G. D. hagi V. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
33 470 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja G. D. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Li Uiga, e-post [email protected] Kostja V. K. (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Marina Kelpman, e-post [email protected]
Kohtuistungi aeg
30. mai 2022
RESOLUTSIOON
Rahuldada G. D. hagi V. K. vastu osaliselt. Mõista V. K. G. D. kasuks välja 19 620 euro suurune põhivõlg. Jätta rahuldamata G. D. 13 850 euro suurune põhivõla nõue V. K. vastu. Jätta rahuldamata G. D. 3123 euro 79 sendi suurune viivisenõue V. K. vastu. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Pooltel ei ole menetluskulude riigile hüvitamise kohustust.
6.Kohus jätab 29. detsembri 2021. a kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena ja tühistab need, kui G. D. seda taotleb. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
2-21-20147 menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.G. D. (hageja) esitas 27. detsembril 2021 Tartu Maakohtule hagi V. K. (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 33 470 euro suuruse põhivõla ja 3123 euro 79 sendi suuruse sissenõutavaks muutunud viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja ajavahemikus 8. augustist kuni 26. veebruarini 2021 hagejalt kolm korda laenu. Selle kohta on kostja andnud võlatunnistuse, mille kohaselt võlgneb kostja hagejale 20 620 eurot. 1. oktoobril 2020 sai kostja hagejalt lisaks laenuks 10 850 eurot. Ka selle kohta on kostja andnud võlatunnistuse. 14. oktoobril 2020 sai kostja hagejalt lisaks laenu 2000 eurot, mille kohta on kostja samuti andnud omakäelise kinnituse. Kostja lubas maksta laenu tagasi kahe nädala jooksul. Kokku on kostja andnud võlatunnistuse 33 470 euro suuruse summa laenamise kohta. Tegelikult on kostja saanud hagejalt veel suurema summa. Ta petab inimestelt raha välja ega kavatsegi seda tagasi maksta. Hageja on korduvalt nõudnud, et kostja laenu tagastaks. Algul kostja seda ka lubas, kuid hiljem on ta sellest keeldunud. Hageja ja kostja vahel ei olnud ühisele investeerimisele suunatud seltsingut, vaid tegu oli laenuga. Pooltel ei olnud tegutsemisel ühist eesmärki, nad ei teinud seltsingulepingule iseloomulikke panuseid. Neil ei olnud ka kokkulepet, et kostja oleks pidanud hagejale andma osa tulust. Kostjal on mängusõltuvus ja hageja sai sellest teada alles pärast laenu andmist. Ka tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pooltel oleks olnud ühine eesmärk raha investeerida. Kui tegu oleks olnud seltsinguga, oleks ka kostja pidanud panuseid tegema. Kostja ei ole avaldanud, et ta oleks panuseid teinud. Lisaks on hageja hagi suuremas osas õigeks võtnud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ka viivist. Kostja pidi raha tagastama hiljemalt kahe nädala jooksul pärast viimase rahasumma saamist. Selle sai ta 14. oktoobril 2020, seega tuli raha tagastada hiljemalt 28. oktoobril 2020. Seega on hagejal õigus nõuda 3123 euro 79 sendi suurust viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuse kohaselt ei vaidle ta vastu sellele, et ta on võtnud hagejalt laenu ning andnud selle kohta võlatunnistuse. Samas ei vasta tõele hageja väide, et raha tuli tagasi maksta kahe nädala jooksul. Laenu tagastamise kuupäevaks oli kokku lepitud 26. veebruar 2021. 8. märtsi 2021. a võlatunnistus 20 620 euro suuruse võla kohta koostati kokkuvõtlikuna kõigi summade kohta, mis kostja sai hagejalt ajavahemikus 8. augustist 2020 kuni 26. veebruarini 2021. Hageja andis kostjale sel perioodil kokku 20 620 eurot. Võlatunnistuste sõnastusest nähtub, et võlatunnistuste perioodid kattuvad, seega hõlmab hilisem võlatunnistus ka varasemas võlatunnistuses märgitud summasid. Kostja on 20 620 euro suurusest laenust võlatunnistuse teksti paranduste kohaselt maksnud hagejale tagasi 1000 eurot, seega ei saa kostja võlgneda hagejale rohkem kui 19 620 eurot. Hageja ja kostja vahel oli seltsingulepingul põhinev suhe. Mõlemad pooled soovisid raha investeerida ja sellest tulu saada. Kostjale antud raha oli hageja panus seltsingusse. Tegelikult on pooled langenud investeerimiskelmuse ohvriks. Hageja on ise aktiivselt pidanud läbirääkimisi kostjale tulu pakkunud nn investeerimisfirma esindajatega. Kostja ja hageja tegutsesid investeerimisel koos. Hageja oli kostjale raha andmisest ise huvitatud. Kostja ei ole hagejat petnud, ta esitas ka politseile avalduse investeerimiskelmuse kohta. Kostja on teinud investeerimiseks makseid, aga ei ole mingit raha tagasi saanud. Kuna hageja oli seltsinglane, siis osaleb ta koos kostjaga kahjumi katmisel ja ta ei saa kostjalt raha tagasi nõuda.
2-21-20147 Kostjalt viivist nõuda on äärmiselt ebaõiglane, kuna kostja on investeerimiskelmuse ohver. Lisaks on hageja nõutav viivisesumma vale. Laenu tagastamise tähtaeg oli 26. veebruar 2021, seega ei saa viivisesumma olla nii suur, nagu hageja nõuab. Kostja ei ole hagi õigeks võtnud. Kuigi kostja võttis oma vastuses mõned asjaolud omaks, põhjustas omaksvõtu see, et tal oli varem neist asjaoludest ebaselge ettekujutus. Seega ei saa kostja avaldatut lugeda asjaolu omaksvõetuks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, hinnanud tõendeid ja kuulanud pooled ära kohtuistungil, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
5.Kohus analüüsib esmalt kostja antud võlatunnistuste õiguslikku olemust (I) ja kvalifitseerib pooltevahelise õigussuhte (II), seejärel tuvastab hageja nõuete lahendamiseks vajalikud asjaolud ja lahendab nõuded (III). Lõpetuseks teeb kohus menetluslikud otsustused (IV). I
6.Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt põhinevad tema nõuded kostja vastu kahel kirjalikul dokumendil, mida pooled on nimetanud võlatunnistuseks. Neist kronoloogiliselt esimene on 1. oktoobril 2020 antud kostja allkirjaga kinnitus, et ta on hagejalt alates 8. augustist 2020 võtnud võlgu 10 850 eurot (tl 5). Samal dokumendil on kostja 14. oktoobril 2020. a andnud veel teisegi kinnituse, et ta võttis hagejalt lisaks võlgu veel 2000 eurot.
7.Teine dokument, millele hageja oma nõudes tugineb, on 8. märtsil 2021. a antud kostja kinnitus, et ta on ajavahemikus 8. augustist 2020 kuni 26. veebruarini 2021 võtnud hagejalt võlgu kokku 20 620 eurot (tl 4). Kuigi 8. märtsi võlatunnistusel on aastanumber veidi ebaselgelt kirjutatud, on poolte vande all antud seletusi ja võla tekkimise perioodi (8. august 2020 kuni 26. veebruar 2021) arvestades võimalik tuvastada, et see dokument on koostatud 8. märtsil 2021. Kostja on kinnitanud, et mõlemad dokumendid on tema kirjutatud.
8.Kõigepealt analüüsib kohus kõnealuste võlatunnistuste õiguslikku olemust.
9.Riigikohtu praktika kohaselt võib võlgniku kinnitus, milles tunnistatakse võla olemasolu, olla kas võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv võlatunnistus, mis omakorda võib olla kas deklaratiivne või konstitutiivne. Peamine erinevus mittetehingulise tunnistuse ja nn ehtsa võlatunnistuse vahel on see, et võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Niisugune kinnitus ei loo iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.1). Samas on selline kinnitus siiski dokumentaalne tõend, mida tuleb koostoimes teiste tõenditega hinnata.
10.Riigikohus on samas ka selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus kõigepealt selgeks tegema, kas esitatud dokument on
2-21-20147 võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus või ehtne tehinguline võlatunnistus.
11.Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole kostja andnud tehingulist võlatunnistust, vaid on üksnes konstateerinud fakti, et on saanud hageja käest teatud rahasumma. Selleks, et pidada kostja koostatud dokumente deklaratiivseteks võlatunnistusteks, peaks kohtu ette toodud asjaoludest mingil viisil nähtuma vähemalt see, et kostja kui võlgnik on võlatunnistuste andmisega loobunud kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest.
12.Hageja selgitas eelistungil (eelistungi protokoll, tl 80 pöördel), et need dokumendid on laenulepingud ja et need vormistati, kuna „ei saanud seda asja niimoodi jätta, et lihtsalt selle raha [kostjale] kingin“. Pooled ei ole esitanud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et kõnealuste dokumentide koostamise eesmärk oli muuta võlatunnistuses märgitud võlg vastuväidetest loobumisega osaliselt või täielikult vaidlustamatuks. Pooled ei ole esile toonud ei seda, et kostja oleks kinnitusi andes kas osaliselt või täielikult loobunud võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest ega ka seda, et pooltel oleks olnud tahe luua nende dokumentidega uus iseseisev kohustus. Praegusel juhul oli võlatunnistuse eesmärk luua dokumentaalne tõend selle kohta, et kostja sai hageja käest raha.
13.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja koostatud kinnitused võla kohta on praegusel juhul kostja mittetehingulised tunnistused ja tegu ei ole deklaratiivsete ega ka konstitutiivsete võlatunnistustega. II
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli laenuleping, mille alusel kostja sai hagejalt raha ja kohustus selle tagasi maksma, või oli poolte vahel seltsinguleping, mille kohaselt hageja andis kostjale raha selleks, et kostja selle (ühisel) tulu saamise eesmärgil investeeriks.
15.Seltsingulepingut reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 ja selle kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 näeb ette, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Laenulepingut reguleerib VÕS § 396 lg 1, mis näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
16.Eeltoodust tuleneb, et kui hageja andis kostjale raha sellepärast, et nende vahel oli raha ühisele investeerimisele suunatud kokkulepe ehk seltsing, siis saab hageja raha tagastamist nõuda üksnes seltsingu likvideerimisel (VÕS § 600) ja panuste tagastamist reguleerivate sätete alusel (VÕS § 603). Panuste tagastamine toimub VÕS § 603 lg 1 kohaselt pärast seda, kui seltsingu kohustused on täidetud ja see eeldab, et seltsingul on vara, mille arvel panused tagastada. VÕS § 603 lg 4 koostoimes VÕS § 602 lg-ga 2 näeb ette, et kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Kui aga hageja andis raha kostjale laenuna, siis peab kostja saadud rahasumma kas laenutähtaja möödumisel või kui tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, siis hageja nõudmisel tagasi maksma.
17.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh
2-21-20147 arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki.
18.Seega tuleb järgmiseks kindlaks teha, milline oli poolte kokkulepe (ühine tahe), mille alusel hageja kostjale raha andis.
19.Kohus kuulas tunnistajatena üle A. P. (kostja endise töökaaslase) ja L. B. (hageja hõimlase ja kostjale samuti laenu andnud isiku). Samuti võttis kohus vande all seletused nii hagejalt kui ka kostjalt.
20.Tunnistaja A. P. ütlustest (kohtuistungi protokoll, tl 114 pöördel) nähtub, et ta on kohanud hagejat üks kord, kui ta käis kostja juures. See oli millalgi 2020. aasta lõpupoole või 2021. a alguses (kohtuistungi protokoll, tl 115 ja pöördel). Tunnistaja arvates oli kogu selles asjas juhtiv roll hagejal ja tema kanda oli raamatupidamine. Samas väitis tunnistaja aga ka seda, et sel ajal, kui ta hagejat ja kostjat koos nägi, ei arutanud pooled raha paigutamisega seonduvat ja et tegelikult ei pöördanud ta ka erilist tähelepanu sellele, millest naised omavahel rääkisid. Tunnistaja väidetel püüdis ta neile selgitada, et tegu on pettusega, aga sellest ei olnud kasu (kohtuistungi protokoll, tl 115). Teisalt väitis A. P. ka seda, et hageja ja kostja rääkisid omavahel, et panustavad investeerimisfirmasse. Kõnealuse tunnistaja sõnul pärines teadmine, et hageja on kostja investeerimistegevusega seotud, esiteks kostjalt ja teiseks on tunnistaja ise jõudnud sellele järeldusele põhjusel, et kui ta mõlema naisega kohtus, siis olid mõlemad sellest tegevusest huvitatud (kohtuistungi protokoll, tl 115 pöördel). Tunnistaja A. P. rääkis ka seda, et tema teada kostja üldse ei küsinudki hagejalt raha, vaid hageja tõi talle raha omal algatusel. Küsimusele, kuidas tunnistaja seda teab, vastas tunnistaja, et kostja on talle öelnud, et hageja hoolitses rahaasjade eest (kohtuistungi protokoll, tl 115 pöördel). Tunnistaja A. P. selgitas samuti, et ta ei ole olnud vaidluse aluseks olevate võlakinnituste koostamise juures (kohtuistungi protokoll, tl 115 pöördel), kuid ta on neid näinud ja selgitusi selle kohta, mis dokumendid need on, on talle andnud kostja (kohtuistungi protokoll, tl 116).
21.Tunnistaja L. B. ütluste kohaselt on ta andnud kostjale laenu. Laenu andis ta kostjale seepärast, et hageja palus tal kostjat aidata. Tunnistaja teada oli kostjal raske majanduslik olukord, sh üürivõlg. Muid laenuvõtmist tingivaid asjaolusid tunnistaja ei teadnud. Kostja tuli isiklikult rahale järele, kaks korda käis ta tunnistaja juures suvilas ja lisaks on nad mitu korda kokku saanud ka pangaautomaadi juures, kus tunnistaja on kostjale raha andnud (kohtuistungi protokoll, tl 116). Tunnistaja selgitas, et ta ei ole kostjalt raha tagasi saanud, kostja on talle rääkinud, et ta ootab kusagilt mingeid rahasid ja saab ära maksta siis, kui need rahad saabuvad. L. B. ütlustest nähtub ka see, et ta on andnud kostjale raha ka hageja vahendusel ning selle põhjuseks oli asjaolu, et kostja ei olnud enam ise nõus ühelegi lepingule alla kirjutama (kohtuistungi protokoll, tl 116 pöördel). Tunnistaja rääkis, et tema ei tea, et hageja tegeleks investeerimisega või mängiks arvutis. Ta selgitas, et tema teada ei ole hagejal endal isegi arvutit. Seda, kas ja kelle käest kostja veel laenu võtnud on, tunnistaja öelda ei osanud (kohtuistungi protokoll, tl 116 pöördel).
22.Hageja vande all antud seletusest nähtub, et hageja kohtus kostjaga esimest korda 2020. a augustis ja muu jutu sees küsis kostja hagejalt laenu (kohtuistungi protokoll, tl 116 pöördel; tl 117). Hageja andis kostjale raha, kuid mingit dokumenti ei vormistatud, sest hageja uskus, et kostja maksab võla tagasi. Alguses lepiti kokku, et kostja maksab raha tagasi kümne päeva pärast, aga kui kümme päeva läbi sai ja hageja raha tagasi küsis, siis ütles kostja, et tal ei ole raha, sest talle ei saadetud seda. Hageja küsimusele, kuskohast talle see raha pidi saadetama, vastas kostja, et ta mängib ja seda juba alates 2018. aastast. Kostja rääkis hagejale, et tal on arvutisse juba päris suur summa kogunenud. Kostja lubas hagejale pidevalt, et maksab talle raha tagasi kohe, kui ta ise raha saab. Hageja selgitas, et ta andis kostjale kogu aeg raha juurde sellepärast, et vaid sel viisil oli tal lootust ka oma raha tagasi saada. Kui hagejal endal enam
2-21-20147 raha ei olnud, siis hakkas ta oma sõpradelt ja tuttavatelt kostja jaoks raha laenama, kuid ei öelnud neile, et annab selle raha kostjale, sest muidu ei oleks talle raha laenatud. Ka sõpradelt ja tuttavatelt küsis hageja raha sellepärast, et oma raha lõpuks ometi kostjalt tagasi saada. Hageja ütluste kohaselt ei olnud tal kostjaga kokkulepet, et ta saab raha paigutamise eest tulu. Ta ei tahtnud laenuks antud rahalt isegi protsente saada. Tal oli kostjaga juttu vaid sellest, et ta tahab oma raha tagasi saada. Hageja lootis, et kui ta kostjale raha juurde annab ja teda aitab, siis ta saab kasvõi osa raha tagasi (kohtuistungi protokoll, tl 117; tl 117 pöördel ja tl 118). Hageja selgitas, et ta on ise küll selle nn investeerimisfirma inimestega telefonis rääkinud, aga vaid seetõttu, et kostja palus, et ta räägiks, lootes, et äkki hagejat kuulatakse rohkem ja saadetakse kostjale lõpuks lubatud raha (kohtuistungi protokoll, tl 117 pöördel).
23.Kostja vande all antud seletuste (kohtuistungi protokoll, tl 118 pöördel ja 119) kohaselt sai ta hagejalt raha esimest korda 2020. a augustis. Ta ei osanud öelda, kui suur see esimene summa oli. Samuti ei osanud ta öelda, mitu korda ta on hagejalt raha saanud. Viimast korda sai ta hagejalt raha 27. või 28. oktoobril 2021. Seda, mis aastal 8. märtsi võlatunnistus koostatud on, kostja öelda ei osanud, kuid selgitas, et 14. oktoobri 2020. a kuupäeva kandev võlatunnistus on koostatud varem kui 8. märtsi kuupäeva kandev võlatunnistus. Kostja selgituste kohaselt aitas hageja teda seepärast, et lootis saada raha. Samuti rääkis kostja, et tal ei olnud hagejaga mingit kokkulepet, et saadud tulu kuidagi jagada. Küsimusele, kas kostja on koos hagejaga mõne kolmandalt isikult võetud laenu tagasi maksnud, ei osanud kostja vastata (kohtuistungi protokoll, tl 119). Kostja kinnitas vande all, et on hagejale võlgu, kuid ei tea täpselt, kui palju ta võlgneb. Kostja selgitas ka seda, et hageja tegeles võlgade arvestusega ehk pidas arvestust selle kohta, millal ja kellele on vaja raha tagasi maksta ja et kostja rääkis hagejale alati, mida ta rahaga teeb (kohtuistungi protokoll, tl 119).
24.Kohus on seisukohal, et kui hinnata tunnistajate ütlusi ja poolte vande all antud seletusi kogumis, siis ei ole võimalik järeldada, et poolte vahel oleks olnud seltsinguleping. Seltsingulepingu oluliseks tunnuseks on teatav ühine eesmärk, kuid praegusel juhul pooltel seda ei olnud. Kostja eesmärk oli laenurahaga panustada väidetavasse investeerimisfirmasse ja saada sealt tulu, hageja eesmärk oli esimeste laenude andmisel kostjat aidata, hiljem aga soovis hageja oma raha tagasi saada. Kuna tegemist oli investeerimiskelmusega, siis jäeti nii kostjale kui ka hagejale mulje, et kostja „investeerimiskontol“ on suur summa raha ja see muudkui kasvab, kuid selleks, et seda raha sealt kasvõi osaliseltki kätte saada, tuleb pidevalt juurde „investeerida“.
25.Seda, et pooltel ei olnud mingit ühist, investeerimisele suunatud eesmärki, kinnitavad eelkõige mõlema poole vande all antud seletused. Tunnistaja A. P. ütlused on vastuolulised ning ka nende alusel ei saa lugeda tuvastatuks, et hagejal ja kostjal oleks olnud ühine eesmärk raha investeerida ja sellest tulu saada. A. P. ütlused ei põhine faktilistel asjaoludel, mida ta ise on vahetult tajunud, vaid need kajastavad suuremas osas tema oletusi ja järeldusi, mida ta on teinud kostjalt saadud info põhjal. A. P. ütlustest ei ole võimalik järeldada, et ta teaks, millised kokkulepped hagejal ja kostjal omavahel olid. Kõnealune tunnistaja kirjeldas küll usutavalt seda, et hageja oli „investeerimistegevusest“ huvitatud, kuid üksnes hageja huvi ei ole piisav tuvastamaks, et pooltel oli ühine eesmärk. Hageja aktiivsus ja huvi on selgitatav tema enda eesmärgiga ja sooviga saada tagasi nii enda raha kui ka see raha, mis ta teistelt isikutelt kostja jaoks laenanud oli. Samuti ei muuda pooltevahelist õigussuhet seltsinguks asjaolu, et võlgade arvestust pidas hageja. Ka tunnistaja L. B. ütluste põhjal ei ole võimalik järeldada, et hageja oleks osalenud kostjaga ühise eesmärgi elluviimisel.
26.Kohtu arvates nähtub tunnistajate ütlustest ja poolte vande all antud seletustest kogumis üksnes see, et kostja sai hagejalt raha ja pidi selle hagejale millalgi ka tagastama. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli laenulepingul põhinev õigussuhe.
2-21-20147 III
27.Asjaolusid, millest nähtuks, et laenulepingud oleksid tühised või tühistatud, kohtule esitatud ei ole, seega on hagejal iseenesest õigus nõuda laenu tagastamist. Tegemist on lepingu täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 järgi ja rahalise kohustuse täitmist on hagejal kui võlausaldajal õigus nõuda.
28.Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt raha tagastamist, peab hageja nõue siiski olema muutunud ka sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 1 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Eeltoodust tuleneb, et hageja saab kostjalt raha tagastamist nõuda siis, kui laenuleping oli tähtajaline ja laenu tagastamise tähtaeg on praeguseks möödunud, aga ka siis, kui laenuleping oli tähtajatu. Sellisel juhul saab hagi esitamist pidada laenu tagastamise nõude esitamiseks ja praeguseks on mõistlik täitmisaeg igal juhul möödunud.
29.Järgmisena analüüsib kohus, millise summa kostja hagejale võlgneb ja milline oli poolte kokkulepe raha tagastamise tähtaja kohta.
30.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kahe kostja antud võlakinnituse järgi laenatud summad on kumulatiivsed, või on 8. märtsi 2021. a võlatunnistus kokkuvõtlik kinnitus kogu laenusumma kohta, mille kostja on hagejalt võlatunnistuses märgitud ajavahemikul (2020. a august kuni 2021. a veebruar) saanud.
31.Kronoloogiliselt esimesel kinnitusel (tl 5) on esmalt 1. oktoobri 2020. a kuupäev koos kostja allkirja ja kinnitusega, et ta on hagejalt alates 8. augustist 2020 võtnud võlgu 10 850 eurot. Samas dokumendis on kostja 14. oktoobril 2020. a andnud ka teise kinnituse, mille kohaselt võttis ta hagejalt lisaks võlgu veel 2000 eurot.
32.Teine dokument, millele hageja oma nõudes tugineb, on 8. märtsil 2021. a antud kostja kinnitus (tl 4), et ta on ajavahemikus 8. augustist 2020 kuni 26. veebruarini 2021 võtnud hagejalt võlgu 20 620 eurot. Samal dokumendil on näha ka arvutus, mille kohaselt on 20 620 euro suurusest võlasummast maha arvatud 1000 eurot ja selle tulemusena on uueks võlasummaks kirjutatud 19 620 eurot. Hageja selgituste kohaselt on võlakinnitusi sisaldavatel dokumentidel olevad muud numbrid ja arvutused tema kirjutatud ja kajastavad kolmandatelt isikutelt laenuks saadud summasid.
33.Poolte seletustest saab järeldada, et kostja sai hagejalt raha väiksemate summadena mitmeid kordi ja tegelikult ei ole pooltel täpset ettekujutust, kui palju hageja kostjale raha andnud on. Hageja väidab, et see summa oli tegelikult 40 000 euro kanti, kostja ütleb, et tema täpselt ei tea.
34.Hinnates kahte asjas esitatud võlatunnistust (tl 4 ja 5) ning poolte vande all antud seletusi kogumis, võib kohtu arvates jõuda järeldusele, et 8. märtsi 2021. a dokument on kokkuvõtlik võlakinnitus, millega kostja on kinnitanud kogu selle rahasumma suurust, mille ta on hagejalt saanud ajavahemikus 8. augustist 2020 kuni 26. veebruarini 2021. Pooled ei suutnud arusaadavalt selgitada, milline on nende kahe dokumendi omavaheline vahekord, kuid tõlgendades neid dokumente nii, nagu neist võiks aru saada tavaline mõistlik isik, on kohtu arvates võimalik jõuda järeldusele, et 8. märtsi 2021. a võlatunnistus ei kajasta 2020. a oktoobrikuises võlatunnistuses märgitule lisanduvat võlga, vaid sisaldab endas ka seda võlga, mille olemasolu kostja oli 2020. a oktoobris juba kinnitanud (10 850 + 2000 eurot). Nimelt kinnitab kostja 1. oktoobril 2020 antud võlatunnistuses, et ta on saanud alates 8. augustist 2020 kuni kinnituse andmiseni ehk kuni 1. oktoobrini 2020 hagejalt 10 850 eurot. Samal dokumendil
2-21-20147 kinnitab kostja ka seda, et lisaks eelnevale on ta saanud hagejalt veel 2000 eurot. 8. märtsi 2021. a kuupäeva kandvas dokumendis on kirjas kostja kinnitus „Võtsin hagejalt perioodil 8. augustist 2020 kuni 26. veebruarini 2021 võlgu 20 620 eurot“. Laenuraha saamise algusaeg on mõlemal dokumendil sama (8. august 2020) ja see lükkab ümber hageja väite, et 2021. a võlatunnistuse järgne võlg oli varasemas võlatunnistuses märgitule lisanduv summa. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõue tuleneda vaid 8. märtsi 2021. a võlatunnistusest ja kostja põhivõlg ei saa olla suurem kui 20 620 eurot.
35.Kostja on lisaks väitnud, et ta on 8. märtsi 2021. a võlatunnistuses märgitud summast (20 620 eurot) maksnud hagejale tagasi 1000 eurot. Hageja on vande all (kohtuistungi protokoll, tl 118) kinnitanud, et „kostja ei ole mulle midagi tagasi maksnud, ainult see 1000 eurot“. Seega on hageja võtnud omaks, et ta on laenusummast saanud tagasi 1000 eurot ja järelikult võlgneb kostja hagejale kokku 20 620 – 1000 = 19 620 eurot.
36.Hageja väidetel pidi kostja saadud laenu tagasi maksma hiljemalt kahe nädala jooksul alates
14.oktoobrist 2020 ehk 28. oktoobril 2020. Kostja sõnul tuli laen tagastada 26. veebruaril 2021.
37.Kohtu arvates ei ole kummagi poole esitatud asjaolude ega tõendite alusel võimalik tuvastada, et pooled oleksid kokku leppinud võla tagastamise tähtpäeva. 8. märtsi 2021. a võlakinnituses ei ole võla tagastamise aega märgitud, selles on kostja kinnitanud üksnes ajavahemikus 8. augustist 2020 kuni 26. veebruarini 2021 hagejalt laenuks saadud summa suurust. Hageja seletusest nähtub, et ta on kostjalt palju kordi raha tagasi küsinud. Samas nähtub tema seletusest ka see, et ta on möönnud, et kostjal ei ole laenu tagastamiseks raha. Hageja käitumine viitab sellele, et isegi kui pooltel oli esialgu mingi kokkulepe raha tagastamise aja kohta, aktsepteeris ta kuni hagi esitamiseni seda, et kostja maksab raha tagasi millalgi tulevikus. Hageja väide, et laenu tagastamise tähtaeg oli 28. oktoober 2020, ei ole kohtu arvates ka usutav, kuna 8. märtsi 2021. a võlatunnistus on antud märkimisväärselt hiljem ja selles ei kajastu mingit viivisenõuet. Samal põhjusel ei ole usutav ka kostja väide, et kõnealune tähtaeg oli 26. veebruar 2021. Kuid kuna hageja on raha tagasisaamiseks esitanud hagi, siis olenemata sellest, kas poolte vahel oli laenu tagastamiseks lepitud kokku mingi tähtpäev või mitte, on hageja nõue praeguseks muutunud sissenõutavaks.
38.Kuna hageja nõue on sissenõutav, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 8. märtsi 2021. a võlatunnistuses märgitud tagastamata summa ehk 19 620 eurot.
39.Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist, mis on hageja arvutuste järgi 3123 eurot 79 senti.
40.VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi.
41.Nagu kohus eespool (vt otsuse p 37) märkis, ei ole kummagi poole esitatud asjaolude ega tõendite alusel võimalik tuvastada, kas ja millal hageja 8. märtsi 2021. a võlatunnistuses märgitud rahasummat kostjalt tagasi nõudnud on. Kuna see ei ole tõendatud, siis kohaldub VÕS § 113 lg 2 ja hagejal on õigus nõuda viivist alates hagi esitamisest. Seda hageja aga nõudnud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata. IV
2-21-20147
42.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
43.24. novembri 2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-17788 andis kohus hagejale riigi õigusabi õigusnõu saamiseks ja hagi esitamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. 28. detsembri 2021. a määrusega rahuldas kohus ka hageja menetlusabi taotluse ja vabastas hageja hagiavalduse esitamisel tasuda tulnud 1000 euro suuruse riigilõivu ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasuda tulnud 50 euro suuruse riigilõivu tasumisest.
44.Käesolevas asjas on kohus 14. jaanuari 2022. a määrusega andnud riigi õigusabi ka kostjale advokaadi õigusabi eest tasumiseks tema esindamisel kohtus. Ka kostjale on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
45.Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, siis tähendab see, et hüvitamiskohustust ei ole ka juhul, kui menetluses tehakse lahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23).
46.Menetluskulude jaotuse põhimõtteid hagi osalise rahuldamise korral reguleerib TsMS § 163 lg 1 ja selle järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
47.Kohtu arvates on praegusel juhul õiglane jätta menetluskulud poolte enda kanda. Sellisel juhul ei pea kumbki pool hüvitama riigile ka teise poole menetluskulusid. Kohus on lisaks seisukohal, et praeguses asjas oleks igal juhul äärmiselt ebaõiglane mõista menetluskulusid, mille tasumisest üks pool oli vabastatud, kasvõi osaliseltki välja teiselt poolelt. Mõlemad pooled on kelmuse ohvrid ja olenemata sellest, millised olid nende omavahelised lepingulised suhted, on nad kolmandate isikute toime pandud kuriteo tõttu kaotanud oma säästud. Seetõttu oleks alus vabastada pooled TsMS § 190 lg 7 kohaselt menetluskulude riigituludesse kandmise kohustusest ka siis, kui kohus määraks menetluskulude jaotuse nii, et pooled peaksid vastastikku osa menetluskuludest hüvitama.
48.Kohus jätab 29. detsembri 2021. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena ja tühistab need, kui hageja seda taotleb (TsMS § 445 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.