Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.1 811,35 eurot, millest 644,31 eurot on põhivõlgnevus, 70,36 eurot intress, 11,60 eurot haldustasu, 29,90 eurot lepingutasu, 62,18 eurot 11.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. 3.2 täiendav viivis 0,05% päevas tagastamata põhisummalt 644,31 eurot alates 12.12.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus

kahenädalase lisatähtaja jooksul. Põhinõue on hagi esitamise seisuga 644,31 eurot. Järelmaksu lepingu kohaselt pidi kostja tasuma igakuiselt haldustasu 2,90 eurot. 01.06.2020 seisuga oli kostjal tasumata 15.02.2020-15.05.2020 laenu haldamise tasud summas 11,60 eurot (4 osamakset). Järelmaksulepingu kohaselt lisandub veel ühekordne lepingutasu 29,90 eurot, mille kostja pidi tasuma esimese osamaksega. Hageja arvestas intressi esimesest osamaksest 15.02.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 15.05.2020 summas 70,36 eurot. Järelmaksulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,05% päevas. Hageja arvestas viivist põhinõudelt 644,31 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 02.06.2020 kuni hagi esitamiseni 11.12.2020 summas 62,18 eurot. Hageja nõuab täiendavat viivist alates 12.12.2020 0,05% päevas kuni põhinõude täieliku täitmiseni. ESTO AS loovutas mõlemast lepingust tulenevad nõuded hagejale 08.06.2020. 19.10.2021 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et järelmaksu puhul liigub raha sellele, kes järelmaksu taotleb. Antud juhul oli see Shoppa. Kauba üleandmine toimub lepingu sõlmijale ehk antud juhul kostjale. Kostja on mõlemad lepingud koos lisadega allkirjastanud digitaalselt. Isik läheb poodi, valib kauba välja ja kui soovib järelmaksuga osta, siis kohapeal taotleb järelmaksulepingut. Isik tuvastatakse kohapeal ja siis otsustatakse, kas taotlus rahuldatakse või mitte. Müüjad poes tuvastavad isiku ID-kaardi alusel. Hageja märkis, et toetuste taotlemiseks on samuti vaja isikut tõendavat dokumenti ja kostjal pidi ka eelnevalt olema kehtiv dokument. Hageja suhtles uurijaga, kuid talle ei väljastatud täpsemalt mingeid andmeid. Hageja teab nii palju, et Rxxxxx Lxxxx ei olnud üle kuulatud veel. Kostjal on tagasinõudeõigus kriminaalmenetluses, kui kolmas isik teda tõepoolest ära kasutas. 02.11.2021 täiendas hageja enda seisukohtasid ning selgitas, et järelmaksulepingud on sõlmitud sidevahendi abil. Kostja krediiditaotlused on esitatud elektrooniliselt krediidiandja kodulehe kaudu (www.shoppa.ee, www.kaup24.ee). Laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida krediidiandja koduleheküljel ning krediiditaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega, neid kinnitama, peale mida tekkis võimalus krediidiandjale laenutaotlus esitada. Krediidiandja koduleheküljel on esitatud detailselt ja põhjalikult kogu oluline teave lepingu tingimuste ja selle sõlmimisega seonduva kohta. Lepingu sõlmimiseni ei ole võimalik jõuda ilma nimetatud teabega tutvumata ja tingimusi aktsepteerimata. Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid. Samuti oli kostjal võimalus küsimuste korral võtta ühendust laenuandjaga. Kostja kinnitas lepingu vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest. Kostja on lepingu tingimusi aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ning need on saanud lepingu lahutamatuks osaks. Kauba tellimisel suunab kaupmees (kauba müüja) kauba ostja (kostja) automaatselt teenusepakkuja platvormile, mille kaudu kostja sõlmis Esto AS-iga lepingud. Teenusepakkuja platvormi sisenes kostja ID-kaardi vahendusel. Enne laenu väljastamist on kostjale teostatud isikutuvastus. Kostja on krediidiandja süsteemi loginud 26.01.2020 kell 14:15:42 IP aadressil 46.101.104.214 ja teostanud isikutuvastust krediidiandja süsteemi kaudu. Kostja sisselogimine ja isikutuvastamine oli edukas. Isikusamasuse tuvastamisel viibis kostja, mitte kolmas isik. Laenuandja kontrollis erinevaid andmebaase, kontrolliti kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid, maksehäireregistrit ning lisaks kostja finantsseisu, sh sissetulekuid, väljaminekuid, kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Kostja kinnitas tema poolt esitatud andmete õigsust. Hageja selgitas lisaks, et ostetud kauba väljamakse teostas Esto AS otse müüjale ja kauba kättetoimetamine toimus müüja kaudu kostjale. Hageja oli seisukohal, et ennatlik on kostja järeldus, et keegi teine omastas tema ID-

kaardi ja PIN-koodid. Kriminaalmenetluses on asjaolud alles väljaselgitamisel. Kostja ei ole tõendanud, et Rzzzzz Lxxx sõlmis kostja nimel laenulepingu. Välistada ei saa ka asjaolu, et kostja andis teadlikult krediidi kolmanda isiku kasutusse. Isegi, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et on kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel laenu võtnud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu. 05.11.2021 esitas hageja tõendid ning selgitas, et müüja vastuses toodud telefoninumber kuulub kostjale. Kaup toimetati kätte just kostjale, mitte kolmandale isikule. Hageja ei esitanud lõppseisukohti. Kostja vastuväited 05.02.2021 esitas kostja hagivastuse, milles ei tunnistatud nõuet ja palus jätta hagi läbi vaatamata, sest tema ei ole isiklikult hagis märgitud lepinguid sõlminud. Ta on teinud avalduse politseisse oma ID-kaardi kuritarvitamise kohta. 17.02.2021 selgitas kostja, et tema nimele tulid 2020.a oktoobris tähitud kirjad Pärnu Maakohtu poolt, mis sisaldasid võlanõudeid, millest kostja polnud teadlik. Kostja sõnul sai kõik alguse sellest, et tal puudus pikemat aega isikut tõendav dokument. Hea tuttav Rxxxxx Lxxx käis kostjale peale, et millal me dokumendi ära teeme. Rxxxxx Lxxxxoli nõus aitama ja kinni maksma, mida ta ka tegi (Tartus). Samuti lubas ta kostjale töökohta Soomes kuhugi hooldekodusse. Kostja jäi uskuma, sest teadis seda peret (Rxxxxx Lxxx elas emaga). 30.12.2019 tulid Txxxx ja Rxxxxx kostja poole ja nad käisid kaardil järel. Kuna aastavahetus lähenes tahtsid nad, et kostja jääks sinna (Tartus Annelinnas). Aastavahetusel nad napsutasid ja järgmisel päeval oli kostjal väga paha olla ja tahtis kiiresti koju. Rxxxxx tõi kostja koju. Txxxx andis kostjale veel oma käekoti ja uue rahakoti. Järgmine päev (uuel aastal) avastas kostja, et kaarti polnud. Ta helistas ja nad lubasid ära tuua koos pangakaardiga. Kostjal ei ole pangakaarti ega mingit kontot kunagi olnud. Txxxx ja Rxxxxr tõid toidukraami ja kaardi ära ning pangakaart jäigi tookord aktiveerimata. 03.01.2020 viis Rxxxxx kostja Elvasse kusagile postkontorisse, et kostja täidaks mõne paberi. Kostja ei ole kunagi kusagil mujal elanud, nagu on laenulepingutel kirjas mingid võõrad Tartu aadressid. Tagaselja kirjutati kostja sisse kuhugi xxxxxxxxxxxxxxx tallu, tehti e-posti aadressid ja kontod. Nüüd on kostja võtnud ennast töötuna arvele ja vallalt on saanud ühekordset toetust. Asjad on uurija käes. 29.04.2021 esitas kostja täiendava seisukoha. Kostja leiab, et lepingud on tühised. Kolmas isik (eelduslikult Rxxxxx Lxxxx kasutas ära kostjale kuuluvad ID-kaarti ja paroole (mille oli pettusega jätnud enda kätte eesmärgiga sõlmida kostja nimel lepingud), sõlmis tehingud kostja nimel omamata selleks esindusõigust. Kostja ei ole tehinguid ka hiljem heaks kiitnud. Kostjal ei ole hageja ees kohustusi. Hageja ei ole kostjale tühiste lepingute alusel midagi üle andnud, mistõttu ei ole kostjal võimalik hagejale ka midagi tagastada. Kostja viitas, et kolmas isik on hageja suhtes toime pannud pettuse, mistõttu on hagejal õigus tehing tühistada ja tehingu alusel üleantu tagasi nõuda. 27.05.2021 selgitas kostja, et Rxxxxx Lxxxxveenis kostjat tegema ID-kaardi ja abistas teda selles. Kui kostja oli kaardi endale saanud, siis kutsus Rxxxxx Lxxx teda enda juurde aastavahetuseks ja pakkus talle hulgaliselt alkoholi, misjärel jäi kostja purju. Järgmisel päeval viis Rxxxxx Lxxx kostja koju ja andis talle käekoti, kuid ID-kaardi koos PIN-koodidega jättis omale. Dokumendid sai kostja kätte alles mitu nädalat hiljem. Rxxxxx Lxxx selgitas kostjale, et vajab ID-kaarti selleks, et kostjat Soome Vabariiki tööle registreerida. Jaanuari lõpus sai kostja kätte oma ID-kaardi ja paroolid. Koos ID-kaardiga avastas kostja, et tema nimele on tehtud ka pangakaart, mida tal kunagi pole olnud ning mis naabri sõnul on tänaseni

aktiveerimata. Rxxxxx Lxxx tegutses eesmärgipäraselt sooviga kasutada ära kostja teadmatust ja usaldust. Kostja pidas vajalikuks selgitada, et kasutab talumaja, kus puudub elekter. Kostja viimane isikut tõendav dokument pärineb nõukogude liidu ajast ning vahepeal kostja endale dokumenti pole taotlenud. Kostja poleks ka ID-kaarti taotlenud, kui seda polnuks vaja Soome tööle registreerimiseks. Kostjal puudub pangakonto ning käib sotsiaaltoetusel jala järel. Kostja ei oska kasutada arvutit ega nutitelefoni. Tal pole olnud võimalust sõlmida lepingut. Kostja tegi avalduse politseisse, kuid uurimine alles käib. Kostja ei andnud oma ID-kaarti ja paroole vabatahtlikult Rxxxxx Lxxxx omandisse. 19.10.2021 toimunud kohtuistungil möönis kostja, et iga mõistlik inimene oleks kolme nädala jooksul oma ID-kaardi ja koodid kinni pannud või teatanud kadumisest, kuid kostja on isik, kellel puuduvad teadmised, kuidas kasutada internetti ja ID-kaarti. Kostja on palju usaldanud kolmandat isikut, kes aitas tal need dokumendid teha, ise maksis nende eest ja võttis enda kätte. Kostja küsis neid tagasi, kuid erinevatel põhjustel ei saanud. Vallavalitsusest selgitati kostja esindajale, et kostjal on aeg-ajalt alkoholiprobleemid ja teda on võimalik ära kasutada. Kuidas hinnati krediidivõimekust hageja poolt, kui kostja igakuine sissetulek on 150 eurot. Kui otsus tuleb kostja kahjuks on kostja pankrotis. Kostja väitis, et ta pole kunagi pangakaartigi omanud. Kostja esitas enda lõppseisukohad ning jäi varasemalt esitatu juurde. Kostja märkis, et hageja tõenditest ei nähtu, et kostja oleks isiklikult lepingu sõlminud. Lepingu sõlmimine oli võimalik ka kolmanda isiku poolt. Asjas esitatud tõendite pinnalt ei saa järeldada, et kostja sõlmis lepingud. Kauba üleandmise kohta ei ole piisavalt teavet. Sõnum saadeti telefoninumbrile, mis ei kuulu kostjale. Hageja ei ole näidanud ära, kuidas seostub IP-aadress kostjaga. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Käesolevalt ei ole vaidlust selle üle, et 26.01.2020 on sõlmitud järelmaksulepingud nr 19361239844 ja 34741239711, milles on poolteks märgitud Esto AS (faktoor), Shoppa.ee (müüja, lepingus nr 19361239844), Kaup24 (müüja, lepingus nr 34741239711) ja Txxxx Oxxx (dtl 31-42, 55-57). Lepingud on sõlmitud sidevahendi abil müüjate veebilehtede kaudu www.shoppa.ee ja www.kaup24.ee. Esto AS ütles mõlemad lepingud üles 01.06.2020 ning 08.06.2020 loovutas lepingutest tulenevad nõuded hagejale. Kostja esitatud vastuväidetest lähtuvalt on ta seisukohal, et lepingud on tühised, sest tema teadmata ja nõusolekuta on kasutatud tema ID-kaarti ja paroole lepingute sõlmimiseks ning ta ei ole neid tehinguid hiljem heaks kiitnud. Seega vaidlevad pooled lepingute kehtivuse üle. Selleks, et lahendada hageja rahalist nõuet kostja vastu, peab kohus esmalt tuvastama, kas Esto AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingud on kehtivad või mitte. Kostja väitis, et tema identiteeti kasutati lepingute sõlmimiseks. Hageja leidis, et kostja jutt ei ole eluliselt usutav ning asjas pole leidnud tõendamist, et kostja poleks ise lepingut sõlminud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-124450 16.12.2019.a otsuse p-s 22 ja 23 märkinud, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, siis tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele ID-kaart ja koodid on väljastatud. Kostjal on võimalik tõendada, et dokumendid läksid tema valdusest välja tahtevastaselt. Riigikohtu hinnangul on oluline tuvastada, kas isikut tõendav dokument ja selle koodid läksid isiku valdusest välja

tahte vastaselt isiku süüta või andis ta need vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Samuti märkis Riigikohus, et on ka varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (RK 21.12.2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik allkirjastamise vahendid kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras ka üldvolituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Kui analoogia korras ei ole esinduse sätted kohaldatavad, peab kohus hindama, kas lepingu sõlmimist on võimalik tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Kohus on kostjale eelnimetatut selgitanud kahel korral (06.05.2021 kohtukiri, 19.10.2021 istung). Kohtu hinnangul ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud asjaolu, et xxxxxx Lxxx või keegi kolmas isik kasutas kostja identiteeti 26.01.2020 järelmaksulepingute sõlmimisekstegemist on kostja väitega. Kostja on selgitanud, et andis ise Rxxxxx Lxxxxxx oma ID-kaardi ja ilmselt sai ühise ajaveetmise ajal enda valdusse ka PIN koodid. ID-kaardi andmise ja tagastamise aja osas ei suutnud kostja anda täpseid selgitusi. Kostja selgitustest nähtuvalt on kostja võimaldanud enda ID-kaardi ja paroolide tema valdusest väljamineku, kuid antud juhul pole tõendatud, kas paroolid väljusid tema valdusest tahtevastaselt või mitte. Kohus märgib, et joobes olek ei vabasta isikut vastutusest. ID-kaardi omanik peab kindlustama, et ID-kaardi paroolid on turvalises kohas ja nendele pole kolmandatel isikutel võimalik ligi pääseda ning soovituste kohaselt ei tohi paroole kindlasti hoida koos ID-kaardiga. ID-kaarti ja selle paroole omaval isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus, mida kostja on rikkunud. ID-kaardi on kostja andnud kolemandel isikule üle vabatahtlikult. Kostja pole tõendanud, kas paroolide tema valdusest väljaminek toimus tema tahtevastaselt. PPA 06.01.2022.a kirjast (dtl 213) nähtuvalt ei ole kriminaalmenetluses esitatud kellelegi kahtlustust (kedagi pole kahtlustatavana üle kuulatud) ega kedagi süüdi mõistetud. Seega pole kriminaalmenetluses tuvastatud üldse fakti, et kostja identiteeti on kellegi teise poolt kasutatud laenulepingu sõlmimiseks. PPA-l ei olnud võimalik prognoosida menetluse kestvust ja käiku. Kostja on hagejale ette heitnud, et lepinguid sõlmides pole tuvastatud isikusamasust. Kuna kostja ei suutnud tõendada asjaolu, et tema nimel on laenulepingu sõlminud kolmas isik, siis tuleb lähtuda eeldusest, et tahteavalduse on andnud isik, kellele ID-kaart ja koodid on väljastatud. Digitaalne allkiri on võrdsustatav omakäelise allkirjaga. ID-kaardi ja koodide omaniku antud tahteavaldusi eeldatakse seetõttu, et digitaalset allkirja andnud isiku isikusamasust pole üldjuhul võimalik kontrollida (vaid siis kui seista isiku kõrval kui ta oma paroole sisestab). Samuti ka seetõttu, et ID-kaardi omanikul on ainsana PIN-koodid ja tal on nende koodide saladuses hoidmise kohustus. Seega polnud hagejal alust kahelda, et kostja polnud isikuks, kes allkirjastas järelmaksulepingud. Kohtu hinnangul pole tõendatud kostja väited selles osas, et keegi teine kasutas tema identiteeti lepingute sõlmimiseks. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja kasutas enda IDkaarti ja paroole järelmaksulepingute sõlmimiseks ise. Vastupidist pole kostja suutnud tõendada. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et Esto AS-i ja kostja vahel sõlmitud järelmaksulepingud on kehtivad ning täidetavad. Asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei esine ka muid seadusest tulenevaid aluseid, mille tõttu lepingud võiks olla kehtetud. Kostja on viidanud ka sellele, et Esto AS on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostjale poleks tohtinud võimaldada järelmaksu kui tema sissetulekuks oli ainult toetus 150 eurot. Hageja on esitanud kohtule kostja poolt Esto AS-le esitatud pangakonto väljavõtte perioodil 01.11.2019-03.12.2019 (dtl 193), millest nähtus, et kostja sissetulekuks oli töötasu REPSTER GRUPP OÜ-lt, mis oli september-oktoober 2019 vahemikus 791,66-898,65 eurot.

Väljavõttel on konto omanikuna märgitud kostja. Kostja soovis järelmaksu ühe lepingu puhul aastaks ja teise lepingu puhul kaheks aastaks ning kokku ühe kuu osamakseks oleks olnud ca 79,13 eurot. Esto AS kontrollis andmeid lisaks maksehäireregistrist ja taust.ee-st. Kuu osamaksed kokku olid ca 10% ühe kuu töötasust. Esto AS leidis, et kostja on võimeline lepingutest tulenevaid kohustusi täitma. Muude sissetulekute ja kohustuste kohta oleva info oli kostja kohustatud ise esitama. Kostja ei teinud seda. Esto AS-l puudus alus kahelda andmete ebaõigsuses. Seega on tõendatud, et lepingute sõlmimise hetkel oli kostja maksevõimeline ning puudusid põhjused, miks Esto AS ei oleks pidanud kostjale järelmaksu võimaldama. Esto AS ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab kostjalt lepingu nr 19361239844 alusel põhivõlgnevust 361,90 eurot. Nimetatud summa on Shoppa.ee-le üle kantud (dtl 199) ning kaup on saadetud pakiautomaati, mille uksekood saadeti lepingus olevale kostja telefoninumbrile (dtl 203). Hageja nõuab kostjalt lepingu nr 34741239711 alusel põhivõlgnevust 644,31 eurot. Nimetatud summa on Kaup24-le üle kantud (dtl 200) ning kaup on edastatud Omniva kulleriga lepingus märgitud aadressile (dtl 205-206). Lepingus märgitud kostja andmete õigsust on kostja kinnitanud digiallkirjaga ning Esto AS-l polnud alust kahelda, et tegemist on valeandmetega. See, kas kostja on saanud reaalselt kauba kätte saanud, on kostja tõendada, mida ta pole käesolevalt teinud. Isegi juhul kui kostja ei saanud kaupa, ei ole puutu see käesolevasse tsiviilasja. Kauba endaga seonduvad vaidlused toimuvad müüjaga, kelleks pole Esto AS ega hageja. Hageja nõuab ka mõlema järelmaksulepingu haldustasu 11,60 eurot, kokku 23,20 eurot ning lepingu nr 19361239844 sõlmimise tasu 14,90 eurot ja lepingu nr 34741239711 sõlmimise tasu 29,90 eurot. Vastavalt järelmaksulepingute põhitingimustele pidi kostja tasuma haldustasu 2,90 eurot kuus ning ühekordset lepingu sõlmimise tasu (dtl 31, 55). Eelnimetatu nähtub ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtedelt (dtl 43-45, 58-60). Hageja nõuab lepingu nr 19361239844 alusel intressi 26,32 eurot ja lepingu nr 34741239711 alusel intressi 70,36 eurot. VÕS § 397 lg 1 lause 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Lepingu nr 19361239844 põhitingimuste kohaselt on intressimääraks 13,7% aastas. Kostja võttis laenu tähtajaga 12 kuud. Hageja arvestas intressi esimesest osamaksest 15.02.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 01.06.2020. Lepingu nr 34741239711 põhitingimuste kohaselt on intressimääraks 18,2% aastas. Kostja võttis laenu tähtajaga 24 kuud. Hageja arvestas intressi esimesest osamaksest 15.02.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 01.06.2020. Pooltel puudub vaidlus nõuete suuruste osas. Kostja ei ole nõuete suurustele esitanud sisulisi vastuväiteid. Kostja vastuväited piirdusid vaid lepingute kehtivuse küsimusega. Kuna lepingud on kehtivad ja täidetavad, vastutab kostja lepingutest tulenevate täitmata jäänud kohustuste eest, s.o põhivõlgnevuste, intresside, haldustasude ja lepingute sõlmimise tasude eest. Nimetatud nõuded on põhjendatud ja tõendatud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista järelmaksulepingu nr 19361239844 alusel põhivõlgnevus 361,90 eurot, 26,32 eurot intress, 11,60 eurot haldustasu ja 14,90 eurot lepingutasu. Järelmaksulepingu nr 34741239711 alusel põhivõlgnevus 644,31 eurot, intress 70,36 eurot, haldustasu 11,60 eurot ja lepingutasu 29,90 eurot. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Kuivõrd hageja põhinõuded kostja vastu on põhjendatud ning kohus on need kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Järelmaksulepingu nr 19361239844 põhitingimuste kohaselt arvestatakse viivist 0,04% ja järelmaksulepingu nr 34741239711 põhitingimuste kohaselt 0,05% päevas iga viivitatud päeva eest. Seega on lepingutes kokku lepitud kõrgem viivise määr kui on seadusjärgne viivise määr. Kohus peab omal algatusel kontrollima viivisearvestust, sh viivisemäära, sest tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega (vt Riigikohtu 06.02.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-184-12 p 31). Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus märgib, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokkuleppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäärad 0,04% ja 0,05% päevas seaduspärased. Hageja on arvestanud lepingu nr 19361239844 alusel viivist 361,90 eurolt 0,04% päevas perioodil 02.06.2020-11.12.2020 kokku 27,94 eurot. Hageja on arvestanud lepingu nr 34741239711 alusel viivist 644,31 eurolt 0,05% päevas perioodil 02.06.2020-11.12.2020 kokku 62,18 eurot. Hageja on arvestanud viivised korrektselt. Kostja ei ole esitanud viivisenõuetele sisulisi vastuväiteid. Kostja muud vastuväited ei anna alust viivisenõuete rahuldamata jätmiseks ega vähendamiseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis lepingu nr 19361239844 alusel 27,94 eurot ja lepingu nr 34741239711 alusel 62,18 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka nn täiendavat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 12.12.2020 kuni põhinõuete täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised järelmaksulepingu nr 19361239844 alusel 0,04% päevas alates 12.12.2020 kuni põhinõude 361,90 euro tasumiseni ning järelmaksulepingu nr 34741239711 alusel 0,05% päevas alates 12.12.2020 kuni põhinõude 644,31 euro tasumiseni. Kohus leiab, et täiendava viivise nõuded tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb

kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja. Hageja on palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 200 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 200 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 2160 eurot (km-ta). TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Õigusabile on kulunud 18h, tasumääraga 120€/h (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Kohus leiab, arvestades esindaja kvalifikatsiooni, et esindaja tasumäär 120 €/h on põhjendatud. Riigikohus on nt leidnud, et põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja tasumäär on 120 eurot nii käibemaksuga kui ilma (01.10.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, 13.11.2013.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-115-13). Kohtu hinnangul vastab tasumäär keskmisele sarnase õigusteenuse eest makstavale tasumäärale. Kohus hindab, arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu, esitatud dokumente, menetluse pikkust ja asja keerukust, et ajakulu 18h on mõistlik ja põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirja tabelis nr 1-3, 6-7, 9-10 ja 12 ridadel märgitud toimingutele kulunud aeg 8h on mõistlik ja põhjendatud. Ridadel 4, 5, 8 ja 11 märgitud toimingutele kulunud aeg on aga põhjendatud osaliselt. Real 4 märgitud hagiavaldusega seonduvad toimingud olid menetluskuludena märgitud ka hagiavaldusse, kus toimingutele kulunud aeg oli 3,5h. Menetluse lõpus oli aeg 1h võrra vähenenud. Ajakulu on seega olnud vastuoluline ja kohus leiab, et ajakulu pole realistlik. Hagimenetluseks ettevalmistumine algas juba enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamist. Selleks ajaks olid olemas kõik peamiselt vajalikud tõendid. Samuti oli esindaja selleks ajaks juba analüüsinud nõuet (eraldi tasustatud, rida 1). Hagiavaldus iseenesest ei olnud n.ö nullist kirjutatud. Hageja esindaja on sarnastes tsiviilasjades esitanud erinevate võlausaldajate nimel samasisulisi hagisid (erinevad enamasti vaid poolte ja võlgnevuse andmete poolest), seega pole hageja esindaja pidanud kulutama nii palju aega hagiavalduse koostamisele. Hagiavalduse ettevalmistamine, koostamine, lisade komplekteerimine ja kohtule esitamine ei saanud aega võtta 2,5h. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu 1,5h. Kohus leiab, et menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja selle analüüs ei kulutanud 0,5h esindaja aega. Tegemist on lühikese määrusega, mis sisu poolest on pigem suunatud kostjale. Hagejale on see teadmiseks, et menetlus on algatatud. Hageja esindaja on selliseid määruseid saanud eeldatavalt sadades kordades, neist äärmiselt palju ka Jõgeva kohtumajalt ning käesolevat tsiviilasja menetlenud kohtunikult. Menetlusse võtmise määrusega tutvumise ajakulu on põhjendatud 0,1h ulatuses. 12.07.2021.a määruse analüüs 2h on ülepaisutatud. Tegemist oli väga lühikese ja õiguslikult mitte keeruka määrusega, millega kohus lahendas kostja taotluse menetluse peatamiseks ja kolmanda isiku kaasamiseks. Määrus oli vaid osaliselt edasikaevatav ning hagejal puudus

põhjus edasikaevamiseks. Kohtumääruse resolutsioon oli sama, mida väljendas hageja enda vastuses enne taotluse lahendamist. Kohus leiab, et ajakulu määruse analüüsile on mõistlik 0,5h ulatuses. 05.11.2021 seisukoha koostamisele, kohtupraktika analüüsile, täiendavate tõendite kogumise, analüüsi ja kohtule esitamise peale kulus esindajal 5h. Tegemist on põhjendamatu ajakuluga. Seisukoht koos poolte andmetega on kokku ainult pool lehekülge, milles hageja annab sisuliselt teada, et esitab tõendid hilinemisega. 05.11.2021 seisukohta koostades ei tegelenud hageja esindaja nende toimingutega, mis on kirjas tabelis real 11. Põhjendatud ajakulu 05.11.2021 seisukoha osas on 0,5h. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu kokku on 10,6h. Esindajakulud sellest lähtuvalt 1272 eurot (10,6h x 120€/h, km-ta). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 1472 eurot, millest 200 eurot on riigilõiv ja 1272 eurot lepingulise esindaja tasu (käibemaksuta). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1472 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). 08.03.2021.a määrusega rahuldas kohus kostja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning andis kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kohus leiab, et TsMS § 190 lg 7 alusel tuleks kostjale määratud esindaja tasu ja kulud jätta riigi kanda, arvestades kostja halba majanduslikku seisundit. Kostja esindaja ei esitanud tasutaotlust 11.01.2022.a määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kui esindaja soovib enda tasu ja kulude kindlaksmääramist, tuleb tal kohtule esitada vastav taotlus. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.