Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-20-106346 Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Põhimenetluses keeldus Pärnu Maakohus 07.09.2020 määrusega hagi menetlusse võtmisest, kuna hageja ei esitanud kostja vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 487 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul nõuetekohast hagiavaldust. Kõik menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohtu määrus jõustus 25.09.2020. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnesid tema menetluskulud õigusabikuludest 4 tunni ja 10 minuti õigusabi eest summas 500 eurot (käibemaksuga) järgmiselt: − Konsultatsioon ja asjaolude selgitamine (1 h ja 30 min) – 180 eurot; − Vastuväite koostamine (20 min) – 40 eurot; − Konsultatsioon (10 min) – 20 eurot; − Konsultatsioon ja kohtumääruse selgitamine, asjaolude täpsustamine (45 min) – 90 eurot; − Määruskaebuse koostamine (1 h ja 15 min) – 150 eurot; − Menetluskulude nimekirja koostamine (10 min) – 20 eurot. Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu. Määruskaebus oli kostja poolt esitatud kolmes tsiviilasjas (2-20-106345, 2-20-106346, 2-20-106347) korraga. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-20-106345 menetluskulude nimekirja summas 480 eurot, mis on hageja poolt hüvitatud. Käesolevas menetluses esitatud menetluskulude nimekiri on oma sisult sama, mis tsiviilasjas nr 2-20-106345, v.a menetluskulu nimekirja koostamise kulu. Menetluskulud ei kuulu hageja poolt topelt hüvitamisele. Maakohtu määrus ja põhjendused Maakohus määras 08.03.2021 määrusega kindlaks kostja hüvitatavad menetluskulud 20 euro ulatuses ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Ühtlasi märkis maakohus, et hagejal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-20-106346

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu määrust menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osalise rahuldamata jätmise osas. Hageja määruskaebust ei esitanud. Seega on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes hagejalt 20 euro ja sellelt summalt viivise väljamõistmise osas edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatav määrus tuleb kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja uue määrusega suurendada hüvitatavaid menetluskulusid 270 euro võrra. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt Riigikohtu 14.04.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17 ja seal viidatud praktika). Maakohus on vaidlustatud määruses kostja esindaja menetluskulusid ekslikult vähendanud teises samade poolte vahel kohtu menetluses olnud tsiviilasjas välja mõistetud menetluskulude hüvitise võrra. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Seega ei saa menetlusi liitmata ühe tsiviilasja kulusid kindlaks määrata teise tsiviilasja raames. Kuna tsiviilasjas nr 2-20-106345 menetluskulude kindlaksmääramise osas määruskaebemenetlust ei toimu, ei saa kolleegium asuda kontrollima, kas hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud olid tervikuna vajalikud ja põhjendatud. Samuti ei saa käesoleva tsiviilasja menetluskulud jääda kostjale hüvitamata põhjusel, et hageja hinnangul ületavad

2-20-106346 menetluskulud tsiviilasjade eest kokku mõistlikku määra. Hageja oleks soovi korral saanud kostja vastu esitada kõik nõuded ühes menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eeltoodust tulenevalt kostja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalutlusõigust kohaselt teostanud. Kolleegium saab selle vea parandada, analüüsides järgnevalt kostja lepingulise esindaja õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust.

2-20-106346 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 26; Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-18-17340, p 13 ja 02.12.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-19-20387, p 14). TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause ning TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale Riigikohtule edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Ringkonnakohus jättis kostja taotluse rahuldamata 210 euro ulatuses. Seega ei saa kostja käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. Samuti ei saa määruse peale kaevata hageja, sest kaebusega ei saaks ta vaidlustada seda osa maakohtu määrusest, mille peale ei esitatud kaebust ringkonnakohtule. Käesoleva määrusega hagejalt välja mõistetav menetluskulude summa on aga väiksem kui 280 eurot. TsMS § 150 lg 8 kohaselt ei ole määrus vaidlustatav ka riigilõivu tagastamise taotluse lahendamise osas. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen

(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.