Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. veebruar 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-4382
Kohtuasi
X hagi Y vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 5. novembri 2021. a vaheotsus lõppotsusena
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
168 726,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Menetluse liik
Kohtuistungil 20. jaanuaril 2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 5. novembri 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-4382 resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-20-4382 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 20. märtsil 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Hageja taotles mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 70 302,81 eurot, intress 28 121,12 eurot, viivis 70 302,81 eurot ja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. jaanuaril 2009 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 1 100 000 krooni ehk 70 302,81 eurot aastase intressimääraga 10% (laenuleping). Kostja kohustus tagastama laenu ja tasuma intressid hiljemalt 31. detsembril 2012. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid pooled 16. veebruaril 2009 notariaalse ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt seati kostja korteriomanditele XXX korteritele 2 ja 3 ühishüpoteek 1 430 000 krooni ehk 91 393,66 eurot (16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping). Kostja laenu ei tagastanud ja intresse ei tasunud. Hageja pöördus 20. veebruaril 2013 hüpoteegi realiseerimiseks kohtutäitur Mati Kadaku poole, esitades kostja vastu täitmisavalduses nõude kokku 93 186,37 eurot, s.o põhinõue 70 302,81 eurot, intress 21 090,84 eurot ja viivis 1792,72 eurot. Hagejal ei ole olnud võimalik nõude tagamiseks seatud ühishüpoteeki realiseerida. Harju Maakohtu 21. aprilli 2015. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-5959 keelati hageja algatatud täiteasjas nr 008/2013/486 täitetoimingute tegemine korteriomandi registriosa nr 10518701 suhtes. Täiteasja nr 023/2017/1366 osas algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses (tsiviilasi nr 2-19-12266) on kehtestatud hageja kasuks seatud hüpoteegi suhtes käsutuskeeld.
2.Hageja vaidles aegumise kohaldamisele vastu ja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Kuna hageja nõue tuleneb täitedokumendist, siis kohaldub sellele 10-aastane aegumistähtaeg, mistõttu nõue ei ole aegunud. Kostja on hageja nõudeid erinevates olukordades ja menetlustes tunnustanud ning sellega on aegumine katkenud või peatunud: -
kostja esitas hagejale 16. veebruaril 2015 tasaarvestusavalduse, tasaarvestades hageja nõude oma väidetava nõudega;
-
16.veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele tuginedes on kostja algatanud hageja vastu mitmeid tsiviilasju (nr 2-15-2938 ja nr 2-15-2515), püüdes pidevalt oma väidetavaid nõudeid hageja nõuetega tasaarvestada. Seega on kostja hageja nõudeid tunnustanud;
2 (11)
2-20-4382 -
tsiviilasjas nr 2-19-12266 avaldas kostja 30. oktoobri 2020. a kohtuistungil, et tasaarvestuse tegemine ei ole seni õnnestunud. Seega on kostja hageja nõuet
30.oktoobril 2020 tunnustanud ja aegumine ei kohaldu;
-
hageja nõuete aegumine on olnud peatunud ajal, mil kostja on esitanud alusetuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Tsiviilasjades nr 2-13-21550 ja nr 2-152512 esitatud hagiavaldused olid seotud sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega väidetava kostja tasaarvestuse tõttu. Kuna kostja on soovinud oma väidetavaid nõudeid hageja nõudega tasaarvestada, siis on kostja hageja nõudeid tunnustanud. Aegumine on peatunud nende menetluste ajaks, kus kostja on hageja nõudega nõustunud, nt tsiviilasjad nr 2-13-21550, nr 2-15-1515, nr 2-19-12266 jne.
Samuti ei ole hageja nõude aegumine võimalik seetõttu, et hageja nõue on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega, sest just kostja tegevuse tõttu ei ole hagejal õnnestunud laenulepingu tagatist realiseerida. Kuna põhinõue ei ole aegunud, ei ole aegunud ka kõrvalnõuded. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja väitel on laenuleping rahatu, mistõttu kostjal ei ole kohustust laenu tagastada. Kostja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise küsimuses. Kostja arvates on laenulepingust tulenev nõue kogu ulatuses aegunud. Kuna 1. jaanuari 2009. a laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 31. detsembril 2012, oleks nõuete aegumistähtaeg pidanud lõppema 31. detsembril 2015 kl 24.00. Kuna hageja pöördus 20. veebruari 2013. a täitmisavaldusega kohtutäituri poole, siis kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg-ga 1 katkes nii laenulepingust tuleneva nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumine ja nõuete aegumine algas uuesti. Täitmisavalduses kajastatud laenulepingust tuleneva nõude 93 186,37 euro aegumistähtaeg lõppes seega 20. veebruaril 2016 kl 24.00. Hagiavalduses kajastatud viiviste osas, mida ei olnud kajastatud täitmisavalduses, s.o viiviste 68 510,09 euro (70 302,81-1792,72) osas kohaldub TsÜS § 144, mis sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Täitmisavalduses kajastamata kõrvalnõuetest tulenev viivisenõue aegus
31.detsembril 2015 kl 24.00. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 5. novembri 2021. a otsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis hagi võla nõudes rahuldamata nõuete aegumise tõttu. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmiti 1. jaanuaril 2009 laenuleping, mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu 1 100 000 krooni (70 302,81 eurot) ning kostja kohustus laenusumma tagastama ja intressid tasuma hiljemalt
31.detsembril 2012. Kohus leidis, et poolte õigussuhtele tuleb kohaldada laenulepingu sätteid.
3 (11)
2-20-4382 Ekslik on hageja seisukoht, et tema nõue tuleneb täitedokumendist. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 1. jaanuari 2009. a laenulepingust, mis ei ole täitedokument. Seega ei kohaldu 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja nõuab kostjalt laenulepingujärgse kohustuse täitmist. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat ning aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue muutus TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks
31.detsembril 2012, mil oli laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtaeg. Seega algas sellest kuupäevast aegumistähtaeg. Kohus leidis – ja vaidlus ka selles puudus –, et laenulepingust tuleneva nõude aegumise saab lugeda katkenuks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud ühishüpoteegilepingu täitmiseks esitamisega 20. veebruaril 2013. Sellest kuupäevast algas uuesti aegumise kolmeaastane tähtaeg, mis oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud
20.veebruaril 2016. Maakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väide, et aegumine katkes taaskord
16.veebruaril 2015 kostja tasaarvestusavalduse tegemisega. Vaidlus puudub selles, et kostja tegi tasaarvestusavalduse 16. veebruaril 2015. Seda tuleb käsitada hageja nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on see, et aegumine katkes ja algas uuesti. Samas ei pidanud maakohus põhjendatuks lugeda aegumine katkenuks iga kord, kui kostja on samale tasaarvestusavaldusele tuginenud. Samuti ei nõustunud kohus hagejaga selles, et kuna kostja on avaldanud, et tasaarvestusavalduse tegemine ei ole seni õnnestunud, siis tuleks lugeda, et kostja jätkuvalt tunnustab hageja nõuet. Aegumine sai katkeda kostja tasaarvestusavalduse tõttu vaid 16. veebruaril 2015. Kohus ei nõustunud hagejaga, et aegumine tuleks lugeda peatunuks ajal, mil kostja on esitanud alusetuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Sellist aegumise peatumise alust seadusest ei tulene. Aegumise kohaldamist ei välista ka asjaolu, et hageja viidatud tsiviilasjade lahendid kinnitavad, et hagejal on kostja vastu kehtiv nõue. Samuti ei välista aegumise kohaldamist see, et hageja nõue hüpoteegi realiseerimiseks on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Maakohtu hinnangul ei ole kostja aegumise vastuväide vastuolus hea usu põhimõttega võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi. Aegumise vastuväite rahuldamine ei võta hagejalt õigust rahuldada oma nõuet hüpoteegi realiseerimise teel. Kuna pooled ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks aegumise katkemine või peatumine pärast 16. veebruarit 2015, möödus kolmeaastane aegumistähtaeg hiljemalt 16. veebruaril 2018. Hagi esitati kohtule 20. märtsil 2020. Seega on hageja nõue, sh nii põhinõue kui ka kõrvalnõue, aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, tegi kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel asjas lõppotsuse ning asja edasi ei menetlenud. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.
4 (11)
2-20-4382 Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse ja palub teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt jätkata menetlust. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel on maakohus menetlus- ja materiaalõigusnorme rikkudes ja tõendeid valesti hinnates jõudnud valele järeldusele, et hageja nõue on aegunud. Hageja jääb seisukohale, et kuna tema nõue tuleneb täitedokumendist, siis kohaldub sellele TsÜS § 157 lg 1 järgi 10-aastane aegumistähtaeg, mistõttu nõue ei ole aegunud. Nõue ei saa olla aegunud ka seetõttu, et see on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et aegumist ei saa lugeda katkenuks iga kord, kui kostja on samale tasaarvestusavaldusele tuginenud. Võlgnik on tasaarvestusavaldusega seotud kogu aja kuni hetkeni, mil kohus leiab, et tasaarvestusavaldus ei ole kehtiv või on tühine. Kostja kinnitab nõude olemasolu ka aegumise vastuväite esitamisega. Kostja on hageja nõudeid erinevates olukordades ja menetlustes korduvalt tunnustanud: -
tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud 30. oktoobri 2020. a kohtuistungil avaldas kostja, et tasaarvestuse tegemine ei ole seniajani õnnestunud. Seega on kostja hageja nõuet tunnustanud, sh 30. oktoobril 2020;
-
kostja esitas 16. veebruaril 2015 hagejale tasaarvestusavalduse, tasaarvestades hageja nõude oma väidetava nõudega;
-
kostja on 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele tuginedes algatanud hageja vastu mitmeid tsiviilasju (nr 2-15-2938 ja nr 2-15-2515). Need hagiavaldused ja tsiviilasjad tõendavad, et kostja on pidevalt püüdnud oma väidetavaid nõudeid hageja nõuetega tasaarvestada, mistõttu on kostja hageja nõudeid tunnustanud ja tunnustab ka praegu.
Lisaks, hageja nõuete aegumine on olnud peatunud mh ajal, mil kostja on esitanud alusetuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid, sest need hagid olid seotud sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega kostja tasaarvestuse tõttu, millega kostja tunnustas hageja nõudeid. Kuna kostja on soovinud oma nõudeid hageja nõudega tasaarvestada, siis on ta selgelt hageja nõudeid tunnustanud. Kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamine tuleks võrdsustada aegumise peatumisega. Lisaks sellele, et menetluste (nr 2-13-21550, nr 2-15-2515, nr 2-19-12266) ajaks on aegumine peatunud, on kostja nende hagide esitamisega hageja nõudeid ka tunnustanud. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna just kostja tegevuse tõttu ei ole hagejal õnnestunud laenulepingu tagatisi realiseerida. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5 (11)
2-20-4382
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub enamiku maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda, kuid osaliselt täiendab ja täpsustab neid (vt praeguse otsuse p-d 10, 11.1, 11.2 ja 12–12.4).
8.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled hageja menetluses esitatud nõuete aegumise üle. Kolleegium käsitleb esmalt apellatsioonkaebuse väiteid ja kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust hageja nõuetele kohalduva aegumistähtaja osas, seejärel aegumise võimalike katkemiste ja peatumiste osas ning hindab lõpetuseks hageja väiteid kostja aegumisele tuginemise vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Seejuures võtab kolleegium apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lg-st 1 lähtudes aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse kohta.
9.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna tema nõue tuleneb täitedokumendist, siis kohaldub sellele TsÜS § 157 lg 1 järgi 10-aastane aegumistähtaeg.
9.1.Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et nad sõlmisid 1. jaanuaril 2009 laenulepingu (I kd, tl-d 5–6), mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu ja kostja kohustus selle tagastama koos intressidega 31. detsembril 2012 (vt maakohtu otsuse p 7). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid pooled 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise lepingu, milles sisaldus kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse kohta (I kd, tl-d 7–10). Viidatud 16. veebruari 2009. a lepingu alusel, mis on täitedokument täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 tähenduses, on hageja algatanud kostja vastu täitemenetluse.
9.2.Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud (16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 28). Seega tuleb eristada laenulepingust tulenevat nõuet, millele TsÜS § 146 lg 1 järgi kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg, ja täitedokumendist tulenevat nõuet, millele TsÜS § 157 lg 1 järgi kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg.
9.3.Praeguses menetluses on hageja esitanud nõuded, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Järelikult leidis maakohus õigesti, et hagi esemeks olevatele nõuetele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi 3-aastane aegumistähtaeg (vt maakohtu otsuse p-d 8 ja 9).
10.Kolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuses ekslikult märkinud, et nõude aegumistähtaeg algas 31. detsembril 2012, mil oli laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtpäev ja mil nimetatud nõuded muutusid sissenõutavaks (maakohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus täpsustab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. TsÜS § 135 lg 1 järgi algas aegumistähtaja kulgemine nõuete sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast, s.o 1. jaanuarist 2013. Vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 oleks 3-aastase aegumistähtaja viimane päev olnud 31. detsember 2015. Nimetatud ebatäpsus maakohtu otsuse põhjendustes ei ole mõjutanud asja lahendust.
11.Maakohus leidis õigesti, et laenulepingust tuleneva nõude aegumine katkes ja algas uuesti
16.veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise lepingu täitmiseks esitamisega.
6 (11)
2-20-4382
11.1.Enne 1. aprilli 2021 kehtinud TsÜS § 159 lg 1 redaktsiooni kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine, eeldusel, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi ka isiklik võlgnik (vt 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1611056, p 29). Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja on hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik, ja see nähtub ka hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõtetest (I kd, tl-d 16 pöördel ja 21 pöördel). Maakohus tuvastas, et 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping esitati täitmiseks 20. veebruaril 2013, mistõttu katkes sellel kuupäeval ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumine, mis algas uuesti ja oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud 20. veebruaril 2016 (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et tegelikult esitati 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping täitmiseks 22. veebruaril 2013 (20. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:02:30). Kolleegium leiab, et tegemist on uue asjaoluga, millele hageja ei saa apellatsioonimenetluses tugineda, kuna selleks ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid. Maakohtu menetluses väitis hageja, et ta esitas kohtutäiturile täitmisavalduse
20.veebruaril 2013 (vt hagiavalduse p 1.4). Kolleegium möönab, et hagiavalduse lisana nr 3 esitatud täitmisavaldusest nähtub Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku büroo tempel 22. veebruari 2013 kuupäevaga (I kd, tl 11 pöördel), kuid maakohus ei pidanud poolte esitatud tõenditest ise asjaolusid otsima ning oma menetlusdokumentides väitis hageja, et täitmisavaldus esitati 20. veebruaril 2013. Kostja seda kuupäeva ei vaidlustanud, vaid lähtus aegumise vastuväite esitamisel ka ise eeldusest, et hageja pöördus täitmisavaldusega kohtutäituri poole 20. veebruaril 2013 (vt kostja 4. mai 2020. a menetlusdokumendi p-d 2.1–2.2). Seega lähtus ka maakohus hageja nõuete aegumist hinnates põhjendatult asjaolust, et 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping esitati kohtutäiturile täitmiseks 20. veebruaril 2013. Kolleegium märgib, et sissenõudja on ise märkinud täitmisavaldusele selle esitamise kuupäevana 20. veebruari 2013 (I kd, tl 12 pöördel), mistõttu see võis olla täitedokumendi täitmiseks esitamise tegelik aeg vaatamata sellele, et kohtutäituri büroo templil on märgitud paar päeva hilisem kuupäev. See, kas lugeda täitmisavalduse esitamise päevaks 20. veebruar 2013 või 22. veebruar 2013, ei mõjuta praegusel juhul asja lahendamise tulemust. Nõude aegumise 3-aastase tähtaja alguse osas täpsustab kolleegium maakohtu otsuse p 11 põhjendusi. Kooskõlas TsÜS § 135 lg-ga 1 ei alanud laenulepingust tulenevate nõuete aegumise uus tähtaeg mitte 20. veebruaril 2013, vaid 21. veebruaril 2013. Maakohus leidis õigesti ja kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2, et ilma uue katkemise või peatumiseta oleks nõuete aegumistähtaeg lõppenud 20. veebruaril 2016 (maakohtu otsuse p 11).
11.2.Maakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses siiski täpselt seda, millises ulatuses hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumine 20. veebruaril 2013 katkes ja uuesti algas. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Pooled ei vaidle menetluses selle üle ja ka asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja esitas kostja vastu algatatud täitemenetluses täitmiseks nõude kogusummas 93 186,37 eurot, mis koosnes laenu põhiosast 70 302,81 eurot, intressist 21 090,84 eurot ja viivisest 1792,72 eurot ajavahemiku 1. jaanuar 2013 kuni 20. veebruar 2013 eest (I kd, tl-d 11–12). 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise lepingus oli lepitud kokku hüpoteegisummas 91 393,66 eurot (≈ 1 430 000 krooni; I kd, tl 8)). Riigikohus on selgitanud, et täitmisavalduse esitamisega kaasneva aegumise katkemise toime laieneb laenulepingust tulenevatele nõuetele üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses (16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 29). Seega sai hageja nõuete aegumine 20. veebruaril 2013 katkeda 7 (11)
2-20-4382 ja uuesti alata maksimaalselt 91 393,66 euro ulatuses. Kolleegium leiab, et aegumine tuleb lugeda katkenuks põhinõude ja intresside osas, mis olid muutunud sissenõutavaks enne viiviseid ja mille kogusumma vastab peaaegu täpselt hüpoteegisummale. Samal seisukohal oli ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a istungil ka kostja (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:26:11).
12.Maakohus leidis õigesti ka seda, et hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumine katkes uuesti 16. veebruaril 2015 kostja tasaarvestusavalduse tegemisega, mida tuleb lugeda hageja nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 tähenduses (maakohtu otsuse p 12). Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, kuid täiendab neid aegumise katkemise ulatuse osas.
12.1.Pooled ei vaidle ja kostja 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusest (I kd, tl-d 162– 164) nähtub, et sellega tasaarvestas kostja oma väidetava nõude hageja vastu hageja nõuetega kostja vastu kokku 104 520,34 eurot, mis seisnesid 102 209,02 euro ulatuses 16. veebruari 2009. hüpoteegi seadmise lepingu alusel täidetavast nõudest koos täitekuludega ja 2311,32 euro ulatuses tsiviilasjas nr 2-13-21550 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludest (I kd, tl 163). Kostja on menetluses nõustunud sellega, et 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusega tunnustas kostja hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid (vt kostja 1. detsembri 2021. a vastus hageja apellatsioonkaebusele, p 2.6; ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:38), kuid pooled on erineval seisukohal aegumise katkemise ulatuse osas. Kui hageja arvates tunnustas kostja 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusega kogu hageja laenulepingust tulenevat nõuet, siis kostja arvates piirdus nõude tunnustamine tasaarvestusavalduses toodud summaga (vt ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:34:28 ja 00:34:45).
12.2.Kolleegium leiab, et kostja tasaarvestusavaldust kui kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt TsÜS § 75 lg-le 1 esmajoones vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Praegusel juhul ei nähtu poolte väidetest ja esitatud tõenditest, et hageja teadis kostja tahet või oleks pidanud seda teadma. Seega tuleb kostja tahteavaldust tõlgendada nii, nagu seda pidi mõistma hagejaga sarnane mõistlik isik.
12.3.Kolleegium leiab, et hagejaga sarnane mõistlik isik mõistaks kostja 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldust selle sõnastuse ja selle tegemise asjaolude põhjal selliselt, et kostja tunnustas sellega hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid 102 209,02 euro ulatuses, mis hõlmas nii neid nõudeid, mille osas oli kostja suhtes algatatud täitemenetlus, kui ka pärast täitemenetluse alustamist sissenõutavaks muutunud nõudeid kokku maksimaalselt 102 209,02 euro ulatuses. Kolleegiumi arvates ei saa kostja tasaarvestusavaldust tõlgendada nii, et ta tunnustas sellega hageja nõudeid ka osas, milles need muutusid sissenõutavaks pärast 16. veebruarit 2015 (eelkõige viivis), ega osas, milles 16. veebruari 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud nõuded võisid ületada 102 209,02 eurot.
12.4.Seega katkes 16. veebruari 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud laenulepingust tulenevate nõuete aegumine maksimaalselt 102 209,02 euro ulatuses. Selles osas algas hageja nõuete aegumine uuesti 17. veebruaril 2015 (TsÜS § 135 lg 1) ning ilma täiendava katkemise või peatumiseta oleks nõuded aegunud 16. veebruaril 2018 (TsÜS § 136 lg 2).
8 (11)
2-20-4382
13.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tema nõuete aegumine tuleks lugeda katkenuks iga kord, kui kostja on 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele või nõuete tasaarvestamisele tuginenud.
13.1.Hageja ei väitnud menetluses, sh 20. jaanuari 2022. a ringkonnakohtu istungil, ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks pärast 16. veebruarit 2015 esitanud hagejale täiendavaid tasaarvestusavaldusi, millega ta oleks tasaarvestanud enda nõudeid hageja nõuetega. Kostja kinnitas ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a kohtuistungil, et pärast 16. veebruarit 2015 ei ole kostja hagejale tasaarvestusavaldusi teinud (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:53:01). Ka hageja möönis, et konkreetset tasaarvestusavaldust ei ole olnud („sellist tasaarvestusavaldust nagu näeb välja 16.02.2015 avaldus, minu teada ei ole“ (kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:47:40)).
13.2.Hageja väitel on kostja 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele tuginedes algatanud hageja vastu mitmeid tsiviilasju, sh sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 tähenduses on käsitatav ka varem tehtud tasaarvestusele tuginemine, sh sellele tuginedes kohtumenetluse algatamine. Tasaarvestuse õiguslik toime on VÕS § 197 lg 2 kohaselt see, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses. Seega, kui kostja on pärast 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavalduse esitamist sellele tasaarvestusele tuginenud, mh kohtumenetlustes, on ta sisuliselt tuginenud sellele, et hageja nõue on tasaarvestatud ulatuses lõppenud. Järelikult ei saa juba toimunud tasaarvestusele tuginemist käsitada tasaarvestatud nõude tunnustamisena. Hageja poolt menetluses esitatud dokumentidest, mis seonduvad tsiviilasjadega nr 2-13-21550 (I kd, tl-d 188–197), nr 2-15-2515 (I kd, tl-d 172–177, 198–200), nr 2-15-2938 (I kd, tl-d 165– 171) ja nr 2-19-12266 (I kd, tl-d 18–20, 67–71, 154–161), samuti tsiviilasjaga nr 2-15-7337 (I kd, tl-d 150–153), ei nähtu, et kostja oleks hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid tunnustanud.
13.3.Hageja väitis nii apellatsioonkaebuses kui ka ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a kohtuistungil seda, et hageja nõude tunnustamisena tuleb käsitada mh kostja 30. oktoobri 2020. a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-19-12266 öeldut, et tasaarvestuse tegemine ei ole seniajani õnnestunud (20. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:47:40). Kolleegium nõustub kostja ja maakohtuga, et seda avaldust ei saa käsitada hageja laenulepingust tulenevate nõuete tunnustamisena (vt maakohtu otsuse p 12). Sellest ei nähtu selgelt kostja tahe tunnustada seda, et hagejal on tema vastu praeguses hagis esitatud nõuded. Kostja ei ole ise sellist tahet väljendanud ning lisaks on kostja lepinguline esindaja samal kohtuistungil vahetult pärast kostja sõnavõttu märkinud, et nad hageja nõuet ei tunnusta (I kd, tl 160 pöördel). Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi kui sellel kohtuistungil oleks kostja hageja nõudeid tunnustanud, ei oleks see välistanud hageja nõuete aegumist, kuna ilma vahepealse aegumise katkemise või peatumiseta olid hageja nõuded 30. oktoobri 2020. a kohtuistungi toimumise ajaks juba aegunud (need aegusid 16. veebruaril 2018, vt käesoleva otsuse p 12.4).
13.4.Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja nõuete aegumine sai tasaarvestuse tõttu katkeda vaid 16. veebruaril 2015 (maakohtu otsuse p 12).
14.Põhjendatud ei ole hageja väide, et tema nõuete aegumine on olnud peatunud ajal, mil kostja on esitanud tasaarvestusele tuginedes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Maakohus märkis õigesti, et sellist aegumise peatumise alust seadusest ei tulene (vt maakohtu otsuse p 13). Nendele asjaoludele, millele hageja tugineb, on kõige lähem TsÜS § 160 lg 2 p 5, millele hageja tugines analoogia korras ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a istungil (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:14:51). TsÜS § 160 lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt aegumine peatub nõude
9 (11)
2-20-4382 tasaarvestamisel kohtumenetluses nõudega, mille täitmist hagiga taotletakse, kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni. Viidatud sätete eeldused ei ole praegusel juhul täidetud, kuna hageja ei ole väitnud, et ta oleks tasaarvestanud oma laenulepingust tuleneva nõude kohtumenetluses mingi kostja nõude vastu, mille täitmist kostja oleks hagis taotlenud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et TsÜS § 160 lg 2 p 5 või muid TsÜS §-des 160–167 sätestatud aegumise peatumise aluseid saaks praegusel juhul kohaldada analoogia korras. Kohtumenetluse väliselt tehtud tasaarvestus on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mistõttu sellega kaasneb aegumise katkemine. Juba tehtud tasaarvestusele tuginemine ei ole miski, mis peaks aegumist täiendavalt katkestama või peatama.
15.Põhjendatud ei ole ka hageja seisukoht, et menetluses esitatud nõue ei saa olla aegunud seetõttu, et see on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Nagu kolleegium eespool selgitas, tuleb eristada laenulepingust tulenevate nõuete ja täitedokumendist tulenevate nõuete aegumist. Täitemenetluse algatamine võib küll katkestada ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise (vt käesoleva otsuse p-d 11–11.2), kuid täitemenetluse jätkumine ei too kaasa laenulepingust tulenevate nõuete aegumise peatumist. Sellist peatumise alust TsÜS 10. ptk 5. jao sätetest ei tulene. Ka Riigikohus on kaudselt möönnud, et täitemenetluse ajaks laenulepingust tulenevate nõuete aegumine ei peatu, juhtides seadusandja tähelepanu sellele, et kui praktikas peaks osutuma suuremaks probleemiks nt hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine hüpoteegilepingu alusel toimuva täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda seaduses erandina mõnevõrra pikema aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja peatumise normide täiendamist (vt 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 35; 13. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 12).
16.Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Selleks järelduseks ei anna alust ainuüksi see, et kostja on püüdnud takistada enda vastu algatatud sundtäitmist, kasutades selleks seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Praeguse hagiga püüab hageja maksma panna oma laenulepingust tulenevaid nõudeid. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas kostja käitumine mh täitemenetluse raames takistas tal aegumistähtaja jooksul oma laenulepingust tulenevate nõuetega kohtusse pöördumist. Pärast aegumistähtaja möödumist on kostjal seadusest tulenev õigus hageja nõuete aegumisele tugineda ja oma kohustuste täitmisest keelduda (TsÜS § 142 lg 1), mistõttu selle õiguse kasutamist ei saa talle ette heita kui hea usu põhimõtte vastast käitumist. Kolleegium kinnitab maakohtu väljendatut, et aegumise vastuväite rahuldamine laenulepingust tulenevate nõuete osas ei võta hagejalt õigust ja võimalust rahuldada oma nõue käimasolevas täitemenetluses hüpoteegisumma ulatuses, arvestades täitedokumendist tuleneva nõude 10aastast aegumistähtaega.
17.Hageja nõude tunnustamisena, mis nõude aegumise katkestaks, ei ole käsitatav kostja poolt nõude aegumisele tuginemine. Muid asjaolusid, millega oleks võinud kaasneda hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine või peatumine pärast 16. veebruarit 2015, ei ole hageja menetluses esile toonud. Seega järeldas maakohus põhjendatult, et hageja laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu koos kõrvalnõuetega (vt TsÜS § 144) aegusid hiljemalt 16. veebruaril 2018, mistõttu need olid hagi esitamise ajaks (20. märts 2020) aegunud. Seega tegi maakohus põhjendatult TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse lõppotsusena, millega kohaldas hageja nõuetele aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).
10 (11)
2-20-4382
19.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.