Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Hageja võib kohtuotsuse peale esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kostja võib tagaseljaotsusele esitada kaja menetluse taastamiseks tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 sätestatud nõuetele. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb kostjal tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 (AS SEB Pank), nr EE062200221059223099 (Swedbank AS), nr EE221700017003510302 (Luminor Bank AS) või EE567700771003819792 (LHV Pank). Maksekorralduse selgitusse tuleb lisada tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb kohtule esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Kui menetlusosaline pole oma majandusliku seisu tõttu suuteline riigilõivu tasuma, on tal õigus taotleda menetlusabi. Menetlusabi taotlemise korral tuleb menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaja jooksul lisaks menetlusabi taotluse esitamisele teha ka nõutud menetlustoiming (TsMS § 187 lg 6). Avalduse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE SELGITUSED

TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viiviste ja sissenõudmiskulu hüvitise osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja xxx OÜ ja kostja kui tarbija 16.07.2020 krediidilepingu nt xxx, mille alusel sai kostja krediiti summas 1100 eurot intressimääraga 47,88% aastas. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

2(4)

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-2-1-120-08 p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Kohus selgitab, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016 otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesolevas asjas leppisid pooled kokku, et viivis on võrdne intressimääraga, mis on 47,88% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8%, siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt (24%). Tegemist on seega eelduslikult tühise tingimusega. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. Hageja õigus nõuda tarbijalt enam kui kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat viivist ei tulene ka asjaolust, et lepinguga on kokku lepitud sellises intressimääras (VÕS § 113 lg 1 kolmandas lause). Kohus leiab, et selline tõlgendus ei kaitse tarbijat ülemäära suurte viivisemäärade eest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja eirab tarbija kaitseks kehtestatud regulatsiooni ning Riigikohtu praktikat. Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 08.02.2021-25.03.2022 eest 99,09 eurot (1100 × 0,022% × 411). Hageja viivisenõue jääb 493,97 euro ulatuses rahuldamata (593,06 – 99,09). Hageja palub kostjalt mh välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel. Puuduste kõrvaldamise avalduses on hageja märkinud, et hageja on teinud korduvalt pingutusi, et kostjaga ühendust saada, edastanud temale meeldetuletuskirju, teinud kõnesid ja täitnud muid ülesandeid asja kohtuväliseks lahendamiseks. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

3(4)

1000 euro. Vastavalt VÕS § 1132 lg 6 käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohus leiab, hageja poolt viidatud VÕS § 1132 lg 2 ei anna automaatset alust nimetatud sättes nimetatud summat nõuda, vaid hagejal peab olema sissenõudmisega seotud kulu ka tegelikkuses tekkinud. Käesoleval juhul ei ole hageja välja toonud, millal ja milliseid konkreetseid toiminguid ta on võla sissenõudmiseks teinud ning kui suured kulud on tal seoses sellega tekkinud, sh iga konkreetse toimingu tegemisega. Seega leiab kohus, et hagiavaldusest võla sissenõudmiskulu tekkimist ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi sissenõudmiskulu hüvitise nõude osas rahuldamata. Menetluskulud TsMS 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 1385,54 eurot, so ca 72% hagihinnast, jätab kohus menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ning 28% ulatuses hageja kanda. Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv 315 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 315 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 226,80 eurot (315 x 72%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.