavalt (igas kokkuleppes välja toodud) maksegraafikule. Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Võlgnik on nõus, et alates käesoleva võlatunnistuse andmisest saab Võlausaldaja esitada

tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes käesolevale võlatunnistusele ning Võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid Võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Võlgnik on teadlik asjaolust, et käesolev võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt. Sellise viivise suurus on kajastatud Maksegraafiku tulbas „Viivis“. Teksti kohaselt on võlatunnistus konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus. Maksekokkuleppe kolmandal leheküljel, mis on pealkirjastatud kui „Maksekokkulepe“, räägitakse segamini nii maksekokkuleppest, maksegraafikust kui ka võlatunnistusest, neid ja nende õiguslikku režiimi eristamata.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuste nr 272946, 272945 ja 272944 näol on tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud krediidilepingud (kuna nende alusel on tekkinud mh intressivõlg), nendest on tekkinud võlad ning poolte tahe on selle võla tasumises uus maksegraafik ja sellega seotud tingimused kokku leppida. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei nähtu.

Kohus osundab siinkohal sellele, et ilmselt on tegemist hageja enda koostatud tüüptingimustel dokumendiga. Dokument on koostatud mitmetimõistetavalt selliselt, et selle õiguslikest tagajärgedest arusaamine on muudetud keeruliseks ka juristile, õigusliku erihariduseta tarbijast rääkimata. Erinevates kohtades kasutatakse dokumendi kohta erinevat tähistust ning tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse, näiteks ei ole esimesel leheküljel sellest üldse juttu, viidates vaid uue maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed.

Dokumentide teisel lehekoüljel on ka tingimus, mille kohaselt „võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt“. See viitab otseselt, et tegelikult ei kujundatud eelmist kohustust ümber ega loodud uut iseseisvat kohustust, kuna võlalt jooksev viivise arvestus ei katkenud, vaid ilmselt kulges edasi.

Seega ei saa kohus eeldada, et antud juhul oli kostjal kindel soov luua dokumentide allkirjastamisega iseseisev abstraktne võlakohustus ning loobuda tarbijakrediidilepinguid reguleerivatest tarbijate õiguseid kaitsvatest imperatiivsetest sätetest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Siinjuures tuleb arvestada, et tarbijast krediidivõtja enamasti ei orienteeru juriidilistes terminites. Võlgu jäänud tarbija eesmärgiks, võib eeldada, on eelkõige kokku ajatada võla tasumine ja mitte kanda kohtuvaidluse või täitemenetlusega tekkivaid täiendavaid kulusid.

Seega ei olnud käesoleval juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid deklaratiivsega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolne mittetehingulise tunnistusega, vaid tehinguna õiguslikult siduva võlatunnistusega.

Riigikohus on oma 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud,

et „tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel“ (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS §

Kohus on hagejale eelmenetluses selgitanud, et ilmselt ei ole tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega. Samuti on kohus hagejale selgitanud, et eeldatavalt on tegemist tarbijakrediidilepingute alusel tekkinud kohustuste alusel väljastatud võlatunnistustega. Hageja on keeldunud esitamast võlatunnistuste aluseks olevaid dokumente ja ka selgitamast, mis kostja kohustused lõppesid. Hageja ei ole ka otsesõnu eitanud, et tegemist oli tarbijakrediidisuhtes antud võlatunnistustega. Kuna kõik võlatunnistused sisaldavad viidet intressivõlgnevusele, mis eelduslikult tekib krediidisuhtes, ning tegemist on tarbijaga, lähtub kohus eeldusest, et tegemist on tarbijakrediidisuhtes antud võlatunnistusega. Hageja ei ole seda ümber lükanud. Olukorras, kus on selged viited sellele, et hageja nõuab kostjalt võlatunnistuse alusel tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga, peab hageja kohtu nõudel esile tooma, mis on sellele võlatunnistusele eelnenud või selle kõrval algse lepingu tingimused. Kui hageja neid välja ei too, siis on hageja nõue ebaselge ning seda ei saa rahuldada. Samuti peab hageja konstitutiivsele võlatunnistusele tuginedes arvestama asjaoluga, et kohus võib seda käsitleda mitte konstitutiivsena, vaid deklaratiivsena. Sel juhul ei piisaks üksnes ühest tõendist (s.o. võlatunnistusest) hagi rahuldamiseks, vaid hageja peaks esile tooma võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte. Kui hageja seda ei tee, peab ta arvestama võimalusega, et hagi jääb rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.