Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

jäämurdetööde korraldamine. Sama KMSK muutmise seadusega (§ 6 p 1 ap 13) anti Vabariigi Valitsusele või tema volitusel teede- ja sideministrile õigus kehtestada lootsi-, tuletorni- ja jäämurdetasude määrad. Hagejale teadaolevalt esitasid kostjad 29. mail 2003 õiguskantslerile avalduse, milles palusid hinnangut KMSK § 6 p 1 ap 13 (millega anti volitus tuletorni- ja jäämurdetasude määrade kehtestamiseks) ning selle alusel vastuvõetud õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta. Õiguskantsler saatis 25. septembril 2003 Riigikogu rahanduskomisjonile kirja nr 6-8/744, milles avaldas arvamust, et KMSK § 6 p 1 ap 13 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113. Õiguskantsler leidis, et tuletorni- ja jäämurdetasud on riiklikud maksud põhiseaduse § 113 tähenduses. Kostja I lõpetas tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise 2003. aasta septembris, mil Veeteede Amet esitas arve 2003. aasta augustis osutatud teenuste eest, ning kostja II lõpetas tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise juba 2003. aasta juunis, mil Veeteede Amet esitas arve 2003. aasta mais osutatud teenuste eest. Samal ajal jätkasid kostjate reisilaevad sisenemisi sadamasse või sadama reidile, seega jätkasid kostjad tuletorni- ja jäämurdeteenuste kasutamist oma majandustegevuseks. Kõik teised tuletorni- ja jäämurdeteenuste kasutajad jätkasid teenuste eest tasumist.

Tuletorni- ja jäämurdetasude laekumine riigieelarvesse ei tähenda seda, et need tasud on loomult avalik-õiguslikud ning käsitatavad riiklike maksudena põhiseaduse § 113 tähenduses. Tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamine ei ole riigi avalik-õiguslik ülesanne. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kostjad kasutasid Veeteede Ameti osutatud teenuseid, kuid ei tasunud nende eest. Kostja I jättis tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku 17 798 080 krooni. Kostja II jättis tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku 15 755 520 krooni. VÕS § 108 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjad on oma kohustuste rikkumisega tekitanud hagejale kahju kokku 33 553 600 krooni, mille moodustavad kostjate kasutatud teenuste eest maksmata tuletorni- ja jäämurdetasud. Hageja nõuab kostjatelt nimetatud summa ulatuses oma kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist.

sadamasse seda, et kostjad oleksid Veeteede Ameti pakutavaid teenuseid tarbinud. Kostjatel ei olnud seega tuletorni- ja jäämurdeteenuseid tarbimata jättes võimalust vältida nende teenuste eest tasu maksmist. Isegi kui eeldada, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemise näol võiks olla tegemist tsiviilõigusliku suhtega, on hageja vastavasisulised väited vasturääkivad ning tõendamata. Hageja on möönnud, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks ei ole kostjad ning Veeteede Amet sõlminud kirjalikku lepingut. Lepingu sõlmimine on hageja käsitluse kohaselt toimunud kostjate laevade sisenemisega sadamasse ning Veeteede Ameti osutatud teenuste kasutama hakkamisega kostjate poolt. Navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemise aluseks oleva lepingu sõlmituks lugemiseks pidid kostjad hageja käsitluse kohaselt seega Veeteede Ameti osutatud tuletorni- ja jäämurdeteenuseid tegelikult tarbima. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad Veeteede Ametiga navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks lepingu. Kuidas leping sõlmiti, jääb kostjatele arusaamatuks. Konkludentselt on teenuse osutamises seisnevat lepingut põhimõtteliselt võimalik sõlmida vaid sellist teenust tarbima asudes. Teenuse kohta, mille põhisisu seisneb valmisolekus teatud tegusid sooritada, ei ole võimalik lepingut konkludentselt sõlmida, kuna sellise teenuse puhul ei ole isiku tegevusest võimalik tuletada tahteavaldust teenuse tarbimiseks. Kuna hageja on lepingulise suhte olemasolu kinnitamiseks esitanud üksteist välistavaid väiteid, ei võimalda hagiavalduses märgitu lepingulise suhte olemasolu kostjate ja Veeteede Ameti vahel kindlaks teha. Kostjad leiavad, et hageja ei ole tsiviilõigusliku suhte olemasolu tõendanud. Olukorras, kus Veeteede Amet ei ole kostjatele hagiavalduses viidatud tuletorni- ja jäämurdeteenuseid osutanud ning kostjad ei ole märgitud teenuseid kasutanud, puudub hagejal ka juhul, kui tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamist võiks käsitada tsiviilõigusliku suhtena, õiguslik alus kostjatelt tuletorni- ja jäämurdetasu nõuda. Kostjatel ei lasu tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustust. Tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamine ministri määrusega on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Pärast meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse jõustumist 25. aprillil 2004 tuginesid kostjad navigatsiooni- ja jäämurdetööde eest tasu maksmata jätmisel muu hulgas meresõiduohutuse seaduse § 95 lg-le 3, mille kohaselt jõustusid navigatsioonitasusid puudutavad muudatused meresõiduohutuse seaduses alates

olemasolu tuvastamiseks Veeteede Ameti ning kostjate vahel rahuldamata ning jäämurdetasude väljamõistmiseks läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud sisuliselt kaks nõuet: 1) Veeteede Ameti ja kostjate vahel jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamise nõue; 2) vastavate teenuste eest tasu väljamõistmise nõue: kostjalt I ajavahemikul septembrist 2003 juulini 2004 Veeteede Ametile tasumata jäämurde- ja tuletornitasud ja kostjalt II ajavahemikul juunist 2003 juulini 2004 tasumata jäämurde- ja tuletornitasud. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Maakohus leidis, et eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamise hagi menetlemine on maakohtu pädevuses, mistõttu ei ole põhjendatud taotlus jätta hagi eraõigussuhte tuvastamise nõude osas läbi vaatamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 2 järgi on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 38 p-st 1, § 39 lg-test 1 ja 3, § 63 lg-st 1 ja lg 2 p-st 7 ning § 70 lg-st 1 tulenevalt on Veeteede Amet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis tegutseb põhimääruses sätestatud pädevuse piires. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. veebruari 2003. a määrusega nr 34 kehtestatud „Veeteede Ameti põhimääruse" §-st 2 tulenevalt esindab amet oma ülesannete täitmisel riiki. Eeltoodust tulenevalt saab Veeteede Amet sõlmida lepinguid mitte enda, vaid riigi nimel. Seega ei saanud Veeteede Amet olla lepingupooleks, mistõttu tuleb hagi Veeteede Ameti ja kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks jätta nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus leidis, et Eesti Vabariigi kui hageja ja kostjate vahel on jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel tegemist avalik-õigusliku suhtega. 24. novembrist 1996 kuni 15. maini 2000 kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 6 p 2 ap 8 sätestas Veeteede Ameti järelevalvekohustuse meresõiduohutuse korraldamisel ja tagamisel ning ameti pädevusse kuulus muu hulgas veeteede rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine. 1. jaanuarist 1998 kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 38 lg 3 kohaselt oli navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine üldkasutatavatel veeteedel samuti Veeteede Ameti ülesandeks. Ka 1. jaanuaril 2003 jõustunud uue MSOS § 47 lg 1 kohaselt on Veeteede Ameti kohustus üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde korraldamine, s.o nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Veeteede Ameti kohustuseks ka üldkasutataval veeteel navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nimetatud ülesannete täitmise eesmärk on MSOS §-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Laevaliikluse korraldamise teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (204 SE, seadusena vastu võetud 24. märtsil 2004) seletuskirjas. 24. novembrist 1996 kuni 15. maini 2000 kehtinud KMSK § 6 p 2 ap 9 kohaselt oli Veeteede Ameti ülesandeks meresõidu ohutuse

korraldamisel ja tagamisel riikliku järelevalve tegemisel ka jäämurdetööde korraldamine.

maksmise kohustuse ette sõltumata tuletorni- ja jäämurdeteenuste tarbimisest ning seovad tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid laevade saabumisega sadamasse või reidile. Seega tasu maksmise kohustus ei sõltu teenuse saamisest ja tasul puudub selge vastusooritus. Kostjatel puudub võimalus mõjutada maksumäärasid, tasumise aega, sanktsioone. Jäämurde- ja tuletornitasu avalik-õigusliku iseloomu tõttu tuleb neid tasusid sisse nõuda haldusmenetluses. Väär on hageja seisukoht, et isegi juhul, kui tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva raha maksmise kohustuse rikkumisega, saab kohustuse täitmist nõuda tsiviilkohtumenetluse korras võlaõigusseaduse sätete alusel. Riigikohus on mitmetes oma lahendites (vt nt Riigikohtu

saamisest ja kasutamisest. Üldkasutatavate mereteede navigatsioonialase infrastruktuuri hooldamine, mille eest tuleb tasuda tuletornitasu, ja jäämurdeteenuse osutamine ei ole üldjuhul seotud teenuse osutamisega lepingupoolele, vaid tegemist on riigi üldise meresõiduohutust tagava tegevusega, mis on sarnane maanteeliikluses ohutuse tagamisega. Õige on maakohtu hinnang, et kostjatel ei ole võimalust mõjutada maksekohustuse sisu. See tähendab, et kostjad ei saa keelduda teenuse kasutamisest ja mõjutada sellega maksmisele kuuluva tasu suurust. Kolleegiumi arvates on oluline see, et tasu tuleb maksta riigieelarvesse olenemata sellest, kas teenust on tarbitud või mitte, ja ka olenemata sellest, kas teenust osutab riik või riigiga sõlmitud lepingu alusel mõni muu isik. Õige on maakohtu järeldus, et jäämurde- ja tuletorniteenuse eest nõutavad tasud on avalik-õiguslikud rahalised kohustused, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid oma sisu järgi kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Riigikohtu otsuse järgi asjas nr 3-4-1-10-00 võib PS § 113 hõlmata ka sättes loetlemata avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Ekslik on hageja väide, et maakohus on asja lahendanud formalistlikult ja selle tõttu ei ole riigil võimalik sisse nõuda maksmata tuletorni- ja jäämurdetasusid. Hagejal on võimalik kehtestada õigusaktidega haldusmenetlus avalik-õiguslike tasude sissenõudmiseks ning nõuda selle menetluse kaudu kostjatelt tasu maksmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

avalik-õiguslikku ülesannet. Tuletorni- ja jäämurdetasu eest saavad reederid teenust, ilma milleta ei oleks neil võimalik kas üldse või teatud oludes selles piirkonnas oma majandustegevusega tegeleda. Ka kõige tänapäevasemate kommunikatsioonivahenditega varustatud laevadel ei ole võimalik ohutult navigeerida, kasutamata laevavälist navigatsiooniinfrastruktuuri. Vastutasuna tuleb käsitada jäämurdeteenuse puhul ka valmisolekut vajaduse tekkimisel tegutseda. Teenuse osutamiseks kogutakse rahalisi vahendeid teenuse kasutajatelt. Valmisolek teenuse osutamiseks ilma kohese soorituseta ei muuda teenust veel riiklikuks maksuks. Tuletorni- ja jäämurdetasu eesmärk on saada rahalisi vahendeid tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks, mitte pelgalt riigikassa täitmine. Kohtud leidsid ebaõigesti, et jäämurde- ja tuletorniteenuse kasutamise eest võetav tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis oma sisu järgi kuulub põhiseaduse § 113 kaitsealasse. Tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks ja kasutamiseks oli riigil Veeteede Ameti kaudu sõlmitud kostjatega tsiviilõiguslik leping pakkumuse ja sellega nõustumise näol, mis realiseerus sadamasse sisenemistel. Kuivõrd tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamine ei kujutanud endast riigivõimu teostamist ega olnud Veeteede Ametile pandud seaduse alusel avalik-õigusliku ülesandena, saabki riigi ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitada üksnes tsiviilõigusliku lepinguna, mis annab aluse nõuda lepingu kohaselt osutatud teenuse eest tasu. Hageja viitab oma põhjenduste toetamiseks Riigikohtu seisukohtadele 20. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-01. Tuletorni- ja jäämurdetasu nõuti teenuste osutamise ajal kehtinud seadusandluses ettenähtud alustel ja korras ning kuna põhiseaduse § 15 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on see õigus ka riigil. Kuna jäämurde- ja tuletorniteenuse osutamisel ja teenuse kasutamisel on tegemist eraõigusliku suhtega riigi ja teenuse kasutajatena kostjate vahel, siis on praegusel juhul tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis allub tsiviilkohtumenetlusele. Kohtud on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude tunnustada tsiviilõigussuhte olemasolu riigi (Veeteede Ameti kaudu) ja kostjate vahel. Kohtud on jätnud ebaõigesti läbi vaatamata Eesti Vabariigi nõude kostjate vastu tasumata tuletorni- ja jäämurdeteenuse tasude sissenõudmiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

täidab hageja Veeteede Ameti kaudu. Õige on kohtute järeldus, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisest ja kasutamisest tekib poolte vahel avalik-õiguslik suhe. Kolleegium ei nõustu hageja arusaamaga, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisest ja teenuse kasutamisest tekib eraõigussuhe, mille täitmist on riigil võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluse korras, ning et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks ja kasutamiseks oli riigil Veeteede Ameti kaudu sõlmitud kostjatega tsiviilõiguslik leping. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et tsiviilõigusliku lepingu puhul on lepingupoolel mh õigus nõuda teiselt lepingupoolelt vastusooritust. Tuletorni- ja jäämurdetasu tuleb aga kostjatel tasuda olenemata vastusoorituse saamisest. Kostjatel ei ole võimalust mõjutada ka maksmisele kuuluva tasu suurust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et jäämurde- ja tuletornitasud on avalik-õiguslikud rahalised kohustused, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid mis oma sisu järgi kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Kolleegium märgib, et tegemist on avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, kuna vaidlusalust tasu saab nõuda ainult riik Veeteede Ameti kaudu, tasu ei sõltu teenusest ning tasu suuruse aluseks on meresõiduohutuse seaduse §-s 505 ettenähtud määrad. Kaubandusliku meresõiduohutuse koodeksi ja meresõiduohutuse seaduse kohaselt oli ja on Veeteede Ameti ja jäämurde- ja tuletornitasu maksmiseks kohustatud subjektide vahelised suhted võimusuhted, kus Veeteede Amet omab riigilt saadud võimuvolitusi jäämurde- ja tuletornitasu kogumisel ja makse suuruse kontrollimisel. Seega toimub ka jäämurde- ja tuletornitasu menetlemine avalik-õiguslikus menetluses. Sarnasele seisukohale on Riigikohus asunud ka vedelkütuse varumakse menetlemise küsimuses (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07, p 17). Kuna hageja ja kostjate vahel ei ole eraõigussuhet, ei saa jäämurde- ja tuletornitasu tsiviilkohtumenetluse korras sisse nõuda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.