Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. juuni 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-1183
Tsiviilasi
Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) hagi A.A. ja B.B. i vastu kulutuste hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
13 742,22 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2021 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
A.A. ja B.B. i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. mai 2022
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (kostjad):
1.A.A. (kostja I, isikukood xxxxxxxxx)
2.B.B. (kostja II, isikukood xxxxxxxxx) Apellantide esindaja vandeadvokaat Kalev Pihlak Vastustaja (hageja): Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) (registrikood: 75005222), esindaja Marko Kotsar
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2021 otsus ja jätta Viljandi linna hagi A.A. ja B.B. i vastu rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Viljandi linna kanda.
4.Välja mõista Viljandi linnalt A.A. ja B.B. i kasuks menetluskuluna maakohtus 2407, 80 eurot ja ringkonnakohtus 2912 eurot, millele lisandub viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Jätta Viljandi linna 25. mai 2022 taotlus haginõude suurendamiseks ja uute tõendite vastuvõtmiseks läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu; hageja) esitas 25. jaanuaril 2021 Tartu Maakohtule hagi A.A. (kostja I) ja B.B. i (kostja II) vastu käsundita asjaajamise korras tehtud kulutuste hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjalt I välja 6871,11 eurot ning kostjalt II 6871,11 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt viibis kostjate isa C.C. (sündinud xxx, surnud xxx) alates 2001. aastast ööpäevaringsel hooldusteenusel, kuid tema sissetulekud ei kata kogu ulatuses hooldusteenuse kulusid. C.C. sissetulekuks oli vanaduspension ja sotsiaaltoetus kokku 543,67 eurot, millest hoolduskulude katteks oli võimalik kasutada 489,30 eurot. Hoolekandekeskuse kohamaksumus oli 2020. aastal ühes kuus 980 eurot. Igakuiselt jäi puudu 490,70 eurot. C.C. maksis kostjatele elatist alates vanemate lahutusest 1971. aastal kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Kostjad ei ole hooldusteenuse arveid vaatamata meeldetuletustele tasunud. Hageja on täitnud kostjate eest nende endi seadusest tulenevat kohustust (ülalpidamiskohustust oma isa ees) ning selline käsundita asjaajamise teel täidetud kohustus tuleb hüvitada isikute poolt, kelle eest hageja on asja ajanud. Hageja on esitanud kulutuste hüvitamise nõude perioodi 2018 – 2020 eest.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad leidsid, et käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud. Kostjatel ei ole kohustust C.C. d ülal pidada. Kostjate isa ei ole kostjatelt ülalpidamist nõudnud. Asjaolu, et hageja paigutas C.C. hooldekodusse, kus tema eest tuli tasuda 980 eurot kuus, ei tähenda iseenesest, et tegemist on tingimata põhjendatud ja vajalike kuludega. Isegi kui mingis ulatuses ülalpidamiskohustuse olemasolu möönda, siis tuleks kostjad ülalpidamiskohustusest vabastada, sest C.C. abivajadus tekkis tema enda ebamõistliku käitumise (pikaaegse alkoholi kuritarvitamise) tagajärjel. C.C. hooldusteenusele paigutamine toimus aastaid tagasi kostjaid kaasamata ning nende teadmata. Olukorras, kus hageja on iseseisvalt asjaajamise ette võtnud ning C.C. ise pole kostjatelt elatist nõudnud, oleks sedavõrd suure summa väljamõistmine kostjatelt hea usu
põhimõttega vastuolus (VÕS § 6 lg 2). Kostjate isa on kogu oma tööealise elu ajal teenitud vaba raha alkoholile kasutanud ning teeninud tulu vaid minimaalselt vajalikul määral, rikkudes seeläbi tervise ja viies end vaesusesse. Hageja on jätnud tähelepanuta perekonnaseaduse (PKS) §-s 108 sätestatud tagasiulatuva ülalpidamise piirangu. C.C. le ei ole antud võimalust ise küsimust kostjatega lahendada. Hageja tegevus ei ole kooskõlas põhimõtetega, mille alusel kohalik omavalitsus peaks tegutsema. Hageja pidi olema teadlik, et C.C. vara ei võimalda tal enda kulusid katta, ning heas usus toimides oleks hageja pidanud kostjate isaga suhtlema, et ta saanuks oma väidetavad õigused kostjatelt elatist saada ise õigeaegselt maksma panna.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 6871,11 eurot ning kostjalt II välja 6871,11 eurot. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 650 eurot. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle, et kostjad on C.C. esimese astme alanejad sugulased (lapsed) ning C.C. viibis hoolekandeasutuses alates 2001. aastast. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et hageja peab tõendama kostjate ülalpidamiskohustuse olemasolu. Kostjad ei ole ülalpidamiskohustusest vabastatud. Kostjate ülalpidamiskohustus algas C.C. paigutamisel hoolekandeasutusse 20 aastat tagasi. Hageja on esitanud tõendid elatise nõude kohta, sh täitetoimiku, millest nähtub, et C.C. on hagejate ees ülalpidamiskohustust täitnud. Kostjad ei ole soovinud osalist ülalpidamiskohustusest vabastamist. Hageja on tõendanud Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018, 17. detsembri 2018 ja
6.jaanuari 2020 korraldustega (tl 7-13) kostjate ülalpidamiskohustuse ulatuse. Tegemist on sisuliselt ettepanekutega kostjatele hüvitada käsundita asjaajamisest tulenevad kulutused. Hageja on kostjate poole pöördunud ka 24. novembri 2017, 11. mai 2018, 1. novembri 2018, 11. juuni 2019 kirjadega (tl 14-17). Puuduvad piisavad alused kostjate täielikuks vabastamiseks C.C. ülalpidamiskohustusest. Kõrge vanusega isiku puhul saab eeldada tema abivajadust. C.C. vanust arvestades ei ole abivajadus, sh hoolekandeasutuses viibimise vajadus, erandlik. C.C. seisund tõi kaasa tema hoolekandeasutusse paigutamise ja abivajadus ei ole ära langenud. Perearsti saatekirjast nähtub mh, et C.C. oli alkohoolik pika aja jooksul kuni tema hoolekandeasutusse paigutamiseni. Samas puudub alus järeldada, et hoolekandeasutusse paigutamise põhjuseks olnud alkoholism on 17 aastat hiljem aluseks ülalpidamiskohustusest vabastamiseks PKS § 103 lg 1 p 1 alusel. Oletuslikud on kostjate väited, et C.C. saanuks alkoholi mittetarvitades koguda piisavalt vara ja tema majanduslik seis oleks käesoleval ajal abivajadust välistav. C.C. enda poolt elatise nõude mitteesitamine ei ole asjaolu, mis välistaks hagi rahuldamise. C.C. ülalpidamisvajaduse ulatus on eelduslikult võrdne hoolekandeasutuses viibimisega seotud kuludega. Hageja on esitanud OÜ Avitar kohamaksumuse võrdluse perioodil 2018-2020. Hageja on tõendanud pangakonto väljavõtetega C.C. sissetulekute suuruse ja hageja kantud kulude suuruse C.C. hoolduskulude kandmisel (tl 67-75, tabel tl 85-105), asja juurde on võetud ka kostjatele esitatud arved. Maakohus leidis, et eelnevaga on tõendatud nõude suurus kummagi kostja vastu. Maakohus asus seisukohale, et käsundita asjaajamise eeldused on täidetud (VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja § 1023 lg 1). Seda ei muuda kostjate vastuväited, et kostjaid ei teavitatud C.C.
hoolekandeasutusse paigutamisest ning hagejal ei olnud kavatsust nõuda kostjatelt kulutuste hüvitamist. Hageja on tõendanud, et kostjatega suhtlus on olnud tulemusteta. Hageja nõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ega riku PKS § 108 lg-s 1 sätestatut, sest kostjad on mitmete aastate jooksul hoidnud kõrvale C.C. ülalpidamiskohustuse täitmisest, ei ole teinud hagejaga koostööd ega esitanud nõudeid enda ülalpidamiskohustusest täielikuks või osaliseks vabastamiseks. Hageja on kandnud mõistlikult vajalikke kulutusi, mille eesmärgiks on C.C. abivajaduse katmine ja hoolduskulude tasumine pensionist puudujääva osa ulatuses. VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks pole alust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega paluvad kostjad jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti hagi rahuldanud. Hageja nõude eeldused on olulises ulatuses tõendamata ning maakohus on tuginenud hagi rahuldamisel hageja paljasõnalistele väidetele. Lisaks esineb alus jätta VÕS § 1023 lg 1 kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel. Maakohus on jaotanud tõendamiskoormise ebaõigesti. Kuivõrd hageja väidab, et perioodil 2018-2020 oli kostjatel kohustus C.C. d ülal pidada, on hagejal ka kohustus oma väidet tõendada. PKS § 97 lg 3 kohaldamise eelduseks on C.C. abivajadus ning võimetus end ise ülal pidada. Hageja ei ole seda tõendanud. Perearsti saatekiri tõendab, et 2001. aastal oli C.C. võimeline iseseisvalt toime tulema, kui ta alkoholi ei tarvita. Menetluses esitatu põhjal saab järeldada, et C.C. oli võimeline ise toime tulema määral, et ei peaks viibima hooldekodus. Hageja poolt esitatud nn hooldusplaani puhul ei ole tegemist tõendiga ning sellest ei ole võimalik järeldada, et C.C. peab viibima hoolekandeasutuses. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oli õigustatud käsundita asjaajamisega ning tõendamata on ka kulutuste kandmine. Hageja esitatud kontoväljavõtted ei tõenda, et C.C. l pole muud vara. Samuti on tõendamata, et C.C. kulusid on kantud hageja eelarvest. OÜ Avitar kirjad hindade muutumise kohta on ebaselge tõendamisväärtusega. Kirjad allkirjastanud A.R. ei ole OÜ Avitar seaduslik esindaja. Võib küll eeldada, et vanuse kasvades abivajadus suureneb, kuid käesolevas asjas tuleb lähtuda C.C. seisundist. C.C. oli teovõimeline ja sai asjadest aru. Peamiseks mureks olid vaevused liikumisel. Kui maakohus põhimõtteliselt möönab, et 2001. aastal oleks võinud olla alust vabastada kostjad nende isa suhtes ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 103 lg 1 p 1 alusel, tuleb jaatada vabastamise aluse olemasolu ka perioodi 2018 kuni 2020 osas. PKS § 103 lg 1 võimaldab ülalpidamiskohustuse täitmist ka ajaliselt piirata. Kohalik omavalitsus läheb hooldekodu kulude sissenõudmisel mööda tegelikust abivajajast, seejuures nõudes viimase lähedastelt korraga kolme aasta kulude hüvitamist, mida PKS § 108 muidu piiraks.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Lastel tekib ülalpidamiskohustus oma vanemate ees laste täisealiseks saamise hetkest. Ülalpidamiskohustuse tekkimine ei tähenda seda, et kohustust oleks vaja kohe täitma hakata. Kui kostjatel oli veendumus, et isa saab kodus
hakkama, siis oli esmalt laste kohustus isale sel viisil ülalpidamist osutada. Asjaolu, et C.C. ei olnud hea isa, ei vabastada kostjaid tema ülalpidamiskohustusest. Kui kohus tuvastab, et kostjatel puudus ülalpidamiskohustus nende isa ees, siis puudub poolte vahel automaatselt ka käesoleva vaidluse esemeks olev käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kostjate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Asjas ei ole vaidlust, et kostjad on C.C. lapsed. C.C. suri xxx ja ta viibis hoolekandeasutuses alates 2001. aastast. Hoolekandeasutusse paigutas C.C. hageja. Hageja nõuab kostjatelt kui C.C. lastelt C.C. hoolekandeasutuse kohatasu hüvitamist aastatel 2018 – 2020 hageja tasutud osas käsundita asjaajamise sätete alusel, kuna C.C. pension ei katnud tema kohatasu. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 3 järgi on täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased) kohustatud andma ülalpidamist abivajavale alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuslaselt PKS § 96 ja § 97 p 3 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist. Siiski ei ole välistatud, et ülalpidamiseks seaduse järgi kohustatud isiku eest täidab tema kohustuse kolmas isik. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi tegemist mh juhul, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, ja kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Seega on kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue. Käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude esitamist ei piira põhimõte, et elatist saab üldjuhul nõuda etteulatuvalt ning PKS § 108 järgi tagasiulatuvalt üksnes kuni ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest tulenev nõue ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (VÕS § 1018 lg 1 p 3) ja sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (Riigikohtu 17. juuni 2015 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 12). SHS § 5 lg 1 ja § 8 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Üheks sotsiaalteenuseks on SHS § 10 p 6 järgi ka isiku hooldamine hoolekandeasutuses. See ei tähenda aga seda, et kohalik omavalitsus peab kõiki sotsiaalteenuseid osutama tasuta. Tulenevalt SHS § 45 lg-st 1 võib isikult võtta sotsiaalteenuse eest tasu ning võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib ka kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu.
8.Hagejal on C.C. hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks kostjate vastu nõue vaid siis, kui kostjad on kohustatud C.C. d ülal pidama. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et lastel tekib oma vanemate ülalpidamiskohustus koheselt nende täiselaiseks saamisel, kuigi see kohustus ei pruugi koheselt realiseeruda. PKS § 97 p 3 järgi eeldab ülalpidamiskohustuse
tekkimine vanema abivajadust. Seega peab hageja kõigepealt tõendama nõude eeldusena C.C. abivajaduse. Asjas on C.C. abivajadus, sh hoolekandeasutuses viibimise vajadus perioodil 2018 – 2020 vaidluse all. Maakohus eeldas C.C. abivajadust tema kõrge vanuse järgi ja järeldas hageja esitatud tõendite 2001. aasta perearsti saatekirja ja allkirjastamata dokumendi nimetusega „Hooldusplaan“ alusel, et hoolekandeasutusse paigutamise vajadus ei ole aastate jooksul (alates 2001. aastast) ära langenud. Kostjad on nii selle maakohtu järelduse, kui ka järelduse aluseks olevad tõendid apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja ei ole C.C. abivajadust, selle ulatust ja hoolekandeasutusse paigutamise vajadust asjas piisavalt tõendanud. Perearsti 2001. aasta saatekirjaga on C.C. suunatud mitte hoolekandeasutusse, vaid statsionaarsele ravile. C.C. hoolekandeasutusse paigutamise aluseks olevat arsti vms otsustust ei ole hageja kohtule esitanud. Tõendid C.C. tervise kohta hilisemast perioodist, sh aastatel 2018 – 2020 puuduvad. Selliseks tõendiks ei saa pidada allkirjastamata hooldusplaani, mille koostajate kvalifikatsiooni dokumendist ei nähtu. Kostja A.A. ringkonnakohtus vande all antud ütluste kohaselt oli tema isa C.C. tervis hooldekodus viibimise ajal hea, ta oli aktiivse eluviisiga, näitas teistele hooldekodu elanikele ette võimlemisharjutusi, käis iseseisvalt Paala järves ujumas, kirjutas ajalehele kommentaare kohaliku vanadekodu elust. Viimasel ajal oli C.C. l küll liikumisega raskusi, ta võttis kaalus juurde ja jalasäärel oli suur haav, mis ei paranenud. Hooldekodu koht oli organiseeritud selleks, et ta ennast surnuks ei jooks, hooldekodus oli joomine keelatud. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et C.C. hoolekandeasutusse paigutamisel 20 aastat tagasi saab lugeda kostjate ülalpidamiskohustuse käivitunuks. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole tõendatud ka C.C. le osundatud hoolekandeteenuse sisu ja puudub asjakohane leping. Viljandi linnavalitsuse korraldused eakate hoolduskuludes osalemise kohta, kostjatele esitatud tasumata arvete koondid ja OÜ Avitar kirjad hagejale hooldusteenuste hindade muutumise kohta C.C. le osutatud hoolekandeteenuse sisu ei tõenda. Üksnes C.C. vanus ja tema paigutamine hooldekodusse C.C. abivajadust PKS § 97 p 3 mõttes ei tõenda. Seega ei ole hageja C.C. abivajadust kui oma nõude rahuldamise olulist eeldust tõendanud. Maakohus ei ole arvestades kostjate vastuväiteid hagejale selgitanud tema tõendamiskoormist C.C. abivajaduse osas, mida hagejal oleks olnud võimalik tõendada eelkõige arsti arvamuse ja dokumentidega hoolekandeteenuse sisu osas. Ringkonnakohus leiab, et eelnev ei mõjuta lõppkokkuvõttes vaidluse lahendamise tulemust.
9.PKS § 103 lg 1 järgi võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustaud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2) või õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3). Maakohus luges täitetoimikuga C.C. ülalpidamiskohustuse täitmise tõendatuks. Ringkonnakohus märgib, et asjas on tõendina esitatud üksnes täitetoimiku esileht, millel on märge „lõpetatud 14. septembril 1984“. Puuduvad tõendid, millises ulatuses C.C. kostjatele nende lapseeas ülalpidamist andis. Kostjad ise selles osas ütlusi anda ei osanud ning nad ei tugine oma vastuväidetes PKS § 103 lg 1 p-s 2 sätestatule.
10.Pooled ei vaidle selles, et C.C. kuritarvitas alkoholi, see asjaolu on tõendatud nii kostjate vande all antud ütlustega ringkonnakohtus, kui ka Viljandi Rajooni Rahvakohtu 1. detsembri
1971 otsusega kostjate vanemate abielu lahutamise kohta, samuti ringkonnakohtule esitatud uue tõendiga, C.C. teise abikaasa D.D. hagiavaldusega abielu lahutamiseks (lk 135). PKS § 103 lg 1 p 1 annab kohtule võimaluse kohustatud isikut ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada juhul, kui kohustuse täitmist on temalt äärmiselt ebaõiglane nõuda. Asjas puudub vaidlus selles, et kostjate vanemate abielu lahutati 1. detsembril 1971 ja kostjate vande all antud ütluste kohaselt ringkonnakohtus lahkusid nad koos emaga ka korterist, kus nad isaga koos elasid. Kostja II oli sel ajal 10 aastane ja rohkem ta isaga tema elu ajal ei kohtunud. Kostja II ringkonnakohtus vande alla antud ütluste kohaselt ta kooselu ajal kartis isa. Kui isa purjus peaga koju tuli, läksid nad vennaga voodi alla peitu. Ta mäletab ka öid, kui koos emaga, väikene vend kärus, jalutasid öistel Viljandi tänavatel. Kostja I ringkonnakohtus vande all antud ütluste kohaselt mäletab ta isaga kooselust teravalt kahte asja: voodi all redutamist ja hetke, kui emaga sammuti uude korterisse. Esimesest kuni viienda klassini veetis ta suved maal isa vanemate juures, kuhu alguses sõitis koos isaga, hiljem üksinda ning isa kadus tema elust ära. Hiljem on ta isaga kohtunud juhuslikult ja käis isa ka alates 2010. aastast hooldekodus vaatamas. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõlemalt kostjalt oma isa ülalpidamiskohustust nõuda on äärmiselt ebaõiglane. Asjas puudub vaidlus, et C.C. jättis oma lapsed (kostjad) alates nende väikelapseeast kostjate ema kasvatada. Asjas esitatu põhjal kogumis saab ringkonnakohus järeldada, et C.C. tarvitas alkoholi kogu see aeg, mil kostjad elasid koos temaga ja see oli ka kostjate vanemate lahutuse peamine põhjus. Kostjad pidid lapsepõlves C.C. suhtes seetõttu ka hirmu tundma. C.C. ei osalenud pärast vanemate lahutust isana kostjate kasvatamisel, ei tundnud huvi nende arengu vastu ning ei täitnud oma kohustust laste eest hoolitseda ja tagada lapsele teadmine, et vanem on lapse jaoks olemas. Nende vanema kohustuste rikkumist ei korva asjaolu, et C.C. sissetulekust pidas kohtutäitur sundtäitmise korras sissetuleku olemasolul kinni elatisraha laste ülalpidamiseks. Vabatahtlikku osalemist kostjate ülalpidamisel ei ole asjas tuvastatud. Kuigi kostja I ütluste kohaselt veetis ta 1.-5. klassini suved isapoolsete vanavanemate juures, ei muuda ainuüksi see asjaolu ringkonnakohtu hinnangut C.C. vanemakohustuste täitmisele kostja I suhtes. C.C. rikkus kostjate suhtes vanemakohustusi määral, mis toob kaasa lapse ülalpidamiskohustuse äralangemise oma vanema suhtes PKS § 103 lg 1 p 1 alusel.
11.Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole ümber lükanud kostjate väiteid, et kui C.C. abivajadus oleks perioodil 2018 – 2020 tõendatud, siis on see tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tulemusena. Tegemist ei ole oletuslike väidetega, nagu leidis maakohus, vaid kostjate objektiivse hinnanguga nende isa elus toimunule. Ka pärast kostjate emast lahutamist jätkas C.C. alkoholi tarvitamist viisil, mistõttu soovis tema teine abikaasa abielu lahutamist. See asjaolu on tõendatud D.D. 26. detsembri 1986 hagiavaldusega abielu lahutamiseks. C.C. hakkas elama hooldekodus 67- aastasena, st vanuses, mil üldjuhul ei saa eelda kõrvalise abi vajadust enesega toimetulekuks. Hageja selgituste tõttu toimus see 2001. aastal perearsti saatekirja alusel, millest nähtub, et toimetuleku puudused tekkisid C.C. l üksnes alkoholi tarvitamise mõjul. Hageja kostjaid sel perioodil probleemi lahendamisse ei kaasanud. Asja materjalide kohaselt oli C.C. l õigus saada omandireformi käigus 1⁄4 36,32 ha suurusest kinnistust, mis oli õigusvastaselt võõrandatud tema isalt, kuid ta ei kasutanud seda õigust ega võimaldanud seda teha kostjatel. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et kinnisasja omandamisega ja mõistliku käitumisega oleks C.C. saanud oma varalist olukorda parandada. Kuna C.C. poolt alkoholi liigtarvitamine on mõjutanud nii tema suhteid perekonnaliikmetega, sh kostjatega, vara olemasolu kui ka tervislikku olukorda, siis ei oma kostjate ülalpidamiskohustusele mõju see, et hageja nõuab neilt ülalpidamiskohustuse täitmist üksnes aastast 2018, kui C.C. oli jõudnud juba kõrgesse ikka.
12.Maakohus jättis välja selgitamata, millised olid kostjate ja C.C. suhted lapsepõlves ja hilisemalt ning kostjate väited ülalpidamiskohustuse ebaõigluse osas sisuliselt käsitlemata, mistõttu jõudis ebaõigele otsusele, et hagi tuleb rahuldada. Kuna kostjatel kohustus anda C.C. le ülalpidamist puudub, ei ole ka hagejal nõuet kostjate vastu C.C. hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks käsundita asjaajamise sätete alusel ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata eelpooltoodud põhjendustel, ei vasta ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse väidetele selles, et hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist C.C. ülalpidamiseks hoolekandeasutuses.
13.Hageja esitas 25. mail 2022 ringkonnakohtule taotluse nõude suurendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Taotlus on esitatud hilinenult ja tuleb jätta tähelepanuta.
14.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole õigusabikulud teiselt poolelt välja üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskulu suuruseks maakohtus 20 h õigusabi eest 3120 eurot, millele lisandub sõidukulu, kokku 3304, 80 eurot, millest maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks kuluks 2407, 80 eurot, sh sõidukulu 184, 80 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate menetluskulu maakohtus on osaliselt ülepaisutatud ning põhjendatud menetluskulu suuruseks on 2407, 80 eurot. Maakohus on oma diskretsiooni teostades hinnanud kostjate esindaja nimetanud menetlustoimingud ja määranud põhjendatud kulu selle eest. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu hinnangut kulude suurusele muuta. Kostjate menetluskulu nimekirja kohaselt on nende menetluskuluks ringkonnakohtus riigilõiv 650 eurot, õigusabi 16, 5 h eest 2574 eurot, millele lisandub õigusabi kohtuistungil 1 h eest 156 eurot ja sõidukulu ringkonnakohtu istungile 108,6 eurot. Kokku on kostjate menetluskulu suurus ringkonnakohtus 3488, 60 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud põhiliselt oma varasematele seisukohtadele. Tegemist on keskmise keerukusega tsiviilasjaga. Arvestades nii maakohtu otsuse kui ka apellatsioonkaebuse mahtu peab ringkonnakohus põhjendatud kuluks maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele 7 h õigusabi, st 1092 eurot. Ülejäänud osas on kostjate menetluskulusid ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalikud. Kostjate menetluskulude suurust ringkonnakohtus mõjutas vajadus koguda ringkonnakohtu ettepanekul täiendavaid tõendeid ja osaleda kohtuistungil. Kostjate põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on 2912 eurot. Hagejalt tuleb välja mõista kostjate kasuks menetluskuluna maakohtus 2407,80 eurot ja ringkonnakohtus 2912 eurot, millele lisandub viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.