ERGO Insurance SE hagi Kindlustustööde OÜ vastu 100 000 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ERGO Insurance SE apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
100 000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
30. mai 2023
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) ERGO Insurance SE (registrikood 10017013), esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Kostja (vastustaja) Kindlustustööde OÜ (registrikood 12835520), esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel (vastustaja) Maidu Hoop (isikukood XXXXXXXXXXXX; FIE registrikood 12025429)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus muutmata.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta ERGO Insurance SE kanda.
3.Määrata kindlaks Kindlustustööde OÜ apellatsiooniastme menetluskulud. Mõista ERGO Insurance SE-lt Kindlustustööde OÜ kasuks välja
apellatsiooniastme menetluskulude katteks hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
4.Jätta rahuldamata Kindlustustööde OÜ 8. juuni 2023. a taotlus Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2023. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.ERGO Insurance SE (hageja) palus 20. mail 2021 Tartu Maakohtule esitatud hagis mõista Kindlustustööde OÜ-lt enda kasuks välja 100 000 eurot. Maakohus kaasas
22.novembri 2021. a määrusega kostja taotlusel menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Maidu Hoobi (Hoop). Hagiavalduse kohaselt süttis 19. septembril 2018 remonditööde käigus eramu aadressil XXXXXX (eramu). Eramu suhtes kehtis hageja ja Priit Lauri vaheline kodukindlustuse leping (poliis nr XXXXXXX). Tulekahju puhkes ajal, mil eramus tegi remonditöid kostja, kes kasutas alltöövõtjana M. Hoopi (kolmas isik). Täpsemalt paigaldati gaasipõletiga ehk lahtise tulega bituumenrullmaterjali. Päästeameti vastusest nähtuvalt põhjustas tulekahju just see tegevus ja hooletus tuletööde tegemisel. Tulekahju tagajärjel sai eramu ulatuslikke tulekahjustusi. Silindia Ehituse OÜ ja Ehitusmaakler OÜ hinnapakkumiste järgi oli hoone taastamise kulu 247 734 kuni 348 567 eurot. Hageja tegi kahjustatud isikuga kompromissi ja hüvitas 100 000 eurot. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 järgi tagasinõudeõigus kostja vastu. Töövõtulepingu eesmärgiks olid eramu remonditööd ning kui töövõtu ajal tekitatakse eramule kahjustusi, on automaatselt tegemist töövõtulepingu rikkumisega. VÕS § 640 lg 2 järgi kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Seega vastutab kostja praegusel juhul töövõtulepingu rikkumise eest isegi juhul, kui rikkumine võiks olla vabandatav. Eramu sai tulekahju käigus tule-, suitsu-, tahma- ja kustutamiskahjustusi. Tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga, kuivõrd töövõtu olemusest tulenevalt peab töövõtja asjatundjana tegema kõik võimaliku, et töövõtu ese ei saaks töövõtu käigus kahjustada ning selle väärtus ei väheneks. Kahju võis ja pidi olema kostjale ettenähtav, sest töövõtu raames on asjatundjaks töövõtja. Kostjal oli ka üldisest käibekohustusest tulenev hoolsuskohustus teha kõik vajalik selleks, et vältida hageja omandi kahjustumist selle kasutamise käigus. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest eramu sai kahjustada tulekahju tõttu, tulekahju tekkis põhjusel, et katusematerjali paigaldamisel tehti seda tuletööde osas hooletult. Hageja kandis 2(11)
19.septembri 2018. a tulekahju tõttu kokku vähemalt 100 000 euro suurust kahju ning palub nimetatud summa kostjalt välja mõista.
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal nõudeõigus VÕS § 492 lg 1 alusel. Hageja esitatud kindlustuspoliisi järgi kohaldusid kindlustuslepingule "Kodu koguriskikindlustus ERGO Maksi KT.0927.15 tingimused", mille punkti 5.19 alusel ei kuulu hüvitamisele kahju ega kulud, mille otseseks või kaudseks põhjuseks on kindlustusobjektil tehtavate ehitustöödega põhjuslikus seoses olev kahju. Hageja ja kindlustusvõtja vahel 29. jaanuaril 2019 sõlmitud kompromissi punktis 1.4 on märgitud, et kindlustusandja (st hageja) keeldus kahju hüvitamisest, sest tulekahju tekkimine oli otseses põhjuslikus seoses kindlustusobjektil tehtavate töödega ning vastavalt kindlustustingimustele ei kuulu sel põhjusel tekkinud kahju hüvitamisele. Kuivõrd hageja on sellele vaatamata hüvitanud kindlustusvõtjale tulekahju tagajärjel tekkinud kahju 100 000 eurot, siis on hageja oma tegevusega sisuliselt tunnistanud, et kostja ega tema alltöövõtja ei põhjustanud tekkinud kahju. Seega ei saanud ka kindlustusvõtjal olla ühtki nõuet kostja vastu, mis oleks saanud hagejale üle minna. Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud. Hageja esitatud Päästeameti 26. septembri 2018. a vastuse kohaselt põhjustas tulekahju hooletus tuletööde teostamisel ning 21. jaanuari 2021. a täiendavas vastuses selgitas Päästeamet lisaks, et gaasipõletiga bituumenrullmaterjali paigaldamisel jõudis gaasileek kivivoodris oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini, mis hõõgus pikaldaselt seina vahel, kuni tuli jõudis puitkonstruktsioonideni ja levis sealt edasi. Kostja leiab, et eelkirjeldatud viisil tulekahju tekkimine ei olnud võimalik ning Päästeameti hüpoteetiline seisukoht on alusetu ja tõendamata. Kostja tegi 2018. aasta septembris eramus väikesemahulisi remonditöid. Töödel oli alltöövõtjaks M. Hoop. Üks töödest oli teise korruse rõdu remont, mille käigus valati rõdule täiendav betoonikiht ning kaeti seejärel bituumenrullmaterjaliga. Bituumenrullmaterjali, mille paigaldamiseks oli vaja seda eelnevalt gaasipõletiga kuumutada, paigaldasid alltöövõtja ja kostja töötaja L. Leheste. Rõdu horisontaalpind kaeti rullmaterjaliga 19. septembril 2018 enne lõunat ning seejärel kl 13.30 läksid töötajad lõunapausile. Pärast kella 14.00 hakkasid töömehed paigaldama rullmaterjali ribasid rõdu ja seina ühenduskohta koos ca 10‒15 cm ülestõstega. Selle töö käigus kasutasid töötajad rullmaterjali kuumutamiseks samuti gaasipõletit, kuid materjali ei kuumutatud eramu seina juures, vaid rõdul ca 2 meetrit seinast eemal. L. Leheste ja M. Hoop järgisid tööde tegemisel kõiki ohutusnõudeid ning kontrollisid pärast kuumutustöö lõpetamist, et kõik kuumutatud kohad oleksid jahtunud. Tulekahju tekkimine on Päästeameti hüpoteesi kohaselt välistatud, kuna rullmaterjali paigaldamisel ei saanud gaasileek jõuda kivivoodris oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini. Töötajad lahkusid objektilt
19.septembril 2018 ca kl 17.00 ning tulekahjust teavitati häirekeskust kl 21.07. Seega tekkis tulekahju ca 6–7 tundi pärast rullmaterjali paigaldustööde lõppu ja 4 tundi pärast töötajate objektilt lahkumist. Kuna eramu oli tööde perioodil tellija valduses ning selles elasid tellija ja tema perekonnaliikmed, on võimalik, et pärast töötajate lahkumist võis teise korruse rõdul keegi käia. Pärast tulekahju tegid hageja tellimusel eramu kahjustatud osa lammutustööd ja ajutise katmise M. Hoop ja L. Leheste. Nende tööde käigus ilmnes, et hoone ehitamisel oli tehtud mitmeid ehitusvigu. Ei saa välistada, et tulekahju tekkepõhjus võis olla seotud elektrisüsteemi rikke või mõne muu asjaoluga. Kindlasti ei saanud see olla seotud rullmaterjali paigaldustöödega ega muude kostja ja tema alltöövõtja tegevustega. Kostja töötajad katsetasid hilisemate lammutustööde käigus, kas hoone seinakonstruktsioonis 3(11)
kasutatud tuuletõkkeplaat läheb gaasileegiga põlema või hõõguma. Vaatamata korduvatele katsetele tuuletõkkeplaat põlema ei läinud ning samuti ei hakanud see hõõguma. Kostja tegi töö nõuetekohaselt valmis 19. septembril 2018 kl 14.30 ning ei kandnud pärast töö valmimist selle juhusliku hävimise riisikot. Kuna puudub kostja rikkumine, ei saa ka olla põhjuslikku seost olematu rikkumise ja tekkinud kahju vahel, samuti ei saanud tulekahju teke ega ka tulekahju tagajärjel tekkinud kahju olla kostjale ettenähtav. Kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud.
Kolmas isik (M. Hoop) hagi osas seisukohta ei avaldanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 14. novembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kostja menetluskulude suuruseks 4355 eurot 70 senti ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Maakohus leidis, et Riigikohtu poolt 12. märtsil 2008 tsiviilasjas 3-2-1-2-08 tehtud otsuse p-s 17 väljendatud põhimõttest tuleb lähtuda ka praegusel juhul, kus kindlustusandja on tekkinud kahju hüvitanud, hoolimata sellest, et kindlustuslepingu alusel võis esineda kindlustusjuhtumit välistav asjaolu. Kohus nõustus kostjaga, et kindlustusvõtja ei ole praegusel juhul kindlustuslepingut rikkunud. Olemuslikult ei ole vahet, millisel põhjusel kindlustusandja kindlustusvõtjale kahju hüvitas, olukorras, mil esines kahju hüvitamise välistus. Tegemist on kindlustusandja ja kindlustusvõtja sisesuhtega. Põhjustel, miks kindlustusandja tekkinud kahju hüvitas, ei ole käesolevas vaidluses tähtsust. Seega on hagejal nõudeõigus kostja vastu. Juhul kui hageja on tõendanud, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei pea tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel muudel põhjustel. Hageja on esitanud oma väite tõendamiseks kohtule Päästeameti vastused hageja järelpärimistele. Päästeameti 26. septembri 2018. a vastuse kohaselt põhjustas tulekahju hooletus tuletööde teostamisel ning 21. jaanuari 2021. a täiendavas vastuses selgitas Päästeamet lisaks, et gaasipõletiga bituumenrullmaterjali paigaldamisel jõudis gaasileek kivivoodris oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini, mis hõõgus pikaldaselt seina vahel kuni tuli jõudis puitkonstruktsioonideni ja levis sealt edasi. Hageja taotlusel kuulas kohus tunnistajana üle eelnimetatud vastused koostanud K. Voori, kes on Lõuna päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo peainspektor. Kohus nõustus kostjaga, et Päästeameti hüpotees on oletuslik ja tõendamata. 21. jaanuari 2021. a Päästeameti vastusest ei nähtu, kas ja kuidas on K. Voor uurinud tulekahju tekkepõhjuseid. Selliselt koostatud Päästeameti vastus ei omanud kohtu hinnangul tulekahju tekkepõhjuste osas iseseisvat uurimuslikku tähendust. Päästeameti kõnealune vastus on käsitletav üksnes menetleja arvamusena sündmuspaigal kogutud info kohta, mida asutus on kogunud ainult asutuse määratud eesmärkidel. Hageja ei ole esitanud kohtule ekspertiisiakti, millest nähtuks läbi viidud uurimistoimingud, asjaolude dokumentaalne tuvastamine ning analüüs, mille aluseks olevad andmed ning nendest tehtud järeldused (sh metoodika) oleks jälgitavad ja kontrollitavad. K. Voori ütluste kohaselt tegi ta üksnes vaatluse, kuulas üle M. Hoobi ning vestles mitmeid kordi kostja juhatuse liikme Mario-Martin Maalmanniga, väärteomenetlust ei algatatud ja vajalikke menetlustoiminguid läbi ei viidud. Kostja seadusliku esindaja M.-M. Maalmanni seletusega on tõendatud, et tema ja K. Voori kohtumisel lubas viimane, et ta konsulteerib eksperdiga ning alustab menetluse. M.-M. Maalmann selgitas vande all, et K. Voor 4(11)
tunnistas talle, et ei saanud algul aru, kust võis põlema minna, siis kuulis omaniku käest, et eelmisel päeval oli paigaldatud bituumenmaterjali ja sellele tuginedes tegi oma järelduse. Kohus märkis, et iga tulekahju tekkepõhjuste kindlaks tegemiseks ei ole vaja ekspertiisi teha, kuid olukorras, kus Päästeameti menetleja on ise möönnud, et ekspertiis võib vajalik olla ja on kostja hooletusele ehitustööde tegemisel tuginenud pärast seda, kui menetleja sai teada, et eramus tegi tuletöid kostja, tulnuks siiski teha ekspertiis, mis välistanuks ka muud tulekahju tekkepõhjused. Samuti ei ole praegusel juhul üheselt arusaadav, kust tuli alguse sai. Kostja esitatud tõenditest, s.o L. Leheste ütlustest ning M. Hoobi ja kostja juhatuse liikme M.-M. Maalmanni vande all antud seletustest (maakohus on otsuses ekslikult märkinud, et M. Hoop on andnud tunnistajana ütlusi), nähtub, et hageja väidetud kohast tulekahju algust ei saanud ning välistada ei saa seda, et tulekahju tekkepõhjuseks võis olla elektrisüsteemi rike või mõni muu asjaolu. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, sest neil on huvi rääkida kostja kasuks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Tõendi selle sätte alusel arvestamata jätmine on kohtu kaalutlusotsus. Kõnealused tunnistajad tegid ise nii bituumenmaterjali paigaldustöid kui ka hiljem tulekahju lammutus- ja kattetöid. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate usaldusväärsuses ainuüksi sellepärast, et nad tegutsesid eramut remontides kostja huvides. Tunnistajate ütlused olid ülevaatlikud ja piisavalt detailsed. Lisaks oli hageja esindajal võimalik kostja tunnistajaid küsitleda. Lähtudes TsMS § 251 lg-st 1 ja §st 254, ei ole alust asuda seisukohale, et tunnistajad on andnud valeütlusi. Hageja ei ole selgitanud ega esitanud tõendeid selle kohta, et bituumenrullmaterjali paigaldamine toimub teisiti, kui tunnistajad selgitasid, st ei kuumutata mitte kattematerjali alumist pinda, vaid põrandat või seina, millele see paigaldatakse. Kohtu hinnangul leidis seega tõendamist, et kattematerjali paigaldanud isikud ei suunanud gaasipõleti leeki maja seina suunas ja seda põhjusel, et katet kuumutatakse katte alt. Seetõttu ei saa tulekahju tekkepõhjusena välistada ka teisi tulekahju tekkeversioone. Kostjal tuli praeguses vaidluses tõendada seda, et tulekahju võis alguse saada muul põhjusel kui tema tegevus. Kostja poolt esitatud eriteadmisega isiku, elektrivaldkonna asjatundja OÜ Rohemünt juhataja L. Lahtvee arvamuse (TsMS § 272 lg 2) kohaselt ei olnud eramu elektripaigaldis nõuetekohaselt ehitatud. Aurutõkkena oli kasutatud ehituskilet, mis paiknes kipsplaadi ja soojustusvilla vahel. Kõik elektripistikud ja lülitid olid paigaldatud läbi kile ja elektrijuhtmed ning isoleerimata ühendused olid veetud kile ja kipsplaadi vahelt. Lammutustööde käigus tuvastati lahtine elektriühendus, mis oli otseses kontaktis kilega, õhkvahe puudus. Kaarleegi tekkimisel on see otseses kontaktis kilega, mis on kergesti süttiv ja kannab tuld hästi edasi. Arvestades elektrisüsteemi renoveerimise lohakust ja renoveerimistööde käigus tehtud vigu, on asjatundja arvates tõenäoline, et tulekahju tekkepõhjus võis olla seotud elektrisüsteemi rikkega. Elektrisüsteemi nõuete ning ohutuse eest vastutab majaomanik. Kohus nõustus kostjaga, et praeguses vaidluses ei ole kostja ega tema alltöövõtja töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ega vaidlusalust eramut kahjustanud. Kostja tegi töö nõuetekohaselt valmis 19. septembril 2018 kl 14.30 ning ei kandnud pärast töö valmimist selle juhusliku hävimise riisikot. Asjas on tõendatud, et kostja kasutatud töömehed ei suunanud tuletöö tegemise käigus gaasipõleti leeki hoone suunas, mistõttu ei saanud leek siseneda tuulutusava kaudu vastu tuuletõkkeplaati. Kuna puudub kostja rikkumine, ei ole ka põhjuslikku seost olematu rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kohtu hinnangul ei olnud otsuse tegemise ajaks võimalik tuvastada tulekahju tekkepõhjuseid ega kahju põhjustanud isikut.
5(11)
Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 162 lg-st 1.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Tuleohutuse seaduse § 14 lg 1 sätestab, et tuletöid võib majandustegevusena osutada isik, kes on läbinud tuletööde tegemise koolituse ja kellel on tuletöötunnistus. Nõuded tuletöö tegemise koolitusele ja tuletöötunnistusele (siseministri 30. augusti 2010. a määrus nr 38) § 7 lg 1 sätestab, et tuletöötunnistus tõendab, et tuletöö tegija on edukalt läbinud tuletöö tegemise koolituse ning saanud ettevalmistuse ohutu tuletöö tegemiseks. 15. septembri 2022. a kohtuistungil kinnitasid L. Leheste (remonttöid teostanud isik) ja M.-M. Maalmann (kostja juhatuse liige), et tuletöö tegijal puudus tuletöö tunnistus. Sama saab järeldada
27.septembri 2018 e-kirjast, milles kostja on kinnitanud, et tal puudusid kogemused tuletööde tegemiseks, kuna kostja on varem sellistest töödest keeldunud. Samuti puudus kostjal eramus tuletööde teostamise ajal õigusaktides ettenähtud tuletöö tunnistus. Kostja kui peatöövõtja kohustus oli tagada, et töid teostavad asjatundjad ja vastava loaga isikud. Seega käitus kostja tahtlikult õigusvastaselt, kui asus teostama tuletöid, omamata selleks pädevust ja õigusaktides ettenähtud luba. Just kostja tahtlik tegevus viis kahju tekkimiseni. Kohus jättis kostja tahtliku õigusvastase tegevuse analüüsimata ja see viis ebaõige lahendini. Kostja on 27. septembri 2018 e-kirjas hagejale enda vastutust ja võlga tunnistanud. Kostja on 27. septembri 2018. a e-kirjas märkinud: "korvan teile graafiku alusel koos alltöövõtjaga." Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Kostja on
27.septembri 2018. a e-kirjaga loobunud hageja nõudele vastuväidete esitamisest, milliseid kostja on esitanud käesolevas menetluses. 27. septembri 2018 e-kirjast nähtub, et kostja on tunnistanud, et ta on kohustatud kahju hüvitama. Isegi kui kostjal oleks õigus esitada käesolevas menetluses esitatud vastuväiteid, ei ole kostja täitnud enda tõendamiskoormist, arvestades, et võlatunnistuse tulemusena on tõendamiskoormis pöördunud. Kuna kostja ei ole enda tõendamiskoormist täitnud, tuleb hagi rahuldada. Lisaks, kui asuda seisukohale, et kostjal on võimalik esitada deklaratiivsele võlatunnistusele vastuväiteid, on kostja tekitanud hagejale deklaratiivse võlatunnistamise väljastamise kaudu kahju. Just kostjapoolse vastutuse tunnistamise ja võlatunnistuse andmine oli põhjuseks, miks vastustaja sõlmis 29. jaanuaril 2019 eramu omanikuga kompromissilepingu. Kuna kostja selgitas hagejale, et vajab tasumiseks maksegraafikut, sõlmis hageja eramu omanikuga kompromissilepingu. Hageja on ka hagiavalduses märkinud, et algselt kostja tunnistas nõuet ja oma vastutust. Vaatamata eeltoodule, jättis maakohus eelnimetatud hageja väited ja tõendi tähelepanuta ega hinnanud, millised tagajärjed on kostja käitumisel hageja nõudele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus oleks pidanud eeltoodule tähelepanu juhtima, seda otsuses käsitlema ja jätma hagi rahuldama. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, jättes otsuse tegemisel tõendid TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut rikkudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata. Hageja esitas kohtule Päästeameti 21. jaanuari 2021. a kirja, millest nähtub, et esmase tulekolde koha juures ei olnud elektripaigaldisi ega muud sellist, mis võiks tulekahju põhjustada. Seega gaasipõletiga bituumenrullmaterjali paigaldamisel jõudis gaasileek kivivoodris oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini. Maakohus ei ole kirja kui tõendi ebausaldusväärsust otsuses nõuetekohaselt põhjendanud. Alusetu on maakohtu 6(11)
otsuses esitatud järeldus, et hageja oleks pidanud enda väiteid tõendama ekspertiisiga. Kohtul ei ole kohustust lähtuda kohtuekspertiisi tulemustest ja selle asemel võib kohus lähtuda hoopis dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamusest (Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 14). Samuti on alusetu maakohtu otsuses väidetu, et uurimistoiminguid peaks dokumenteerima või et uurida tuleks tulekahju erinevaid versioone. Pooltest sõltumatu ja riikliku taustaga erialaasjatundja K. Voor on välistanud muud tulekahju tekkimise võimalused. K. Voori mõttekäik on jälgitav ja arusaadav. Lisaks selgitas K. Voor kohtuistungil täpsemalt metoodikat, kuidas ta vastava järelduseni jõudis. Kuigi hageja tõendamiskoormiseks ei ole välistada kõiki teoreetilisi võimalusi tulekahju tekkeks, välistas asjatundja tulekahju tekke muudest allikatest. Seega on hageja enda tõendamiskoormise täitnud. Kohus hindas ebaõigesti tõendite usaldusväärsust ja jättis oma vastavad järeldused otsuses põhjendama. Maakohtul tuli kaaluda pooltest sõltumatu ja riikliku taustaga erialaasjatundja arvamuse ja asjast huvitatud ning mitte-spetsialistidest kostja ning kolmanda isiku ütluste vahel. Kohus jättis alusetult arvestamata asjatundja arvamuse, kuid arvestas tuletöödeks mittepädevate isikute ütlustega. Kohus oleks pidanud lugema kostja ja kolmanda isiku ütlused ebausaldusväärseks, sest nad ei ole tulekahjude uurimise spetsialistid. Lisaks olid nimetatud isikud otseselt huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks, sest sellest sõltub nende materiaalne vastutus. Minetused tõendite hindamisel viisid maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni.
6.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses mitu uut asjaolu. Esiteks ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud väitele ega esitanud asjaolu, et kostjal ja kolmandal isikul puudus tuletööde tunnistus selliste tööde teostamiseks. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu puuduks pooltel selle asjaolu üle vaidlus. Teiseks ei ole hageja menetluses varem tuginenud väitele, et kahju tekkimiseni viis kostja tahtlik õigusvastane tegevus, kuna kostjal puudus õigusaktides ettenähtud tuletööde tunnistus. Hagis väitis hageja, et tuletöid tehti hageja arvates hooletult. Kolmandaks väidab hageja esmakordselt apellatsioonkaebuses, et kostja andis 27. septembri 2018. a e-kirjas deklaratiivse võlatunnistuse ning see olevat põhjus, miks hageja sõlmis 29. jaanuaril 2019 kompromisslepingu. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 peab pool uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta ei ole seda asjaolu varem esitanud. Kostja ei nõustu hageja poolt apellatsioonkaebuses nende uute asjaolude esitamisega ja palub jätta need kohtul tähelepanuta kui lubamatud. Juhul kui ringkonnakohus peab võimalikuks käsitleda esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud tuletööde tunnistuse puudumise asjaolu, siis ei põhjustanud tunnistuse puudumine tulekahju tekkimist ega ka kahju tekkimist. Tunnistaja L. Leheste ütluste ning M. Hoobi vande all antud seletusega on tõendatud, et rullmaterjali paigaldustööd viidi läbi, järgides kõiki ohutusnõudeid. Samuti on L. Leheste ütlustega tõendatud, et tööde teostamise ajal oli tal 20-aastane tööstaaž ning ta oli sama materjali varem korduvalt paigaldanud, lisaks oli ta osalenud põhjamaade tööohutuskoolitusel. Juhul kui kohus peab võimalikuks käsitleda esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud hageja väidet, et kahju tekkimiseni viis kostja tahtlik tegevus, siis on see väide väär ja tõendamata. Asjas olevate tõenditega on tõendatud, et tulekahju ei saanud tekkida kostja ja tema alltöövõtja tegevusest, ning maakohus tuvastas õigesti, et kostja ega tema 7(11)
alltöövõtja ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ega vaidlusalust eramut kahjustanud. Juhul kui kohus peab võimalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud väidet kostja poolt 27. septembri 2018. a e-kirjas antud väidetava võlatunnistuse kohta, on see väide kostja hinnangul tõendamata. Poolte vahel 2018. a septembris toimunud ekirjavahetuses, sh 27. septembri 2018. a e-kirjas, ei ole kostja tunnistanud mitte ühtki hageja nõuet ning ei ole nõustunud ühegi võlasummaga. Samuti on väär, tõendamata ja asjassepuutumatu hageja väide, nagu oleks hageja sõlminud eramu omanikuga kompromisslepingu seetõttu, et kostja andis hagejale väidetava võlatunnistuse. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, nagu oleks tulekahju puhkenud ajal, mil kostja ja kolmas isik tegid eramus remonditöid. Maakohus leidis õigesti, et kostja tegi töö nõuetekohaselt valmis 19. septembril 2018 kl 14.30 ning ei kandnud pärast töö valmimist selle juhusliku hävimise riisikot. Kohus hindas tõendeid õigesti. Hageja esitas tulekahju asjaolude tõendamiseks kolm tõendit: Päästeameti 26. septembri 2018. a ja 21. jaanuari 2021. a vastused hageja järelepärimistele ning tunnistaja K. Voori ütlused. Hinnates nimetatud tõendeid koos teiste asjas olevate tõenditega, tegi maakohus õige järelduse, et Päästeameti hüpotees on oletuslik ja tõendamata. Kohus leidis õigesti, et puuduvad tõendid läbiviidud uurimistoimingute kohta, asjaolude dokumentaalse tuvastamise kohta, samuti ei ole jälgitav ja kontrollitav see, kuidas Päästeamet sellisele järeldusele jõudis. Tulekahju tekkimine Päästeameti esitatud hüpoteesi kohaselt on välistatud. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ta luges kostja poolt taotletud tunnistajate ütlused usaldusväärseteks. Kostja leiab jätkuvalt, et hagejal puudub nõudeõigus vastavalt VÕS § 492 lg-le 1, sest sättes nimetatud eeldused ei ole täidetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti, leides, et hageja on esitanud kostja vastu nõude VÕS § 492 lg 1 alusel, mis sätestab, et kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja nõue põhineb VÕS § 115 lg -l 1. Maakohus järeldas põhjendatult, et kostja ega tema alltöövõtja (M. Hoop) ei ole töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ega eramut kahjustanud. Kuna puudub kostja rikkumine, ei ole ka põhjuslikku seost (olematu) rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
9.1.Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Maakohus on otsuses kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses hinnanud. Üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on otsuses (p-s 26) ka põhjendanud, miks ta luges tunnistaja L. Leheste ütlused ning M. Hoobi ja M.-M. Maalmanni vande all antud seletused 8(11)
usaldusväärseteks. Tunnistaja K. Voori "riiklik taust" ei muuda tema ütlusi iseenesest tõendina usaldusväärsemaks. Kokkuvõttes jõudis maakohus järeldusele, et Päästeameti hüpotees on oletuslik ja tõendamata ning puuduvad tõendid läbiviidud uurimistoimingute ja asjaolude dokumentaalse tuvastamise kohta. Kohtu hinnangul ei olnud kontrollitav, kuidas Päästeamet tulekahju tekkepõhjuste osas järeldustele jõudis. Apellatsioonkaebuses hageja küll ei nõustu maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
9.2.Hageja hinnangul jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta, et kostja
27.septembri 2018. a e-kirjas sisaldub kostja deklaratiivne võlatunnistus (hageja väitel deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses), millega kostja on loobunud hageja nõudele nende vastuväidete esitamisest, milliseid kostja on esitanud käesolevas menetluses. Lisaks on võlatunnistuse andmise tulemusena pöördunud tõendamiskoormis (mida kostja ei ole täitnud). Need minetused on viinud maakohtu hageja arvates ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Kõnealusest poolte 2018. a septembris toimunud kirjavahetusest (tl 11) ei saa järeldada, et kostja oleks selles mingis osas võlga tunnistanud, lubanud kohustuse täita vms. Kirjavahetusest võib järeldada poolte vahel toimunud läbirääkimisi, kuid puuduvad tõendid kokkuleppe saavutamisest. VÕS § 14 lg 3 esimese lause järgi ei tulene sellisel juhul läbirääkimisi pidanud isikutele läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi. Poolte vahel hiljem, 2021. a-l toimunud e-kirjavahetusest võib järeldada, et ka hageja enda arvates ei olnud pooled kahju hüvitamise kohustuse osas kokkulepet saavutanud. Hageja esindaja on tundnud 21. jaanuari 2021. a e-kirjas huvi, kas on võimalik kokkulepe saavutada (I kd, tl 9). Samuti ei väitnud hageja maakohtu menetluses, et viidatud 27. septembri 2018. a ekirjas sisaldub kostja (deklaratiivne) võlatunnistus.
9.3.Hageja on asunud apellatsioonkaebuses väitma, et rullmaterjali paigaldanud isikutel puudus selleks vajalik tuletöö tunnistus. Ringkonnakohus ei tähelda, et hageja oleks nimetatud tunnistuse väidetavale puudumisele maakohtu menetluses tuginenud. TsMS § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 652 lg-st 1 tulenevalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ning menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Uute asjaolude esitamine apellatsioonimenetluses on lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad seaduses sätestatud alused, mille järgi saaks ringkonnakohus tuletöö tunnistuse puudumise kui apellatsioonimenetluses esitatud uue asjaoluga arvestada.
9.4.Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kostja oma kohustusi rikkunud ning kostja tegevus või tegevusetus ei ole põhjuslikus seoses eramule tekkinud kahjuga. Sellest lähtudes ei olnud maakohtul vajalik hinnata, kas kostja käitus tahtlikult õigusvastaselt.
10.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ega kulude kindlaksmääratud rahalist suurust. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
jätab
ringkonnakohus
9(11)
11.Kuna maakohus on otsuses menetluskulud kindlaks määranud, määrab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga käesolevas otsuses kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.
11.1.Kostja poolt 30. mail 2023 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt olid kostja apellatsiooniastme menetluskulud 29. mai 2023. a seisuga kokku 1375 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Nimekirjast nähtuvalt oli esindaja teinud apellatsiooniastmes toiminguid 9 tunni 10 minuti ulatuses järgmiselt: hageja apellatsioonkaebuse analüüs (1 t), telefoninõupidamine kliendiga (20 min), vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (4 t 30 min), suhtlus kliendiga ja apellatsioonkaebuse vastuse esitamine kohtule (40 min), suhtlus kohtu ja kliendiga seoses kohtuistungi määramisega (20 min), nõupidamine kliendiga seoses apellatsioonikohtu istungi ettevalmistamisega (2 t) ning menetluskulude nimekirja koostamine (20 min). Ringkonnakohtu istungil palus kostja esindaja mõista lisaks välja tasu istungi eest vastavalt istungi tegelikule kestusele (kohtuistung kestis 55 min). Kostja esindaja tunnitasu on 150 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on seotud käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
11.2.Hageja ei ole vastaspoole kulude kohta seisukohta esitatud.
11.3.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ning mahuga. Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17 koos selles viidatud praktikaga). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu seoses vastuse esitamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebuse analüüs, suhtlus kliendiga ja vastuse kohtule esitamine) kokku on 5 tundi 30 minutit. Tsiviilasi ei ole keskmisest mahukam ega keerukam. Nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses kordavad pooled osaliselt ka menetluses juba varem esitatud seisukohti. Muus osas on kostja esindaja toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nimekirjast ei nähtu, et esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) on ringkonnakohtu arvates TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
11.4.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsiooniastme hüvitatavate kulude (esindajakulu) suuruseks 1362 eurot (9,08 × 150) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. Kostja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ega taotle menetluskuludelt tasutud käibemaksu hüvitamist.
11.5.TsMS § 167 lg 1 järgi hüvitab iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Käesolevas asjas ei ole iseseisva nõudeta kolmas isik apellatsioonimenetluses menetlustoiminguid teinud, mistõttu ei ole tal ka menetluskulusid tekkinud.
12.Lähtudes TsMS § 442 lg-st 5 ja § 654 lg-st 1, lahendab ringkonnakohus otsusega kostja 8. juunil 2023. a taotluse 30. mai 2023. a kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja on palunud parandada protokolli ajamärgiga 00:45:12 oleva lõigu eelviimases 10(11)
lauses kostja esindaja väidete kohta märgitu. Hageja vaidleb 9. juunil 2023 esitatud seisukohas kostja taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et protokolli parandamiseks ei ole alust ning kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Istungi protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatule. Menetlusosaliste väited ei pea olema protokollis kajastatud sõna-sõnalt. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Anneli Alekand
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.