Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi Fotograaf OÜ vastu 110 euro saamiseks
Tsiviilasja hind
110 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), asukoht Estonia pst 9, 10143 Tallinn Hageja lepinguline esindaja: Chris Oliver Rahumägi, e-post: [email protected] Kostja: Fotograaf OÜ (registrikood 12370819), asukoht Kodu tn 16-3, 10138 Tallinn, e-post: [email protected]
Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
Välja mõista Fotograaf OÜ-lt OÜ EUROPARK ESTONIA kasuks leppetrahv 70 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot.
Jätta menetluskulud kostja Fotograaf OÜ kanda.
Välja mõista Fotograaf OÜ-lt OÜ EUROPARK ESTONIA kasuks menetluskulud 95 eurot.
Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Fotograaf OÜ-le tasuda OÜ-e EUROPARK ESTONIA hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (95 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 03.07.2020 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Fotograaf OÜ (kostja) vastu 110 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 31.07.2020 vastuväite. Pärnu Maakohtu 06.08.2020 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 25.08.2020 Harju maakohtule hagi kostja vastu 110 euro saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga xxxx (sõiduk) vastutav kasutaja vähemalt alates 28.01.2016. Sõidukit pargiti hageja opereeritavatele parkimisaladele ja sõiduki parkimise eest jäeti ajavahemikul 04.10.2017 – 15.09.2018 tasumata kolmel korral. Hagiavalduse esemeks on kolm tasumata leppetrahvinõuet kogusummas 70 (2*30+10) eurot ja sissenõudekulud 40 euro suuruses summas. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kohus võttis hagi 26.08.2020 menetlusse ning määras kostjale kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kostjale on hagimaterjalid kättetoimetatud 31.08.2020 ning hagile vastamise tähtaeg oli 14.09.2020. Kostja esitas kohtule 15.09.2020 seisukoha 26.08.2020 hagi menetlusse võtmise määrusele. Kostja leiab, et hageja esitatud dokumentidest nähtub, et sõiduki omaniku päring on tehtud 25.08.2020 ning kostja palub kohtul selgitada välja, mis alusel ja kust saadud info põhjal on saadetud nõudekiri kostja andmetega 16.08.2019. Kostja ei ole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Kohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5.TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.
6.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
7.Kohus tuvastab järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. 1) Kostja on sõiduki registreerimisnumbriga xxxx omanik (dtl 35).
2) Olümpia (EP16,1002,1081), Tallinn parklas oli nähtav parkimistahvel, parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse rikkumisel oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi (dtl 71-73). 3) Sõiduk registreerimisnumbriga xxxx oli 04.10.2017 pargitud Olümpia parklas ja sõiduki kojamehe vahele jäeti leppetrahvinõue (dtl 44-52). 4) Aida 10 (EP74,1200), Pärnu parklas oli nähtav parkimistahvel, parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse rikkumisel oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi (dtl 68-70). 5) Sõiduk registreerimisnumbriga xxxx oli 08.05.2018 pargitud Aida 10 parklas ja sõiduki kojamehe vahele jäeti leppetrahvinõue (dtl 53-59). 6) Tuukri 56 (EP30, 1041), Tallinn parklas oli nähtav parkimistahvel, parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse rikkumisel oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi (dtl 28-31). 7) Sõiduk registreerimisnumbriga xxxx oli 15.09.2018 pargitud Tuukri 56 parklas ja sõiduki kojamehe vahele jäeti leppetrahvinõue (dtl 60-67). 8) Hageja tegi päringu maanteeametisse sõiduki registreerimisnumbriga xxxx andmete teadasaamiseks (dtl 32-36) ja saatis kostjale kohtueelselt nõudekirja leppetrahvide tasumiseks (dtl 40-41).
8.Riigikohus on 26.01.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.
9.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
10.Hageja heidab kostjale ette parkimislepingute alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingute rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada VÕS § 108 järgi. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust.
11.Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus on otsese tahteavaldusega või
mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (RKTKo 32-1-75-10, p 14). Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavates parklates olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja poolt avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtavad ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse. Hageja esitas tõendid parkimistingimuste ja parkimistahvlite olemasolust nii leppetrahvi tegemise päeval kui muudel hetkedel. Tegemist on püsivate liiklusmärkidega. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingud sõlmituks hageja ja kostja vahel 04.10.2017 Olümpia parklas, 08.05.2018 Aida 10 parklas ja 15.09.2018 Tuukri 56 parkimisel.
12.Riigikohus on 26.01.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (RKTKo 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja on pargitud sõiduki omanik. Kostja pole esitanud asjaolusid, et keegi teine oleks sõidukit parkinud, ega tõendanud, et sõiduk oli kellegi teise käes parkimislepingute kehtivuse ajal. Samuti Olümpia parkimisala (dtl 71), Tuukri 56 (dtl 58) ja Aida 10 (dtl 69) parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki juhi vahel. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 19 järgi on juht eelkõige isik, kes juhib sõidukit. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Seadusest ega parkimistingimuste sõnastusest ei tulene otseselt, et juht saaks olla juriidiline isik. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Seega tuleb parkimislepingud lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
13.Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvide maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Kohus tuvastas, et kõikides parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 30 eurot. Lepingute kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud tasuma parkimise eest. Kostja sõiduk oli pargitud kolmel korral hageja parkimisalale, kuid parkimistasu oli jäetud tasumata. Kostja pole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti kostja parkimisalale parkimistasu maksmata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud kolme parkimislepingut, jättes parkimistasu maksmata. Parkimislepingu
rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.
14.Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (VÕS § 159 lg 2). VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).
15.Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele, on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (RKTKo 2-17-117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
16.Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahvi teatised vahetult pärast rikkumise tuvastamist kõigil kolmel korral. Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatistel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada. Kohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning kellaaegasid arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda hageja väites, et leppetrahvi teatistel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt rakse sarnastes olukordades oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Isegi kui hageja esitaks menetluses teatise (leppetrahvinõude) sõidukile paigutatuga identsel kujul (st samast materjalist paberil ja samas formaadis), ei annaks see teatisele kui tõendile eelduslikult paremat kvaliteeti või suuremat kaalu. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Hageja on kõikidel juhtudel teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumiste avastamist.
17.Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud.
Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suured. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 30 euro suurune leppetrahv kõnealuste parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Poolte vahel oli sõlmitud 3 lepingut, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu 08.05.2018 Aida 10 parkimisalal tekkinud leppetrahvi nõue summas 10 eurot, 04.10.2017 Olümpia parkimisalal 30 eurot ja 15.09.2018 Tuukri 56 parkimisalal 30 eurot. Seega on põhjendatud hageja leppetrahvinõue kogusummas 70 eurot.
18.Hageja nõuab lisaks kostjalt kooskõlas VÕS § 1131 lg-ga 1 kokku sissenõudmiskulu hüvitamist, summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Iseenesest võib võlausaldaja võlgniku makseviivituse korral tõepoolest nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist (VÕS § 1131 lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3, RKTKo 2-17-280 p 35.1). Kohus on seisukohal, et vaidlusalune ei ole asjaolu, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse. Kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine hageja poolt, mille käigus on hageja teinud päringuid Maanteeametile ja äriregistrisse ning vastavalt saadud infole toiminguid võlgnevuse sissenõudmiseks. Kostjale saadetud meeldetuletustega on hageja sissenõudmiskulude 40 euro hüvitamise nõue põhjendatud ja tõendatud.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
20.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja esitas koos hagiga kohtule enda menetluskulude nimekirja, milles teatas, et hageja menetluskulude suuruseks on kokku 95 eurot. Nimetatud summa koosneb hageja kinnitusel riigilõivust 75 eurot ja õigusabikuludest summas 20 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu ja õigusabikulude kandmine hageja poolt on tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute
põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
21.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 95 eurot (riigilõiv 70 eurot ja õigusabi kulu 20 eurot).
22.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
23.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
EDASIKAEBAMINE
24.Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
25.Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
26.Vastavalt TsMS 442 lg-le 10 võib maakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama.
27.Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
/digitaalselt allkirjastatud/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.