Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-19-7432
Kohtuasi
X hagi AS-i Ekspress Meedia vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja AS Ekspress Meedia (registrikood 10586863), lepinguline esindaja Mari Männiko
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 15. märtsi 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 4. märtsi 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-19-7432 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. AS-il Ekspress Meedia ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (hageja, endise nimega X) esitas 16. mail 2019 Harju Maakohtule AS-i Ekspress Meedia (kostja) vastu hagi, milles palus mh mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis ja keelata kostjal kahju tekitav tegevus, s.o eemaldama hagejat kahjustavad artiklid. 16. juulil 2019 ja 26. septembril 2020 täpsustas hageja oma teist nõuet ning palus kahju tekitava tegevuse keelamise asemel kohustada kostjat parandama kostja avaldatud ebaõiged faktiväited ning avaldama selleks hageja kohta uued tõesed artiklid. 13. septembril 2021 loobus hageja nõudest keelata kostjal kahju tekitav tegevus. Harju Maakohus võttis 7. oktoobri 2021. a määrusega hagist osalise loobumise vastu ning lõpetas selle nõude osas menetluse. Samuti keeldus maakohus ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude menetlusse võtmisest. Määrus on jõustunud, st menetluses on üksnes hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
1.1.Hagiavalduse mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavate väidete kohaselt rikkus kostja hageja au ja head nime, kui avaldas Delfi internetiportaalis 2010. aastal hageja kohta artikleid, milles sisaldusid ebakohased väärtushinnangud ja ebaõiged faktiväited. Kostja avaldas 20. mail 2010 Delfi internetiportaalis artikli pealkirjaga „Y ahistajast: X tuleks ühiskonnast ära isoleerida!“. Hageja au teotab nii artikli pealkiri kui ka tekst: „Ühel hetkel on see tädi ühiskonnast isoleeritud“. Kostja avaldas 17. mail 2010 Delfi internetiportaalis artikli pealkirjaga „AVALDA ARVAMUST: Kas Y ahistav X sobis saatesse "Tõehetk"?“. Hageja au teotab nii artikli pealkiri ja artikli tekst: „Publikuga vestelnud Y oli täna keskpäevaks saanud X-lt juba 30 vastamata kõnet“. Kostja avaldas 17. mail 2010 Delfi internetiportaalis artikli pealkirjaga „Y Tõehetke-X-st: tahaks selle inimese arstile saata“. Hageja au teotab tekst: „Lollidele antakse nii palju tribüüni“.
1.2.Artiklitega loodi hagejast ühiskonna ees tahtlikult väär pilt ning tema elu hävitati avaldatud artiklitega täielikult. Artiklid avaldasid mõju hageja elule, tervisele, tööle ja inimestega suhtlemisele, peale artiklite avaldamist näitasid inimesed hageja suhtes üles vaenulikkust mh kommentaarides. Hagejale põhjustati artiklitega palju hingelist valu ja kannatusi. Kostja ei võtnud enne artiklite avaldamist hagejaga kontakti, et küsida, kuidas kõik oli. Artiklites on avaldatud ka ebaõige faktiväide, et hageja helistab 30–40 korda päevas. Kostja ei ole oma tegu kahetsenud, pole tunnistanud endal mingit süüd, pole vabandanud ega püüdnud leppida. Kostja on rikkunud ajakirjanduse eetika- ja moraalikoodeksit, see näitab kostja tahtlust artiklite avaldamisel. Kostja puhul on tegemist suure meediaettevõttega, kelle lugejaskond on üle maailma. Kostja teenis avaldatud artiklitega kasumit hageja ja tema pereliikmete kannatuste pealt. Kostja on süüteo toime pannud erilise julmusega ja hagejat alandades, hoolimata sellest, mida hageja pidi üle elama või kuidas selliste valesüüdistustega edasi elama. Hageja haigestus kostja tekitatud kahju tagajärjel, hingelise kannatuse tagajärjel põhjustatud haigust ei ole võimalik hagejal tõestada. Hagejal oli pikka aega peale saadet stress, hagejat välditi, vihati, temaga ei suheldud enam, kardeti ning ei soovitud sõbraks.
1.3.Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 3500 eurot, arvestades hageja tervislikku seisundit, pikaaegset töötust, rasket majanduslikku seisu ja maksejõuetust.
2-19-7432
1.4.Hageja nõue ei ole aegunud. Teo tahtlikkuse tõttu ei ole nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 järgi aegunud. Hageja sai haigusest teada 2017. aastal ja TsÜS § 153 lg 1 järgi ei ole nõue aegunud. Tegemist oli vältava süüteoga, sest artiklid on jätkuvalt avaldatud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõudele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on kostja kajastatud Y hinnangud olnud õiguspärased ja vastavuses hageja enda tegevusega. Hageja osales tõsieluseriaalis „Maamees otsib naist“ ja meelelahutusliku iseloomuga telesaates „Tõehetk“. Hageja avaldas saates üldsusele üksikasju oma eraelust, sh seda, et tema elu armastus on Y, kelle pärast ta on loobunud seksist. Samuti tunnistas hageja, et ta tülitas Y kõnede ja sms-idega pikema aja vältel. Hageja pidi saatesse minnes arvestama sellega, et tema esinemist kajastatakse meediaväljaannetes ning sellele võib järgneda meedia negatiivne kriitika. Hageja pani end avalikkuse eest Y kohta avaldusi tehes ja Y-ga ühendust võttes ise olukorda, kus Y reageeris tema käitumisele. Arvestades seda, et Y ei tunne hagejat ning hageja tülitas Y korduvate e-kirjade ja telefonikõnedega (ca 40 korda päevas) ning tegi avalikkuse ees Y puudutavaid avaldusi, tundis Y end ahistatuna ning tal oli alust kahelda hageja vaimses tervises, st tema hinnang hageja tegevuse kohta oli kohane ja proportsionaalne ega teotanud hageja au. Kui täiskasvanud inimene läheb omal algatusel meelelahutusliku iseloomuga telesaatesse ja avaldab seal intiimseid üksikasju oma eraelust, siis on meediaväljaandel ja/või televaatajatel õigus küsida, kas selline isik ikka sobib telesaatesse. Tegemist on lubatud kriitikaga, mis ei ole olemuselt au teotav, kuna sellel puudub isikut mõnitav või vulgaarne väljendusviis. Väljend „lollidele tribüüni andma“ tähendab teiste sõnadega rumalatele inimestele liiga palju tähelepanu pöörama. Y ei kasutanud seda otseselt hageja kohta. Kuna sõna „loll“ tähendab rumalat või lihtsameelset inimest, siis oleks sellise hinnangu andmine hageja kohta olnud asjaolusid arvestades kohane. Sõna „loll“ on tavapärane käibesõna ning see ei ole isiku au teotav.
2.2.Hageja esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et hagejale tekkis mittevaraline kahju. Hageja väitel põhjustasid artiklid talle suuri kannatusi ja rikkusid tema tervise, kuid hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Ka juhul, kui hageja oleks tõendanud tervisekahjustuse, puudub kostja tegevuse ja hageja väidetava tervisekahjustuse vahel igasugune põhjuslik seos.
2.3.Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud. Artiklid avaldati 17. ja 20. mail 2010 ja hageja sai neist kohe teada, mistõttu möödus nõuete aegumise kolmeaastane tähtaeg vastavalt 18. ja 21. mail 2013. Hageja väide, et tal tekkis artiklite tõttu 2017. a terviserike, ei ole tõendatud. Samuti ei ole eluliselt usutav, et hagejal sai ca 7 aastat pärast artiklite avaldamist tekkida artiklite tõttu terviserike või töövõimetus. Hageja ei ole selgitanud, kuidas on tema töövõimetus seotud artiklite avaldamisega. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 4. märtsi 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 500 eurot ning kostja kasuks menetluskulude hüvitise 2600 eurot koos kohustusega tasuda neilt alates otsuse jõustumisest kuni kohase tasumiseni seaduses sätestatud määras viivist.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja vaidlusaluste väärtushinnangute ja faktiväidete avaldaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 ja 1047 tähenduses. Avaldatud
2-19-7432 väärtushinnangud ei olnud õigusvastased, kuid kostja ei ole tõendanud avaldatud faktiväite tõele vastavust.
20.mail 2010 Delfi internetiportaalis avaldatud artikli pealkiri „Y ahistajast: X tuleks ühiskonnast ära isoleerida!“ ja tekst „Ühel hetkel on see tädi ühiskonnast isoleeritud“ sisaldavad Y hinnangut teda ahistanud isiku tegevusele. Hageja on saates „Tõehetk“ tunnistanud Y-le oma ahistava käitumisega ebameeldivuste tekitamist ning tema selgituste kohaselt on ta saatnud Yle e-kirju (armastuskirju) ja SMS-e. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.
17.mail 2010 Delfi internetiportaalis avaldatud artikli pealkiri „AVALDA ARVAMUST: Kas Y ahistav X sobis saatesse "Tõehetk"?“ on gallupi korraldamine ja küsimuse püstituses sisaldub hinnang hagejale. Hinnang ei ole aga aut teotav, sest hageja on ise avaldanud, et ta tekitas oma ahistava tegevusega Y-le ebameeldivusi. Selle artikli tekst „Publikuga vestelnud Y oli täna keskpäevaks saanud X-lt juba 30 vastamata kõnet“ on faktiväide, mille tõesust ei ole kostja tõendanud, st tegemist on õigusvastase teoga VÕS § 1047 lg 1 tähenduses.
17.mail 2010 Delfi internetiportaalis artiklis pealkirjaga „Y Tõehetke-X-st: tahaks selle inimese arstile saata“ sisalduv tekst „Lollidele antakse nii palju tribüüni“ on väärtusotsustus, mis sisaldab isikule antud hinnangut. Kuigi artiklis ei nimetata hageja nime, on artikli kontekstist tulenevalt võimalik järeldada, et öeldu on hageja kohta. Sõna „loll“ tähendab Eesti kultuuriruumis isikut, kes on rumal, taipamatu, lihtsameelne. Vaadates artikli laiemat konteksti, on Y selgitanud, et ta ei mõista, miks selliseid inimesi üldse televisiooni lastakse, „see on kapitalism. Ma pole kindel, kas tahan elada riigis, kus populaarseim saade on „Võsareporter“ ja kus lollidele antakse nii palju tribüüni“. Arvestades hageja ahistavat tegevust ja saates „Tõehetk“ avaldatud, andis hageja ise alust selliseks hinnanguks ning seda ei avaldatud põhjenduseta. Seega ei ole tegemist õigusvastase väärtushinnanguga.
3.2.Hagiavaldus tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kostja avaldas artiklid 17. ja 20. mail 2010. Hageja avaldas kohtule, et sai artiklite ilmumisest kohe teada. Hageja esitas hagi 16. mail 2019, kuid selleks ajaks oli TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg möödunud.
3.3.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Hagejalt tuleb TsMS § 190 lg 2 ja § 179 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja mõista riigilõiv 500 eurot. Maakohus rahuldas 28. juuni 2019. a määrusega hageja menetlusabi taotluse osaliselt ja andis hagejale menetlusabi hagi esitamisel, vabastades hageja 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Samuti andis maakohus hageja 5. oktoobri 2020. a määruskaebuse esitamisel menetlusabi ja vabastas hageja määruskaebuselt 50 euro suuruse riigilõivu tasumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb riigilõivult alates otsuse jõustumisest tasuda viivist. Hagejalt tuleb kostja kasuks TsMS § 175 lg 1 alusel välja mõista menetluskulude hüvitis 2600 eurot. Kostja esitas taotluse hüvitada lepingulise esindaja kulud 4191 euro ulatuses. Kulud ei ole kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud on 2600 eurot (kuni 10. juulini 2019 6,5 tundi tunnitasumääraga 120 eurot (kmta) ja alates 23. septembrist 2021 13 tundi tunnitasumääraga 140 eurot (km-ta). TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb hüvitiselt tasuda alates otsuse jõustumisest viivist.
2-19-7432 Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta hagejalt riigilõiv riigituludesse välja mõistmata (mõista välja 450 eurot) ning jätta menetluskulud kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt lahendas maakohus vaidluse valesti. Maakohus jättis arvestamata asja lahendamiseks olulised asjaolud ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ei avaldanud hageja kohta ebakohaseid väärtushinnanguid. Maakohus jättis otsuses käsitlemata hageja esitatud asjaolu, et hageja pidi taluma lugejate solvavaid kommentaare. Maakohus jättis käsitlemata kostja teo tagajärjed hagejale (töövõime kaotus, pidev stress, kaotatud inimsuhted, ühiskonna põlgus, töökohtade kaotus, raskus uue töökoha leidmisel, lähedaste kannatused, häbi, eraldatus). Psüühilised üleelamised mõjutavad keha funktsioone ning võivad, sõltuvalt intensiivsusest ja kestusest põhjustada korvamatut füüsilist kahju ja tekitada haigusi. Maakohus ei arvestanud otsust tehes hageja töövõimetuse tõendit ja töötukassa tõendit ega selgitanud, miks ta nendega otsuse tegemisel ei arvesta.
4.2.Maakohtu otsusest ei selgu, mille tõttu jättis maakohus hagi rahuldamata – kas aegumise tõttu või seetõttu, et väärtushinnangud olid kohased.
4.3.Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue on aegunud. Maakohus jättis seda tehes vääralt kohaldamata TsÜS § 150 lg 3 ja arvestamata asjaolu, et vältava teo puhul arvestatakse aegumistähtaega alates vältava teo lõppemisest. Hageja eemaldas artiklid alles 2021. Kuna kostja ei eemaldanud artikleid hageja palvel, on hageja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg-te 1–3 järgi 10 aastat, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja eksis teadlikult ja ettekavatsetult ajakirjanduse eetika- ja moraalikoodeksi vastu kõigis punktides, ei andnud hagejale sõna ja ignoreeris hagejat pärast artiklite avaldamist. Maakohus menetles asja kolm aastat ja asus seejärel meelevaldselt seisukohale, et hagi on aegunud, kuigi pidanuks seda tegema esimese menetlustoiminguna pärast hagi menetlusse võtmist. Hageja ei saanud hagi kohe pärast artiklite avaldamist kohtule esitada, sest ta elas artiklite avaldamist raskelt üle ning tal puudus materiaalne võimalus kohtu poole pöörduda. Samuti ei selgunud kõik kostja teo tagajärjed kohe, kuid hageja ei olnud praktiliselt kohe pärast artiklike avaldamist võimeline tööl käima. Hiljem aastatega kuhjusid muud probleemid ja tekkis haigus.
4.4.Maakohus kohustas vääralt hagejalt tasuma riigilõivu 500 eurot, kuigi vabastas hageja hagilt 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Riik annab menetlusabi vaid siis, kui asjal on perspektiiv. Riik andis hagejale menetlusabi, et hageja saaks oma õigusi kaitsta, kuid tegi otsuse, millega kahjustas hagejat veelgi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus
2-19-7432 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus soovib säästa hagejat apellatsioonimenetluses kostja täiendavate menetluskulude kandmisest.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale hageja isiklike õiguste rikkumisega, s.o ebakohaste väärtushinnangute ja ebaõige faktiväite avaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju. Maakohus hindas küll vaidlustatud otsuses hageja kohta avaldatud väärtushinnangute õigusvastasust ja faktiväite tõele vastavust, kuid maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud. Olukorras, kus hageja nõue on aegunud, ei olnud maakohtul vaja anda hinnangut hageja kahju hüvitamise nõude eelduste kohta ja piisanuks sellest, kui maakohus oleks lahendanud üksnes nõude aegumise küsimuse.
8.Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses sisalduvat nõude aegumist puudutavaid väiteid arvestades apellatsioonkaebust rahuldada.
8.1.Kolleegium selgitab, et TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seejuures saab aga kohus võtta aegumist TsÜS § 143 järgi arvesse ainult kohustatu isiku taotlusel. Kui kohustatud isik on esitanud aegumise vastuväite ja vastuväide on põhjendatud, jätab kohus otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegium mõistab hageja pahameelt, et maakohus on jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata alles pärast seda, kui asja on kolm aastat menetletud (kuigi kostja esitas kohe aegumise vastuväite), kuid see ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Selline asja lahendamine ei ole küll kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, kuid maakohtul oli õigus ja kohustus ka pärast kõigi kohtuasjas tähtsate asjaolude väljaselgitamist võtta otsuses seisukoht kostja aegumise vastuväite kohta.
8.2.Kuigi hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema nõue on aegunud, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust selles osas tühistada ega seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 4 esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid see aegub TsÜS § 150 lg 3 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Praegusel juhul avaldas kostja vaidlusalused artiklid 17. ja 20. mail 2010 ning hageja esitas hagiavalduse 16. mail 2019. Seega ei olnud artiklite avaldamisest möödunud kümme aastat, st hageja nõue ei olnud TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud.
2-19-7432 Kuna hagi ei ole TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud, tuleb kontrollida, millal hageja sai või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust VÕS § 150 lg 1 tähenduses. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue saab hakata aeguma alates ajast, kui on toimunud kahju hüvitamise aluseks olev tegu või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest tulenevalt kahju ning need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või pidid teatavaks saama. Üldjuhul peaks lähtuma seejuures nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 150 kommentaari p 3.2). Praegusel juhul möönis hageja, et ta sai vahetult pärast artiklite avaldamist neist teada, kuid ta ei saanud kohe hagi kohtule esitada, kuna ta ei olnud selleks läbielatu tõttu võimeline, sh ei olnud hageja praktiliselt kohe pärast artiklike avaldamist võimeline tööl käima. Seega tekkisid hagejal hingeline valu ja kannatused, s.o mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 tähenduses kohe pärast artiklitest teada saamist 2010. aastal. Hageja ei ole väitnud, et ta ei mõistnud toona artikleid lugedes, kes talle kannatusi ja hingelist valu põhjustas. Igal juhul oleks mõistlik isik pidanud Delfi internetiportaalist enda isiku õigusi rikkuvat artiklit lugedes mõistma, et võimalikuks kahju tekitajaks on portaalipidaja. Seega sai hageja kahjust ja kahju tekitajast teada juba 2010. aastal ning hagi esitamise ajaks oli igal juhul TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud kolmeaastane tähtaeg möödas. Eeltoodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et artiklid olid Delfi internetiportaalis avaldatud jätkuvalt ka hiljem. Kolleegiumi mõistab, et artiklite avaldamine võis põhjustada hagejale hingelisi üleelamisi ja kannatusi, kuid hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et tema kannatused kestsid aastaid ning et neid hingelisi üleelamisi ja kannatusi ei olnud hagejal võimalik aegumistähtaja jooksul mõistlikult ette näha. Samuti ei ole hageja toonud esile, et mõned hingelised üleelamised või kannatused oleksid hiljem avaldunud. Kuna hagejale oli tekkinud kohe pärast artiklite avaldamist mittevaraline kahju hingeliste üleelamiste ja kannatuste näol, siis sai ta esitada kolme aasta jooksul alates hingeliste üleelamiste ja kannatuste tekkimisest kohtule kostja vastu hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna vastava nõude esitamiseks vajalikud asjaolud olid talle teada. Esitades mittevaralise kahju nõude ca üheksa aastat pärast hingeliste üleelamiste ja kannatuste tekkimist, on hageja jäänud hagi esitamisega selgelt hiljaks. Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõue ei ole TsÜS § 146 lg 4 järgi aegunud, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Viidatud säte reguleerib tehingust, mitte seadusest, sh kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega, ega ole seetõttu hageja nõude puhul kohaldatav. Seetõttu ei ole kostja tahtlusel praegusel juhul nõude aegumise üle otsustades tähtsust.
9.Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada osas, milles hageja vaidlustab maakohtu otsusega temalt Eesti Vabariigi kasuks riigilõivuna 500 eurot väljamõistmist. Iseenesest on õige hageja arusaam, et maakohus pidi hagejale menetlusabi andes hindama TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi, kas on piisav alus eeldada, et hageja kavandatav menetluses osalemine on edukas, kuid eeltoodu ei tähenda seda, et olukorras, kus hageja ei osutu menetluses viimaks edukaks, ei tuleks temalt riigilõivu riigituludesse välja mõista. Lisaks leiab hageja ekslikult, et maakohus ei võinud temalt nõuda riigilõivu rohkem kui tuli riigilõivu tasuda hagiavalduselt. Kuna maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest nii hagiavalduselt kui ka
2-19-7432 ringkonnakohtule esitatud määruskaebuselt, siis oli maakohtul õigus kohustada hagejat tasuma riigituludesse mõlemad lõivud.
10.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
12.Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavaldatav menetluses osalemine on edukas, ei oleks alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellandi menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka tema taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
13.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.