Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 19.06.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-04-1198/5
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 19.06.2008
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2056

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-04-1198

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse teinud kohtu nimi

Harju Maakohus

Otsuse kuupäev

Tallinn, 19.juunil 2008

Kohtukoosseis

kohtunik Imbi Sidok

Kohtuasi

IT ́i (isikukood xxx, elukoht: xxx) hagi SV ́i (isikukood xxx, elukoht: xxx) vastu tasumata laenu sisse nõudmiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

02.juunil 2008 avalikul sisulisel kohtuistungil

Istungil osalenud menetlusosalised

hageja IT kostja SV kostja esindaja v/adv v/abi Arina Liskmann- Getsu

Kohtuotsuse resolutsioon • •

•

Hagi rahuldada osaliselt. Mõista SV ́ilt välja IT ́i kasuks põhivõlgnevus 150 000.00 (ükssada viiskümmend tuhat) krooni, viivisvõlgnevus 36 150.00 (kolmkümmend kuus tuhat ükssada viiskümmend) krooni ja kohtukulud 9000.00 (üheksa tuhat) krooni. Tagastada SV ́ile enamtasutud riigilõiv summas 8250.00 (kaheksa tuhat kakssada viiskümmend) krooni.

Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).

I Hageja nõue ja põhjendused 22.09.2004 esitas IT (edaspidi hageja) nõude SVi (edaspidi kostja) vastu kostja poolt 16.12.1999 antud võlakirja (t lk 6) alusel, mille kohaselt kostja kohustus 2000.aasta juunikuus tagastama hagejale 150 000.00 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista võlasumma osaliselt (suuruses 40 000.00 krooni) ning menetluskulud jätta kostja kanda. 16.03.2005 esitas hageja nõude suuruse täpsustamise avalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg summas 150 000.00 krooni ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

17.03.2008 esitas hageja veelkordse hagiavalduse täpsustuse, milles suurendas oma nõuet ja palus kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista viivised summas 290 000.00 krooni, seega kokku 440 000.00 krooni. 17.04.2008 esitas hageja veelkordse hagiavalduse täpsustuse, milles vähendas oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista põhivõlg summas 150 000.00 krooni ning viivised samas suuruses (t lk 143), kokku 300 000.00 krooni, ning menetluskulud jätta kostja kanda. Vastuses kostja kirjalikele seisukohtadele selgitas hageja, et 16.12.1999 võlakiri sisaldab kõiki tol ajahetkel kostjal hageja ees olnud võlgnevusi ning et tegemist oli kompromiss-summaga, milline sisaldab nii tolle ajahetke laenuvõlgnevust kui intressivõlgnevust. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et 16.12.1999 võlakirja kirjutas kostja isiklikult ning hageja nõustus tingimusega, et kui kostja tasub hagejale 2000.aaasta maikuuks 100 000.00 krooni (kokku nii põhivõlg kui intress), siis on sellega kõik võlad kustutatud; kui aga ei tasu, siis on võlgnevuse summaks koos intressidega 150 000.00 krooni. Hageja nõustus selliste tingimustega võla kustutamisel, kuna tahtis oma raha kiiresti kätte saada. Hageja nõudeks on põhivõlg summas 150 000.00 krooni (põhivõlg + intressid) ning viivis 150 000.00 krooni.. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Nii kirjalikes vastuväidetes kui istungitel antud seletustes on kostja seisukohal, et hagiavalduses märgitud asjaolud ei vasta tegelikkusele. 16.12.1999 dokumendi näol on tegemist rahatu võlakirjaga. Vastavalt tol ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 276 lg-le 1 oli laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Vaidlusaluse võlakirja alusel ei ole kostja raha saanud. Võlakirja koostas kostja hageja etteütlemise järgi. Hageja väitel pidi ta selle esitama kolmandatele isikutele, kelle käest tema omakorda raha laenas. Kostja on seisukohal, et hagiavalduses toodud faktilised asjaolud ei vasta tõele. 16.12.1999 võlakirja grammatilisel tõlgendamisel saab üheselt mõista, et tegemist on põhisummaga 100 000.00 krooni, mitte aga 150 000.00 krooni. Kostja juhib tähelepanu ka asjaolule, et 16.12.1999 võlakirjal puudub laenu tagastamise kuupäev, samuti on valesti märgitud laenusaaja nimi. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. 16.12.1999 võlakirjast ei nähtu kohustuse täitmise kuupäev. Hageja väide selle kohta, et 16.12.1999 võlakiri on koostatud kostja poolt vabatahtlikult ning selles väljendub kostja tõeline tahe, ei vasta tõele. Kostja kinnitab, et on kõik hagejalt 1990-ndatel aastatel saadud summad koos intressidega hagejale tagastanud 1997. aastal. Ka on viivise nõue summas 150 000.00 krooni on vastuolus heade kommetega ning kostjale jääb arusaamatuks selle summa tekkimise alus. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja lepinguline esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et hageja esitatud tõendid on pahatahtlikud. 16.12.1999 võlakiri on rahatu ja kostja ei ole sel alusel midagi saanud. Kõik hageja väited selle kohta on paljasõnalised. Kostja selgitas, et koostas 16.12.1999 võlakirja hagejapoolse surve ja pettuse tulemusena. Pettus seisnes selle, et hageja ütles kostjale, et võlakiri on vajalik kolmandatele isikutele esitamiseks, mitte kostjalt raha saamiseks. 16.12.1999 võlakirja alusel kostja raha saanud ei ole. Kohtule esitatud raha tagastamise arvestusest (t lk 72) nähtub, et kostja on hagejale tagastanud rohkem raha kui oleks pidanud, seda isegi juhul, kui kostja tunnistaks kõikide summade saamist. Kostja laenas hagejalt erinevate võlakirjade alusel 71 000.00 krooni, aga tagastas 207 000 krooni, millest tõendatud on 113 400.00 krooni tagastamine. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja selgitused ning kostja vande all antud seletuse ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

2.Esmalt võtab kohus seisukoha põhivõla nõude osas. Poolte vahel puudub vaidlus, et aastatel 1996-1997 sai kostja hagejalt korduvalt erinevate võlakirjade alusel laenu ja teostas ka tagasimakseid. Seda tõendavad ka kohtule esitatud erinevad võlakirjad ja allkirjad raha tagasi saamiste kohta. Samuti puudub vaidlus asjaolu üle, et 16.12.1999 võlakirja kirjutas kostja omakäeliselt ning et selle alusel ta raha ei saanud. Kostja tõlgendab vaidlusalust võlakirja kui rahatut laenulepingut, hageja aga kui uut kokkulepet, milline lõpetas eelmised pooltevahelised laenude saamisest/andmisest tulenenud kokkulepped (laenusuhted) ja asendas need ühe uue kokkuleppega. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena veendumusel hageja nõude põhjendatuses ja selles, et 16.12.1999 võlakirja näol on tegemist poolte kokkuleppel seni kehtinud kohustuste asendamisega teise kohustusega. Sellise poolte kokkuleppega kohustise lõppemise võimalust reguleeris TsK § 238 lg 1. Kohtu sellisele otsustusele annab esmalt aluse võlakirja tekst (vene keeles t lk 6, tõlge t lk 50) --selles on kostja omakäeliselt kirja pannud, et „M , V S F olin seisuga 16.09.1999 jäänud I T võlgu varasemalt võetud krediiti summas sada tuhat eesti krooni. Kohustun selle tervikuna või osade kaupa tagastama maikuus (kaasaarvatud). Selleks tähtajaks mittemaksmise korral kasvab summa viiekümne tuhande eesti krooni võrra. Kuupäev. Allkiri“ Seega võlakirja tekst kinnitab hageja selgitusi, et poolte vahel oli saavutatud kokkulepe senise tasumata võlasumma suuruses (100 000.00 eesti krooni) ja selle tasumise tähtajas (hiljemalt maikuus). Et kokku oli lepitud tasumise tähtajana nimelt hageja poolt väidetud 2000.aasta maikuu, on kostja ise kinnitanud kirjalikus vastuses kohtule 06.04.2005 (t lk 29). Võlakirja tekstist ei nähtu, et selle alusel oleks kostjale raha üle antud ja seda ei väida ka hageja. Küll aga ei tõenda see vaidlusaluse tehingu rahatust TsK § 276 lg 1 mõttes, sest tegemist ei olnud laenulepinguga. Tegemist oli oma sisult võlatunnistusega, millist eraldi tehinguna TsK (erinevalt alates 01.07.2002 kehtiva võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 30) ei reguleerinud, kuid millise sõlmimine ei olnud ka seaduse ega hea usu vastane. Sellise võlatunnistuse andmisega ja selles enda võlgnevuse kinnitamisega kinnitas kostja eelnevalt laenude saamist ja seisuga 16.09.1999 võlgnevuse olemasolu hageja ees. Puudub vaidlus, et varasemad laenulepingud ei olnud rahatud ja et nende alusel oli kostja raha saanud ja teostanud ka tagasimakseid. Võlatunnistuse andmisega tekkis poolte vahel uus kohustus ja kohtul puudub vajadus iga eelnevat pooltevahelist laenulepingut ja selle täitmist analüüsida. Need lõppesid 16.12.1999 võlatunnistuse andmisega. Ka ei leidnud tõendamist ega ole kohtu jaoks veenvad kostja vastuväited seonduvalt võlakirja kehtetusega (sunni ja pettuse ja vägivalla mõjul kirjutamine). Kostja vande all antud seletuse kohaselt seisnes pettus selles, et hageja ütles talle, et seda võlakirja on vaja esitamiseks kolmandatele isikutele, see oli maffiale.; ka väitis hageja, et kostja ei võlgne talle selle võlakirja

alusel midagi ning et see ei kehti, kuna oleks vaja kahte tunnistajat ja see ei ole notari juures kinnitatud (t lk 164-165). Hageja kostja seletust ei kinnita. Põhja Politseiprefektuuri kirjast 28.09.2005 nähtub, et kostja pöördus politsei poole avaldusega 27.09.2005 selle kohta, et 16.12.1999 nõuti temalt vägivallaga ähvardades võlakirja kirjutamist 100 000.00 kroonile. Samuti nähtub politsei kirjast, et kriminaalmenetlust ei algatatud, kuna võimaliku kuriteo aegumistähtaeg oli möödunud. Kohtu jaoks ei ole tõsiseltvõetavad kostja väited selle kohta, miks ta politseisse ei saanud varem pöörduda. Nimelt väidab kostja, et hageja venitas kohtusse pöördumisega nimelt nii kaua, kuni kuritegu aegus. Kas ja kui, siis millal hageja pöördub tsiviilkorras võla välja nõudmiseks, ei saa kuidagi mõjutada isiku, kelle suhtes on toime pandud kuritegu, pöördumist enda kaitseks politsei poole. Lisaks nähtub politsei kirjast, et aegumistähtajaks oli võimaliku kuriteo puhul 5 aastat. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas esmase hagiavalduse kohtusse 22.09.2004 ja kostja sai hagimaterjalid kätte 25.10.2004 (t lk 14). Seega oli tal isegi siis veel mitu kuud aega, et väidetud asjaolude olemasolul politsei poole pöörduda. Asjaolu, et kostja ei pöördunud viie aasta jooksul politseisse, muudab tema vastuväited kohtu jaoks mitteveenvateks. Asjaolu, et nii vaidlusalune võlakiri kui ka eelnevalt 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingud ei ole ei tühised ega kehtetud ei pettuse ega sunni ega muul kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud alusel on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 2-05-16685 29.06.2007 resolutsiooniga, millega jäeti kostja sellesisuline nõue hageja vastu (võlakirjade kehtetuse tuvastamiseks) rahuldamata (t lk 92-98). Seega 16.12.1999 võlakiri asendas kõiki poolte vahel seni kehtinud laenulepinguid ja see muutus iseseisva kohustisena täitmiseks kohustuslikuks selles oma võlga tunnistanud isikule, see on kostjale. TsK § 173 lg-le 1 ja §-le 174, millede kohaselt tuli kohustus täita vastavalt lepingus kokkulepitule ja selle ühepoolne muutmine või täitmisest keeldumine ei olnud lubatud. Vastavalt võlakirja kokkulepitule suurenes peale maikuud 2000 senisele võlgnevusele (tasumata laen + intressid) 50 000.00 krooni. Ühegi makse tegemist peale võlakirja kirjutamist kostja ei väitnud. Seega tuleb kostjal põhivõlana tagastada hagejale 150 000.00 krooni.