Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaak Oja Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 a otsus osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada X põhinõue ja viivisenõue ja jaotada uuesti menetluskulud. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Sõnastada otsuse tervikresolutsioon järgmiselt:
1.1.Rahuldada hagi osaliselt.
1.2.Mõista Y-lt X kasuks välja põhivõlg 15 800 eurot ning ajavahemiku 14.02.2020– 27.01.2023 eest sissenõutavaks muutunud viivis 2466 eurot 8 senti.
Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud 30% ulatuses X kanda ja 70% ulatuses Y kanda.
2.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud 30% ulatuses X kanda ja 70% ulatuses Y kanda.
2-19-19205
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 6. detsembril 2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 15 800 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 7820 eurot ning viivise 1239 eurot 76 senti põhivõlalt alates 12. detsembrist 2018 kuni 5. detsembrini 2019. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlg. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista need välja koos seadusjärgses määras viivisega.
1.1.Hagiavalduse kohaselt rääkis kostja hagejale tulusast ärivõimalusest Venemaal. Hageja võttis pangast laenu ning andis kostjale äritegevuseks laenu 15 800 eurot, mille kostja lubas paari kuuga tagasi maksta, tasudes intressiks 50% ärikasumist. Kostja allkirjastas äriplaani, mille kohaselt pidi hageja andma kostjale 14 100 eurot ning oli osa raha juba kätte saanud. Hiljem täpsustas kostja, et vajab 15 800 eurot. Hageja kandis kostjale üle 15 800 eurot järgmiselt: 28.06.2016 200 eurot selgitusega „tagastamise tähtaeg 1 kuu pärast“; 01.07.2016 2100 eurot selgitusega „tagastamise tähtaeg kolme kuu pärast“; 11.07.2016 9500 eurot selgitusega „tagastamise tähtaeg 6 kuu pärast“; 15.08.2016 3000 eurot selgitusega „tagastamise tähtaeg kolme kuu pärast“ ning 09.09.2016 1000 eurot selgitusega „tagastamise tähtaeg 3 kuu pärast“. 06.09.2018 sõlmisid hageja ja kostja kirjaliku kokkuleppe, millega kostja tunnistas 15800 euro saamist ning kohustus alates 01.09.2016 tasuma hagejale igakuiselt 200 eurot põhivõlgnevust ja 200 eurot intressiks. Hageja proovis võlga sisse nõuda OÜ Evict Grupp inkassoteenust kasutades, kuid see ei õnnestunud.
1.2.Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et nõue muutus sissenõutavaks
11.detsembril 2018, s.o kuupäevast, mil kostja sai kohtutäituri kaudu kätte inkassofirma võlanõude. Tegemist võib olla konstitutiivse võlatunnistusega. Võlg muutus sissenõutavaks alates kokkuleppe sõlmimise kuupäevast 6. septembril 2018. Vastuvaidlematult on laenusumma muutunud sissenõutavaks võlanõude saamisega inkassofirmalt. Tegemist on tähtajatu lepinguga.
1.3.Raha ülekandmine ei olnud seotud ühise äriprojektiga. Tegelikult oli kaks täiesti iseseisvat etappi: 1) esialgne laenu andmine kostja äriprojekti jaoks 2016. a juulis-augustis ja 2) hilisem juba 2016. a lõpus 2017. a alguses toimunud kirja- ja infovahetus ühise äri ülesehitamiseks ja
2-19-19205 võimaliku ühisettevõtte loomiseks. Kostja palus hagejalt 2016. aasta kevadel laenu puidutoodetega seotud äriprojekti elluviimiseks. Hageja sõitis kostjaga Venemaale kaasa veendumaks, et laenu andmisel on reaalne kate selle tagasisaamiseks koos protsentidega, st veendumaks, et on olemas puit, puidutööstus ja transpordivõimalus Eestisse. Hageja aitas kostjat äriprojekti koostamisel. Kostja väited, et hagi lisas nr 4 on laenatud summasid suuremaks kirjutatud, on tõendamata. Algsetes rahaülekannetes kostjale on selgelt kirjutatud võlg või laen. Kostja esitatud kirjavahetus on seotud teise projektiga. Juhul kui kohus leiab, et laenu asemel sai kostja hagejalt raha ühise projekti finantseerimiseks, palub hageja võtta haginõude rahuldamisel aluseks hagiavalduse lisa 5 ja rahuldada hagi alternatiivselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 alusel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda jätta. Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised: 1) Kostja ei ole hagejalt kunagi raha laenanud. Hageja ja kostja leppisid kokku, et investeerivad raha Venemaa metsapuidu ärisse. Kostja andis raha edasi kolmandale isikule. Äri ei osutunud kasumlikuks. Hageja soovis 2018. a septembris, et kostja allkirjastaks mingi lepingu. Kostja keeldus lepingu allkirjastamisest. Kostja pole hagile lisatud 6. septembri 2018. a lepingut allkirjastanud. Tegemist on võltsitud dokumendiga. 2) Pooltel oli plaan investeerida ühiselt ärisse ning kasum pooleks jagada. Kogu raha kaotati. Allkirjastatud lepingut nägi kostja alles kohtumenetluses. Eelplaanil/projektil on tõesti kostja allkiri aga ta pani sinna lihtsalt kuupäeva ja allkirja. 8. juulil koostatud äriplaanil oli planeeritav kulu, mingit võlga ei olnud. Äriplaanis on lahti kirjutatud, millised summad lähevad seadmete soetamiseks. 3) Asjaolu, et ülekantud raha ei antud laenuna tõendab see, et hageja külastas investeerimiskohta Venemaa Föderatsiooni Roslavi linnas. Kui hageja oleks üksnes raha laenanud, poleks ta investeerimiskohaga tutvuma läinud. Hageja tegi esimese ülekande Venemaal 28. juunil 2016. Hageja saatis 30. juunil 2016 e-kirjaga kulude plaani, milles on esitatud kavandatud kulud ja võimalik kasum. Pooled kohtusid 8. juulil 2016 projekti ja plaanide korrigeerimiseks. Kostja allkirjastas 8. juulil 2016 äriplaani ilma võla ja summadeta. 4) Hagi ei saa VÕS § 30 alusel rahuldada. Ekspertiis kinnitas, et kostja ei allkirjastanud kokkulepet. Kohtueelset kokkulepet ei märgitud inkassoettevõttele Evict Group OÜ. See tõendab, et kohtueelset kokkulepet ei ole kunagi olnud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 8. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja ei esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, siis ei olnud vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
3.1.Maakohus tuvastas järgmist: -
Hageja kandis 2016. aastal kostja pangakontole 15 800 eurot järgmiselt: 28.06.2016 200 eurot selgitusega „on trust for month“; 01.07.2016 2100 eurot selgitusega „võlg kolm kuud“; 11.07.2016 9500 eurot selgitusega „võlg 6 kuud“; 15.08.2016 3000 eurot selgitusega „võlg 3 kuud“ ning 09.09.2016 1000 eurot selgitusega „on trust for 3 month“;
-
Hageja loovutas võla kostja vastu OÜ-le Evict Grupp. Evict Grupp OÜ loovutas
29.oktoobril 2019 nõudeõiguse kostja vastu tagasi hagejale;
2-19-19205 -
Ekspertiisiakti nr 20E-DK0020 kohaselt ei ole võimalik määrata, kas hageja ja kostja vahel 6. septembril 2018 sõlmitud kokkuleppes 01/18 kostja nimel antud allkirja on kirjutanud kostja. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole võimalik määrata, kas dokumendile „hagilisa 4“, dateeritud 8. juuli ja dokumendile „hagilisa 5“, dateeritud 6. september 2018 on alla kirjutanud sama isik.
3.2.Hageja põhinõue kostja vastu 15 800 eurot võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja esitatud asjaoludel võisid pooled olla sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes.
3.3.Hageja tugineb asjaolule, et pooled sõlmisid laenulepingu, ning asjaolule, et andis kostja koostas 6. septembril 2018 võlakirja. Hageja intressinõue tugineb samuti 6. septembri 2018. a kokkuleppele. Kohtule esitatud ekspertiisiakti kohaselt ei ole võimalik määrata, kas hageja ja kostja vahel 6. septembril 2018 sõlmitud kokkuleppe 01/18 on allkirjastanud kostja. Samuti ei ole ekspertiisiakti kohaselt võimalik määrata, kas dokumendile „hagilisa 4“, dateeritud 08. juuli ja dokumendile „hagilisa 5“, dateeritud 06.09.2018 on alla kirjutanud sama isik. Kuna ekspertiisiga ei tuvastatud, et nimetatud kokkuleppe on allkirjastanud kostja, siis ei ole pooled kehtivat kokkulepet sõlminud. Seega tuleb lähtuda algsest laenusuhtest, s.o kostjale tehtud ülekannetest.
3.4.Hageja kandis kostja arvelduskontole ajavahemikul 28.06.2016–09.09.2016 kokku 15 800 eurot. Kostja nimetatut ei vaidlusta. Maakohtu hinnangul tuleb tehtud ülekandeid käsitleda laenuna. Hageja kandis kostja arvelduskontole raha selgitusega „on trust for month“, „võlg kolm kuud“, „võlg 6 kuud“, „võlg 3 kuud“ ning „on trust for 3 month“. „On trust for“ tähendab tõlkes krediidiks. Seega oli pooltel tahe sõlmida nimetatud summade osas laenuleping.
3.5.Kostja 04.11.2020 esitatud tõendid ei tõenda, et hageja tasutud summad olid investeeringuks poolte ühisesse äritegevusse. Esitatud tõendid tõendavad küll asjaolu, et pooled ajasid mingit ühist äri, kuid ei tõenda, et hageja ülekantud summad olid käsitletavad investeeringuna.
3.6.Laenu andmine on tõendatud 8. juuli 2016. a äriplaaniga. Kostja kinnitas 23. septembril 2020 toimunud korraldaval kohtuistungil, et tegemist on tema allkirjaga. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et mingid summad on sinna juurde kirjutatud. Allkirja andmise kuupäevaks oli kaks ülekannet juba tehtud. Seega on tõendatud, et poolte vahel oli laenuleping 15 800 euro saamiseks.
3.7.Maakohus leidis, et hageja põhinõue 15 800 eurot ei ole muutunud sissenõutavaks. Laenu tagastamise kohustus muutub sissenõutavaks alles laenulepingu lõppemisel, milleks tähtajatu laenulepingu puhul on vajalik lepingu korraline või erakorraline ülesütlemine. Maakohtu hinnangul ei saa laenulepingu ülesütlemise teatisena käsitada inkassofirma kirja. Nimetatud kirjast endast ei nähtu ka eelnev laenulepingu ülesütlemine. Samuti ei tõenda 6. septembri 2018. a kokkulepe kohustuse sissenõutavaks muutumist. Hageja ei ole tõendanud ka 6. septembri 2018. a kokkuleppe sõlmimist.
3.8.Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamata jätmise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kuna kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise taotlust esitanud, jättis maakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg, intressid ja
2-19-19205 sissenõutavaks muutunud ning edasiulatuv viivis põhivõlalt. Menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista need välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.1.Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised: 1) Maakohus tuvastas õigesti, et hageja andis 2016. a kostjale üle 15 800 eurot ning et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Kõik hageja esitatud tõendid on omavahel kooskõlas ning tõendavad poolte laenusuhte olemasolu ning lepingu poolte kokkuleppel lõpetamist. Maakohus jättis ekspertarvamuse eksliku tõlgendamise tõttu 6. septembri 2018. a kokkuleppe arvestamata, kuigi ekspertarvamus ei välistanud tõendi autentsust ning tõele vastavust. Kokkulepe on kooskõlas teiste dokumentaalsete tõenditega. 2) Kostja paljasõnaline väide, et kuna inkassofirma teates pole viidet 6. septembri 2018. a kokkuleppele, viitaks see justkui kokkuleppe hilisemale koostamisele, pole asjakohane. Hageja on selle digitaalallkirjaga selgitusega ümber lükanud. Inkassofirma kasutas teadet edastades trafaretset kirja sõnastust ning viide kokkuleppe dokumendile jäi seetõttu teatest välja. 3) 6. septembri 2018. a kohtueelses kokkuleppes on fikseeritud lepingu lõpetamise kuupäevana 1. september 2018. Kui lähtuda maakohtu seisukohast, siis on VÕS § 398 nõuded 2-kuulise etteteatamisega täidetud, st nõue muutus sissenõutavaks 11. novembri 2018. a kohtutäituri kirja üleandmisest. Seega ei ole hageja kunagi väitnud, et inkassofirma kiri on lepingu lõpetamise teade. 4) Hageja palub uues otsuses lahendada tema taotlused intresside ja viivise sissenõudmiseks kostjalt. Vastav arvestus alates 01.09.2018 on esitatud hagiavalduses. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 11. novembrist 2018, nõustub hageja ka selle alternatiiviga. Hageja esitas apellatsioonkaebuses uuesti intresside ja viivise arutused. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja põhinõude ja viivise nõude. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega hagi vastavates osades rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest raha üleandmise ja tähtajatu laenulepingu sõlmimise kohta, muuhulgas selle kohta, et pooled ei sõlminud seltsingulepingut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega raha üleandmise ja tähtajatu laenulepingu sõlmimise kohta ega korda neid.
8.Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tähtaegset laenulepingut üles öelnud. Laenulepingu ülesütlemise avaldusena tuleb käsitada praeguses asjas esitatud hagiavaldust (p-d 1 ja 2).
2-19-19205
8.1.VÕS § 398 lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. VÕS § 195 lg 1 ülesütlemisavalduse vorminõuet ette ei näe, st ülesütlemine on üldiselt võimalik ükskõik mis vormis, sõltumata mh lepingu enda vormist. Üldiselt on lubatav ka järelduslik lepingu ülesütlemine TsÜS-i § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Tahe leping üles öelda on tahteavalduse puhul määrav, sõltumata sellest, kuidas avaldust nimetatakse.
8.2.TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub ülesütlemisavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kui laenusaaja ei saa lepingu ülesütlemisavaldust kätte VÕS § 398 lg 1 järgi, kuid saab kätte laenuandja hilisema tahteavalduse, kus lepingu ülesütlemisele viidatakse, tuleb viimast tahteavaldust käsitada lepingu ülesütlemisavaldusena. Kohustuse sissenõutavaks muutumine kui avalduse õiguslik tagajärg saabub sel juhul kahe kuu möödumisel avalduse kättesaamisest.
8.3.Riigikohus on selgitanud, et õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda on lepingupooltel. Isik, kes on saanud laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu laenuandja poolt nõude loovutamisega, ei ole õigustatud laenulepingut üles ütlema (Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09)
8.4.Kolleegium leiab, et inkassoettevõtte Evict Grupp OÜ 08.11.2018 võlanõuet (dtl 11) ei saa käsitada laenulepingu kehtiva ülesütlemisena VÕS § 398 lg 1 järgi, sest inkassoettevõte ei olnud laenulepingu pool, vaid oli saanud nõudeõiguse nõude loovutamise teel. Seega ei olnud inkassoettevõttel õigust laenulepingut üles öelda.
8.5.Hageja tahteavalduse, kus väljendus selge soov laenu tagasi saamiseks, sai kostja hiljemalt praeguses asjas esitatud hagiavaldusega. Hagiavalduse saamisega pidi kostjale olema selge, et hageja tahe on olnud laenuleping üles öelda ning et hageja soovib laenusumma tagastamist. Kostja sai hagiavalduse kätte 13. detsembril 2019. Kohustus muutus sissenõutavaks kahe kuu möödumisel ehk 14. veebruaril 2020.
9.Hageja on palunud välja mõista põhinõude 15 800 eurot, intressid 7820 eurot ja hagi esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivise 1239,73 eurot ning edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Kolleegium mõistab VÕS § 108 lg 1 järgi kostjalt välja põhinõude 15 800 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 14. veebruarist 2020. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutnud viivis 2466,08 eurot. Intressi nõude osas on hageja tuginenud 6. septembri 2018. a kokkuleppele, mille järgi pidi laenusaaja tasuma igakuiselt intresse 200 eurot kuus. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et 6. septembri 2018. a kokkuleppel oli kostja allkiri.Kolleegium märgib vastuseks apellatsioonkaebusele, et maakohus jaotas tõendamiskoormuse põhjendatult nii, et hageja pidi tõendama dokumendi ehtsust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes ja piisab poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole tema ega tema esindaja antud ning siis tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis. Seejuures peab menetlusosaline, kes tugineb vaidlustatud tõendile, võltsituse vastuväite esitamisel TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama dokumentaalse tõendi ehtsust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10, 14. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10; 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Seega leidis maakohus õigesti, et tõendatud ei ole kokkuleppe sõlmimine kostja poolt. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga kaudsetele tõenditele, et asjas ei ole selliseid ilmseid tõendeid, mis kaudselt viitaks, et kostja allkirjastas väidetava kokkuleppe. Et hageja väited intressikokkuleppe kohta on tõendamata, on hagejal õigus nõuda intressi VÕS § 94 lg 1 järgi. Kuna kuni 1. jaanuarini 2023 oli VÕS § 94 lg 2 alusel avaldatud intressimäär
2-19-19205 pidevalt 0,00 %, siis kindlaksmääramine
hagejal
intressinõuet
ei
ole.Menetluskulude
jaotus
ja
11.TsMS § 163 lg 1 järgi jaotab kolleegium menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja põhinõue on 15 800 eurot, intress 7820 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 1239,73 eurot. Lisaks taotles hageja ka edasiulatuva viivise väljamõistmist. Edasiulatuvat viivist arvestab kohus hagi rahuldamise ulatuse määramisel ühe aasta eest analoogia alusel TsMS § 133 lg-ga 2. Edasiulatuva viivise väärtus on selle kohaselt 1264 eurot. Hagi rahuldamise ulatus on seega (7820/26 123)=70 %. Kohus jätab menetluskulud 30% ulatuses hageja kanda ja 70% ulatuses kostja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.