2-23-4875/5 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

eurot, maksetähtajaga 14.02.2022. Poolte vahel puudus ja puudub vaidlus kauba müümise, üleandmise ning kauba kvaliteedi kohta. Kostja ei ole vaielnud vastu arve sisu, tähtaja ega muude tingimuste osas. Hageja tuletas korduvalt kostjale meelde võlgnevust, kuid vaatamata sellele ei ole kostja tasunud temale esitatud arveid. Telefonivestlustes tunnistas kostja võlgnevust hagejale ning lubas esimesel võimalusel võlgnevuse tasuda. 10.05.2022 pöördus hageja ASIS Consult Inkasso OÜ poole võlgnevuse sissenõudmiseks, kes 11.05.2022 edastas kostjale võlateatise. Võlateates selgitas hageja lepinguline esindaja kostjale tema võlgnevust hageja ees ning palus võlgnevuse koos sellele lisanduvate kõrvalkuludega tasuda hiljemalt 17.05.2022. Kostja võlateatele ei reageerinud. 26.05.2022 on hageja lepinguline esindaja edastanud kostjale ka hagihoiatuse, milles selgitas kostja poolset võlgnevust hagejale. Hoiatuses andis hageja lepinguline esindaja kostjale tähtaja tasuda koguvõlgnevus summas 329,45 eurot hiljemalt 02.06.2022. Samuti hoiatas hageja lepinguline esindaja kostjat, et võlgnevuse mittetasumisel on sunnitud hageja pöörduma hagiavaldusega maakohtusse. Kostja hagihoiatusele ei reageerinud. Käesoleva hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja enda lepingulisi kohustusi täitnud. Kostjal kuulub kokku tasumisele 379,31 eurot, mis koosneb: - 04.01.2022 sõlmitud vedelkütuste müügileping nr xxxx põhinõudest summas 249,34 eurot; - 04.01.2022 sõlmitud vedelkütuste müügilepingu nr xxxx tingimustest ning AS Jetoil üldtingimuste punktist 7.4 tulenev lepinguline viivisenõue seisuga 25.05.2023 summas 75,04 eurot; - sissenõudmiskulu summas 30 eurot; - kahjuhüvitis summas 24,93 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud endale lepinguga võetud kohustusi, sattunud temale hageja poolt 31.01.2022 koostatud arve nr xxxx tasumisega viivitusse ning hagejal on tulenevalt lepingust õigus nõuda arve tasumist. Hageja poolt kostjale esitatud arve maksetähtaeg on möödunud, seega on see muutunud sissenõutavaks. Poolte vahel toimunud tehing vastab müügilepingule VÕS § 208 tähenduses, mille kohaselt üks isik (müüja) kohustub andma üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja eest ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja üldtingimuste punktist 7.4 kohaselt on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult viivist 0,1% tasumata arvete summast iga maksetähtaega ületava päeva eest arvestatuna maksetähtajale järgnevast päevast. Hageja vähendab kostja vastu esitatava viivisemäära selliselt, et see oleks kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga füüsiliste isikute osas ning esitab kostja vastu viivisenõude viivisemääras 0,065% päevas. Kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, st arve maksetähtajaga 14.02.2022 on tasumata ning kostja on lepingulise kohustusega viivituses alates 15.02.2022. 24.05.2023 seisuga kohustub kostja tasuma hagejale viivist kokku summas 75,04 eurot (dtl 85). Hageja palub kohtul TsMS §-st 367 tulenevalt lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka edaspidine viivis põhinõudelt alates 25.05.2023 kuni põhinõude kohase täitmiseni kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. Kohtupraktika kohaselt sätestab VÕS § 1132 lg 2 p 1, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et erinevalt VÕS §-st 1131 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Lõigetes 1 ja 2 on sätestatud hüvitise ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu § 1131 lg-s 1. Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina) (Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2023 lahend tsiviilasjas nr 2-22-129210). Hageja ja tema lepinguline esindaja on teinud erinevaid toiminguid, mis annavad aluse esitada kostja vastu sissenõudmiskulu nõude. Hageja on edastanud korduvaid meeldetuletusi kostjale ning hageja lepinguline esindaja on edastanud kostjale vähemalt 2 nõudekirja: 1 võlateatise ning 1 hagihoiatuse. St, et hageja on kostjale edastanud vähemalt 3 meeldetuletuskirja, seega 1 kiri on 15 eurot, teine 5 eurot ning kolmas 5 eurot. Samuti on hageja ja tema lepinguline esindaja suhelnud korduvalt telefoni teel kostjaga, kes on lubanud enda võlgnevuse tasuda, kuid ei ole enda lubadusest kinni pidanud. Nimetatud toimingud on samuti tekitanud hagejale kulu vähemalt 5 euro ulatuses. Hageja sissenõudmiskulu nõue kostja vastu ei ületa VÕS § 1132 lg 1 märgitud piirmäära. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et on kõik vajalikud tõendid esitanud sissenõudmiskulude tõendamiseks (hageja on edastanud kostjale korduvad meeldetuletused seda nii kirjalikus vormis kui ka telefoni teel, hageja lepinguline esindaja on edastanud kostjale võlateatise ning hagihoiatuse. Samuti on hageja lepinguline esindaja korduvalt helistanud kostjale, et saavutada kostja poolne võlgnevuse tasumine. Kostja ei ole ühelegi kontaktivõtmisele/nõudekirjale reageerinud). VÕS § 115 lg 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hageja nõuab kostjalt varalise kahjuna kulu, milline on tekkinud kostjalt kohtuväliselt lepingulise võlgnevuse sissenõudmisega. Hageja võib nõuda lepingulise kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised üldised eeldused: kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1); hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lõige 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldustest on käesolevas asjas kohustuse rikkumine (saadud teenuse eest tasumata jätmine) kostja poolt ja hagejale sellega kahju tekkimine inkassoteenuse tasu näol. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et mõistlikud kulud inkassoteenuse kasutamiseks on käsitletavad võlausaldaja kahjuna kohustuse täitmise nõudmisel. Kostja on jätnud oma lepingulised kohustused täitmata, jättes tasumata müüdud kauba eest 249,34 eurot. Vaatamata hageja meeldetuletustele, kostja võlgnevust ei tasunud, ka osaliselt mitte. Tulenevalt eeltoodust oli hageja sunnitud tegema lisakulutusi ning pöörduma võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoettevõtte poole. Hageja sõlmis ASIS Consult Inkasso OÜ-ga (edaspidi inkassoettevõte) käsunduslepingu, mille kohaselt volitas hageja inkassoettevõtet sisse nõudma kõiki hageja debitoorseid võlgnevusi ning maksma inkassoettevõttele sisse nõutud summadelt kokkulepitud teenustasu. Poolte vahel 10.05.2022 sõlmitud käsunduslepingu lisa Akt nr 8 kohaselt on teenustasu inkassoettevõttele 10% võlgnetavast põhinõudest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kostja on jätnud tähtaegselt tasumata põhinõude summas 249,34 eurot. Seega, kuna kostja ei ole tähtaegselt tasunud põhinõuet ning pole reageerinud hageja ja tema esindaja poolt edastatud korduvatele meeldetuletustele ja nõudekirjadele, siis on kostja oma tegevusega tekitanud hagejale kahju, mis seisneb teenustasu tasumise kohustuses inkassoettevõttele 10% põhinõudest võlgnevuse sissenõudmise teenuse osutamisel (249,34- 10%=24,93 eurot).

3.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 28.06.2023, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 12.07.2023. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Poolte vahel on 04.01.2022 sõlmitud vedelkütuste müügileping nr xxxx. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud. Kostja on jätnud tasumata hageja poolt 31.01.2022 esitatud arve nr xxxx summas 249,34 eurot, maksetähtajaga 14.02.2022. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega rahuldab kohus hageja nõude põhivõlgnevuse 249,34 euro väljamõistmiseks kostjalt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista AS Jetoil üldtingimuste punktist 7.4 tulenev sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis vähendatud määras – 0,065% päevas tasumata põhivõlgnevuselt 249,34 eurolt alates 15.02.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 24.05.2023 kokku summas 75,04 eurot (dtl 85). Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivise arvestusega. Tulenevalt TsMS § 367 arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise kuni otsuse tegemiseni ehk perioodil 25.05.2023 – 20.09.2023 (k.a) 119 päeva eest tagastamata põhivõlalt 249,34 eurolt summas 19,29 eurot (vt. viivisekalkulaator.ee). Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 20.09.2023 seisuga kokku 94,33 eurot (75,04 eurot + 19,29 eurot). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 21.09.2023 edasiulatuv viivis tasumata põhivõla jäägilt määraga 0,065% päevas kuni põhivõla 249,34 euro tasumiseni, kuid kõik viivised mitte rohkem kui põhivõla suurus ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 155,01 eurot (249,34 – 94,33). VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu väljamõistmist summas 30 eurot. Hageja nimetab, et on edastanud korduvaid meeldetuletusi kostjale ning hageja lepinguline esindaja on edastanud kostjale vähemalt 2 nõudekirja: 1 võlateatise ning 1 hagihoiatuse. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 20 eurot - hagiavaldusest nähtuva 11.05.2022 võlateatise eest 15 eurot ning 26.05.2022 hagihoiatuse eest 5 eurot. Kohus selgitab, et meeldetuletuskirjade saatmine on VÕS § 1132 lg 2 alusel nõude esitamisel eelduseks, kuid käesoleval juhul ei nähtu hagiavaldusest võimalike muude meeldetuletuskirjade andmeid. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud võlgnikule kõnesid, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Seega ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata hageja sissenõudekulude nõue summas 10 eurot. Kohus peab vajalikuks hagejale selgitada, et lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Hageja on esitanud ka nõude kahju hüvitamiseks summas 24,93 eurot. Kahju seisneb teenustasu tasumise kohustuses inkassoettevõttele 10% põhinõudest võlgnevuse sissenõudmise teenuse osutamisel (249,34- 10%=24,93 eurot), milline kohustus tuleneb hageja ja ASIS Consult Inkasso OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingust. Hageja on kulu tekkimise tõendamiseks esitanud 10.05.2022 akti nr. 8 (dtl 70-71) ning kostja ei ole kulu summale vastu vaielnud. Kohus rahuldab hageja nõude VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud

4.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 379,31 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 10 eurot ehk veidi üle 2% ulatuses. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja palub menetluskuluna kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 140 eurot, õigusabikulud 300 eurot ning viivise menetluskuludelt. Summad ei sisalda käibemaksu. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatu kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ulatuses, tunnihinnaga 100 eurot/tund (dtl 86), mis sisaldas materjalidega tutvumist 30 minutit, hagiavalduse koostamist 150 minutit, kokku 180 minutit ehk 3 tundi. Kohus peab nii märgitud tunnitasu kui ka ajakulu õigusabi osutamisel mõistlikuks. Seega leiab kohus, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele summas 300 eurot (käibemaksuta) (3 h x 100 eurot). Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 440 eurot (140 eurot + 300 eurot). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 445 lg 1 alusel ja vastavalt hageja hagis esitatud taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise viisi menetluskulude osas. Samuti rahuldab kohus hageja esindaja taotluse enamtasutud riigilõivu 35 euro tagastamiseks. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik