Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja esitas 07.11.2021 kostjale e-posti teel müügilepingust taganemise avalduse ja palus müügihinna tagastada hiljemalt 21.11.2021. Hageja põhjendas müügilepingust taganemist asjaoluga, et vajab arvutit igapäevase töö tegemiseks, ent kuna korduvalt ja ootamatult on ilmnenud puudused, mille kõrvaldamine sõltub kas juhusest või võtab teadmata aja, siis ei ole ilmselgelt tegemist usaldusväärse seadmega ja hageja ei usu enam, et edaspidi tõrkeid ei esine. Kostja teatas 09.11.2021 e-kirjaga, et arvuti on töökorras, mille peale vastas hageja, et jääb taganemise juurde. Kostja 02.12.2021 vastuse kohaselt 31.05.2021 arvutil riket ei tuvastatud, põhjus olevat „arvuti kasutaja oskamatus arvuti käsitlemisel“, juulikuise rikke kohta neil pole üldse andmeid ja olukordadeks, kus klient vajab vältimatult arvutit remondiperioodiks ajaks, olevat alati lahenduseks asendusarvuti, kuid hageja selleks ei avaldanud soovi. Hageja vastas 14.12.2021 ning esitas kostjale täpsustava selgituse, põhjendas lepingust taganemist ja märkis mh, et ei olnud teadlik võimalusest saada asendusarvuti ja müüja sellisest võimalusest ei rääkinud. Hageja on seisukohal, et kostja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja on korduvalt andnud kostjale võimaluse arvuti parandamiseks, kuid vaatamata sellele ilmnes uus puudus. Hageja tegi kaupluses müüjale ka ettepaneku, et ostab selle arvuti asemel teise ning vajadusel maksab juurde, kuid müüja sõnul nii need asjad ei käi. Hageja on kaotanud huvi kostja müüdud arvuti ja selle parandamise vastu, sest see ei sobi otstarbeks, mille tõttu hageja selle soetas. Hageja osutab käsunduslepingu alusel õigusalast nõustamisteenust Hugo OÜ klientidele ja see eeldab peale juriidiliste dokumentide koostamise ka täpsust, korrektsust ja tähtaegadest kinnipidamist. Arvuti ootamatu töötamast lakkamine võib nii hagejale kui ka hageja klientidele kaasa tuua olulise kahju. Hageja rõhutas, et müügilepingu poolena on tal kohustus anda müüjale võimalus puuduste kõrvaldamiseks, ent ta ei pea tegema seda korduvalt ja kostja ei saa mõistlikult oodata, et tal on õigus lõputult puudusi kõrvaldada. Hageja märkis, et arvuti on alates 26.10.2021 kostjale tagastatud. Hageja nõuab kostjalt talle üleantud rahasumma 545 euro tagastamist ning viivisintressi alates 26.01.2021 summas 46,11 eurot (hagi esitamise seisuga). Hageja nõuab kostjalt ka täiendavat viivist seadusjärgses määras alates 16.02.2022 kuni 545 euro tasumiseni. Hageja pakkus välja omapoolse variandi kompromissiks. 24.05.2022 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et pakkus teise arvuti ostmist siis, kui veebruaris teada sai, et arvutit niipea tagasi ei saa. Müüja sõnul ei pidavat asjad nii käima ning asendusarvutit ta ei pakkunud. Hageja ei tulnud ise selle peale, et küsida asendusarvutit. Hageja rääkis, et tal on vaja arvutit koheselt töö tegemiseks, kuid müüja selgitas, et parandamine ei käi nii kiiresti. Hageja on seal kaupluses kogu aeg ainult ühte müüjat näinud. Hageja selgitas, et hagi p-i 2.7 on sattunud näpuviga. Tegu on kogu aeg olnud juuni algusega ning ekslikult on hagis kirjas juuli. Hageja selgitas, et ei ole suutnud juunikuise rikke täpset aega taastada- see pidi olema enne jaanipäeva, aga kuupäev ei meenunud kummalegi. Probleem hakkas mai kuust ning paar nädalat oli vahe. Müüja õpetas mais seda nuppu kasutama, aga see probleemi ei lahendanud. Tookord vea esinemist kirjalikult ei vormistatud ja hageja ei saa seda ka nõuda. Hagejale tundus sinnamaani, et kostja käitus heauskselt: müüja võttis arvuti vastu ja hageja ei näinud põhjust nõuda dokumente, arvuti jäi kostja kätte. Juuni alguses, kui nad viisid arvuti kauplusesse, siis müüja ütles, et jätke arvuti sinna ja ta helistab õhtul. Tõepoolest helistaski. Ta kõrvaldas rikke, kuid ei öelnud, mis viga see oli. Hageja avaldas, et ei soovi uut arvutit, sest ta on juba uue ostnud. Hageja ei saa lubada, et arvuti iga natukese aja tagant lõpetab töötamise. Hageja on kõiki probleeme taganemisavalduses kirjeldanud (ka andmete kustutamise kohta). Hageja kinnitas, et 06.11 ei helistanud keegi ei hagejale ega ka tema abikaasale. Kui abikaasa oli kauplus uurimas käinud, kaua arvutiga läheb, öeldi talle, et vaja on mingeid varuosi ja millal tuleb, ei tea. Hageja sõnul osutus toode praagiks ja nii on.

Hageja jäi hagi juurde ning palus kostjalt välja mõista 545 eurot, viivise alates 26.01.2021tänase seisuga 57,81 eurot, täiendava viivise tänasest kuni kohustuse täitmiseni. Müügilepingust taganemise põhjus oligi see, et ostetud arvuti ei sobinud hagejale töötamiseks. Kunagi ei teadnud, kas arvuti hakkab tööle või ei ja koguaeg tuli probleeme välja. Arvuti jäi pärast viimast parandamist müüja kätte. Hageja märkis, et talle ei mainitud kunagi, et see oleks hageja tarbimise süü. Parandused võtsid palju aega ja see viitab sellele, et see polnud hageja süü. Kostja vastuväited 19.03.2022 esitas kostja hagivastuse. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja märkis, et müügitehingut kinnitas lisaks sularahaarvele ka dokument detailse spetsifikatsiooniga, milles oli mh ära toodud arvutile antav müügigarantii 12 kuud VÕS § 230 tähenduses. Arvutiga anti hagejale kaasa kingituseks ka sülearvuti kott. Hageja pöördus 02.02 kostja kauplusesse ja kurtis, et kui arvutit liigutada, siis kustub ekraan ära. Vormistati tööleht nr 3750, kuhu märgiti hageja sõnade järgi vea kirjeldus. Töö tüübiks märgiti garantii. Töölehe on kinnitanud allkirjadega nii hageja kui ka töö vastuvõtja/teenindaja Sxxx Sxxxxxxx. Kostjal oli kohustus arvuti garantiikorras tasuta parandada ja seda kostja ka tegi. 31.05.2021 pöördus hageja arvutiga kauplusesse, kus vormistati tööleht nr 3781 vea kirjeldusega: Pilt puudub (taustavalgustus?). Töö tüüp: garantii. Töölehe kinnitasid samad isikud. Kohapeal selgus, et hageja on arvuti sulgenud unerežiimi ning ilmselt ei osanud arvutit unerežiimist välja tuua. Teenindaja selgitas hagejale, et unerežiimist väljumiseks ja arvuti nö äratuseks on vaja käivitusnuppu paar sekundit all hoida ning kindlasti mitte nuppu korduvalt järjest vajutada. Arvuti ei vajanud remonti, seda kinnitab veenvalt ka asjaolu, et müüja käivitas arvuti koheselt. Hageja väitis pidevalt, et ei vormistata dokumente, samas on ta ise neile alla kirjutanud. Kostja selgitas, et kui arvutiga pöördutakse mistahes probleemi lahendamiseks kauplusesse, siis tehakse alati tööleht. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta juuni alguses pöördus kauplusesse, sest arvuti ei käivitunud enam üldse. Hageja ei ole tõendanud, et selline juhtum oleks aset leidnud. Hageja väited ei ole ka loogilised seetõttu, et kui ta 31.05 oli arvutiga kaupluses ja pärast seda arvuti mõned nädalad töötas suuremate tõrgeteta, siis poleks see visiit saanud olla kuidagi juuni alguses. 26.10.2021 pöördus hageja arvutiga kauplusesse, kus vormistati tööleht koos osapoolte allkirjadega. Vea kirjelduseks oli: Sisse lülitades pilt puudub, ekraan jääb mustaks. Töö tüübiks jällegi garantii. Kostja selgitas oktoobri töölehe osas, et kostja kaupluses esines internetiühendusega katkestusi ja püsiv ühendus Jõgeva keskuses asuva serveriga polnud võimalik. Seetõttu vormistati tööleht käsitsi ning ilma konkreetse töölehe numbrita. Kõikides olukordades on vormistatud tööleht ja alati on seal all ka hageja allkiri. Hageja tõend on 26.10.2021 vormistatud töölehe konts, mille ettenäitamisel oleks hageja saanud oma arvuti kätte. Kõigil klientidel, ka juriidilise haridusega hagejal, on igal ajal võimalik küsida endale dokumentidest koopia ja seda ka e-kirja teel. Arvuti parandati tasuta garantiikorras ja 06.11.2021 teavitati hagejat telefoni teel, et arvutile võib järgi tulla. 07.11.2021 saatis hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse. Taganemise avaldus saabus kostjale vahetult pärast hagejale teadaandmist telefoni teel, et arvuti on korras ja võib järgi tulla. Avaldus tuli kostjale üllatuseks, varem sellisest võimalusest hageja polnud rääkinud. Avalduses ei ole hageja konkreetselt välja toonud, mida ta kostjale ette heidab, millised lepingu olulised rikkumised on aset leidnud jne. Oli ainult üldsõnaline jutt, mis on märkimisväärses osas liialdused, väljamõeldised või valed. Samuti on hageja oma avalduses toonud välja hüpoteetilisi olukordi, mille tulemusena võivad talle suured rahalised kahjud tekkida, mis ei saa olla aluseks lepingust taganemisele. Hilisemas kirjavahetuses ja hagiavalduses väidab hageja, et arvuti ei ole usaldusväärne ja konstateerib: /.../müüsite mulle arvuti, mis pidanuks olema töökorras, ent kahjuks ei osutunud

töökindlaks/.../. Ka selline abstraktne väide ei saa kostja hinnangul olla aluseks olulisele lepingu rikkumisele. Kostja leidis ja kinnitas, et ei ole tegelikult kuidagi lepingut rikkunud ning andis sellest hagejale 02.12 teada. Hagis räägib hageja ka mingisugusest juulikuisest arvutirikkest, mis on täiesti uus väide ega vasta tõele. Oma väiteid arvuti mittetöötamisest perioodil 15.02.2021 kuni 25.10.2021 ei ole hagejal millegagi tõendada ja tõenäoliselt on hagejal ka kuude ja päevadega midagi segi läinud. Kostjale jäi arusaamatuks, miks ta peaks olema kursis hageja tööülesannetega, mida ta taganemisavalduses detailselt kirjeldab ning et kostja peaks ise pakkuma remondiperioodiks asendusarvutit. Kui hageja oleks poole sõnagagi 26.10 märku andnud kui oluline on tema amet ja milline hukatus teda võib ees oodata, kui tal puudub arvuti, siis väga suure tõenäosusega oleks klienditeenindaja ka asendusarvuti teema jutuks võtnud. Kostja ei näinud võimalust kompromissiks. 24.05.2022 toimunud kohtuistungil vaidles kostja hagile vastu. Arvuti oli umbes kolm aastat vana. Arvutil ei olnud probleem kui hageja selle ostis. Tekkisid jah probleemid, aga selliseid asju ei juhtu tihti. Kostja sõnul ei ole seda tõesti tohtinud juhtuda, et arvuti ütleb nii ruttu üles. Kostja avaldas, et on siiamaani nõus vahetama arvuti ümber. Kostja teatas, et on arvutist kõik hageja andme kustutanud. Kostja ei osanud öelda, mis sel arvutil konkreetselt viga oli. Kui müüja ütles, et oli emaplaadi viga, ju siis nii oli. Müüja paneb arvuti vead kirja kliendi sõnade kohaselt. Kostja vaides vastu hageja väitele, et müüja keeldus teist arvutit asendusena müümast. Kostja oleks hea meelega selle parema vastu vahetanud. Kostja ei teadnud, kas hagejale helistati 06.11 või 07.11, kuid jäi kindaks, et kõigepealt helistati hagejale, saadetki ka kirjalik teda ja alles siis hageja taganes lepingust. Helistamise väidet ei ole kostjal millegagi tõendada. Kostja sõnul ei pakkunud ta asendusarvutit, hageja võinuks seda ise küsida- kostja ei tea, milleks ja kui palju inimesel arvutit vaja on. Tegu oli koroonaajaga ning üldjuhul parandatakse arvuti nädalaga. Kostja selgitas, et poes neil arvuteid ei parandata. Kostja pani kahtluse alla, et juunis ei olnudki arvutil midagi viga, kui hageja sellega poodi tuli. Eks siis müüja pani n.ö käe peale ja jälle töötas. Kostja sõnul ei vasta tõele, et arvutit ei viidud poest remonti 3-4 päeva jooksul ära. Mingit kullerit neil ei käi, vaid töötajad sõidavad Jõgeva ja Tartu vahel ja toovad. Kostja oli seisukohal, et ostja süsteemid ei olnud korras või ta ise kasutas arvutit valesti. Hageja oleks s võinud konsulteerida mõnes teise poes. Kostja endal asja süüd ei näinud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Hageja ostis kostjalt 26.01.2021 kasutatud sülearvuti Lenovo ThinkPad Yoga 370. - Hageja maksis kostjale arvuti eest sularahas 545 eurot. - Kostja andis müüdud sülearvutile müügigarantii 12 kuud. - 26.10.2021 pöördus hageja arvutiga, selle rikke tõttu kostja poole kostja Tartus asuvasse kauplusesse. Hageja andis kostjale arvuti üle ning arvuti on siiani kostja valduses. - Hageja saatis kostjale 07.11.2021 e-posti teel kirjaliku müügilepingust taganemise avalduse, mille kostja sai samal päeval kätte. Kohus leiab, et pooled on sõlminud tarbijamüügilepingu VÕS § 208 lg 4 mõttes. Pooled vaidlevad taganemise õiguspärasuse üle (lepinguliste kohustuste rikkumine) ja taganemisega seotud tagajärgede üle (ostusumma tagastamine).

Võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätted muutusid alates 01.01.2022 seoses EL direktiivi ülevõtmisega, sh ka VÕS § 223, mis nüüd sätestab müügilepingust taganemise asja lepingutingimustele mittevastamise tõttu. Tarbijalemüügi uued sätted jõustusid enamuses 01.01.2022. Kuna müügileping sõlmiti 2021.a, siis tuleb lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest, s.o võlaõigusseaduse 2021.a kehtinud redaktsioonist. Esmalt tuleb kontrollida, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud ja sellest tulenevalt õigustatud nõudma lepingu alusel makstu tagastamist. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Taganemise kehtivuse eeldused saab jaotada materiaalseteks ja formaalseteks eeldusteks. Materiaalseteks eeldusteks on müügilepingu oluline rikkumine ning müüja vastutus rikkumise eest. Formaalseteks eeldusteks on lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul teatamine ning taganemise avalduse esitamine mõistliku aja jooksul. Riigikohus on lahendis nr 2-17-1937 p-s 16 selgitanud, et müügilepingu rikkumiseks on muu hulgas see, kui müüdud ese ei vasta lepingutingimustele (st on puudusega), mh ei ole vähemalt keskmise kvaliteediga (VÕS § 77 lg 1, § 217). Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21): · puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); · puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); · ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); · sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); · ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). Materiaalsed eeldused Kõige olulisemaks materiaalseks eelduseks lepingust taganemise puhul on lepingu oluline rikkumine. Hageja märkis, et ostetud arvuti ei sobinud hagejale töötamiseks, sest pidevalt tekkisid rikked, mis takistasid töö tegemist ning hagejalt ei saa mõistlikult oodata, et ta annab kostjale lõputult võimalusi puuduste kõrvaldamiseks. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 p 2 ja 6 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui: kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse; tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel.

VÕS § 223 lg 1 sätestab, et müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse tarbijalemüügi puhul müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. Vaidlust pole, et hageja ostis kasutatud arvuti. Ka asjas esitatud tõendid, arvuti hind (uuena maksab taoline arvuti umbes 2 korda rohkem) ja menetlusosaliste selgitused ei viita sellele, et arvuti oli ostmise hetkel uus. Kohus selgitab, et kasutatud esemete puhul ei kehti sama kvaliteedi standard nagu uute esemete puhul. Samas peab ka kasutatud ese vastama vähemalt keskmisele kvaliteedile (VÕS § 77 lg 1) ning eset peab olema võimalik kasutada nii nagu neid tavapäraselt kasutatakse. Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus mitmes oma lahendis. Riigikohus on mh korduvalt selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (RKTKo 2-15-18987 p 13, 3-2-1-23-10 p 12). Riigikohus nõustus lahendi nr 3-2-1-23-10 p-s 12 hagejaga, et kui kostja reklaamis autot garantiiga, siis võis hageja mõistlikult võttes eeldada, et tegemist on kontrollitud, kvaliteetse ja korras kasutatud autoga. Asja materjalidest nähtuvalt ei leppinud pooled müügilepingus kokku eritingimustes. Samuti pole tõendatud, et pooled leppisid kokku arvuti mingites konkreetsetes omadustes või et kostja teadis müügilepingu sõlmimisel, milleks hageja täpsemalt arvutit kasutab. Hageja selgitas enda töö sisu ja olemust kostjale hiljemalt taganemise avalduses. Ka tunnistaja ütlused ei kinnitanud asjaolu, et hageja avaldas müügilepingu sõlmimisel kostjale, milleks ta arvuti ostab. Tunnistaja sõnul mingi hetk müüjale seda öeldi, kui arvutit viidi mitmendat korda parandusse. Kohus leiab, et hageja töö eeldab tegelikkuses täiesti tavapärast arvuti kasutamist, s.o eelkõige dokumenditöötlusprogrammide, levinud muude programmide ja veebibrauseri kasutamist, st arvutit polnud tarvis mingiks eriliseks otstarbeks. Samal viisil kasutavad arvutit ka enamus teisi tavalisi inimesi. Seega ei vajanud hageja arvutile selle kasutamiseks mingeid eriomadusi. Kohtu hinnangul vastab kasutatud arvuti keskmisele kvaliteedile siis, kui arvuti käivitub ja töötab vigadeta, sh on mõistliku kiirusega, on võimalik tõrgeteta kasutada erinevaid programme, nt video-, pildi- ja tekstitöötlusprogramme ning veebibrauserit. Arvestades, et kostja andis kasutatud arvutile aastase garantii, siis võis hageja mõistlikult eeldada, et ta ostis kontrollitud arvuti, mis töötab tõrgeteta, kuid esimene viga tekkis juba 31.01.2021, s.o vähem kui nädal pärast ostmist. Hageja viis arvuti kostja poodi 01.02.2021, sest arvuti ei käivitunud. Hageja sai arvuti tagasi 15.02.2021 ning müüja sõnul oli veaks emaplaadi rike. Kuni mai lõpuni töötas arvuti suuremate tõrgeteta (vajalik oli aeg-ajalt arvuti sisselülitamiseks nuppu korduvalt vajutada), kuid siis ei käivitunud arvuti enam. Poes läks arvuti käima. Juunis enne jaanipäeva ei käivitunud arvuti taas. Hageja viis selle kostja kauplusesse. Õhtul tagastati arvuti ning öeldi, et tegemist oli väikese rikkega, mis suudeti kohapeal ära parandada. Pärast seda toimis arvuti korralikult, kuid esines jätkuvalt olukordi, kus käivitus alles mitmekordse nupuvajutuse peale. 25.10.2021 lülitus arvuti sisse, kuid ekraan ei hakanud tööle. Istungil tunnistaja Juhan Panksepa antud ütlused (dtl 56-57) kinnitavad hageja kirjeldatud olukordi, arvutil esinenud vigu ja suhtlus müüja esindajaga kaupluses. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja antud ütlustes. Kokku käis tunnistaja ise viiel korral kostja poes selle arvuti pärast. Tunnistaja selgitas, et viga on iga kord olnud selline, et

kui jätta arvuti ooterežiimi, siis ei läinud arvuti enam käima. Arvuti töötas, aga pilti ei tulnud ette. Nad järgisid poest antud juhiseid nupu vajutamise kohta, kuid see ei mõjunud. Töölehtedest (dtl 43 tööleht 02.02.2021 nr 3750, dtl 35 tööleht 31.05.2021 nr 3781, dtl 36 tööleht 26.10.2021 numbrita) nähtub, et probleemiks oli see, et arvutil puudub pilt (nt sisse lülitades või arvutit liigutades). Vaidlust ei ole selles, et kostja parandas arvutit garantiikorras vähemalt kaks korda. Juunis arvuti garantiikorras parandusse ei läinud, sest kaupluse töötaja sai ise rikke kõrvaldatud. Kohtu hinnangul olid arvutil iga korda sisuliselt samad puudused – kas arvuti ekraan ei töötanud või arvuti ise ei töötanud. Tegemist oli puudusega, mis ei võimaldanud arvutit kasutada. Arvutit pole võimalik kasutada, kui selle ekraan ei tööta ning ekraanilt pole seetõttu võimalik midagi näha. Arvutit ei saa ilmselgelt kasutada ka siis, kui see ei lähe üldse tööle. Arvuti, mis ei ole töökorras või ei tööta tõrgeteta, ei vasta lepingutingimustele ega ka kasutatud arvutite puhul keskmisele kvaliteedile. Ka kostja ise avaldas istungil, et seda poleks tõesti tohtinud juhtuda, et arvuti ütleb nii ruttu üles. Seega ei ole tegelikult ka kostja hinnangul tavapärane, et müüdud arvuti nii vähe aega töötab. Kostja müüs hagejale puudustega arvuti, s.o arvuti ei vastanud lepingu tingimustele. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kostja ei suutnud arvutil esinevaid puuduseid ka kolme korraga kõrvaldada, arvestades, et samad vead tekkisid pärast parandamist uuesti. Seega igasugune parandamine tegelikult ebaõnnestus. Ühe ja sama arvutiga viis korda poes käimine põhjustab ostjale kindlasti ebamugavusi, eelkõige juba seetõttu, et ostetud asja pole võimalik kasutada ning arvuti poodi viimisel tekivad aja- ja transpordikulud. Puudustega eseme müümine, eseme parandamise ebaõnnestumine ja ostjale ebamugavuste tekitamine on olulised lepingurikkumised, seda nii eraldiseisvalt kui ka koos. Kostja vastutab müüdud arvuti puuduste eest eelkõige siis, kui puudust oli olemas arvuti müümisel (VÕS § 218 lg 1), puudus ei tulenenud hagejast (VÕS § 101 lg 3), hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arvuti ostmisel, et sellel on puudus (VÕS § 218 lg 4) ning pooled pole sõlminud kostja vastutust piiravat kokkulepet või kostja ei saa sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2). Esmalt märgib kohus, et asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada mingit kostja vastutust piiravat kokkulepet poolte vahel. Samuti ei anna asja materjalid alust järeldada, et hageja teadis või pidi arvuti puudustest selle ostmisel teadma. Arvestades kostja antud garantiid, võis hageja mõistlikult võttes arvestada, et tegemist on töökorras oleva arvutiga. Veelgi enam, ükski inimene tavapärases olukorras ei ostaks teadlikult selliste puudustega arvutit. VÕS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. VÕS § 218 lg-st 2 lähtuvalt eeldatakse müüja vastutust tarbijalemüügi puhul 6 kuu jooksul eseme müümisest ja selle üleandmisest. Tegemist on erandiga üldisest reeglist, s.o VÕS § 218 lg-st 1. Müüjal on kohustus tõendada, et puudus tekkis tarbija enda tegevuse tagajärjel. VÕS §

101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Arvestades, et puudused ilmnesid (vt ülal töölehed ja tunnistaja ütlused) juba nädal pärast müügilepingu sõlmimist, s.o 31.01.2021 ning pärast arvuti garantiikorras parandamist jälle ca 3 kuu pärast mais, seejärel juba mõned nädalad hiljem juunis enne jaanipäeva ning juba uuesti 4 kuu pärast oktoobris, siis saab järeldada, et puudus oli olemas arvuti üleandmise hetkel. Asjas pole leidnud tõendamist asjaolu, et puudus tulenes hagejast, s.o hageja kasutas arvutit valesti või tekitas ise mingi vea/rikke. Kohus märgib, et käivitusnupu mitmekordne või liiga pikk või lühike vajutamine ei põhjusta mõistlikult võttes viga, mille tõttu arvuti enam üldse ei käivitu. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et hageja kasutas arvutit mingil muul moel valesti, mis põhjustas hagis viidatud arvuti puudused. Eeltoodust tulenevalt on taganemise materiaalsed eeldused täidetud. Kostja müüs ja andis hagejale üle puudustega arvuti, tegemist on olulise lepingu rikkumisega ning kostja vastutab lepingu rikkumise eest. Formaalsed eeldused Taganemise formaalsed eeldused on seotud puudustest teavitamise ja taganemise ajaliste küsimustega. Hagejal oli kohustus teavitada kostjat arvuti puudustest mõistliku aja jooksul ning esitada taganemise avaldus samuti mõistliku aja jooksul. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja pöördus koos abikaasaga iga kord kostja poodi, kui puudus jälle esines. Asjaolude pinnalt pole võimalik järeldada, et hageja on rikkunud puudustest teavitamise mõistlikku aega, s.o teatanud puudustest pärast 2 kuud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda kui ta sai puudustest teada. VÕS § 118 lg 1: Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama (p 1) või käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud (p 2). VÕS § 223 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et hageja on korduvalt käinud kostja juures probleemiga, et arvuti ekraan või arvuti ise ei tööta. Hageja on kostjale andnud korduvalt võimaluse arvuti ära parandada, kuid iga kord see ebaõnnestus ning arvuti lõplikult korda ei saanud. Samuti on tunnistajate ütlustega tõendatud, et hageja palus arvuti asendamist teisega, kuid kostja keeldus. Kostja poes olev müüja väitis, et nii need asjad ei käi. Kostja ei osanud istungil põhjendada, miks ja mis alusel hagejale nii öeldi. Pärast lepingust taganemist oli kostja nõus ainult arvuti asendamisega, s.o polnud nõus taganemisega ja raha tagasimaksmisega. Vastuolulise käitumisena täitis kostja aga ühe hageja nõude taganemisavalduses – kustutada arvutist kõik isiklikud andmed.

Kostja ei suutnud tõendada ka enda väidet, et teatas hagejale telefoni teel enne taganemise avalduse saamist, et arvuti on parandatud ja sellele võib järgi tulla. Hageja taganes müügilepingust enne kostjalt teate saamist (dtl 28 kirjavahetus perioodil 09.11.202114.12.2021). Kostja väide, et ta helistas enne taganemise avalduse saamist on paljasõnaline. Kostja ütles istungil, et tal pole telefonikõnet millegagi tõendada. Kohtu hinnangul ei mõjuta tegelikult see, kas kostja teavitas või ei teavitanud hagejat enne taganemisavalduse saamist hageja õigus lepingust taganeda. Kohus nõustub hagejaga, et ostja ei pea müüjale andma korduvalt võimalusi asja parandamiseks või asendamiseks. Kui asja parandamine või asendamine pärast ühte korda on ebaõnnestunud, siis ei pea ostja tegelikult andma müüjale enam uut võimalust asja veelkordseks parandamiseks või asendamiseks. Kohus märgib, et ostetud asjaga üle 2 korra müüja poole pöördumine tekitas hagejale juba iseenesest põhjendamatult ebamugavusi, st tal oli pikema perioodi jooksul arvuti kasutamine korduvalt takistatud ning mingit asendusarvuti kasutamist talle tegelikult ei võimaldatud. Kostja ei osanud istungil selgitada, miks asendusarvutit hagejale ei pakutud. Kohus leiab, et asendusarvuti olemasolul oleks pidanud kostja seda siiski ise hagejale pakkuma- nimelt käibes on tavapärane, et selliste väiksemate asjade Seega oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ka mingit täiendavat tähtaega andmata. Taganemisavaldus on esitatud õigeaegselt. Eeltoodust tulenevalt on täidetud ka taganemise formaalsed eeldused ning hageja on müügilepingust seega kehtivalt taganenud. Müügileping on lõppenud taganemise tõttu ning taganemise tagajärjel tuleb leping tagasi täita, s.o hageja peab kostjale tagastama saadu ning kostja peab hagejale tagasi maksma ostusumma. Puudub vaidlus, et hageja on tagastanud saadu ning arvuti on kostja käes. Kostja ei ole hagejale ostusummat tagasi maksnud. Kohus leiab, et hageja nõue ostusumma 545 euro tagastamiseks on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Viivis Hageja on esitanud viivisintressi nõude perioodil 26.01.2021-15.02.2022. Hageja viitas VÕS § 189 lg 1 lausele 3. VÕS § 189 lg 1 lause 3 näeb ette, et tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Istungil väljendas hageja selgelt, et nõuab viivist alates 26.01.2022. Kohus leiab, et tegemist on viivise nõudega ning mitte intressi nõudega. Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. Kohus selgitab, et viivist saab nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kostjal ei olnud rahalise täitmise kohustust lepingu sõlmimisel ning seega ei saanud kostja olla viivituses alates lepingu sõlmimisest. Viivis muutus sissenõutavaks hageja poolt ostusumma tagastamise tähtaja möödumisel. Taganemisavalduses andis hageja kostjale tähtaja 21.11.2021 ostusumma tagastamiseks. Alates 22.11.2021 muutus ostusumma seega sissenõutavaks ning nimetatud ajast oli hagejal õigus arvestada viivist. Sellest tulenevalt saab hageja viivise nõude rahuldada osaliselt ning viivis tuleb ümber arvestada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kuna pooled polnud viivisemääras kokku leppinud, kohaldub seadusjärgne viivisemäär. Viivis perioodil 22.11.2021-15.02.2022 seadusjärgses määras 545 eurolt on 10,27 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka nn täiendavat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 16.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab täiendavat viivist seadusjärgses määras. Kohtu hinnangul on see võimalik ja selles osas tuleb nõue rahuldada. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 555,27 eurot, millest 545 eurot on põhinõue ja 10,27 eurot perioodil 22.11.2021-15.02.2022 sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) tagastamata põhisummalt 545 eurot alates 16.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 94% ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 94% ulatuses kostja kanda ja 6% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 175 eurot. Muid kulusid hagejal ei ole. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud kulu. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 175 eurot, mis on riigilõiv. Kohus jättis menetluskulud 6% ulatuses hageja kanda ja 94% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 10,50 eurot ja kostja kanda 164,50 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 164,50 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.