Aktiva Finance Group OÜ hagi J.L.u vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
877,26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (kuni 27.02.2023 nimega Osaühing Aktiva Finants; rg-kood: 10746479; asukoht: Toompuiestee 35, Põhja-Tallinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond) lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja: J.L. (isikukood: xxxxxxxxxxx)
Menetlemise viis
Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi J.L.u vastu.
Välja mõista J.L.ult Aktiva Finance Group OÜ kasuks Telia Eesti AS ja kostja vahel 23.03.2018 sõlmitud järelmaksu müügilepingu nr 1310196 alusel põhivõlgnevus 445,32 eurot.
Välja mõista J.L.ult Aktiva Finance Group OÜ kasuks sissenõutavaks muutunud viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 445,32 eurot) perioodi eest 21.10.2019 – 13.07.2022 summas 97,21 eurot ja perioodi eest 14.07.2022 – 14.01.2024 summas 69,10 eurot.
Välja mõista J.L.ult Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 445,32 eurot) alates 15.01.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.
Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi J.L.u vastu põhivõlgnevuse 153,23 euro, intressi 60,17 euro, sissenõudmiskulud 40,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 33,45 euro väljamõistmiseks.
Menetluskulud jätta 65,91% ulatuses J.L.u kanda ja 34,09% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 395 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 245 euro, ja 150 eurot hageja lepingulise esindaja tasu), millest 260,34 eurot mõista J.L.ult Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on J.L. kohustatud tasuma Aktiva Finance Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust (TsMS § 448 lg 5). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).
MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (kuni 27.02.2023 nimega Osaühing Aktiva Finants, hageja) esitas 18.03.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult J.L. (kostja) 1086,97 euro saamiseks. Kohus tegi 22.03.2022 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Kohus lõpetas 30.05.2022 maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 13.07.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 598,55 euro, intressi 60,17 euro, sissenõudmiskulude 40,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 130,66 euro ja täiendava viivise väljamõistmiseks alates 14.07.2022 kuni põhinõude 598,55 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõivu 245,00 eurot ning õigusabikulud 480,00 eurot.
3.Kohtu nõudel hageja 13.06.2023 täpsustas, et krediidi kulukuse määra arvutamise eelduseks on võetud kauba maksumus koos lepingutasuga 1335,87 eurot, osamaksete arv 24, intressi protsent 21,90% aastas. Kostja suhtes on Telia Eesti AS arvestanud võimaliku lubatava krediidilimiidi enne tarbijakrediidi lepingu sõlmimist kliendi poolt esitatud andmete alusel ning kasutanud nii sisemisi andmebaase kliendi maksekäitumise analüüsimisel, kui ka krediidiandjale võimalikke kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit). Järelmaksu müügilepingu nr 1310196, sõlmimise ajal 23.03.2018 oli kliendil Telias positiivne koondreiting.
2 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-109328
4.Pärnu Maakohus võttis 16.06.2023 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati hagimaterjalid ja kohtumäärus TsMS § 3141 lg 2 alusel kätte 02.11.2023. Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid
5.Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid
5.1.Hagiavalduse kohaselt Telia Eesti AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 23.03.2018 järelmaksu müügilepingu 1310196. Kostja ei täitnud järelmaksu müügilepingu maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Järelmaksu müügilepinguga ostis kostja kauba netohinnaga 1319,97 eurot. Kostja kohustus järelmaksu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 24 kuu jooksul. Kostja tasus sissemakseks 329,99 eurot. Lepingutasu 15,90 eurot kohustus kostja tasuma perioodilise arvega. Telia Eesti AS on endale võetud kohustusi täitnud ja esitanud kostjale igakuiseid arveid teenuste kasutamise eest. Kostja kasutas Telia Eesti AS teenuseid nende eest tasumata. Kostja poolt jäi tasumata arve nr 03201901560154 maksetähtajaga 20.03.2019, arve nr 04201902125241 maksetähtajaga 20.04.2019, arve nr 05201902692027 maksetähtajaga 20.05.2019, arve nr 06201903259213 maksetähtajaga 20.06.2019, arve nr 07201903828283 maksetähtajaga 20.07.2019, arve nr 08201904399398 maksetähtajaga 20.08.2019, arve nr 09201904973685 maksetähtajaga 20.09.2019 ja arve nr 09201905204689 maksetähtajaga 20.10.2019. Krediidiandja loovutas 11.05.2021 oma nõuded hagejale.
5.2.Kostjal on järelmaksu osamaksetega võlgnevuses alates 28.02.2019.
5.3.Järelmaksu müügilepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 21,90% aastas.
5.4.Krediidiandja loovutas 11.05.2021 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Lepingute alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 598,55 eurot viimase arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast, s.o 21.10.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 13.07.2022 seadusjärgses viivisemääras 8% aastas.
5.5.Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud kogusummas 40 eurot lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 4.9.
5.6.Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta.
6.Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid
6.1.Dokumendid toimetati kostjale TsMS § 3141 lg 2 alusel kätte 02.11.2023 ning kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 16.11.2023 kell 24:00. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).
3 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-109328
9.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud krediidiandjaga 23.03.2018 sõlmitud järelmaksu müügilepingust 1310196 tulenevaid rahalisi kohustusi. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel on krediidiandja majandustegevuses tegutsev ettevõtja ja kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Kostja vastu esitatud nõuded tulenevad müügilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 mõistes koosmõjus elektroonilise side seaduse (ESS) § 91 lg-ga 3 ja tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 208 lg 1 (koosmõjus ESS § 91 lg-ga 3) järgi müügilepingust tulenevaks müüja põhikohustuseks on anda ostjale üle ese ja osutada sideteenust, ostja põhikohustus on tasuda eseme ja teenuse eest rahas. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidilepingust krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaajale rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma.
10.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei ole kohtule esitanud hagis ega seisukohas andmeid, et krediidiandja on järginud kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
11.Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et krediidiandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Krediidiandja lähtus kostjale krediidi andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ning sellest, et krediidi andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid. Kohus juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem praktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul. Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Hindamaks õigesti krediidivõtja maksevõimet pidi krediidiandja lisaks kohustuste olemasolule täpsustama ka krediidivõtja kulutusi, mida samuti tehtud ei ole. Kohtu hinnangul jättis krediidiandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimekust. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni 4 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-109328 oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal järelmaksu müügilepingust 1310196 üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude. Kostja oli järelmaksu osamaksetega võlgnevuses alates 28.02.2019 esitatud arvest, seega tulenevalt lepingu maksegraafikust on kostja poolt lepingu alusel tasutud kokku 890,55 eurot. Seetõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks järelmaksu müügilepingu alusel välja põhivõlgnevuse 445,32 eurot (1335,87-890,55).
12.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist arvates viimase tasumata arve maksetähtaja möödumisest (s.o alates 21.10.2019) kuni hagi esitamiseni seadusjärgses määras. Tulenevalt hageja nõudest ja TsMS § 367 mõistab kohus sissenõutavaks muutunud viivise perioodi eest 21.10.2019 – 13.07.2022 summas 97,21 eurot ja perioodi eest 14.07.2022 – 15.01.2024 summas 69,10 eurot ning alates 15.01.2024 protsendina VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, so lahendi tegemise ajal 12,5% aastas.
14.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõivu 245 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
15.TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud. Hageja taotleb lisaks riigilõivule kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 480 eurot (ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja maksnud esindajale tasu 480 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Inkasso OÜ osutab teenust 120 eur/h ilma käibemaksuta. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 4 tundi ei ole selles asjas põhjendatud. Tegemist on trafaretse hagiga, hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu selles asjas 1,5 tundi. Kohus leiab, et hagejaga mitte-advokaadist esindaja tasumäär 120 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 120 eurot nii koos käibemaksuga kui ka ilma, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi 5 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-109328 tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu peab kohus põhjendatuks ja vajalikud hageja lepingulise esindaja kulud kokku 150 eurot (1,5h x 100€) ilma käibemaksuta.
16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 65,91% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 260,34 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
17.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.