2-05-11300/7 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

TsMS § 414 lg 1 sätestab, et kui pooled või üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Kohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul TsMS § 414 lg-s 2 sätestatud asja sisulist lahendamist välistavad asjaolud. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Kostja xxx on 20. aprillil 2000.a sõlminud õppelaenu saamiseks AS-ga Eesti Ühispank õppelaenulepingu nr S000000646 (vt toimik, lk 8). Lepingut täiendati 13. novembril 2000.a lisaga 1 (vt toimik, lk 9). Lepingu alusel laenutas pank kostjale xxx 30 000 krooni, mis kanti laenusaaja kontole üle kahes osas: 24. aprillil 2000.a 15 000 krooni ja 13. novembril 2000.a 15 000 krooni. Kostja xxx kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas. Lepingust tulenevate kohustuste täitmist tagavad käendusega vastavalt HaS § 361 lg-le 5 kostjad xxx (surnud 18. juulil 2007.a) ja xxx. Vastavad käenduslepingud pangaga on sõlmitud 20. aprillil 2000.a (vt toimik, lk 11-12). Õppelanu lepingu alusel tagastamisele kuuluvaid summasid xxx ega ka käendajad hagejale tasunud ei ole. Hageja nõude suuruseks on 37 083 krooni, millest põhivõlg moodustab 32 045,83 krooni ning intress 5038,15 krooni. Hageja nõue on suunatud kostjate õppelaenulepingust ja õppelaenu käenduslepingutest tuleneva kohustuse täitmisele. Õppelaenu andmist ning selle tagasimaksmist reguleerib õppetoetuste ja õppelaenu seadus (jõustus 1. septembril 2003.a). ÕÕS § 30 kohaselt isikud, kes on nimetatud seaduse jõustumise ajaks sõlminud õppelaenulepingu riigi tagatud õppelaenu saamiseks vastavalt Eesti Vabariigi haridusseadusele, saavad õppelaenu ja maksavad selle tagasi enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tingimustel ja korras ning õppelaenulepinguga kehtestatud tingimustel ja korras kuni kogu laenusumma tagastamiseni. Seega kuulub pooltevahelisele suhtele kohaldamisele Eesti Vabariigi haridusseadus. HaS § 362 lg 2 kohaselt tekib riigil nõudeõigus laenusaaja suhtes kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses, kui riik on täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees. Käenduslepingu sõlmimist reguleerib hetkel võlaõigusseadus. Vastavalt VÕSRS §-le 12 lg 2 kuulub käesoleva vaidluse lahendamisel enne 1. juulit 2002.a kehtinud tsiviilkoodeks. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Vastavalt TsK §-le 207 vastutavad kohustise mittetäitmise korral võlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi vastutab käendaja samasuguses ulatuses kui võlgnikki, eriti protsentide ja leppetrahvi (trahvi, viivise) maksmise eest, kahjude ja sissenõudega seotud kulutuste hüvitamise eest, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Ühiselt käenduse andnud isikud vastutavad kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti (TsK § 207 lg 3). Käendajad on käenduslepingus kokku leppinud, et kui laenusaaja ei täida laenulepingu järgseid kohustusi, vastutavad käendajad koos laenusaajaga panga ees solidaarselt laenulepingust tulenevate nõuete ulatuses ning käendajad tagavad kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid, s.h laenusumma, intresside ja muude laenulepingust tulenevate summade tasumise. Seega vastutavad käendajad lepingu täitmata jätmise eest samamoodi kui võlgnik. TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Vastavalt TsK § 272 lg-le 1 annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad,

laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liike ja sama kvaliteediga asju tagastama. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Käesoleval juhul on 20. aprilli 2000.a õppelaenulepingust ja selle 13. novembri 2000.a lisast nähtuvalt kostja xxx võtnud laenu 30 000 krooni AS-ist Eesti Ühispank. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist tagavas käenduslepingu alusel ka kostja xxx. Kuna laenusaaja ega käendajad ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank, tuginedes HaS § 362 lg-le 1 hagejalt riigitagatise rakendamist 32 045,83 krooni suuruses summas ning hageja tasus pangale kogu kostjate poolt võlgnetava summa. Hagejal tekkis HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus kostjate vastu kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Tuginedes eeltoodule, kuulub kostjatelt xxx ja xxx solidaarselt väljamõistmisele põhivõlg 32 045,83 krooni hageja kasuks. Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja poolt esitatud intressinõue. Juhindudes HaS § 362 lg-st 3 maksab laenusaaja riigi poolt krediidiasutusele tasutud summalt riigile intressi 5 protsenti aastas. Rahandusministeeriumi poolt anti kostjatele õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks tähtaeg 20. mai 2002.a. Tähtajaks võlgnevust ei tasutud. Kohustuse täitmisega on kostjad olnud ajavahemikul 20. mai 2002.a kuni 15. juuli 2005.a kokku viivituses 1151 päeva, põhivõlast 32 045,83 krooni ühe päeva intress on 4,39 krooni (s.o 32 045,83 kr x 5% : 365). Kokku oleks hagejal ajavahemiku 20. mai 2002.a kuni 15. juuli 2005.a eest õigus nõuda kohtu hinnangul kostjatelt intressi 5052,89 krooni (s.o 1151 x 4,39). Intressinõude rahuldamisel lähtub kohus vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 siiski hageja nõudest ning mõistab intressi välja 5038,15 krooni ulatuses. Kokkuvõttes mõistab kohus solidaarselt kostjatelt xxx ja xxx hageja kasuks välja põhinõudena 32 045,83 krooni ning intressi perioodi eest 20. mai 2002.a kuni 15. juuli 2005.a kogusummas 5038,15 krooni. Kostja xxx on sisuliselt palunud jätta hagi tema suhtes rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel. Nimetatud kostja väitel oli õppelaen xxx poolt saadud ebaseaduslikult. Samuti leiab kostja xxx, et teda tuleks vabastada laenusumma tagasimaksmise kohustusest, kuivõrd xxx on töövõimeline, maksejõuline ja rikas. Kostja xxx on esitanud ka tõendi enda püsiva töövõimetuse kohta (vt toimik, lk 89). Kohtu hinnangul ei anna nimetatud väited alust hagi rahuldamata jätmiseks põhivõlgniku ega ka kostja xxx suhtes. Väidetav valeandmete esitamine xxx poolt õppelaenu taotlemisel ei vabasta laenu saajat ega laenulepingust tulenevate kohustuste käendajaid laenulepinguga võetud kohustuste täitmisest. Kohtule teadaolevalt ei ole AS Eesti Ühispank (praeguse ärinimega AS SEB Pank) xxx sõlmitud õppelaenulepingut võimaliku pettuse tõttu vaidlustanud. Kohus selgitab ka, et vastavalt TsK § 188 lg-le 1 on solidaarse kohustuse korral kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. TsK § 188 lg 5 kohaselt on kohustuse täitnud võlgnikul seejuures tagasinõudeõigus ülejäänud võlgnike vastu võrdelistes osades, välja arvatud temale endale langev osa, kui seaduse või lepinguga ei ole määratud teisiti. Samuti ei anna õiguslikku alust hagi rahuldamata jätmiseks kostja xxx püsiv töövõimetus. Nimetatud asjaolu võib küll tähtsust omada sissenõude pööramisel võlgniku varale täitemenetluses (täitemenetluse seadustik § 131 lg 1 p 10). Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg 1 p-s 1 nimetatud piirmääraga. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus mõista poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt hinnaga hagi